Vali Uus Kord!

Krista Rääk - ecard.digiart.eeSelge see, et inimesed vajavad Korda – eriti suureneva kaose aegadel. Ent vähesed teavad või taipavad, et Kordagi on mitut sorti. Et Kord, nagu paljud muudki asjad, on arenguline nähtus – et seda saab kehtestada paljudel täiesti erinevatel arenguastmetel.

Oleme lugenud põhjendusi, miks põhikool on lapsele kohustus, so kehtiva Korra nähtus. Kust võtavad vanemad endale vastutuse kehtestada sellist Korda? Kas nad ei riku sellega mitte lapse inimõigusi? Või mis õigusega karistab vanem vajadusel oma last? – küsib postmodernne äärmuslane.

Muidugi – kui lapsevanem on oma lapsest tunnetuselt tükk maad „kitsam“, (nagu see on massiliselt ilmnenud indigolastega seoses), on tõesti parem, kui tal oleks oma lapse üle võimalikult vähem võimu. Ka kool, mis võtab aasta-paariga lapselt õpihimu, ei tohiks olla kohustuslik. Enne peaks täiskasvanud täitma laste ees oma kohustuse – olla ajastu (sh uue põlvkonna) tasemel -, alles siis on tal moraalne õigus midagi nõuda. Selleks aga peaks ühiskonda juhtima avangard, mitte korporatiivne keskpärasus. Siis ei juhtuks nii, et järgmise evolutsiooniastme maailmavaateõpetuse asemel peetakse plaani sisse viia arenguliselt üle-eelmist, eelratsionaalset käsitlust (kristlikku religiooniõpetust). Õnneks on ühiskondlik intuitsioon ajanud sellele sõrad vastu. Õpetada tuleks – muuhulgas – kristluse universaalset, müstilist, metafüüsilist osa, mis kuulub „igavesse filosoofiasse“ – mida Kirik aga oma igapäevapraktikas ei kultiveeri (v.a mõnedes elitaarsetes ordudes).

Niisiis – oma teadmatuses me kardame – inimõiguslaste, pluralistlike relativistide, süvaökoloogide jt- na – Korda kui sellist, olles pidanud rahulduma „paremaga kahest väga halvast“ – türanniast ja finantsoligarhiast. Ehkki juba antiigis teati, et türanni pidamine tuleb rahvale odavam kui rahavõim. Seepärast igatsebki puhuti ca 70% Eestis küsitletuist „kõva kätt“ – rahva intuitsioon on tabav. Pealoosungiks tõusnud „Vali kord!“ andis eelmistel Riigikogu valimistel üllatava edu RP-le. Paljud inimesed oleks nõus isegi minevikutüranniaga, kus polnud „kapitalismi pahesid“, mis nüüd ühiskonna vähegi tundlikumat osa appi panevad karjuma. Kuid nemadki – mitte ainult postmodernne intelligents – ei tea, et Uus Kord ei korda vana, vaid ületab seda kvalitatiivselt üha uutel astmetel.

See, millel täna otsekui „puudub lahendus“, leiab selle inimteadvuse, kultuuri ja sootsiumi (sh tehnoloogiate) evolutsiooni järgmisel astmel. Kusjuures ta jõuab selleni otsekui „juhuslikult“, mängeldes, sügavas inspiratsioonis, rõõmuga ja lõppude-lõpuks solidaarselt. Andke meile „valgustatud valitsejad“ – ja rahvas ise hakkab neid innukalt toetama. Veel enam – „nende võimu“ all hakkab ta ka ise kiiresti „valgustuma“, s.o ära tundma oma varjatud potentsiaale, millele seni puudusid piisavad teostumisvõimalused. Ent selleks, et mitte hüpata taas vette tundmatus kohas (nagu juhtus Eestiga, kes valis globaalse kapitalismi tee), tuleb selgelt teada, mida tähendab täna „valgustatud valitsejad“. Kui „valgustatud“ peavad nad olema, et hõlvata, ületada ja integreerida oma avardunud teadvusega süvenevat kriisi?

Peaksid nad olema ehk teadlased – nagu seda kunagi taotles Rooma Klubi? Teadlase, ratsionaalteadusliku (abstraktse operatsionaalse) teadvuse võim? Veel sajandi eest - enne kvantteooriat - oli teaduse mõiste ühene, tähendades ennekõike klassikalist, füsikalistlikku loodusteadust. Selline teadus oli agressiivselt reduktsionistlik ja gustavnaanilikult võimukas (kuna just tema arendas tehnoloogiaid) – ja just selle vastu tõstis mässu postmodernne antisaientism, nõudes taas eluõigust tunnetele, intuitsioonile, vaistudele jms „mittemõistuslikule“. Karta on, et selline füsikalistlik-modernistlik, teadlane täna enam valitsejaks ei sobi, selleks on tema maailmapilt liig piiratud – kuigi akadeemilises maailmas annab ta endiselt tooni. Veel enam, selline teadus on pahatihti rakendunud suurmajanduse inimese ja looduse suhtes hoolimatu ahnuse teenistusse (küsimus loodusteadlase moraalsest vastutusest oma avastuste-leiutistega seoses on suht uus nähtus).

Aga äkki kõlbaks „korraloojaks“ postmodernne eliit? Eliit, kes ei kannata mis tahes hierarhiaid silma otsaski, kes oma äärmusluses on kuulutanud kõik suhteliseks peale lõbu, naudingu, kiire eneserahuldamise? Postmodernism on küll avastanud, et inimene, kultuur suuresti ise konstrueerib oma maailma (konstruktsionism) ja et miski omandab tähenduse vaid kontekstis (kontekstualism), kuid selle asemel, et pluralismi raames tungida julgelt edasi ka seesmistesse, inimteadvuse ruumidesse, on ta suuresti lamendunud lihtlabaseks materialismiks, mille vaevusi nii valuliselt põdes Valgustusest sündinud modernism. Kas valitseja, kes ei tea midagi metafüüsilisest Tõest, on „valgustunud“? Mitte müütiliselt tajutavast ja jäigalt kanoniseeritud Tõest, mille võrku takerdus Lääne keskaegne religioossus, vaid Tõest, mis on niisama objektiivne ja universaalne kui mis tahes muu teaduslik tõde – ainult seespidine. Kusjuures sellel Tõel on väga selged ja kindlad astmed ning omadused.

Kujutagem aga endale nüüd ette valitsejat, kes, esiteks, suudab asju vaadelda nii seesmiselt kui väliselt, nii isiklikus kui kollektiivses plaanis. Isegi kui ta ei oma veel isiklikke transtsendentseid läbimurdeid teadvuses, ta ometigi aktsepteerib vastavat kultuurikogemust ja taipab selles peituvat lahendust. Ta taipab, et evolutsioon, ARENGULISUS on Elu põhihoovusi, mille eiramine või moonutamine põhjustabki kaost. Ja et ainult selle kaudu jõutakse tõelise õnneni. Tõenäoliselt tegeleks selline valitseja – sarnaselt nt Dalai-laama, Mahatma Gandhi, Sarvepalli Radhakrishnani, paavst Johannes Paulus II jt poliitikutega – mõne teadvuse tehnoloogiaga, mis aitaks tal sügavamalt kogeda maailma terviklikkust ja ühtsust; mis avaks temas loovuse, tundlikkuse ja armastuse üha sügavamaid lätteid. Sellises „valgustatuses“ võiksime kuskiltpeale ehk märgata sotsiaalse reformaatori, müstiku, kultuurilooja ja isiksusliku eeskuju teokat sulamit.

Tundubki, et täna oleks kohasem oodata just „karismaatilist meeskonda", mitte üksikliidreid. Mõnel pool nimetatakse seda ka "kolmanda põlvkonna rühmaks" ehk siis dialoogivõimeni küündivaks koosluseks, mis eeldaks igalt osalejalt vähemalt "visioon-loogilist mõtlemist" (siis järgmist astet formaalloogilisest ehk abstraktsest operatsionaalsest). „Visioon-loogika“ tähendab mõtlemist kujundites, mitte enam mõistetes, „paradigmade vahelist“ metamõtlemist, mis on sügavalt ruumiline ja seetõttu hämmastavalt loov. Kaasaja ühe väljapaistvaima mõtleja Ken Wilberi arenguholarhias valdab sellist mõtlemist Kentaur – „südame ja mõistuse liidu“ saavutanud, personaalse arengu kõrgeimale astmele tõusnud indiviid (edasi järgneks juba transpersonaalsed teadvusestruktuurid). Tegu oleks siis "visonääride ümarlauaga", kes oleks ära tundnud väga selgelt, mida tähendab nii üksikisiku kui ühiskonna evolutsioon ja kuidas see neisse otseselt puutub. Võime seda nimetada, kui soovime, "uueks intelligentsiks" - postratsionaalse, postkonventsionaalse, post-postmodernse, integraal-holistliku teadvuselaine esindajaks, kelle teadvuses on teostunud see "kvanthüpe", mis sünnitab neis empaatia ja sügava osaduse kogu Terviku suhtes (mida on selgelt väljendanud ka postkonventsionaalsed religioonid), mis võimaldabki sündida ühessamas isikus nii sotsiaalse ja kultuurireformaatori, müstiku kui ka kütkestava välise eeskujuga sünergial..

Kui nüüd väita, et sellise astmeni evolutsioneerunud inimesi Eestis pole, siis ei vasta see tegelikkusele. Neid on palju, aga veel rohkem on neid, kes vajavad võibolla vaid väikest tõuget, nö "head keskkonda", et ületada endas see enesepiiratuse "viimane tõke", mis eraldab neid "teadvuse kvanthüppest" senisest hämmastavalt avaramasse vabadusse ja teokusse. Võimalik, et paljud neist pole nö akadeemilises, "ametlikus", "peavoolukultuuris" kuigivõrd tunnustatud - mis on jällegi täiesti loomulik: "peavool" ikka marginaliseerib nähtusi, mis jäävad talle küpsuselt märgatavalt alla või siis liialt ületavad teda.

Niisiis jõudsime kaasaegse „valgustatuse“ põhieelduse – integraalsuse ja holismini. Integraalsus tähendab võimet vaadelda inimest ja ühiskonda seest- ja väljastpoolt ning üksikisiku ja inimsuhete plaanis. Ta oskab näha seoseid indiviidi isikliku arengutasandi, tema poolt (taas)loodavate kultuuriväärtuste ning sotsiaalsete institutsioonide, samuti tema isikliku välise käitumise (kui võimaliku eeskuju) vahel. Holism tähendab tajuda seda kõike ühes tervikus.

Kui nüüd sellelt arengupinnalt hakata „looma Korda“, tuleb see kõigile kasuks küllap samamoodi nagu teadlike, küpsete vanemate armastus ja nõudlikkus oma laste vastu. Mitte vanemate, kes soovivad oma lapsi jäävatki lasteks, vaid vanemate, kes näevad oma vaimusilmas oma laste potentsiaalide lahtirullumist süvenevaks õnneks ja täitumuseks. Jeesuski ootas, et tema jüngritest kui tema „orjadest“ ja „alandlikest teenritest“ saaksid ükskord „tema vennad“ , kes „teeksid neidsamu ja veel suuremaidki tegusid“ kui Tema. „Valgustunud valitsejad“ teavad omal nahal, et rahvuse ja inimkonna ainsaks tõeliseks eesmärgiks on „kunst olla õnnelik“. Kunst, mis on ühtaegu teadus, mida saab õppida ja õpetada, mille lahtirullumist saab soodustada vastavate kultuuriliste ja sotsiaalsete tingimuste loomise ning isikliku kütkestava eeskuju osutamisega. Õnnelikel inimestel on kerge luua ka õnnelikku ühiskonda. Ja tõeline õnn on see, mida saavutatakse koos, mitte kellegi teise arvelt. See eeldab vähemalt postkonvetsionaalset, inimese kui liigiolendi keskset kõlbelisust.

Niisiis – kui kunagi lähete taas valima, valige Uus Kord. Las saadikukandidaadid pajatavad teile kõigepealt Tõest, Ilust ja Armastusest. Küsige neilt arengu, loovuse, kaastunde ja seesmiste kogemuste kohta. Kas neil on visioon Tõelisest Korrast kui korrastatusest, kooskõlast? Kas neil on sellest piisavat isiklikku kogemust ja teoreetilist, teaduslikku teadmist – kas nad suudavad teid kaasa tõmmata, innustada, avada uusi vaatevälju – kas nendega suhtlemine inspireerib teid arengule? Kas nad teavad oma vigu ja puudusi, millega nad on pidanud elus heitlema? Kas nad tunnistavad eneste haavatavust? Kui jah, siis on neis olemas põhiline – elav, osavõtlik, avatud inimsus. Siis võite koos minna tegema imesid, mida ühiskonna eelmistel arenguastmetel pole nähtudki. Siis on nemad need, keda olete oodanud, ja teie need, kes on kutsutud.

Kõik muu antakse pealekauba.

Peeter Liiv, 2005-05-23

Artiklile on 157 kommentaari. Loe kommentaare »

***