Üks haige ühiskond

See on tänapäeva Eesti. Võtaksin selle postulaadi järgneva veste aluseks ning püüaksin pakkuda ravivõimalusi. Kui neid jätkuks. Kui ainult haigus pole liiga tõsine, et paranemist loota.

Soovite diagnoosi. See ei ole lihtne, sest Eestit vaevav tõbi on kompleksne. Ent mõnedele ilmingutele osutan hõlpsasti.

  • Demokraatiline dementsus
  • Juhtide juhmakus
  • Militaarne psühhoos
  • Labasuse laiav leptospiroos

Piisab? Raskeks haiguseks kindlasti, kuid ravi puudumisel või ebatõhususel võivad need ilmingud kardetavasti osutuda ka letaalseteks.

Hea lugeja võib tõsise soovi korral eesti ühiskonnas leida veel muidki tõveilminguid. Paraku on haigestumise nentimine märksa hõlpsam ravimooduste määramisest ja rakendamisest. Vaatleksime praeguses vestes ülalmainituist üht tõve ja võimalusi sellest tervenemiseks. Tõbi on – sõjardlus. Muudest hädatunnustest, nakkustest ja suisa saatuselistest tõbedest mõnel järgmisel korral.

Sõjardlusetõbi on kaugele arenenud ning käesoleva artikli ilmumisel andnud me ühiskondlikule meelele ja eludele esimesed valusad tagasilöögid. Välismaiste posijate kutsel tormasime ummisjalu NATO-sse ning takkatippu õhinal veel ka anastussõtta. Mitte et meid nii väga sinna okupatsiooniteenistusse oleks kutsutud; ei – see käis isetegevusliku, asjaarmastajaliku riigitoimetamise, valetamise ,vassimise ja pugemise õilsatel ajenditel. Kõlab nagu haige inimese tantsulekutsumine. Ent jäägem asjaliku meelelolu manu ja küsigem – kas on rohtu, mis avitab? Kuid enne peaksime järele katsuma tõve avaldusi.

Sõjardluse psühhoos on täheldatav suure osa eestlaste meelelaadis kogu meie taasiseseisvumisele järgnenud aja vältel. Eriti koletuslikult uhab see alla Toompea lossist ning Valitsuse majast otsekui kuri metsaline, laia voona mürgitades üle Eestimaa inimeste meelt ja mõtet, südant ja vaimu. Hüsteerilised kiljatused a la Isamaa on ohus, relvile, kaitsele, NATO-sse, Iraaki; Kaitseväkke ja Kaitseliitu; vaese riigi arulagedad rahaeraldised sõjaväele ja ametnikele, sama vähe põhjendatud jutud külamemmede ja –taatide valmidusest totaalkaitseks, trügimine Jugoslaaviasse või mujale musulmanide asja ajama – kas pole see pentsik? Ja kõike seda hala ja kriiskamist saadab „põhjendus“ – vene tuleb kallale. Vaatleme nii ühe kui teise tagamaid.

Vene on meie maad vaenumõtetega tõesti külastanud. Sagedasti ja pikaajaliselt ja kannatusterohkelt. Tõsi. Alati on röövretkedele ja anastustele olnud asised põhjendused ja ajendid, enamasti kasusaamise või efemeerse väärikuse lähtekohalt. Ent kas ka praegusel ajal, kahekümne esimesel sajandil on sarnane oht meid varitsemas?

Võib-olla küll, kuid tõenäoliselt ilmselt mitte. Pigem on vene karu kartus ajalooliseks muutunud mütologeem, mida hõlbus ja paslik kergeusklikele ette sööta. Seda vormelit kasutavad kirglikult kõik meie nn isamaalastest trummilööjad, ükskõik, millise erakonna tiiva varju nad end ka poetanud pole.

Sõjardluse psühhoosi õhutajad Toompeal ja mujalgi ei ole üleüldsegi adunud militaarsuse anakronistlikku loomust, eriti kaasajal. Mõtteviis saab ikka veel toitu ürginimese koopalävel malakaga vehklemise mallist, paremal juhul 1812. aasta vene-prantsuse sõja aegadest. Kummalisel kombel on ka meie isehakanud väepealikute mõttestamp peatunud minevikuaegadel. Vaadakem õppusi, manöövreid ja muud militaarsaginat ning küsigem siis: millise sõja vastu need mehikesed ikka valmistuvad? Kullakesed, ega tulevane sõda pole ju näo sopaseks määrimine pori ja sõnnikuga, täägiga õlekubu sorkimine kaevikus või kahekaupa hurraa hüüdes ja hüpeldes tormlemine metsas. Neid pilte on aga meie sõjavägi koos vaimustusest ähkiva meediaga meie rahvale silme ette mananud. Poriseks võõbatud nägudega, laigulisis ülikondades riigiisakesed defileerimas ajakirjanduse lehekülgedel – tuleb ju tuttav ette. Ja sinna juurde õlised-heroilised jutukesed totaalkaitsest. Olen küsitlenud paljusid talutaate ja –memmesid ning ei ole kordagi saanud neilt vastuseks valmisolekut hanguga vaenusõdalasele vastu hakata. Bullshit – öeldakse võõramaa keeles sellise naiivse ajupesustunud idee kohta.

Eriti anakronistlik on rääkida mingist totaalkaitsest tänases maailmas, kus ainsaks ohuks viirastub terrorism. Selle vastu on abitud suurriigidki oma hiiglaarmeede ja nutikate luureteenistustega. Ent Eestiski aitaks võimaliku terrorismiaktsiooni vastu tubli ja hea ettevalmistusega politsei erisalk, midagi K-Komando laadset. Muinasjutud Venemaa-suunalisest sõjaväe kallaletungist jätkem aga möödaniku rahvafolkloori mädanema.

Veel üks tõik, mis vähemalt naeruvääristab tänaseid NATO-sse ronijaid. See on ajalugu, või õigemini – selle puudumine. Nimelt väidan ma, et meil, eestlastel, puudub üleüldse mingisugunegi militaarne ajalooline kultuur. Pole meil eales olnud vägevaid sõjapealikuid, marssaleid, generalissimusi, admirale ega strateege. Parimal juhul Ants Tertsius ja Rummu Jüri. Puuduvad me ajaloos ka kuulsusrikkad, võidetud lahingud. Tõsimeeli rääkides on neid viimaseid vast ainult kaks, ja needki, paraku, toimunud kalli Lätimaa pinnal – Ümera “lahing“ 1210 ning Võnnu lahing. Neist esimese asetasin sihilikult jutumärkidesse, sest ei saa kuigi grandioosseks maalida külakaklust, milles vastaspoole – sakslaste – esindajaid vaevu kakskümmend. Polnud seal seetõttu ka ei salakavalat strateegiat, eel- ega järelsalku vaenuväge koormamas. Ometigi on vastutustundetud isehakanud ajaloolased ja kirjamehed treinud sellest episoodist meie rahva ainsa suurvõidu. Jõudu, vennikesed.

Militaarse kultuuri täielikul puudumisel on loomulikult halenaljakas näha meie sõjardite püüdlusi pugeda NATO-üldsuse ja kes-teab-veel kelle ees ning valmistada ette kodukootud „Rambosid“. Ikka justkui ülla sildi all „me toodame ise julgeolekut ega võta teistelt armuande.“ Tegelikkuses on asi naeruväärne. Tuletagem meelde meie ekstra treenitud „rahuväelaste“ vägitegusid: üks lasi läti sõjamehel endale magamise aeg pähe pissida, teised võtsid ette taani tüdrukute vägistamiskatse; kolmandad aga – noh, see on eriliselt iseloomulik -, kuuludes kuulsusrikka SOG ridadesse, plaanitsesid rakendada oma NATO-sse trügimise nappi kogemust ja väljaõpet kodumaiste külameeste röövimises. Mäletate küll, kuis vapramaist vapramad ja eriväljaõppe saanud eesti soost „Rambod“ röövisid maalt tulnud traktoriostjaid. Eriväljaõppega militaarid ei saanud hakkama selle operatsiooniga, vaid kaotasid halva väljaõppe ja rakenduse tõttu kaks meest – ühe lõid ilmselt ise mättasse, teine oli aga nii kõva sõdalane, et lasi maamehel endale kuuli kuklasse kihutada. Ja kogu kangelaslikkus... Sulaselge juhmus on see ja see sõna iseloomustab kogu Kaitseväge ning ka selle ripatsit – Kaitseliitu. Koletu on mõelda, et eriti taasiseseisvumisaastate jooksul on Kaitseväes ja Kaitseliidus ära suretatud sada kolmekümmet poissi-meest, mis on lubamatult suur ohvrite arv rahu ajal. Kus on sõdurite emad? Miks ei tõsta lärmi? Tuletagem meelde surmamarssijaid Kurkses. Ühe juhmi tobuohvitseri pärast nii palju tragöödiat!

Tõsi, juhmus ei õilmitse ainuüksi sõjaväes. Jätkub meil neid ullikesi ka Riigikokku ja Valitsusse. See on küll teise veste teema, ent värskendusena tasuks mainida, et kogu Eesti halva sotsiaalse tervise üheks peapõhjuseks ongi meie riigiisade ja-emmekeste lausjuhmus, kes ei ole siiamaani selgeks saanud ei prioriteedid ega üldsegi selle, mida on võimalik juhtida ja mida mitte. Miks see nii on, on erijutt, kuid üks on selge – meie valitsejatel-juhtidel jääb puudu haridusest ja koolitusest, rääkimata loomulikust intelligentsist.

Eesti avalikkuses on häbematult vähe rahumeelseid sõnavõtte. Peetakse justkui ebapatriootilisteks, kes sellistega söandavad esile tulla. Ainsana suurpoliitikutest on söakust jätkunud Jaak Allikul, kes õiglaselt on tõstnud küsimust vohava sõjahullustuse maksumuse kohta. Paraku ei ole ka tema suutnud kedagi vist ümber veenda. Liiga ahvatlev näib europiruk ja NATO-supilörr kisakõridele. Küllap loodavad saada tulusaid benefiitse Brüsseli ametiasutustes, suuremaid tärne õlakuile ja sagedasemaid totakaid pilte ajalehtedesse.

Eesti ravimiseks kaasajale piinlikkust tekitavast haigusest – sõjardlikust mõtte- ja tegutsemislaadist oleks vaja loobuda igasugustest sellesuunalistest sepitsustest, see on – tuleb laiali lasta Kaitsevägi ja Kaitseliit, kogu militaarne kupatus; keelustada militaarne propaganda ja agitatsioon; seni sõjardlusele raisatud rahalised ja muud vahendid suunata otsekohe sotsiaalsfääri, haridusellu ja kultuurivaldkonda. Vaid haridust ja kultuuri väärtustades on meil mingitki shanssi ajalukku jääda ja olemas püsida veel viiekümne aasta pärast. Kui ei ole eesti kultuuri, noort peret ega haritud järglasi – kelle jaoks me siis rividrilli teeme ja tanke treime? Kutsun lugejaid üles tööst vabal hetkel arvutama, mida meie ühiskond saaks enesele lubada sõjardlusest säästetud ja päästetud vahenditest nonde sfääride turgutamiseks.

P.S.

Nendele lugejaist, kes siiski kirglikult janunevad sõjaväestatud Eesti järele ega ei kujuta elu ette ilma armeeta, on mul ettepanek:

Ümber nimetada ja formeerida Eesti Kaitsevägi Eesti Armeeks, koosseisus kolm poolkompaniid, igaühe eesotsas üks nooremleitnant või lipnik; kogu kamarilja pealikuks asetada aga ülemleitnandi aukraadis vägilane. Need kolm väeosakest oleksid järgmised:

  • Auvahtkond Kadriorgu. Piisab 28-30 vaprast eesti sõjardist, kes rüütatud rahvariietesse (talviti mulgi kuued, näiteks), jalas pastlad või viisud, õlal hangud. See vägilaskond paradeerib meretaguste kuningate siiatuleku puhul Lossi ees ja karjub „ta elaguuuu“.
  • Spordikompanii. Vastavalt Olümpiatsüklile nii 40-60 meest-naist. Viimased on iseäranis tähtsad, sest nii saaksime suud kinni lüüa kõikidel feminismikisajatel üle maailma (vaadaku – Eestis puudub amatsoonide diskrimineerimine!). Selles pundis saaks Erki Nool kuuli tõugata, Nikitin oma vastalisi kägistada; õeksed tormaksid suuskadel ning Jaan Kirsipuu koos Jane Salumäega harjutaksid katkestamise kunsti veelgi hüvamale tasemele.
  • Puhkpilliorkester, nii 50 moosekanti, kes pühapäeviti puhuks linnarahvale Musumäel kenasid meloodiaid, kui kodanikud perekonniti sündsalt jalutavad.

Ja kogu militaarsus. Arvutage, kulla kaaskodanikud, kui palju selline armee ümberkorraldus võiks vähem maksma minna, kõrvutades praeguse raha tuuldeloopimisega. Tulu oleks tõesti tore.

Priit Kelder, 2004-12-08

Artiklile on 242 kommentaari. Loe kommentaare »

***