Surmakultuur

2003. aastal sündis Eestis 13082 last, aborte oli 13021, 2004. aastal olid need näitajad vastavalt 14037 ja 12641. Lõviosa aborte tehti vanuses 20-24 eluaastat (2004. aastal 24,4 protsenti) ja 25-29 eluaastat (22,2 protsenti). Kõikidest aborditegijatest oli alla 18-aastaseid 5,8 protsenti. Üle poolte aborti teinud naistest olid töölkäivad (52 protsenti), ligi kolmandik olid abielus (29 protsenti) või vabaabielus (25,2), 39,1 protsenti olid vallalised. 37,4 protsenti naisi tegid aborti esimest korda, 26,2 teist korda, 16,6 kolmandat, üle 10 protsendi naisi on teinud rohkem kui viis aborti. Naisi, kes on juba sünnitanud üks või kaks last ja siis teevad abordi on abordi tegijate hulgas 62,2 protsenti. Ajavahemikus 2000 kuni 2004 kaotas Eesti vähemalt 68 115 inimest abortide näol. Võrdluseks: liikluses hukkus meil 2003. aastal 164 inimest ja 2004. aastal 1701 .

Eestis lokkab surmakultuur ja me isegi ei tea sellest midagi. Sest mida need arvud näitavad, on see, et aborti peetakse pereplaneerimise vahendiks. Aga ta ei ole seda. Ta on veel sündimata inimelu hävitamine. Kõrged abordimäärad abielus- või vabaabielus elavate naiste hulgas ning abordid naiste puhul, kel juba kasvab kodus lapsi näitavad, et inimesed ei anna endale üldse aru, kui jõhkralt nad käituvad.

Loe edasi Martin Helme artiklit Terve Mõistuse Sündikaadist

, 2005-12-07

Artiklile on 485 kommentaari. Loe kommentaare »

***