Virtuaalkeskkonna eetikaprobleeme

Virtuaalperede kasvatusmured on hämmastavalt sarnased pagulaskodude omadele. Sellepärast soovitaksingi enda sellealaseks harimiseks läbi lugeda Oskar Looritsa, sarjas Iseseisvuslase Kirjavara ilmunud raamatu No 9, "Pagulaskodude kasvatusmuresid".

Ei olegi suurt vahet, kas tegu on kodumaise virtuaalpagulase või tegelikult võõrsil elava iseseisvuslasega. Mõlemal juhul tõstatub küsimus, kuidas käituda uues ja esiti hirmutavas keskkonnas. Keskkonnamuutus väljendub paljudes nõrga ergukavaga lastes Looritsa sõnul nõndamoodi, "Aga juba maast madalast peale laps tunneb, kuidas nagu mingi paha vaim tükib ajuti ta sisse ja ässitab teda teiste vastu" (lk.17). Seesama, paha vaim toob kaasa ka selle, et laps hakkab sageli pidusid pidama, mille käigus süüakse tühjaks pererahva külmkapp, viiakse ära taara ja juuakse ära margiveinid. Kui sellega piirdutakse, on pererahvas isegi kergelt pääsenud. Halvemal juhul oksendatakse täis vaip, pekstakse kaaskülalisi põlvega kubemesse ja kõige tipuks lekitatakse kogu lugu vastava tasu eest meediale. Kehv pidu oli ja selline ei kõlbagi muuks kui kehvaks skandaaliks. Kui sedagi.

Baudrillardi sõnul elame me täna hüperreaalsuses, simulaakrumites ja simulatsioonides, elame milleski, mis võtab küll oma märgid tavareaalsusest, aga ise ei ole seda mitte. Märke kusagilt mujalt naljalt võtta ei annagi, sest need märgid, mida me tunneme, ongi need ainsad märgid, mida me tunneme ja millele reageerime. Võtame need oma lapsepõlvest ja päriselust süle ja seljaga kaasa ja viime simulaakrumitesse, simulatsioonidesse ja hüpereaalsusesse.

Sügisene mets. Vaikus. Midagi ei toimu. Üksik vares lendab üle, kusagil praksatab oks. Tänase inimese jaoks on see kõik talumatult aeglane ja igav. Ühtäkki väljub roostikust inimene. On ta sõber või vaenlane, tont või inimene, vahest koguni filosoof. Ongi tema, dekonstruktor ise. Inimene, kes ei kanna mitte varjevärvi (kamuflaaži) vaid hoopis rünnakumimikrit. Tast tõmbutakse kõrvale ja tal lastakse läbi minna, lastakse rüvetada sümboleid ja urineerida riigilipu kõrvalt riigipäevahoonel ning elatakse siis oma söömise/söödudsaamise ja kopuleerimiskeskset vaikset, kiirete vahekaadritega elu edasi. Päriselu, kus vea hind märksa on suurem kui inimeste ilmas.

Inimloodud ehk sotsiaalselt konstrueeritud reaalsus on turvalisem kui hilissügisene mets. Internet on sellesama sügisese metsa vähemasti kolmas refleksiooniaste, juhul kui tal sest metsast üldse mingeid märke võtta on. Ometi peab seegi keskkond tükkis oma pagulastega omad märgid sellestsamast päriselust ehk põliskodumaalt kaasa võtma.

Sotsiaalselt konstrueeritud reaalsuses toimivad sarnaselt maailmaruumile tõuke- ja tõmbejõud ning inimesed leiavad oma koha nende jõudude vastastikuses tasakaalupunktis. Ja mitte ainult leiavad, sest inimene mitte üksnes ei pruugi sotsiaalset gravitatsiooni vaid ka loob seda.

Ometi on siin suur vahe. Tavaelus anname me üsna mitmesuguseid signaale, räägime keha- ja lõhnakeeles ning veel loendamatus hulgas keeltes. Mõni koguni "liputab" või võdistab siis rinda. Netis seda naljalt teha ei saa. Kõigis neis tuntud keeltes räägime me nendes hierarhiates ja rivaliteetides, milles me selles elus tahes või tahtmata sekka lööme.

Kui võrdleme loodust ja inimreaalsust netikeskkonnaga on vahe hiiglaslik. Internetis jagame me üksnes tähemärke. Nii ei saa vaikimine ja sõnaahtrus netikeskkonnas olla argumendiks nagu päriselus. Ka ei ole virtuaalhierarhiad võrreldavad hierarhiatega tavaelus. Seetõttu tulebki netikeskkonnas enda tõsiseltvõetavuse tõestamiseks introdutseerida netikeskkonnda märke tavaelust ehk teisisõnu minna inimestele tavaellu järele.

Kui reaalis leiame me hierarhiates varem või hiljem oma koha, siis netikeskkond on pigem selle reaalelu omalaadseks paguluseks või demoversiooniks. Netis on meie sotsiaalse gravitatsiooni määrajaks vaid tähemärgid ning iga kommentaar, lause või vastukommentaar häirivad ja muudavad meie tasakaalupunkti, mis vajab seejärel uute kommentaaride läbi taastamist. Siiski ei saa see uus tasakaalupunkt olla sealsamas, kus eelmine. Enda asukoha määratlemine netiportaalis käib enam läbi tõuke- kui tõmbejõudude. Anonüümne viha on säärases keskkonnas enam aktsepteeritud ning mõttekas kui anonüümne armastus või afektsioon. Viimane tundub anonüümsuse puhul kuidagi eriti mõttetuna.

Ülalöeldust tulenevad mitmed eetilised probleemid. Tuvastatav inimene netikeskkonnas omab paremaid võimalusi armastuse ning afektsiooni avaldamiseks, muudab aga teisalt just nimelt sellega ja selle läbi end anonüümikute suhtes haavatavaks. Ka piirab isiku tuvastatavus tugevasti rollimänge, millede jaoks internet muidu üsnagi sobiv keskkond on.

Internetis ei ela olemuslikult mingitki eetikat. Nett on absoluutselt moraalitu ehk amoraalne. Seal ei ole mingit muud eetikat kui see, mille me igaüks sinna juukseidpidi tavaelust kaasa lohistame. Kui inimene ja tema roll tavaelus on teada-tuntud, siis on ta ka netikeskkonnas oma rollimängudes tugevasti pärsitud.

Kujutage endale näiteks ette portaalitoimetajat kommenteerijana. Ta ei saa kuidagimoodi samaaegselt rollimängudes osaleda ning säilitada rollideülest toimetajapositsiooni. Minu arvates on ta võrreldav hingekarjasega spordivõistlusel, näiteks või rahvastepallimatšis, kes unustab end korraks ja ühele meeskonnale vilistab ning teisele plaksutab. Oh milline pahandus ja uskkonnavahetus sellest hiljem tõuseb! Kuidas ta ometi võis?!

Lõpetada oleks kohane Oskar Looritsa tsitaadiga ülalmainitud raamatust: "Igal üksikul perel on võõrsil oma erakordseid raskusi, kuid ületada püüdkem neid raskusi ikkagi kõik ühisel jõul. Ülepingutused teevad meid väsinuiks ja närvilisiks, soodustavad tujurikkeid ja koguni kokkupõrkeid. Kuid jätkugu meil loomupärast intelligentsi ja heatahtlust, tarbekorral sihiteadlikku enesesundimist ja kasvõi kangelasmeelt arusaamatuste likvideerimiseks ja vastastikkuse usalduse, austuse ja armastuse säilitamiseks!(lk 103)".

Andrus Norak, 2006-01-30

Artiklile on 133 kommentaari. Loe kommentaare »

***