Tähenduse­otsijana ruumis

Inimene, loodud jumala näo järgi, loob ruumi jumala teenimiseks omaenese arusaama järgi jumala näost.
R.Tagore näitab fokusseerimise vajalikkust ükskõik millise aega või ruumi puudutava küsimuse lahendamisel. Tema näite varal tundub roosileht meile tahke ja esteetilise kehana ainult juhul, kui näeme seda kindlal kaugusel kindlas fookuses - väga lähedale minnes märkame vaid rakke ja tsütoplasmat, sellisel juhul on meile tuntud „lillelised“ omadused devalveerunud. Sarnaselt avaldub aja suhtelisus - imelaps lahendab keerulisi matemaatilisi probleeme ülikiiresti, kuna tema aeg liigub kiiremini, teisel ajatasandil, võrreldes nendega, kes end tundide kaupa sama ülesandega vaevaksid.
Võiks oletada, et sakraalne ruum on samamoodi suhteline. Jumala tajumise viisi tingib ruumi omapära, mis edasi mõteldes on tingitud ruumi looja etnilisest, kultuurilisest taustast - ehk kõige ilmsem, kui jälgida judaismis või islamis levinud religioossete kombetalituste sidusust igapäevase elu ning rahvuse ajalooga. Loogiliselt järeldades sõltub sakraalse ruumi iseära jumalamõiste ja inimese vahelise fookuse asendist.
Tähenduseotsija, usklik inimene, püüab seda fookust enese jaoks paika saada. Tema tegevuse tulemusena tekibki pühakoda, kirik.

Loe edasi ajakirjast KIRIKIRI

  

Kaur Riismaa, 2005-02-14

Artiklile on 14 kommentaari. Loe kommentaare »

***