Venemaa erilisusest

Mis juhtub, kui üks riik liiga eriline on? Piiririik, nii öelda. Piiririik on riik, mis kedagi ükskõikseks ei jäta. Piiririik oleme meie, aga seda on veel märksa enam meie suur idapoolne naaber. Meie oleme Venemaaga võrreldes nagu nõukogudeaegne piirivalve liivariba rannas, maa enesega võrreldes. Meie suur naaber on aga end ajuti tõsimeeli tervet maailma lunastama asutanud. Mõtlen siinkohal õpetust, et Venemaa on ainuke õige ja tõelise ristiusu hoidja ja kaitsja. See on väga raske missioon, nii raske, et Venemaa on vahel kogu südamest sellest tänamatust rollist lahti soovinud, pole aga ometi saanud.

Just Bütsantsi töö slaavlaste ristiusustamisel kandis vilja ning seetõttu saigi Bütsantsist slaavi aladele eeskuju ja teenäitaja. Tänu Bütsantsile sai tõusvast vürstiriigist, Moskvast, “kolmas Rooma”, Bütsantsi enda ning sellele eelnenud “päris Rooma” järel. Munk Filofei nägi 300 aastat enne Napoleoni armeede ähvarduse kerkimist Pihkvas oma nägemuse. Nägemuse, mis on maailma ajaloo käiku vahest enam mõjustanud kui ükski teine nägemus. Nägemus nähtud, kirjutas munk toonasele tsaarile:

“Venemaale võivad osaks saada küll suured kannatused, kuid ta tõuseb fööniksina tuhast ega hävi enne viimset kohtupäeva, sest Venemaa kohal hoiab oma kaitsvat kätt Jumalapoeg ise. Seda seetõttu, et Venemaa on väljavalitu. Just Venemaal on missioon – olla Kolmas Rooma”.

Peeter Esimene, Venemaa üks olulisim europiseerija, lõi uue pealinna ning sellega koos veel ühe uue Rooma, kogunisti neljanda. Sedakorda ei jäänud „vana Rooma“ kohale suuremat märki. Moskva tehti võimu mõttes maatasa, sinna jäid vaid vanad arhiivid, mille kaasavedamisel polnud vankrite ja hobuste ajastul enam mõtet.

Üsna pea peale oktoobrirevolutsiooni koliti neljas Rooma tagasi kolmandasse, Moskvasse. Küllap oli see, maailmarevolutsioonilisest retoorikast hoolimata, mõningaseks märgiks messiaanliku teadvuse taganemisest. Venemaa erilisuse õpetus sai uue, värske tuule tiibadesse seoses "suure isamaasõjaga".

Lunastuse mõte, nii nagu miski muugi Venemaaga seotu, ei ole lihtne ja ühemõtteline. Seda juba keeleliselt. Hristos Spasatel tähendab tõlkes samaaegselt nii Lunastaja-Kristust kui ka Päästja-Kristust. Lunastamine tähendab vabaksostmist kellegi teise poolt ning ka selle teise vahenditega. Vabastamine on aga lihtne, lame ja erinevalt lunastusest, paradoksaalsuseta termin. Kas ei peitu just siin üks Venemaa suuretest paradoksidest, et lunastamise konsept on segamini vabastamisega, sellega, mida tänini kogu maailmale, läbi Venekeskse ajaloo lugemise, nina peale kirjutatakse. „Meie oleme teid vabastanud ja teie peate meile selle eest igavesti tänulikud olema“. Seda isegi siis, kui vabastatute meelest see uus „vabadus“ hullem või vähemasti sama hull on, kui sellele eelnenud orjus. Teoloogilisest lunastusest sai sekulaarse Venemaa teadvuses lihtne ja labane vabastamine ning vabaks ostmisest, vallutamine.

Oma erimissioonist ei aidanud Venemaad vabaks seegi, et ta kogu ristiusust lahti ütles. Võiks öelda et seda hullemaks läks. Kui pole enam "õiget asja" mida kaitsta, siis jääb kaitsta vaid enese au ja häbi, iseenese kaitsja olemist või siis lihtsalt erinevust ja teistmoodi olekut.

Venemaal ei ole enam seda, mida kaitsta ning seetõttu moondub ka kunagine "õige asja" eest sõdimine ksenofoobiliseks enesekaitseks. Eriti siis, kui presidendiks on endine KGB-lane. Õige asja eest sõdimist ei saa asendada teistega sõdimisega, ei saa asendada paranoilise ja lõputu võimaliku vaenlase markeerimisega, ega millegi muuga, millega Venemaa tänased juhid innukalt tegelevad.

Kui seda "õiget asja" enam ei ole, siis kaotab ka erilisus pikapeale oma mõtte. Miks mitte olla siis juba täiesti modernne lääneriik, ilma mingisuguse erilisustaotluseta? Tundub, et selleks ei ole tänane Vene juhtkond veel valmis. Ikka kummitab kusagil alateadvuses tuhm mälestus millestki suurest ja erilisest. On karta, et Vene rahvas võib seda, et nad on tavalised inimesed, kes tahavad lihtsalt hästi elada, märksa enne mõista, kui nende mürgitatud teadvusega juhid. Venemaa juhtidel toidab arusaam oma maa erilisusest arusaama nende endi erilisusest ja vastupidi. Nii võibki see pinge olematu demokraatiatraditsiooniga Venemaal päädida Venemaale
harjumuspäraselt, ehk järjekordse sotsiaalse kataklüsmiga. Seda eriti nüüd, mil üks teine Venemaa piiririik, Ukraina (Ukraina nimi tähendab piiril asuvat) üha otsustavamalt ennast omaenda teed minema asutab.

Andrus Norak, 2005-06-02

Artiklile on 22 kommentaari. Loe kommentaare »

***