Varisenud koopasuu

PlatonNüüdisinimene elab kui varisenud suuga koopas.

Platoni koopamüüti parafraseerides: inimene on kinnistatud näoga koopa seina poole ja varjud seinal, mida ta näeb, ei tule enam enamuses väljast, vaid on inimese enda ihade-soovide koopiad, vahest sekka mõni märk vaimuilmast, aga seegi pigem igasugu vampiiride-surematute jms. uusmütoloogia näol.

Võrdlevas usundiloos on võimalik eristada kolme metaparadigmat, mis omakorda kujundavad erineva sotsiaalse keelestruktuuri ja selles võimalikud käsitlused: 

  • Esiteks manifestatsiooniline, mille järgi Jumal on seespoolne, 
  • teiseks kreatsiooniline, mille järgi Jumal on väljaspoolne ja
  • lõpuks uusaja lõigatuse paradigma.

Need mõttekoodid vormivad inimese kujutluse sellest, mis on olemas ja kuidas see, mis on, on. Või teisi sõnu nad määravad olemise ja tunnetuse ja kõik, mis sellest tuleneb. Kaht esimest iseloomustas hästi prantsuse filosoof traditsionalist Rene Guenon ja kolmas on juba traditsionalistide mõttekoolkonna loogiline edasiarendus.

Manifestatsiooniline mõttekood

Olgu siis ühiskond rudimentaalne-arhailine nagu küttidel-korilastel või maagiline nagu Vanas-Egiptuses või filosoofiliselt arenenud nagu Vanas-Kreekas – manifestatsioonilist käsitlust iseloomustab alati holistlik vormel.

Manifestatsiooniline paradigma eeldab nn. ürgilmutust (manifestatio ld. ilmumine), millega on antud parennaalne ehk siis igavene filosoofia (Leibnitzi termin), mis on taibatav intellektuaalse intuitsiooni abil ja millest inimkond paratamatult kaugeneb ajas. (Võrdle: Platoni ideaalriik jäi minevikku).

Teoloogilises terminoloogias vastab manifestatsioonilisele paradigmale – creatio ex Deo – loomine Jumalast.

Manifestatsioonilise paradigma järgi on maailm “maailma hinge” või Jumala manifestatsioon. „Kõik on täis jumalaid“ – Thales Mileetosest, „Jumal on Kosmos“ - Spinoza. Maailm on Jumala mäng iseendaga. Selle paradigma järgi on maailma hing immanentne ehk siis kosmoses-universumis seespool olev. See võimaldab nii panteistlikku kui monoteistlikku käsitlust.

Kreatsiooniline mõttekood

Erineb manifestatsioonilisest selle poolest, et maailm on loodud ex nihilo ja Looja on väljaspool maailma. See annab radikaalse erinevuse jumala- ja maailmakäsitluseks, ehkki analoogia printsiip “Jumala näo järgi” kehtib.

Me näeme, et siin ei kehti enam holismi printsiip. Transtsendentne ja immanentne on eraldatud. Religioon – (religio ld. k. side) – kui side profaanse ja sakraalse vahel tekib just nüüd, sümboolselt siis usuisa Aabrahamist alates. Ilmutuslik usk lähtub sellest, et Jumal on transtsendentne – piiri taga, sealpoolne.

Kreatsiooniliseks mudeliks oli traditsiooniline judaism ja sealt on see kandunud ka kristlusse ja islami. Keskaegses skolastikas saavutab ta oma haripunkti, aga keskaegsed müstikud esindavad nii kreatsionismi kui manifestatsionismi ühtaegu.

Paulus ütleb, et pole ei juuti ega kreeklast, vaid kõik on kõiges Kristus. Kristlus tervikuna ei ole ei hellenistlik ega judaistlik, ei kreatsiooniline ega manifestatsiooniline. Kristluses võib öelda, et kirikus on manifestatsionism ja maailmas kreatsionism. Maailm on küll kreatsiooniline, aga arm annab manifestatsioonilise malli..

Uusaja lõigatuse paradigma

Alates XVII sajandi keskpaigast elame uues ajas. See on uus, sest lükkab radikaalselt tagasi kõik traditsioonilise ühiskonna vaimsed alused. Ka traditsioonilises ühiskonnas toimusid muutused, tekkis uus ja see ei olnud sarnane ajas ja ruumis, aga kõigel sel oli üks nimetaja ja see oli sakraalsus.

Uusaeg on tüpoloogiline mõiste. Uusaeg tekib Euroopas, kui mujal maailmas jääb veel püsima traditsiooniline ühiskond. Muutus toimub mõtlemise enda alustes – uusaeg püüab luua radikaalselt alternatiivse filosoofia ja lõigata end täielikult ja igakülgselt lahti traditsiooni filosoofiast. Kuulsa „Occami habemenoa“ järgi, mis lõikas siis ära metafüüsika sfääri, et ei oleks tüli mitme olemusega - nimetame uusaja metaparadigmat lõigatuse paradigmaks.

Lõigatuse paradigma eitab mistahes täiendava mõõtme olemasolu nii maailmal kui inimesel, olgu see siis immanentne või transtsendentne, sisemine või väline. Nüüd on maailm, inimene ja loodus kogetavad reaalsused, kelles ei ole saladusi vaid on seaduspärasused.

Religioosses mõtlemises toimub üleminek monoteismilt deismile. Maailm on kui kell, mille kellasepp on valmis teinud, kuid nüüd toimib juba ise ilma kellasepata.  “Suur mehhaanik” muutub abstraktsiooniks ja peatselt loodusseaduseks. “Jumal on surnud,“ nendib Nietzsche modernset olukorda. Inimese hing veel jääb, aga sedagi vaid XIX sajandi lõpuni.

Hinge kadumine

XX sajandi inimene on juba üks organism, kelle psüühika on keha funktsioon. „Hing“ ja „vaim“ on tema jaoks iganenud mõisted. Ja võta näpust: üha enam kerkib neid, kes räägivad, et nüüdisinimesel polegi hinge.

Nüüdisinimene samastab end oma kehaga. Kuna tal pole muud jäänud, siis on tema kultusobjekt keha. Hing on tema jaoks vaid üks keha seisund. “Hing ihkab punast” või “Dubais on hingel hää”, ütleb uushedonist. Hing pole midagi iseseisvat, mida on vaja päästa või kusagilt tagasi tuua. Ülitarbimine täidab kõik tema vajadused.

Vaimumaailmast ilma jäänud nüüdisinimene ütleb, et raha on tõde, mis teeb teeb vabaks. Ja lõigatuse mõttekoodis on tal ju tuline õigus. Muud selles mateeria-koopas näha ei ole, mis muidugi ei tähenda, et vaimumaailm väljaspool lakkaks olemast.

Raivo J. Raave, 2004-12-15

Artiklile on 452 kommentaari. Loe kommentaare »

***