Nädalasalmid

                                                        2004

Mina ei ole ufonaut

Rahvasuu räägib, et see tüüp,
kes sõidab Kaiu raba lähedal
üle kartulivagude nähtamatu jalgrattaga,
olevat tegelikult mina.

Tõsi küll, ka minul on samasugused
punased trussikud nagu sel tüübil
ja mu jalad oskavad ka vändata,
aga ometi pole mina see
nähtamatul jalgrattal sõitja.

Mina heidan varju, see tüüp ei heida.
See tüüp on minu pruuniks päevitunud
ja varjutu teisik.


Armastus ei tunne tõkkeid

Olen õrn. Minusse tungida on kerge.
Sisse saab, aga välja nii lihtsalt ei saa.
Olen pahatihti läbinähtamatu.
Mu ilusad salapärased silmad
meelitavad ja võrgutavad.
Tegelikult on need lihtlabased autolaternad.
Kui sellest aru saate, on juba hilja.
Olen Udu.

Üle kõige armastan Riigieelarvet.
101 suud ütlevad, et Riigieelarve
ei tohi mind armastada.
Aga mina imbun läbi igast tõkkest.


Olen Türgi

Olen kiviklibune ja tolmune Türgi.
Apelsinisalude ja kauniste randade Türgi.
Uhkete suvisakste Türgi.
Mosheede ja palvevaipade Türgi.
Euroopa maidki hirmuvalitsenud Türgi.
Seitsmekümne miljoniline Türgi.
Paljulapseline iibe- Türgi.
Pika olematu õlise soolika Türgi.

Seda soolikat nimetatakse naftajuhtmeks.
Seda pidi jõuab Kasahhi, Turkmeeni ja
Iraagi nafta edaspidi Euroopasse.
Selle olematu soolika pärast mind
õigupoolest Euroliitu igatsetaksegi.


Palve jõuluinglile

Olen ristiinimene,
aga mu ristluud ragisevad.
Tule, jõuluingel,
ja pane mu ristluud paika!

Olen ristiinimene,
aga mu puusad ja põlved põlevad.
Palun, jõuluingel,
paita mu põlvi!

Olen ristiinimene,
aga hing on mul haige.
Tule, jõuluingel!
Ainult sina suudad hinge terveks teha.


Säärast aastat pole ennem olnud

Sääraseid jõule pole enne olnud.
Maa mere all värises.
Hiidlaine pühkis maa pealt terveid linnu.
Maakera telg nihkus paigast.
Jõulurahust sai jõuluahastus.

Sääraseid jõule pole enne olnud.
Mitme maa rannad surnukehi täis.
Kõiki laipu ei jõuta põletadagi.
Nood pehkivad paduvihma käes.

Maakera telg nihkus paigast.
Maa tiirleb nüüd kiiremini ümber telje.
Ööpäev läks lühemaks, masendus mustemaks.

Ainult kalad ja elevandid teadsid seda ette.


2005

Sügise vaim

Vaid vahel ööpimedas
õnnestub punaninalisel pakasel
vargsi üle Peipsi siia hiilida.

Lumi on otsekui salakaup.
Ime, et teda ikka veel jätkub.
Suusad saadavad Lumejumala poole
sahisevaid palvesõnu.

Sügise vaim on seekord võimas,
Teda toidavad tuhanded madalrõhkkonnad.
Ta niisutab end niiske pilvevatiga
ja joodab vingete vihmadega.
Sügise vaim sööb ära talve südame.


Unetu karu taliharja eel

Äsja veel möllas me randadel maru.
Koopasuust ilmus üks näljane karu.

Ringi ta vaatas ja kangesti imestas.
Issanda valgus ta silmi pimestas.

Uskus ta umb-urgu maha jättes
kevad on päriselt jõudnud kätte.

Kauaks ei jäänud ta metsasalusse.
Seadis loom sammud Riuhkranna talusse.

Torm oli teinud siin kurja nalja-
katus on kadunud, korsten on paljas.

Karujõmm nuhutas, paljastas hambad,
lauta siis ujus, kus lõpnud kõik lambad.


Hauataguse pilguga

“Tere, mina olen Molotov,”
“Tere-tere! Mina olen Ribbentrop!”
“Kus me oleme, semu? Kas paradiisis või põrgus?”
“Tont seda teab! Hauatagune on see igatahes.”

“Näe Vjatsheslav! Peremees tõi meile kaugenägemise nudina,”
“Mida me vaatame, Joachim? Kas Buschi ametissepühitsemist?”
“Sealt pole küll üllatust oodata. Vaatame parem Rüütlit Moskvas.”
“Olgu peale.”

“Ai-ai! Kui kaval rebane on Moskva patriarh!”
“Ai-ai! Ja teine kaval rebane on Putin.”
“See Rüütel pole pooltki nõnda kaval.”

“Näib nii, et siiski küllalt ettevaatlik.”


Nädalasalm

On kümme aastat möödas...
Ei lähe laev meil meelest.

Miks veeti reisilaeval relvi?
Kes vastutab?

Kas Rootsi valitsusel
nõnda suur on voli?

Kas asjast teadis
Eesti valitsus?

Neid relvi veeti
järjest kahel korral.

Mis sellest järeldub...
kui Vene luure

sai haisu ninna ja uskus,
et ka sellel korral...?


Öelge, mis teha,
Tõnis Palts ja Georg Bush!

Puškin ei kandnud kunagi kindaid.
Einstein ei kandnud sokke.
Maakera on siiani jäämütsi kandnud,
aga nüüd on see sulama hakanud.

Sulavesi niriseb
mannerjää läänenõlvalt alla.

Lähiaastail võib maailmameri tõusta 30 cm,
kaugemas tulevikus mitukümmend meetrit.
Vaene Pärnu! Vaene Haapsalu!
Vaene London! Vaene Shanghai!
Kui võimatu oleks Tallinna vanalinna
tõstmine Lasnamäele
või Antarktise mannerjää saatmine kosmosesse
saja tuhande laevaga?


Olen neljakümne kolmas saladus

Meie oleme saladused. Meid on 91.
Oleme kadunud nagu tina tuhka.

Mina olen 43. kadunud saladus.
Ansip ütleb, et pole ma saladus ega asi.
Ma sisalduvat ka avalikus dokumendis,
mis Brüsselis ammu avaldatud.
Parts ei ütle mu kohta midagi,
aga tal on lõpptõsine nägu peas.
Mina ei ütle ka midagi-
ei hakka ma iseennast lekitama.

Ka ei tohi ma öelda, kelle sahtlis ma kükitan.
Seegi oleks lekitamine.
Ütlen ainult nii palju, et 36. ja 74. nühivad mind,
kui sahtlit liigutatakse.


Vennad vahe-eurooplased!

Tshehhoslovakkia president ( 1918- 1935) Tomosh Garrigue Masaryk on vaba, jõuka ja ettevõtliku Vahe- Euroopa sümbol. Tema ajal tõusis Tsehhoslovakkia üheks kõige demokraatlikumaks ja rikkamaks riigiks Euroopas.

Meid teiega on ühendanud kannatus
all võõra võimu, jõhkra vägivalla.
Koos peame kuulutama ilmamaile,
et Vene väed ei vabastanud meid,
vaid uue õnnetuse kaasa tõid.

Oi, eestlased ja poolakad,
oi, leedulased, ungarlased, tshehhid,
rumeenlased, slovakid, lätlased,
koos saatkem riigijuhid Hodonini,
kus märtsikuul kord sündis Masaryk,
ja üheskoos sealt hüüdkem üle ilma:
“Natsismi lõpp ei toonud meile priiust!”


Õnne sulle, Eesti!

Paavst on haige,
Eesti terveneb.
Karges talves
tunneme end hästi.

Talitagem targu!
Targasti.
Mitte nõnda,
nagu kuskil kästi!

Olgu valitsuses
pinge suur-
tavainimene
sest ei hooli.

Vahetagu
võimumehed tooli-
rohkem maksab
soodne konjunktuur!


Las tulla!

Lustilugu Rapla valla sünnipäevaks

Las tulla Raplasse suurvalla suuvoodrid
Harjumaalt!
Las tulla Palts koos Pentuse ja Maripuuga!
Las tulla Sootna Savisaarega!
Las tulla Mõis Faktuliniga!

Nad olgu mureta.
Ei kingita siin neile postkaarte
ei Susi ega Võigemasti
ega Heinvee piltidega.

Las õppida nad Rapla vallalt,
et asju ajada saab ilma kaklemata
ja üksteist ära ostmata!


Külm ja kaunis

Märts on külm ja kaunis.
Lumi kilgendab.
Paksu jää alt vesi
vastu virvendab.

Lapsed suusatavad,
Lumele jääb jutt.
Tõukekelgul poodi
liugleb naabrimutt.

Kurjad külakoerad
teda hauguvad.
Siin- seal aiateibad
külmast pauguvad.


Hea on olla Kala

Üldiselt on üsna hea olla kala.
Praegu pole veel küll see kõige parem aeg.
Jää on järvedel paks. Jääalune elu on kuidagi umbne.
Vahetevahel raiutakse siiski jäässe auke.
Selle augu ümber koguneme kokku.
Ainult iseäranis lollid isendid meie hulgast
sööstavad metalselt helendavat sööta neelama.
Kui neid nööri otsas veest välja tõmmatakse,
siis mõtleme, et eriti hea on olla tark kala.

Pikisilmi ja helkivi hambu ootame kevadet.
Siis pole enam jääd ja saame süüa
pehmekehalisi saledaid vaegmoondega
amfiibseid putukaid- kevikulisi.


Idüll

Kevadpühad üle ilma-
lihavõtted või novruuz.
Kevadtunne- see on ürgne,
aga ikka uhiuus.

See ei loe, et lund on paksult.
Päike juba kõrgelt käib.
Purikate hiilgehetkel
soovin teile pühi häid.

Kargleb krõbiseval lumel
sabanopsjas õnneleid-
talivalgel nurmel märkan
lihavõttejäneseid.

/Märkus: novruuz on hommikumaa rahvaste kevadpüha/


Rapla Nokia

Üks tubli ja tundmatu raplakas
on kodustand paelussi.
Küll ronib see lambikuplisse,
küll vingerdab karvasussi.

Ta käsklusi kuulates roomab
ta kõhtu või kõhust välja.
Ei toitu ta teie poolt söödust-
kitkätiga kustutab nälja.

Ta valges on saanud nägijaks
ja silmad on tal nagu nööbid.
Päev otsa te lõbuks ta tantsib.
Ja soolte sees ainult ööbib.

1.aprill 2005.a.


Paljupalgeline Jürikuu

Me maises elus maandame end maiseks.
Prints Charles võtab armukese naiseks.

On preestreil meeles paavsti viimsed ohked.
Need matused on liiga rahvarohked.

On pontifeksil nägu justkui vahast.
Ma Rüütli nahas olla küll ei tahaks-

on vaikne Eesti Roomast palju kenam.
Ka Toompea võimukriis ei häiri enam:

on lõppenud parteide vintsklev võitlus
ja võidu pärinud on kaine mõistus.

Vaid laias laanes sellel kevadtunnil
metsloomi kargleb ürgsel loomusunnil.


Kõige maade insenerid, ühinege!

Sa naftat, benssu jood
ja autokumme närid,
oo inimkond!
Sa maa ja ilma laastad!

Sind päästa võivad
ainult insenerid.
Järsk muutus ainult
tasakaalu taastab.

Kuu peale saata
sisepõlemise mootor on viimane aeg!
Ja leiutada mootoreisse laeng,
mis vähem saastab!


Oleme kuivad ja krabiseme

I Suhkrukott: Tahaksin nutta, end täiesti tühjaks nutta, aga ma ei saa, olen krabisev ja kuiv, neetult kuiv.
II Suhkrukott: Ära kutsu märga ligi,
märga suhkrut ei taha keegi!

I Suhkrukott: Silo sisse hakatakse mind segama.
Mõelda vaid! Silo sisse!
II Suhkrukott: Ära ole lihtsameelne!
Ainult paberil segatakse sind silo sisse.

I Suhkrukott: Ja tegelikult?
II Suhkrukott: Tegelikult tehakse meist metsakohinat.


Ilus segane maailm

Oi, väljas ilm on värske, puhteline!
Ei häiri koitu lestarohke tolm.
Vaid inimtegevus on liiga suhteline.
Ei ütle keegi enam: “Üks, kaks, kolm!
Aeg minna peale! Teha lihtsalt ära!”
On pigem moes nüüd konksud, salanükked.
Nii kähku sumbub häälekaimgi kära
ja lühitõmbeist saavad pikad lükked.

Ei ole ammu enam kuskil monoliitsust
või selgeid huvisid. On ainult põiming.
Ei võeta tõsimeeli ühtki püha riitust.
Ka lihtsast teost saab labürintne lõiming.


Sünnitusmajad kajavad

Loodust kaitsvail emadel on pärjad peas.
Emasid kaitsev loodus lööb haljendama.

Roostetanud granaat kadakpõõsa juure all
tähistab venelaste võitu sakslaste üle.

See on nii pehmeks pehkinud ja läbi vettinud,
et ei plahvata, kui lehm selle peale astub.

Vene sõjalennuk lendab üle Vaindlo saare,
aga hoidub Sõrve säärest.

Euroopa päeval sünnib Eestisse tore trobikond
titasid, kes veel ei oska ema öelda.

Sünnitusmajad kajavad
isade mobiilihelinaist.


Hädas oma õlleunenäoga

Kui 1939. aastal läksid Balti riigid Nõukogude Liidu koosseisu, siis 1941 ei saanud Nõukogude Liit neid okupeerida, sest nad olid tema osa. Ma võibolla ei õppinud ülikoolis väga hästi, sest jõin palju õlut, aga midagi sellest veel mäletan.

Vladimir Putin (Postimees, 11.05,lk 27)

Vene presidendi õlleunenäos
sattus Eestimaa N.Liitu
juba kolmekümne üheksandal.

Vene presidendi õlleunenäos
tungis punavägi Eestisse
neljakümne esimesel,
aga ometi ei okupeerind seda,
sest see oli juba Moskva omand.

Selles õlleunenäos
Saksa vägedele pole jäetud kohta.
Või tee need õllesõbra unesilmad
enam vahet kahe vallutaja
mundritel?


Šveitsi idüll

Ega veel õitse siin magun-
kastanid praegu on õites.
Rongis on vaikusevagun.
Õndsaks saad iseend võites.

Šveitsis on mäetipud lumised,
hindusid lume sees voorib.
Alamal kloostrikell kumiseb,
laulavad lindude koorid.

Külad on suured kui linnad.
Oi seda pankade rikkust!
Kloostrites kiidavad vennad
voorust ja alandlikkust.

19. mai, rongis Engelbergi ja Luzerni vahel.


Scalloway loss

Siis kui Šotimaad valitses Verine Mary,
seal Shetlandi saartelgi voolas veri.

Saari valitses Pat, kuninganna nõbu-
talle tapmine valmistas suurimat lõbu.

Mere ääres on laibad hirmpikas reas-
nendel lamburid puhtpaljaks pügavad pead.

Juba ammu on lakanud nutud ja nuuksed-
kokku mördiga segati surnute juuksed.

Nendest tehti see loss seal Scalloways,
mis mornimaid mõtteid äratab meis.

Üle magava maa, üle sügava vee
just sellesse lossi viib mind nüüd tee.

Teel Raplast Shetlandi saartele


Pealuuta

Unustasin kolba koju ja
läksin välja paljaste ajudega.
Oli tuuline ja sajune.
Mu mõtted said läbimärjaks.

Nädal aega olin ettevaatlik,
aga siis unustasin jälle kolba koju
ja läksin linna peale paljaste ajudega.
Oli palav ja päikseline.
Aurav aju oli otsekui suur silm,
millega nägin ühekorraga
igasse ilmakaarde.
Läksin sellest hulluks.

Kirjutatud Busta hotellis
Shetlandi saartel


Kevade kõrgpunkt

Nina on mul väga rikas-
värsket lehelõhna täis.
Haljal mättal kireb kikas.
Kevad plahvatab me päis.

Haljusesse ära upub
talu, küla, väike linn.
Tiikidel on vesikupud.
Põõsas laulab lehelind.

Loojangusse loksub laevu,
ehapunas ruskab reid.
Pahurus poeb külma kaevu.
Taevas täis on aamoreid.


Olla valge öö

Olla põhjamaa valge öö, mida
pime Aafrika öö kangesti kadestab.

Olla nii valge öö,
et see oleks neegrile otsekui
täiesti uskumatu unenägu.

Olla väikese vahtra
hiigelsuur leht, mida
valge öö tuul
magama suigutab.

Olla sõnajalaõis,
mida keegi pole leidnud,
aga millesse on kõigil teil
ometi tore uskuda.


Jaaniussid

On suured ja laisad
ussid ümber jaanitule.
Nad rüüpavad kesvamärjukest,
endal tülpinud näod peas.

Eemal niiske rohu sees
hiilgab pisikesi jaani-inimesi= jaanijusse.
Vaid mõni üksik erand-uss
märkab nende säravat lumma.

Sagedamini litsuvad õllerasked ussid
jaanijusse lödiks
Pähh, kui kole unenägu!
Tegelikult on meie rahvas jaaniööl
nii armas, ergas ja vaimukas.


Ristikhein

Sina, lugeja, nägid unes,
et oled ristikhein.
Mesilased kõditavad Sind
oma karvaste jalakestega
ja imevad Su mahlast tühjaks,
aga Sul on tublid juured,
Sa oled tugev ja terve,
pärast mahejahedat ööd
oled niisama nestene kui enne.

Aga muruniitjat pead Sa ometi kartma.
Mäletseja magu matmispaigana
oleks etem kui kompostihunnik.


Tapatalgud

Ei tahaks ma liikuda Londonis,
las koju jääb matkapaun,
sest Londonis päästeti valla
üks jõletu veresaun.

Al Qaida on otsekui lohe,
kel sadakond kaela ja pead.
Vaid siisap saab Lääs talle vastu,
kui ühtsed on läänlaste read.

Me mõtleme surnuist ja surmast
ning verised jäljed on maas.
Oh, millal see ometi lõpeb?
Oh, millal on rahu taas?


Olen piksepilv

Olen piksepilv, mu nimi on Paristaja.
Taevaste tuuled tiirutavad mind
ümber põuast praguneva Eestimaa.
Kust võtta nii palju voolikuid
ja pumpasid,
et taimed leevendust saaksid?
Kaevudki on kuivad.
“Kaua ma veel tühjalt tiirutan?
Müristada ja tühjaks sadada tahaksin,”
kurdan Vanajumalale.
“Küll tuleb sinugi tund,”
kostab Taat ja haigutab.


Hapukurgi hooaeg

Isamaaliitlased ja respublikaanid
ei viitsi enam vaielda, kumb on tähtsam,
kas isamaalus või vabariiklus.
Laar, Kelam, Palts ja Parts
teevad parajasti üheskoos kurke sisse.

“Hapukurk on sisse tehtud,
välistrepp on välja tehtud,”
laulab Luukas ja pruulib
kõigile õlut. Isegi oravad,
ninasarvikud ja maajussid
ei jää ilma.

Järgmisel nädalal
on jälle oodata kuuma ilma.


Olen lastud vares

Taevas lõhnab sambla järele
ja metsaalune äsja maha sadanud vihmapilve järele.

Uskumatult kaugel on maantee.
Väga kauged on kauged põllud, karjamaad,
küünid ja külad.

Tundmatud linnud räägivad minuga,
aga mina pole Assisi Franciscus
ega isegi mitte arbuja või manatark.
Ma ei mõista nende keelt.

Linnas teesklen, et olen elus
Tegelikult olen lastud vares,
Liiga surnud, et mõista...


Suvemaailm siin ja praegu

Olen väike märg mustikas
pika poolsaare männimetsas.

Olen tibatilluke lambatatikas, pisut limane,
aga kõigi meelest siiski väga armas.
Veel palju limasem on mu ema,
pehmeke ja ussitanud.

Olen heina lõhn
poolsaare ainsas korralikus küünis.
Panen aevastama noorpaari,
kes parajasti oma esimest last teeb.

Olen suvine maailm.
Olen Eesti maailm.
Olen mõnusalt märg maailm.


Lendan

Ma lendan.
Enamasti lennukiga.

Tunnen õhkutõusu tunnet.
Seda, kuidas maa kaob alt.
See on pigem huvitav kui hirmutav.
Siberis nägin mädasohu uppunud lennukit.
Ainult sabaots paistis soosilmast välja.

Ja nüüd kohutav kurbmäng siinsamas,
tsiviliseeritud ja kõrgtehnoloogilisel lühilennul.
Turvapadjad ei päästa,
turvavööd nagu surmaköidikud.

Sööst keskpäevast hauaöösse.


JÄLLE nägin unes Vene tanke

Jälle nägin unes Vene tanke
teletorni ümber Kloostrimetsas.
Ei nad, vaesekesed, teadnud, mida teha.
Seisid kohmetult ja torud lontis.
Omas unes Vene tankid mind ei näinud.
Arusaamatuks ja võhivõõraks neile
jäid me olemus, kultuur
ja iseseisvumise tung.

Kui nad omas unes midagi nägid,
siis oli see nende deržaava hiigeltanki kujul,
mis suur ja ähvardav pealtnäha,
kuid tegelikult roostest läbi söödud.


Pärast matuseid

Meid pärivad ussid.
Nemad elavad meis edasi.

Meid pärib vaim.
Tema elab edasi
ega küsi, mis sai ihust.

Aga kas pole ka vaim uss?
Mitte vagel, vaid jaaniuss.

Seekord särab täiskuu mitu ööd kauem,
kui tavaliselt.
Vaimu helendav uss vilgub
eelsügise öises rahus
hingehaabade all.


Kreool katusel
keset vetevälja

Olen must mees mudamustal katusel.
Helikopterid lendavad minust üle,
aga keegi ei näe ega kuule mind.
Mu kurk on kõrbenud,
ma ei suuda appi karjuda.
Mu suust tulevad vaid kähinad.
Lõpnud vasikas
on katuseserva kinni jäänud
ja haiseb hirmsasti.
Palun Jumalat,
et ta taevast päikese minema viiks
ega laseks mul janusse surra.


Meie - tuleviku nafta

(33. sajandi kütusekriis)

Valetan. Naftat meist ei saa,
aga uutmoodi fossiilset kütust saab küll.
See juhtub 33. sajandil. Nafta ja gaas
on siis juba ammuilma otsas ja meie
oleme mulla all piisavalt laagerdunud.
Oleme ka kosmiline kütus.
Ilma meieta ei saa ülitargad prussakad
Alfa- Kentaurile lennata.
New Yorgi, Mexico, Shanghai ja Tokyo
surnuaiad on kõige rikkamad leiukohad.
Prussakatsivilisatsioonid võitlevad
nende pärast elu ja surma peale.
Sajandi lõpuks kerkib prussakbörsil
inimpõrmude hind taevani.


See kirju maailm

Kirju maailm
argipäevade halli vihmakeebi all.

Hall nägu, hall kapuuts-
ainult silmas vilgub sädemeke.

Nädalavahetusel tahame ometi
ilma kirevust ja kirkust
näha saada.

Halli keepi seljast kiskuda
pole pühapäevalgi kerge.
Esmaspäeva vaim on juba kohal
ja hoiab ürghallist kehakattest
küünte ja hammastega kinni.


Kinnisvara on mul nagu muda

Kägu ja Savisaar on minu kõrval poisikesed,
Seesterist rääkimata.
Keila- Joa?! Kah mul asi!

Minu käes on varsti kogu Tallinna vanalinn
ja Pärnu ranna peenemad villad.

Olen sadakond töötut
soomlast, rootslast ja sakslast tankistiks palganud.
Olen neile kenad rõivad selga andnud
ja bemarid pepu alla.
Tegutsen nende nimel ja ükski koer ei haugu.

Kantud kulukad jalas,
vaatan vahel oma valdused üle.


Sügisene

Suvi möödus
Kui jahe tilk.
Mu kuumale seljale
kukkus sügis.

Suvi möödus
kui silmapilk
Tuul keerutab
lehti ja prügi.

Oktoober, mu külmasilmane tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul
üheskoos lähevad hukka.


See suur ja ilus illusioon

Mida enam sügisesse,
seda kirkamaks saab öine tähistaevas.

Ei ole sellest petlikumat vaatepilti.
Taevast paistab mõttetu mosaiik
tähtede ürgaegsetest, keskaegsetest
või ka viie aasta vanustest kujuvõttudest.
Lembitu- aegne ja laulva revolutsiooni aegne
on tähistaeva telgil lausa kõrvuti.
Ja ainult tähetark teab, kui mitu valgusaastat kulub,
et selle või teise tähe valgus jõuaks meie silma.

Ei ole tähistaevast petlikumat vaatepilti.
Aga pilkane ööpimedus poleks ju parem.


Mustlanna

Balti jaamas astus mu juurde mustlanna
ja tahtis mulle saatust ennustada.
Andsin talle viiese ja ta läks kohe indu täis:
"Sinust, pojuke, saab Tallinna linnapea.
Viiesaja krooni eest ostad ära vürst Volkonski lossi
ja teed selle nii kaunisti korda,
et Putin ise sõidab Venemaalt Keila- Joale
seda ilma- imet vaatama.

Aga Laidoneri villas avad kohukesebaari
mida Kanal Kaks filmib 24 tundi päevas.
Iga Tallinna pensionär saab sealt
700 krooni eest kohukesi tasuta!"


Olen haige haigur

Olen haige haigur Doonau deltas.
Lendan veel, aga kardan,
et ei jaksa enam kaua.

Tõotan Eesti rahvale,
et teie juurde ma ei lenda.
Silmad on meil, rändlindudel,
linnugripist küll nii mädased,
et me ei näe enam,
aga silmitu loomusund juhib meid
vääramatult lõuna poole,
kus Egiptimaa.

Kartke koolnud kanu
Tuula oblastist!


Corkis, Euroopa kultuuripealinnas

Yle mitme- setme piiri
lendasin ma otse Iiri,
mis on tõesti igihaljas
ja mis hoolib hyvast naljast.
Vaadata on väga kena:
tõukerattal vanaema
kirikusse sööstab lausa-
seal kõik patud pihib ausalt.
Minagi siin olen hinnas-
värsse loen ma Corki linnas.
Euroliitlaste kultuursus
Corkis mitmel viisil suurdub.


Mardikuu lauluke

Külmunud on viimsed seened-
Marti, Marti!
Veel ei külmeta mu küüned-
Marti, Marti!
Ühes peas on rasked pained-
Marti, Marti!
Teises mõtted selged, kained-
Marti, Marti!
Üks ei leia lukuauku-
Marti, Marti!
Teine plaanib kogupauku-
Marti, Marti!
Hoolimata hallist taevast-
Marti, Marti-
saage vabaks hingevaevast-
Marti, Marti!


Hingedeaeg kestab veel

Paarsada aastat tagasi nägi kõik see külarahvas,
päris pimedad kaasa arvatud,
laia lageda peal hilissügise halluses ja uduvines lahkunute hingi.
Kord olid nad pooleldi läbipaistvad-
läbi nende võis näha raagus puude palistust külavahetee ääres,
kord olid nad täiesti läbipaistmatud,
neid oli mustmiljon- kõigil seljas lainetavad
tumehallid rüüd.
Nad olid otsekui hall laine.

Tänapäeval ei näe neid enam keegi.
Silmad on teistsugused.
Isegi päris pimedatel.


Olen jäätanud lomp

Olen jäätanud lomp.
Peegeldan taevast.
Vahel mõtlen, et miks ei võiks
taevas peegeldada mind.

Teised lombid sosistavad mulle,
et taevas on meist palju suurem.
Kust nad teavad?
Teil on alaväärsuskompleks,
tahan neile müstikutele kosta.

Tulevad koolilapsed,
trambivad jää puruks.
Enam ei peegelda ma midagi.
Kodutu koer joob mu tühjaks.


Eile oli ostuvaba päev

Mitmel mandril tähistati eile Kanada
eestlase Kalle Lasna algatatud ostuvaba päeva.

Tühjad olid poed kõik Edmontonis-
ümber poodide käis isand sonis.

Tema kannab nime Kalle Lasn
ja tal oli õige rõõmus ast

nähes, et kõik linnakodanikud
priiks on saanud ostupalavikust.

Ei nad olnud üldse elevil,
et on ale’s plasmatelerid.

Ei nad ostnud piima, vägijooki.
Ei nad ostnud leiba ega kooki.

Aga Eestis - Lasnamäel või Raplas -
rahvas endistviisi poodi kappas.


Madala taeva all

Vanaema torkas kogemata
oma nina pannkoogitaignasse.
Aga mina jäin “Mitsubishi- Gallanti” alla
ja sattusin haiglasse.

Läksin punase tule alt läbi
ja olin veidi švipsis.
Kostis rigin ja ragin ning nüüd
on mul koivakesed kipsis.

Siis kui taevas on madal
ja lõpmatust ei näe,
mina kaotan kaine meele
ja minetan vaimuväe.


Mina neiman mõrvarile ta oma relvaga

Keeleuuendaja Johannes Aaviku 125. sünniaastapäeval

On kuritegu
liiga pikk ja loid.
Seepärast on tast saanud
märksa karmim roim.

Luukere liialt lohiseb,
on üleüldse nigel.
Meid palju enam rõõmustab
ta uudne veli- luger.

Sa mine metsa, mõrtsukas.
On vingem vend su kõrval,
kel pisut anglosaksilik
on antud nimi mõrvar.

Kuressaares 8. detsembril 2005


Olen isiklikult puudutatud

Kui seisan pea peal, siis ma tunnen,
kuis minu ajud lainetavad.

Mu kolp on nagu Läänemere põhi,
mis praegu veel on gaasijuhtmeta.

Vladimir! Gerhard!
Ärge tulge mu kolba
siseküljele suurt gaasitoru paigaldama.
See lekib mürki juba enne valmimist!
Sealt väljaimbuv gaas kord tungib
müstilisel teel te oma ajudesse,
kus kummitavad
Molotov ja Ribbentrop.


Ka kannalail on kingikott

Suurvarvastüdruk kingitusi meisterdab
ja valab rohkesti higi.
Aga kadedad põialpoisid
ei lase teda lastele ligi.

Ka ihkab kinkisid jagada
üks ülitubli kannalai.
Aga päkapikud on valvel
ja teevad tal ai-ai-ai.

Ei lõpe ka pühimal ööl
see kohutav diskriminatsioon.
Enda pahaselt kukutab lumme
kuldne jõulukuu, taevane ploom.


Talvehaikud

Külmunud õunas
suigub kaame ussike
viimsesse unne.
*
Nii pime on päev,
Üksik piisk vaid helendab
tumedal aknal.
*
Talv tuli äkki.
Lehe langemist lumme
kuulan ööd läbi.
*
Tüvedetume
on kuuskede oiatus
tuisuses metsas.
*
Oma silmades
jäälille mõtlen valmis
uue aasta eel.


2006

Saja aasta tagune talitee

See tee
pole südasuvine
päikesest sädelev veetee

ega pragiseva kamina ääres
joodud meetee.

See tee
on kuusemetsa vaheline
südaöine reetee.

Isahunt näitab hambaid
ja hirmul hobu hirskab talle:
“Ära tee!”

On terve põlevsilmne hundikari
ümber selle ree.


Jää ehk Mida otsis Jeltsin Kiidjärvelt

Üleeile oli hommik Eestimaal ütlemata ilus.
Päike kilgendas jäält ja lumelt vastu.

Aga kaugel lõuna pool lasti vangist lahti
paavsti kurvasilmne tulistaja Ali Agca.

Õige pea antakse mehele püss pihku-
ta võetakse Türgi sõjaväkke.

Kas ta läheb ja tulistab veel kedagi? Ei tea.
Mina mõtlen hoopis Vilniuse veresaunast.

Siis vaatan enese peegeldust jääl
ja näen vaimusilmas Kiidjärvet,

kus Ahja jõe jää peegeldas kord Jeltsinit
kui Kalmer Tennossaare nooremat venda.


Tundmused taliharjal

Olen diiselkütus,
mis on pakase käes paksuks läinud.

Olen koolilaste turtsuv buss,
mis ei taha külma käes käima minna.
Bussijuht oma leeklambiga
pusib ilmaasjata mu kallal,
sest lapsed tuduvad alles
ega kavatsegi kooli minna.

Olen kalaparv, kes tuli järvekese
ainsa jääaugu juurde õhku ahmima.
Üks osa jääalusest minust
trügib teise osa julmalt kõrvale.


Kremli talimängud

Gaasikraanid suleb Kremli käsi.
Survet avaldamast ta ei väsi
Gruusiale ja Ukrainalegi.
Aga kaardipakk on liiga segi-
mängu Venemaa ei pruugi võita.
Iseenda käed võib kinni köita
see kes ausa mängu reegleid rikub,
hindu hirmus kõrgeks tõstma kipub.

Kui on Vene hüljand malbed mõõdud,
kui on hinnad lausa lakke löödud,
Brüssel talle selja keerab vist,
pumpab kütust parem Aserist.


Pikksilmaga ühel Etruuria künkal

Seisan piiniate all,
igihaljaste põlvepikkuste põõsaste vahel,
Toompeast seitseteist korda
kõrgema künka otsas.

Paremat kätt on Rooma-Firenze maantee,
mille ääres hääletavad
prostituudid, kirjud miniseelikud seljas.

Vasemal on ürgorg,
kus puude okstelt ripnevad
tumerohelised, unised ja matsakad maod.

Otse ees on kloostrimägi.
Selle otsast pilgutab mulle silma
Püha Franciscuse kuldne kuju.


Veebruar Itaalias

Colosseumi ja Vatikani kivid on külmad,
Dooria, joonia ja korintose sambad on külmad.
Talvekülmad, ajalookülmad on need kivid.
Hõngavad külma kolmekümne sentimeetri kaugusele.
Aga päike on juba soe ja ere, silmadele valus.
Tundmatud pilusilmsed sõbrad
kõnnivad Jeesuste ja Peetruste,
Jupiteride ja Junode keskel,
pisikesed Buddha kujud
igaühel kaelas.

Paavsti hääl kumiseb
nendegi kõrvus.


CIVITA CASTELLANAS

Linn ja kaljud tufist punasest,
peadpööritavalt kõrged sillad.
Fotoaparaat saab tükiks tuhandeks,
kui sa selle sillalt alla pillad.

Hallil ajal igiammusel
siin on elanud etruskid ja faliskid.
Mõni kivikuju, mõni sarkofaag -
muud ei ole nendest järel miskit.

Rahvas ammugi Itaalia meelt -
nad ei hakka ennast avastama.
Ainult nende silmad, kehahoid
muinasesivanematega on samad.


Peapööritus

Ilus karge varahommik.
Itaalia häälekooliga tundmatu lind
laulab purjus laulu.
Maastik keerleb ta silme ees.

Kord on taevas all
ja kuristik selle kohal,
kord vastupidi.
Viimase jõuga hoiab lind veel oksast kinni.

Tal on parema tiiva all kraadiklaas,
mis näitab viiskümmend üks kraadi.
Linnugripp ei halasta tema peale.

Talv 2006 Itaalias


Üleliia

Üleliia ere päikesepaiste,
üleliia valge lumi,
üleliia käre pakane,
üleliia pikad jääpurikad katuseräästaste küljes.
Kus? - Eestis.
Üleliia kirju elu
üleliia sinise taeva all,
üleliia pikad ning laiad muuseumid -
ja ometi pole ühtegi taiest üleliia!
Kus? - Itaalias.

Üleliia väsinud jalad
Üleliia rõõmus meel
kultuuri ja inimkonna üle.


Lennartile

Euroopalik vaim -
See on demokraatia
ja humanismi
ainulaadne sulam,
ütlesid Sa tookord
Londonis peetud kõnes.

Just see sulam
helkis meile
ikka ja alati
vastu
Su enese
silmist.


MERI JA ILVES

Eesti on siinkandis üks merelisemaid maid.
Tal on enam merepiiri (3400 km)
kui Saksamaal, Poolal, Leedul ja Lätil ühtekokku.

Meri - see on Eesti välispoliitika.
Eesti on Euroopa kõige ilveserikkam maa.
Iga neljas Euroopa ilves elab Eestis.
Aga ainult üks neist võib saada
Eesti presidendiks.
Ainult sel ühel Ilvesel on vettpidav kasukas.

Ainult see üks Ilves pole kartnud Merd.
Ta on rõõmustanud säärase Meri üle,
kes aastakümneid ei tundnud mõõna.


Unenägu Bitmannist ja Rebasest

Kas mina pakkusin Bitmannile miljonit?
Või hoopis Rebasele?
Või pakkusid Rebane ja Bitmann mulle?
Minul igatahes miljonit pole.
Kas mul mullu oli miljon? Või olid need lepalehed?
Kas mina pakkusin Bitmannile ja Rebasele
Veskimäelt või Savisaarelt või kelleltki kolmandalt saadud miljonit?
Kas mina olengi Tallinna volikogu vaim?

Näen valijate piketti volinikele hüüdmas:
"Kuulake, oh kurekari,
me enam saadikuiks ei vali
teie hulgast ühtegi!"


Tõrvmust lend - stsenaarium

Kui viimane ööbik linnugrippi sureb,
ilmuvad metsateedele
looduse ümberkujundajate hummerid.
Nad lennutavad puude-põõsaste latva
tuhandeid tehissuliseid linnumooduleid.

Mets on jälle ööbikulaulu täis.
Nüüd võib seda isegi jõuluööl nautida -
juhul kui moodulid arvutiviirust ei saa.

Ööbikuparv loeb seda stsenaariumi
Saksamaa kohal lennates.
Ööbikud sülitavad ja kisuvad
musta stsenaariumi oma nokakestega tükkideks.
Kõik nad on terved ja valmis kevadet kuulutama.


Tõrksal kevadel

Pungad pole kuigi suured,
jäätunud veel puude juured.
Kevadet on alles vähe,
talviselt mu hääl on kähe.

Silmad rohelusenäljas,
õhtud siiski valged väljas.
Jänkul peas on ihamõtted,
siis kui käes on lihavõtted.

Enam ei poe urgu ta,
teda päike turgutab.
Paastuajad tunastuvad.
Korvis munad punastuvad.


Karu- ja kurejutt

Meie, Ruhnu saarekaru ja emane mustkurg Jaak,
otsustasime üheskoos omandada Eesti Raudtee.
Mina, saarekaru, seljatan jänki Burkharti.
Mina, pikanokaline mustkurg,
ründan Generalovit õhust ja surun ta tagasi
Narva jõe taha.
Mina, mustkurg, olen Egiptuse-Eesti ühisettevõte.
Raudtee enamusaktsiate eest kohustun
Egiptuse iibe Eestisse üle kandma.
Mina, mesikäpp, olen riiklik karu Eesti riigimetsadest.
Mina olen riiklik kapital, meie võõrandamatu väärtus.
Kuldaktsia riputatakse just minu kaela.


Olen kirst

Ma ei ole vanaemade aegne rõivakirst.
Ma ei ole ka mõni tavaline surnukirst.
Surnu asemel maetakse minu sisse surm,
tervelt kakssada tonni surma,
kakssada tonni radioaktiivseid aineid.
Hakkan ümbritsema teist kirstu,
mis pragunes ega suuda
kõikjale imbuvat surma enam kinni hoida.

28 riiki hakkavad mind ehitama.
Lähen maksma kolmveerand miljardit dollarit.
Minust saab maailma kõige suurem kirst.
Olen tulevane Tšernobõli sarkofaag.


Olen PK

Ma ei kire ega kuuluta koitu.
Kuulutan õnnetust ja häda.

Olen kukkede kaugus-
ja kõrgushüppe tshempion.
Kargan kulurohust
kuuseokstesse ja
katuseräästasse.

Olen saatanasigidik
ja inimliku hooletuse vili.
Olen põrguvärava põlev piit.

Olen heinatööde eesrindlane,
Olen Punane Kukk.


Sassis kevad

Kuidas on võimalik, et
Eesti loodus lõi haljendama?
Selleks on kõik ju liiga kuiv.

Isegi ööbik on laisk laulma.
Kas temagi igatseb
niiskemat õhku?

Muidu nii kuivas Californias
aga mädanevad viljad
lakkamatute sadude käes.

Vihm jääb üle vaid siis, kui USA
Kyoto protokollile alla kirjutab.

Ehk Eestigi pääseb siis põuast?


Vilgun ja krõbisen

Vilgun, krabisen ja krõbisen
ega pea lugu Hurdast, Keresest,
embrüoloogia rajajast Baeristki.

Tammsaaret tunnustan,
Koidulat kallistan,
Jakobsoni jumaldan.

Nemad on mu sisu.
Nende järele on kõikidel isu.

Veel vähemalt aasta
teenib neid iga mu neuron.

Aga ükskord krõbistan eurosid niikuinii.
Olen sularahaautomaat.


Tüli nende pärast, kes mulla all

Tuulistel päevadel pronksmeeski kõigub -
alusmüür mureneb, pikad on praod.
Mõni mees vaikib ja mõni mees hõigub,
pasunat puhub ja trummigi taob.

Punaste mundris on Wehrmachti sõdur,
kes oli kujuril olnud modell.
Palju on tundeid, kuid mõte on põdur.
Kõik on nii totter. Miks hing siiski hell?

Venemaa luure on puhumas lõkkeks
tuha all hulk aega miilanud tuld.
Kainenev mõistus olla võiks tõkkeks-
lahkunuid ammu on jahutand muld.


Nelipühade lauluke

Taas sumiseb mesitaru
ja tuppa tuuakse kased.
Ning Ruhnul mu poolvend karu
näeb päikest mis sulavasest.

Ei ulatu linnulaul kuuni,
kiudpilvisse kinni jääb.
Maal, taevaski jumiseb juuni,
tal võõras on jõuetu hääb.

Ta pakatab mahla ja haljust
ning ununeb pimedus must.
Kõik paljuneb, ülistab paljust.
Vaim nuhutab lõpmatust.


Olen sinitaevas

Olen sinitaevas.
Ma pole kuigi haritud,
kuigi kõrgun tuhandete koolimajade kohal.
Seepärast panen imeks,
et kes see neid pilvi
muudkui välja muneb.

Seekord on mul tunne, et nädalavahetus
tuleb ometi kirgas ja soe.

Mulle meeldivad kevadõhtud,
kus õhk mu all on
linnulaulust paks
ja läbi selle õhu trügivad valged tallekesed.


Raplamaa võsas

Läbi võsa kõnnib reipalt kepikõnni spetsialist -
kuulab kõrvaklapi kaudu, mida loonud Ferenc Liszt.

Oleks pisut palju öeldud, et tal hing on avali.
Aga naudib ometigi ühte kauget klaverit,

mida mängis sammassaalis ülikuulus Vene juut,
kelle oli maha jätnud Krimmi tatarlannast pruut.

Kepikõndur teadis seda, tundis hästi muusikuid -
tundis palju paremini, kui neid Eesti kuusikuid

puugirikka võsa taga, ladvad pilvevalges.
Salakütid joovad viina, püssid pole palges.

Meenutavad mõnu tundes ühte jahti hiljutist.
Uudistavad kepikäijat-kõrvaklapjat ilmutist.


Jaaniöine kild

Ei teki sinu tervisele tõsist ohtu,
kui jaaniööl sa nurmelt korjad rohtu

ja sellest keedad aasta läbi teed
ning jaaniussidest teed kaelakeed!

Ja teadku seda mehed kui ka naised,
et kaovad sügelised, mädapaised,

kui püherdad sa jaanikoidukastes,
mis oleks kõrges tervistamisastmes,

kui poleks rohus pudelite kildusid,
mis jaanitulelised puruks pildusid.


Olen jaaniussike

Olen jaaniussike.
Mulle meeldib helendada
kaerapõllu äärses rohus.

Aga ühel õhtul - oh sa raks -
küll hakkas metsast Kaera-Jaane
välja kargama.
Hips kaera ja hops kaera!
See ehmatas mul
helendamise hoopis kinni.
Kogu kaer pealekauba lamandunud!

Alles nüüd julgesin taas
helendama hakata.
Mis sest, et jaanikuu juba läbi.


Üle suure väina

Täna, eile ja ka üleeile
sadas arvutisse liiga palju meile.
Väljas lõõskas liiga ilus suvi -
sestap jätsin vastamata neile.

Jättes mandri peale argihooled
ujun muretuna Virtsust Muhu poole.
Kessulaiult üksik hülgekütt
laseb minu suunas välja noole.

Vesi meres on nii soe ja vaga,
ähib praam mul kaugel selja taga.
Kreepsu saab mind kiikrist vahtiv kapten,
lõhun merd. Mul vahujutt on taga.


Bomarsundi kindluse varemetel

Kolm surnuaeda kõrvuti
ruugete graniidimägede vahel.
Ühes puhkavad venelaste põrmud,
teises juutide omad,
kolmandas moslemite lugred.
Siin inglased ja prantslased
kord hävitasid kolmeusulise Vene väe.
Neutraalne Rootsi rõõmutses.
See oli 150 aastat tagasi.
Nüüd paik on täielikult maha relvastatud.
On tühjus ja turistid.
Ei muud.


Loometöö salapära

Võluvalt võõra linna
punased kivikatused
on loojangu kiirtepillus
veelgi punasemad.

Punahernespilved on tardunud
üksteise tagaajamise
hoogsasse rütmi.
Taevas kõriseb kuuldamatult
ja paneb nähtamatu saatana
pilveherneste peale põlvitama.

Adumatute kaasannetega pildi
jäädvustas põuasel suvel
üks geniaalne päevapiltnik.


Vabastamine

26. aprillil 1937
vabastasid Saksa pommilennukid
Hispaania linna Guernica.
Pärast suitsu ja tossu hajumist
nägid lendurid
hoonetest täiesti lagedat
vabadust.

Ööl vastu 15. novembrit 1940
vabastasid Saksa pommilennukid
Inglise linna Coventry.
Vähe jäi linnast järele
pärast vabastamist.

Augustis 1945 vabastasid
USA tuumapommid
Hiroshima ja Nagasaki.
Suur osa tsiviilelanikest sai nii vabaks,
et neist isegi konte järele ei jäänud.

Narva rahvaliitlaste ja keskerakondlaste arvates
(vt. Eesti päevaleht 26. juulil 2006. a., lk 4)
vabastasid punaarmee pommilennukid
ööl vastu 7. märtsi 1944. Narva.
Linn sai vabaks unikaalsest barokk-arhitektuurist
ja eestikeelsest elanikkonnast.

Mida arvavad nii suurepärasest vabastamisest
Villu Reiljan, Edgar Savisaar ja Tiit Tammsaar?

Ai-vai! 


Mul on oranžid silmad

Mul on mitme tumeda ristvöödiga
rohekaskollased küljed.

August on mu lemmikkuu.
Kõik veed on praegu
igasuguseid kalamaime täis.
Pean sööma neid tervelt viis kilo,
et ise kilo võrra kasvada.

Mind söövad meelsasti
säga, haug, koha, luts,
kajakad, tiirud ja kalakotkad.

Talvel sikutatakse mind jääaugust.
Olen ahven.


Hädavaevu ära hoitud

Eesti!
Kui vaikne! Kui nurgatagune!
Väikesed võbinad
pronksmehe ümber, ei muud!
Jään Göteborgi eeljookse vaadates
teleka ees tukkuma.
Näen unes, et Tallinna Lennujaam lendab õhku.
Susinal kukuvad põlevad katuselahmakad
Ülemiste järve, rikuvad Tallinna joogivee.

Ärkan üles. On päevauudiste aeg.
Suur õudus
Inglismaa ja USA vahelistel lennuliinidel
hädavaevu ära hoitud.


Sõidame

vanaaegsetest lööklauludest
poeb hellus eestlase hinge

pihlakas on punane
õhk on soe
meri on külm

rahvas ei saa valida presidenti
sest elame parlamentaarses riigis
parlament ka ei saa

veel vähem saab president
valida rahvast

maanteel alla aetud põder
suur ja lai


Rõõmus vallavanem olen ma

Moto
Ajakirjandus vihjab, et kümned vallavanemad on üle läinud Keskerakonda lootes nõnda oma vallale rohkem raha saada.

Ergma kirstul
kümned vallavanemad.
Hoirassaa ja miljon krooni

Keskpäraseks veel täna saan.
Hoirassaa, ma annan tooni!

Keskpäral suur on pärajõud.
Keskpära ihkab muudkui trooni.
Hoirassaa ja miljon krooni.

Ilvese kirstul
kümned volikogujad.
Savine on haua auk.
Hoirassaa, must miljon krooni.

25. augustil 2006


Olen tulevane Riigikogu

Nägin unes, et olen see Riigikogu,
mida poole aasta pärast valima hakatakse.
Minu sisikonnas on 101 üksust-
need suruvad mu teadvusesse
oma taktikat ja strateegiat,
oma uitmõtteidki.
Seedin seda kõike aeglaselt ja rahulikult-
läbi komisjonide, eelnõude ja lugemiste.

Ainult põhiseaduse muudatused tekitavad
mu sisikonnas kuumemaid kõrvetisi.
Loodan, et aastal 2011 valitakse presidenti
uut moodi.


Ussimaarjapäev

Ussimaarjapäeval pannakse
ussitapmismatar kerisele ja visatakse leili.
Selle leiliga viheldakse haiget last,
kes saabki terveks.
Ussimaarjapäeval kaovad rukkiussid,
vaenuköied, piksepenid,
loogaheitjad, tuhaussid, kapsakitsed.

Mis on sel kõigel pistmist
Neitsi Maarja ja tema sünnipäevaga?
Küsige seda esivanemate vaimudelt.
Aga küllap tahab püha neitsi
ikka ja jälle sündida
ussidest vabasse maailma.


Oi, Eesti!

Oi, Eesti, Sa kiiresti kasvav laps!
Iga aastaga saad 10-12% suuremaks.
Juba jälle hõõruvad kingad.
Juba jälle tuleb Sulle uued käimad osta.

Kannad kaela liigagi hästi,
Aga kraenööp lendab eest.

Ja veel need mänguasjad!
Näiteks Su lemmiklelu President,
kes kõnnumaal kepikõndi harrastab,
aga rahvusvahelistes vetes
ujuda ei oska.
Parem käsi tahab teda põõsasse visata,
aga vasak hoiab tal kaelast kinni.


Tool variseb kokku

Jään teleka ees tukkuma ja näen:
pronkssõduri asemel
seisavad Tõnismäe pjedestaali peal
piirdeaia taga Ilves ja Rüütel.

Pronkssõdur aga sammub
Narva maanteed pidi Kadriorgu.
Tänavad on inimtühjad.
Taevas ja majad on lõpphallid.
Aljoša ees ja taga sibab
pisike punavenelane Klenski.
Metallmehe sammud kõmisevad.

Aljoša jõuab Kadrioru lossi.
Presidenditool variseb pronksperse all kokku.
Ärkan ja sülitan selle unenäo peale.


Vaimude kahekõne

I vaim:
Olin salastatud ekspert.
Nüüd puhkavad mu maised jäänused
X surnuaias.
Tean, et "Estonial" ei veetud
seekord relvi.

Aga Vene luure arvas, et veetakse,
sest eelmisel reisil ju veeti.

II vaim:
Olen lihtne uppunu,
laevahuku ohver.
Ometi tean katastroofi põhjust
igast eksperdist paremini,

aga kahjuks puudub mul võimalus
seda teile edasi öelda.


Soe sügis

soe sügis näeb unes
et laenab külma sügise käest

tuult ja tormi
ränka rahet

laenab ja tagasi ei anna

külm sügis vihastab
ja sülitab talle lörtsi näkku
selle peale
ärkab soe sügis üles ja näeb
et kõik on vait ja vagune

ainult vihma tilgub tasapisi
päike paistab nõiad vihtlevad


Olla mürgine

Ei, mitte madu ega skorpion,
mitte ka mõni kihvtine süvamere kala.

Olla Panama lipu all sõitva "Probo Koala"
mürgine last, mis viis haiglasse
90000 Elevandiluuranniku asukat,
seitse neist rändasid edasi surnuaiale.

Või olla see last, mis Eestisse jõudis?
Kas Vaivaras osatakse mind,
mürgist ja vedelat, tõesti käidelda?
Põhjavesi ja meri tarretuvad mürgihirmus.
Kui suur on risk? Mitu miljonit
maksavad vaivarlastele mürgilaeva
peremehed?


Märjamaal nähti kuutõbist Manfredit

Kuupaiste haripunktil
kükitab bussijaama ees Manfred Moonlight.
Kuukiired hellitavad teda tundlikest kohtadest,
näiteks kõrva tagant.

Manfredil on kalifeed jalas,
aga helkivad säärsaapad on ta juba jalast võtnud.

Sokkidest väänab ta välja ülemäärast kuupaistet.

Lühisõnum sellest
jõudis kolme Suurbritannia ajalehte.

Sealtkandist on nüüd Märjamaale
rohkesti turiste ja kaubareisijaid
oodata.


Olen kolme k-ga keskel

Minul mängitakse.
Tuhandesõrmine mängib minul.
Ei mängi ta klaverit, klavessiini ega tšembalot.
Klahve mul ju pole.
Pole ma trummgi.
Mõni kaebab, et ei saa
seda mängu kuulates magama jääda.
Teine naudib seda.
Kolmas peab seda parimaks unerohuks.

Aga mis nüüd! Ma ju lendan!
Mu sõbrad sarikad on paljad.
Olen üksainus suur laperdav tiib.
Olen plekkkatus.

Porikuu tormisel reedel, 2006


Mitte olla

Mitte olla see karihiir, kes pole viitsinud
talvevarusid luua, tungib teise
karihiire urgu ja sööb selle pojad ära.

Mitte olla see jänes, kes jookseb
autolaterna tuledest lummatuna
piki ainsat lumevaba maanteed
ja kellele ei tule pähegi
paremale või vasakule poole
lumehange hüpata.

Mitte olla jupsiv talv,
kus üks päev sajab lund ja teine vihma.

Pigem olla püsiv ja paras pakane.


Hilissügis 2006

Talv on tulekul.
Jääkonarused kõnniteil,
kiilasjää sõiduteil.
Ühiskond pisiskandaalidest väsinud.
Sahker süüdistab Mahkerit ja vastupidi.

Raha siiski liigub, loob ja lehvitab,
isegi aumeestele ja aunaistele jagub.
Tädi Maaligi ostis arvuti
ja leidis vahevõrgust üles
korvipunujate veebi.

Lapsi muudkui sünnib,
aga kes küll suudaks lahti teha
ahtral ajal kinni pandud lasteaiad.


Minnalaskmise laul

Taevaste taga ja akende all-
kõikjal on ühtviisi nukker ja hall.
Töölaua ääres on tülpinud mehed.
Tujutult lendavad koltunud lehed.
Särtsu ei ole, on udused uimad.
Ingleilgi tiibade löögid on tuimad.
Halluse päeval nii oimetumal
kevadest und näeb me südame jumal.

Ummikus autod on porised, läiketa.
Mitmendat nädalat elame päikseta.
Jumal ei ärka, end üles ei vinna.
Asjadel laseb ta minna... ja ... minna.


Mina olen välipeldikute vastu!

Olen Narva-lähiste maantee-äärsete välipeldikute vastu!
Vene pool on piiriummikutes süüdi.
Sestap peab Vene pool tagajärjed
enda kanda võtma.

Katapuldid peldikute asemel!
Las lennutab katapult
õrnroosasse kempsupaberisse
mässitud pakikesed kaunis kaares
üle Narva jõe
otse Vene piirivalvekindrali jalge ette!

Kui me katapulti käsitseda ei oska,
siis õpetab meid Lehola Lembitu vaim.


Õpin Bushi turvameheks

Esimest korda võeti mind kaasa
Eesti... Läti...
Pole säärastest kohtadest varem kuulnud

Bill ja Bob, vanad turvad, ei usu,
mis ülemturva Jack neile ütles.
"Eesti turvadel Q77Rid!? Ei või olla!

Aga on! Ise nägin!
Ja isegi üks Q78R on neil!
"Kust sa selle said?" küsin Eesti turvalt.
"Ise tegin!" vastab see naljamees.

Inglastel pole, sakslastel pole,
prantslastel pole, aga neil kilulinlastel
järsku on! Uhked tüübid!


Olen börsimaakler

Loid loodus, taevas on hallimast hallim.
Viivuke valget ja juba lähebki pimedaks.

Ainult mina vehklen. Teen seda mõnuga.
Mida külmem ja pimedam on rahataevas,
seda suurema mõnuga ma vehklen.
Mu vanavanematel oli vaid üks lehm.
Aga aktsiate eest, mis ma täna
maha müün, võiksin osta 700 lehma.
Ma ei ütle teile, mis aktsiad need on.

Olen teinekord niivõrd hoos,
et varjutan suured kinnistähed.
Olen rahataeva virmaline.


Kuusealused

Oleksime kõik
otsekui ühe kuuse all,
terve Eesti,
kogu Eesti rahvas,
ühtlases kuusealuses hämaruses.
Tahaksime olla päkapikud,
kuusealused päkapikud,
pikisilmi ootame
punaste lodumütside
väljajagajat.

Selles ilmlõpmata videvikus
on küünalde leek madal.


Oleme jõuluküünlad

Oleme jõuluküünlad.
Lamame kahekümnekesi koos.
Oleme hästi tihedalt kokku pakitud.

Meil on igav.
Ajaviiteks kutsume välja
läbipõlenud küünalde vaime.

Kõhe on mõelda,
et ka meie peame peagi
teiste jõulurõõmuks ära põlema.

Siiski ootame kärsitult,
et kuuse-ehtijad lapsed juba tuleksid
ja meid pakist välja võtaksid.


Jõulukink paksudele poistele

Lund ei ole ja vana Jõul
pidi edasi liikuma omal jõul.
Ta andis armuta endale säru
ja lükkas ränkrasket kinkide käru.

Oi neid porokarju kesk Lapimaad-
piparkooke ja trühvleid seedisid nad!
Püstkodade kõrval vettisid reed-
ei nihkunud põrmugi paigalt need.

Nägin higist tilkumas purpurmantlit,
kui vana lükkas kärutäit hantleid.
Kel pugu liig punnis ja nahk liiga sile,
see Jõulutaadilt sai vett ja vilet.


Jaanuar 2007

Rasvatihased lauldes
eiravad teri ja rasva.
Kõikjal paisuvad pungad,
juurigi jõudsasti kasvab.

Karu ei imegi käppa,
koopasse peitu ei poe.
Kasukas aurab tal vihmast,
mis täna on tavatult soe.

Haiglane kevad tuksub
talve südames siin.
Paiguti urbuvad pajud ja
õilmitseb näsiniin.

 

Avaldatud ajalehes Nädaline aastatel 2004 -2007

Andres Ehin, 2006-02-02