Teemoonaks

Emmaüs - Gilles CaronLuuka evangeeliumis on lugu sellest, kuidas kaks Jeesuse jüngrit on teel Jeruusalemmast Emmause poole. Lugu leiab aset peale Jeesuse ülestõusmist. Ühtäkki läheneb neile tundmatu ning seletab Pühakirja. Pisut hiljem, kui nad teeäärses kõrtsis (teemajas) leiba võtavad, tunnevad nood kaks Ta leivamurdmisest ära. Tunnevad ära kui surnud ja ülestõusnud Jeesuse. Tunnevad ära ühest rituaalsest liigutusest, leivamurdmisest.

Tavaliselt samastatakse vabakiriklikus spiritualiteedis Jeesuse tundmine mingisuguse sisemise afektsiooniga, vastandudes samas teravalt igasugusele nn. „surnud kombele“. Selles loos, aga otse vastupidi, tunnevad jüngrid ta rituaalist ära.

Teid on ilmas palju. Viimaks on tee kõik, kus just suuri materiaalseid takistusi ees ei ole. Neistki saab õhutsi üle. Inimese lendama hakkamisega kaotas tee traditsioonilises tähenduses oma mõtte. Esimesed suured maanteed olid jõed, maa veresooned. Ka teede looklemise loogika on aja jooksul muutunud. Teetegemise mõte on muutnud. Kui varemalt pidi tee kõiki lähedasi asustatud punkte ühte viima, siis tänased teed kihutavad otse ühest metropolist teise ning ei pööra ligidastele väikeasumitele vähimatki tähelepanu. Nood vaadaku ise, kuidas otsa peale ja tee äärde saavad.

Kui teele takistus ette tuleb, siis tuleb sellest üle või ümber saada. Kui ümber ei saa, tuleb üle minna. Tuleb sild ehitada. Üks paavsti tiitlitest on Pontifex Maximus, iidne kristluseeelne nimetus, mis ülimat sillaehitajat tähistab.

Religioone on sageli teedega võrreldud. Sünkretistlikus keelepruugis eri teedega, mis üles ühele mäetipule viivad. Religioon kui teelisus, teelolek lootuses teisele poole välja jõuda. Abinõu pühitseb eesmärki ning nõnda on teelolek olulisemgi kui kohale jõudmine. Ometi pole see lihtsalt minek. Kõike siin elus võib teha stiilselt või funktsionaalselt. Veini võib juua Gruusia toostirituaali järgides, aga võib ka niisama koridoris kulistada. Ka religiooni saab teeolemise asemel võtta kui funktsionaalset abivahendit oma
eesmärkide saavutamisel, aga võib võtta ka kui ilmavaate integreerijat ja lõputut lootuseallikat. Viimselt ei saa Schleiermacheri sõnul ükski reaalsuse terviklikkusele pretendeeriv seletuskatse olla muud kui religioosne. Nii seltsivad sel teel need, kel kaart olemas, nendega, kes teavad vaid järgmist teeäärset postijaama ning kel kaugem perspektiiv puudub. Ja nende teel olles läheneb neile see kummaline võõras kellest jutu alguses juttu tuli......

Ungurmuiza teemajaNii ka sellel teel selles virtuaalses ruumis, mis siia tehtud. Ka siin saab maha istuda ja mitte üksnes teed kõrist alla kulistada, vaid teha seda vana iidse Jaapani teerituaali kommete järgi. Ja just siis, kui me seda teeme, tunneme me selles kummalises võõras mõne harva rituaalse joone järgi ära selle, kellest me puudust tunneme, selle keda me surnuks pidasime, selle keda me lootsime, aga siiski loota ei julgenud.................. 

Andrus Norak, 2004-12-01

Artiklile on 484 kommentaari. Loe kommentaare »

***