Vana Seaduse taksonoomiast ja pühadusest
« Tagasi artikli juurde Artiklile on 650 kommentaari.
Vaata: [1-20] [21-40] [41-60] [61-80] [81-100] [101-120] [121-140] [141-160] [161-180] [181-200] [201-220] [221-240] [241-260] [261-280] [281-300] [301-320] [321-340] [341-360] [361-380] [381-400] [401-420] [421-440] [441-460] [461-480] [481-500] [501-520] [521-540] [541-560] [561-580] [581-600] [601-620] [621-640] [641-650]
Hele, andrus, 2005-02-11 20:01:50
Ei saa me ilma kahtede paksude sakslastetta...
vist vähemalt 4.
metsast..., 2005-02-11 20:10:58
see oli ikka õigem:)
Hele, andrus, 2005-02-11 20:48:53
Rajav: Kahe paksu sakslaseni/kahtede paksude sakslasteni
... näis mis hinde meile Toomas paneb?
/sodip pinki ka
RUSS GO HOME
turn on tune in drop out
Peace Love Ecstasy
ei, tegelt nüüdsel ajal peaks vastukaaluks vene keeles sodima.
микки маус иди домой
Füüsikamajas olid kunagi ilmatumad venekeelsed bõliinad pinkidel, loe ja irvita.
Tavaliselt ju tudeng enam pinki ei sodi
ja täiskasvanu ei mõtle aja ja ruumi üle...
aga Einstein mõtles... ja tundmatu autor sodis.
Hele, 2005-02-11 21:25:34
Tegelt kandis pingisodi omalajal ligikaudu sama funktsiooni, mida praegu netifoorumid.
Et siis olen jäänud pingisodijaks.
Mõnede nimede vahel
ilutseb süda ja pluss.
selle ilu tegemine mul mõttesse ei tulnud
näinud muidugi olin
mängu ja tegelikkuse piire ületatakse ühepoolselt ise märkamattagi
ja keegi saab jälle haiget
@, 2005-02-11 21:30:42
<b> selle ilu tegemine mul mõttesse ei tulnud
näinud muidugi olin </i>
nüüd tuleb hästi välja
inkognito, 2005-02-11 21:45:51
mulle jälle lõi pinginaaber 1-s klassis pliiatsi vasakusse põlve ja murdis söe ära
Minu tuvastamiseks tuleb vaadata parema käe peopesasse- seal on pliiatsi grafiiditükike nähtaval aastat 30!
Kunagi laevas jutuhoos kaaslast jälgides hakkasin automaatselt laual asuvast toosist (teravikud õlespidi)pliiatsit võtma, kuid eriti terav ots sattus kõikumise tõttu peopessa ja murdus.
PS
Masinamehed teritasid pliiatsit ikka käiakettal-
kiire ja korrektne, üliterav ots.
Aga see selleks.
Hele, 2005-02-12 01:49:26
@, 2005-02-11 21:30:42
nüüd tuleb hästi välja
Ei, “kes kellega käib” on mulle endiselt suht kauge teema,
aga üks vanamees teab sedasorti asju lausa ette,
puhtalt loomulikust intelligentsist, mingi nõidusega ta ei tegele.
Teiste kohta teab, aga ise pole osanud elada, nagu õigeks peab :(
Njah, andrus 10-02 08:25, 2005-02-12 04:37:30
"tõde jah on religioonitoode seni kuni ilmlikud intantsid ta ära kaaperdavad ja ise oma teaduslikku tõde tootma hakkavad"
Tõde on tegelikkus ise. Ei midagi enamat ega vähemat.
Aga, et religioonid tõde enda omaks peavad, siis see on puhas ambitsioon. Teadmised/arusaamad ja nende omamine on väärtus. Isegi kui inf on väär, on ta kellelegi (tavaliselt levitajale) kasulik (teisi sellekohaselt tegutsema panna).
Et teadused religioonidelt tõde kaaperdavat? Eks religioosse tõemonopoliga harjunud usklased võivad tõesti nõnda tunda. Samas tõde tegelikkusena ei tohiks sõltuda mitte arvajast, vaid tegelikkusest endast. Seega miks peaks religioon kartma teadusliku tõe konkurentsi, kui ta tõde tõesti tõeline oleks? Ometigi murrab tegelikkus sisse mitte religioosse, vaid just teadusliku tunnetuse kaudu.
“siinkohal reveraaans Descartes’le cogito ergo sumi eest ehk suurepärane salto teha kahtlusest see ainuke kindel asi mida usaldada igaljuhul revolutsioon”
Ka kahtlus pole jumal, kuigi hoiab meele erksa märkamaks võimalikke mittevastavusi. See, et milleski kaheldakse, ei tähenda veel automaatselt kaheldava väärolemist. Samuti nagu ka mittekahtlemine ei rähenda tingimata tõdeolemist.
Kahtlus on lihtsalt see tagumikku torkiv ora, mis paneb Sind nähtusi võimalikult mitmekülgsetest aspektidest läbi kaaluma. Mida mitmekülgsematest aspektidest on mingi nähtus nõndatoimivaks järgi kontrollitud, seda vähemaks jääb aspekte, mille suhtes seda tehtud pole ning vastavalt jääb ka vähemaks võimalus, et see nähtus Sind just kõige olulisemal momendil Sinu poolt eeldatavale vastupidiselt toimides alt veab.
“teaduslik tõde on aga vaid matemaatika ja loodusteaduste produkt”
Eksid! Teaduslik tõde on vaatlustega paikapidavaks kontrollitud mudelid maailmast ja nendekohased järeldused.
Matemaatika on vaid abivahend: metakeel, milles mudeleid ühemõttelise formaalsusega konstruida. Ja matemaatika seaduspärasusedki pole midagi muud, kui looduse enda toime järgi maha viksitud funktsionaalseosed ja nendega opereerimise põhimõtted.
“ometi suudab vaid tänigi üksi religioon terviklikku ilmavaadet pakkuda
seda muidugist selle arvelt et lüngad jumalusega ära täidetakse”
See terviklikkus on näiline, sest selle suure Tambov'i konstandi just väidetaval moel toimimine on järgi kontrollimata. Pole ka ime, sest väga raske kui mitte võimatu on kontrollida seda, mida õieti tunnetadagi ei suudeta. Ent seda enam on ärplemine väita lahtiste otsade mütoloogilist “kokkutõmbamist” jumala tegudena tõeks.
“alternatiiviks on elada ilmavaate tükkidega ja suurem osa meist ongi selle valinud”
Alternatiiviks on võimalikult vältida õhukesele jääle astumist, sest just seda endast järgikontrollimata oletused kujutada võivad.
Maailm on piisavalt avar ja võimalusterohke, et saab enamuse elust edukalt toimetada nendes piirides, mida hästi tuntakse. Kui aga tekib vältimatu ja möödapääsmatu vajadus astuda tundmatusse, siis ka seda võib teha, aga ettevaatlikult ja kõrgendatud tähelepanuga, sest huupi pea ees vettehüppaja võib kergesti veealust kivi tabades invaliidistuda v hoopis elunatukesest ilma jääda. Kes ohtlikult elab, see noorelt sureb. Tõenäoselt.
“täidavad nemadki omi lünki oma poolmütoloogilise ainesega mida nad jumalaks ei nimeta
nii et suurt vahet ei ole”
Vahe on suur, kui teadvustatakse endale täpselt, mida teatakse kindlalt ja mida vaid oletatakse. Oletustest tehtud järeldustesse aga suhtutakse kõrgendatud ettevaatusega ja võimaluse korral välditakse neid.
Usklased ise aga ei suvatse teadmisi ja oletamisi eriväärselt kohelda, mis lõppkokkuvõttes teeb nende käitumisest maailma suhtes ebaadekvaatsema.
“näiteks olen avastanud kõneldes mitmete nn ateistidega et saatuse mõiste on nende päädes täitsa elus ja alles
samuti miski tasakaalu ehk harmoonia mõiste”
Kas oma usklase arrogantsis pead neid nähtusi reaalmaailmas mitteeksisteerivateks?
Saatus/karma näiteks on täiesti tõlgendatav ühe järeldusena energia jäävuse seadusest. Mingi liikumalükatud energiaports ei kao kuhugi iseenesest, vaid paratamatult hakkab ümbruskonnaga mingil moel interakteeruma elik tagajärge tekitama. Iseasi, kas tekkinud tagajärge heak/halvaks hinnata, aga see on juba subjektiivsuse küsimus.
Ja ka (jõudude) tasakaal ning selle nimetamine harmooniaks on ilma jumaluse järgi haaramata selgitatav.
“samuti arusaam piiratud heast ehk et kui kaua hästi läinud on siis hakkab kohe kohe halvasti minema jms jms”
Headus/halbdus on puhtalt subjekti subjektiivne hinnang. Elu mitmekesisus pakub paratamatult elaja ette mitmesuguseid valikuid. On loomulik, et valikutest valitakse esmalt just “head” valikud ära. Seega “parimaid” valikuid tehes paratamatult jõuab kätte hetk, kus järgijäänud valikud pole enam samavõrd “head”. Seda enam, et valikud pole üldjuhul mitte abstraktsed, vaid seotud materiaalse substantsiga, seda pole aga inimhõlmatavas maailmas lõputult...
Njah, Vastseliina 10-02 11:23, 2005-02-12 04:57:42
"Sedasi võttes on teadus üks väga kontseptuaalselt laialivalgunud ja pisiasjadesse uppuv “religioon” peamiselt lihtsate dogmade keerukaks teisendatud koopiate kujul, mis takerduvad empiirilistesse seikadesse"
Maailm oma mitmekesisuses on keerukam kui mistahes meie loodud mudelid. Seega, mida lihtsama mudeliga maailma mudeldama minnakse, seda ebatäpsemalt seda kajastada suudetakse. Kahuriga on mõttetu varblasi püüda.
“:))))”
See asi on naljast kaugel...
Njah, andrus 10-02 14:50, 2005-02-12 05:04:58
"Jumala kes täidab lüngad ja teeb lõpuni kontuurkaardid"
Eksid. Mitte jumal ei täida tegusalt lünki ja joonista kontuurkaarte, vaid seda teeb inime ise neid lünki endanäoliseks joonistatud jumaluse postriga üle kleepides...
Njah, vt 09:06, 2005-02-12 05:13:24
"Sellega kaugenesin üha enam kaasfiloloogidest, kellele keele ja eesti keele kohta käivad seisukohad olid nime poolest teaduslikud, aga sisuliselt dogmaatilised, vastuväitmist või täpsustamist, üldse mis tahes arutamist välistavad. Nõnda jäin üha rohkem üksi, sest selline “keeleteaduslik dogmaatika” tundus ja tundub siiani väga primitiivne ja kahjulik.
Kui juba dogmaatika, siis olgu see tõesti universaalne ja üldinimlik. Ainult selline dogmaatika võib midagi anda."
Su häda on selles, et püüad vägisi keelt oma mallide järgi olevaks väänata, kui tegelikult peaksid uurimises vastupidisest lähtuma.
Lisaks tundud liiast üle tähtsustama välist vormilist sarnasust tegeliku sisu asemel. Elik ‘palk’(tasu) pole sama, mis ‘palk’(langetatud puu tüvi)...
Njah, andrus 09:42, 2005-02-12 05:29:37
"dogmad pole ju muud kui sõnamudelid või paradigmad"
Irrelevantne, sest ka mittedogmad võivad olla sõnamudelid v paradigmad.
Tegelt on sõnamudelitest ja paradigmadest dogmad hoopis need, mille tõesus vääramatuks postuleeritakse ja nõnda jäigalt kahtlemise kontrolli alt välja jätta püütakse.
“aga dogmad on kord valmissaanud mudelid
mis enam ümberhindamisele ei lähe”
Inimliku taju piiratuse tõttu on selle valmissaamisega nagu Tallinna linnagagi, et Ülemiste vanake jääbki ootama. See, et kirik oma dogmasid kunagi ümber ei hinda, on puhtlabane kiriku jonn.
“misasi see loomus ülepea on minu jaoks on see miski hookus pookus nagu see transsubstantatsioongi et sauhti võetakse leivast 1 substants välja ja torgatakse teine asemele”
Ega see, kui Su sisene ettekujutus leivast v üldse mistahes nähtusest muutub, muuda seda nähtust ennast. Leib jääb ikka sellekssamaks substantsiks, mis ennegi elik leivaks, ainult Su enda ettekujutus sellest muutus...
Njah, toomas 09:54, 2005-02-12 05:41:34
"eesti keeles on 14 käänet
vaat ei ole!"
Kõigepealt def'i, mida mõistad käände all, siis saab edasi vaidlema hakata.
Minu arust on siin üsna hea, lihtne ja mis peamine, üsna ammendav ülevaade olemas:
http://www.eki.ee/books/ekkr/m48.html
PS Hele’le tema probleemiga, kuidas kirjutada ‘mõttetu’
http://www.eki.ee/books/ekkr/m64.html
Njah, vt 10:07, 2005-02-12 06:08:44
"sõnad on liigsed, sest
Tõde on ka sõnatu"
Tõde on maailma nähtused ise.
“omaeti ei saa inimene hakkama sõnadeta”
Kuna inimene ei suuda opereerida maailma nähtuste endiga (vähemalt enamikuga neist), siis on ta sunnitud selleks kasutama aseainet oma mõtlemises ettekujutuslike sisetähendustena, mida välissuhtluseks omakorda sõnalisse koodi peab kodeerima.
“dogmad on sõnad
seepärast on inimesel
igal juhul dogmad”
Ses mõttes, et sõnakoodid on suvaliselt paika pandud ja suhtluse adekvaatsuse huvides pole neile vastavaid tähendusvälju laiades piirides muuta.
Ent dogma tähendus ise on pisut teine.
“sõnad piiravad”
Mis mõttes?
Kui üks sõna ei sobi, siis vali teine ja sobivam.
Kui sõna pole piisavalt täpse tähendusega, siis täpsusta tähendust vastavate täiendavate sõnade lisamisega, kuni tähenduse täpsus rahuldab. Kuidas sõnade järgasetus ja morfoloogia opereerib tähendusväljadega tähenduste kvaasiruumis, seda kirjeldab grammatika.
Kui pole keeles vajalikku sõna, siis võta võõrkeelest laen v mõtle ise uus välja ning õpeta ka teistele selle sõna tähendus selgeks.
Nõnda toimides saad põhimõtteliselt mistahes mõtet suhtluspartnerile edastada. Mõnikord vaevaliselt, mõnikord lihtsamalt, aga põhimõttelist piiri pole. Ainult Su enda praktiline suutlikkus. Selles peitubki keelte universaalsus ja paindlikkus...
Njah, vt 13:47, 2005-02-12 06:48:41
"Eesti keeles on kolm erinevat nähtust, mille kohta kokku kasutatakse nimetust “kääne”, nii et neid saab kokku 14 “sest soome keeles on ju samuti 15 käänet”.
Noh et võetakse kukkurkurat, dingo ja merihunt ja pannakse neile ühine nimetus “plungo”.
Ja kui kõik on selgeks õppinud, et “on kolm plungot”, siis on nii ja kõik"
Vaata käänetele vormilise külje asemel funktsionaalsest suunast. Sedasi on käänded kõik nähtusi kajastavate nimi-, ase- ja arvsõnade ruum- ja aegasetust kajastavad sõnavormid.
Ja suht teisejärguline on see morfoloogia, et kolm olulisimat aspekti on enimkasutatuina üldiselt omaette sõnavormidena ja ülejäänud 11 omastavas käändes sõnatüve ja sõnalõpu liitvormina.
“Noh et ma ei saa vastata, et mitu käänet on eesti keeles, sest mõiste “kääne” ise on eesti keeles jabur”
Nii et ikkagi, mida mõtled siis mõiste ‘kääne’ all? Kui sõnale vastava nähtuse aspektilisust teiste suhtes, siis tuleb neid 14 ja pool (vt. linki eelnevast) välja küll.
“Noh et -ni, -na, -ta ja -ga on pigem eelneva “omastavas käändes” sõnaga liituvad, sellele sõnale “nõjatuvad” kliitikud - üksused, mis asuvad sõna lõpus, aga grammatiliselt staatuselt on pigem omaette sõnad - kui samasugused “käänete” lõpud kui näiteks -le, -l, -lt jne.”
Väga “hõredalt” põhjendatud, seda enam, et -ta puhul puudub nähtuse eksistents hoopiski, kui -ni-na-ga-ks, aga ka -sse-s-st suhtestutakse nähtusse endasse ja vaid -le-l-lt nähtuse vahetu naabrusega.
“Noh et -le “käände” sees on olemas “omastav kääne”, nii et -le puhul on kaks käänet ühekorraga “omastav + alaleütlev kääne”, mis muidugi tähendab, et omastava “käände” ja alaleütleva “käände” kohta ei tohiks kasutada üht ja sama nimetust “kääne”.”
Ja mille poolest pole -ni-na-ta-ga-ks täpselt samamoodi “omastavas käändes sõnatüvi + käändelõpuliide”.
Käändevormis lisanduv liide pole “kääne ise” juba kasvõi seetõttu, et näiteks sisseütlevas käändes võib olla ka kaks varianti, kus teises liidet polegi, vaid hoopis omaette sõnavorm. Elik ‘toasse’ vrs. ‘tuppa’.
Omastavas käändes sõnatüvi aga põhjendub mu meelest sellega, et aspekt justkui omistub sellele nähtusele selle seosena iseenda v teistega. Aga see puhtalt mu keelevaistuline sisetunne...
Njah, vt 16:43, 2005-02-12 07:21:56
"Aga Sa võrdle:
A)
kääne -le
annab suurele poisile
ja poisile ja tüdrukule
B)
tagasõna pärast
annab suure poisi pärast
ja poisi ja tüdruku pärast"
Nonii! Suures oma luulu tõestamise püüdes jõudsid näidetena umbluuni.
Esteks pole ‘pärast’ käänduv sõna, vaid muutumatu sõnavorm (vt. linki)
Teiseks käitub mõlemas näites ‘suur poiss’ ühe lekseemina, mis näites A oli (mõlemad sõnad) alaleütlevas ‘suurele poisile’ ja näites B “märkamatult” omastavas ‘suure poisi’.
Tõsi küll rajavas, olevas ja ütlevates käänetes käändelõpp täiendile ei laiene, kuid saavas (mille justkui üldse ära oled unustanud) laieneb ‘suureks poisiks’.
Ja mis hoopis kummaline, osastavas käändes kaduvat Su teooria kohaselt “rohkem omaettesõnalisus” samuti ära ‘suurt poissi’. Käände tähtsust arvestades peaks see just vastupidi olema. Sama ka nimetava (ja omastava) käände ‘suur poiss’ ('suure poisi') kohta.
Hele: “Polndki see asi nii ulluste keeruline kui ma kartsin.”
Nojah, kui mitmekülgset nähtust vaid ühest küljest ja sedagi üht silma kinni pigistades vaadelda...
Njah, andrus 18:48, 2005-02-12 07:27:27
"kas 2 paksu sakslast on mitmuses enam kui 2 paksu sakslast?"
Kas just rohkem, aga otsusta ise:
“Kahed paksud sakslased”,
“Kahtede paksude sakslaste”,
“Kahtesid pakse sakslasi”,
“Kahtedesse paksudesse sakslastesse” jne...
Njah, Hele 20:01, 2005-02-12 07:31:34
"Ei saa me ilma kahtede paksude sakslastetta...
vist vähemalt 4"
Isegi “Ühtede paksude sakslaste” korral on neid täpselt 1, nagu nummergi ütleb...
tsukts, 2005-02-12 08:04:25
Amissmuses on üks paks sakslane?:o)
Vaata: [1-20] [21-40] [41-60] [61-80] [81-100] [101-120] [121-140] [141-160] [161-180] [181-200] [201-220] [221-240] [241-260] [261-280] [281-300] [301-320] [321-340] [341-360] [361-380] [381-400] [401-420] [421-440] [441-460] [461-480] [481-500] [501-520] [521-540] [541-560] [561-580] [581-600] [601-620] [621-640] [641-650]
andrus, 2005-02-11 19:14:59
hele mitu neid siis on?