Sulnis Kristus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 2518 kommentaari.

DiaTheo, 2005-08-05 10:57:36

Saksa keeles on neid võimalusi kümneid, aga kõik nad esinevad ÜHES, sihitavas/akusatiivi käändes.

Hähh!

Z.B.: Der Mann ist ein Sieger (hier steht sowohl das Subjekt [Der Mann] als auch das Objekt [ein Sieger] im Nominativ!)

toomas, DiaTheo, 2005-08-05 10:58:49

Nojaa. Kui öeldistäide on objekt, siis tuleb öelda, et iga objekt ei ole sihitis.

33338, 2005-08-05 10:59:51

se SÍIGER on siin nn 'ööldis täjdä, mitte sihitis. sest púudub SUUNATUD TEGEVUS. on vajd txdemus minngist olukorrast.

DiaTheo, 2005-08-05 11:01:04

Kene neiu võib Sind hellalt silitada muidugi, aint et Ta ei silita Sind kui sihitist, vaid kui umbmäärastist! :)))

No-noo! Mees! Vali sõnu!

Kohe küsin järgi!

Mari-musirullikene, ae, kui sa ükskord koperdasid ja mulle sülle kukkusid, kas sa kallistasid siis mind või umbmääratist?

toomas, DiaTheo, 2005-08-05 11:02:09

:)))

33338, 2005-08-05 11:03:30

vxjjn paljude raamatutepxhjal txdeda et mida aeg edasi seda rohhkem onn akatud keeleliste pxhimxjstetega targutama. kujjd mis tahes uus pakkumine pole suutt asendada vana. eks vanad keeltestuhhniad sellepärast aluse, sihitise, 'ööldise ja täjjändi kasutusele vxttsitki et need olid enesestmxjstetavad ning lollikinndlad (ehhki mitte usskmatute toomastekinndlad).

toomas, Numbrimees, 2005-08-05 11:06:05

tunnistan sihitise olemasolu kxjkkides keeltes (mujdu ej saakks ju kujdagi vastu lxúguvirutada!),

Vada kui mina nüüd oleksin bask või abhaas, ütleksin ma vastu, et mul on ükskõik, kes sellele tolgusele vastu lõugu virutab (lähetis/lähetav(ergatiivi) kääne), peaasi, et sellel tolgusel on lõpuks lõug viltu (nimetis/alus).

Mina arvan kaa, et vastu lõugu virutamiseks pole sihitist apsaluutselt vaja ja lähetis on palju parem variant.

toomas, 2005-08-05 11:11:29

Numbrimees:
Toomas ejj usu nimelt jumalaT, vajd jumaláSSE.

See on tegelikult päris huvitav tõesti, miks usun JUMALASSE ega mitte JUMALAT.

Vist seepärast, et nii saab Jumal minu uskumisest vähe puudutatud - mina tema üle mingit kontrolli omama ei hakka.

Usutunnistuses on kaa:

Mina usun Jumalasse, Jeesusesse Kristusesse, Pühasse Vaimusse, aga edasi Mina usun Püha üleilmset kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu

- nende viimaste puhul ei ole vaja eraldi rõhutada nii suurt respekti kui Jumala kolme isiku ees.

33338, 2005-08-05 11:26:37

pxttrade minuT ja minuA pole aga erinevad k'äändäd, vajd öhe k'äändä erinevad vormid. kussjuures mxlemad on sihitavad! mujde, jusst minu murrdealal kasutatakse tänaseni sihitavavorrmi -DA: KaljoDA, JüriDA.
osastavaga on tegemist vajd siis kuj se väljändab OSA minngist ulgast kuj tervikust: jxjjn VÍINA (osa viinast kujj ulgast vxj liigist).

ja sihitav ej saa keeltes púududa juba sellepärast et siis kaokks keele sisuline mxte ülttse! sest mida keel peab väljändama? kess mida kellele kujdas teeb? ej tule méelde ühhtki keeltt kus sisuline sihitis púuduks. nende vormist olenematta.

DiaTheo, 2005-08-05 11:27:10

Ära naera miskit, Toomas!

See oli trikiga lause. Kõrvuti olid MIND ja UMBMÄÄRATIS, mis peaks üheselt tõestama, et MIND=/UMBMÄÄRATIS (=/ - ei võrdu)

Votniisedamoodi!

DiaTheo, 2005-08-05 11:37:48

Eesti keel on puhas akusatiivkeel, Toomas! Ära aja pada! Meie akusatiiv peitub vaid osastava käände taha, ei muud. Elik, sihitis leiab meil väljendamist osastava käändega, mis täidab sel ajal akusatiivi rolli.

Eesti keel poleks siis akusatiivkeel, kui me sihitist nominatiiviga väljendaksime. Aga me ei tee ju seda ometi!

skeptik, 2005-08-05 11:44:31

Miks on osad inimesed usklikud ja teised mitte? Miks on mõned vastuvõtlikumad müstilistele kogemustele kui teised?
Vastus võib, vähemalt osaliselt, peituda serotoniini retseptorite arvus meie ajus.
http://ajp.psychiatryonline.org/cgi/content/abstract/160/11/1965
http://pn.psychiatryonline.org/cgi/content/full/39/1/33

Keegi võiks nüüd natuke seletada, mida serotoniin teeb ja kuidas aju sellele reageerib ja mis siis juhtub, kui retseptoreid vähem on ja miks selline olukord valmistab “vaimse” inimese?

toomas, DiaTheo, 2005-08-05 11:46:07

Aga:

1) “sihitist” väljendame ka muuga kui osastava käändega, näiteks omastava käändega

vt. nt. lauset Leidsin DiaTheo arutluskäigust loogikavea, milles loogikavea on sihitis omastavas käändes;

2) osastava käändega väljendame ka muud kui “sihitist”

vt. nt. lauset Ma ei mõtelnud minutitki, kuidas DiaTheo väidet pareerida, milles minutitki on osastavas käändes määrus.

toomas, skeptik, 2005-08-05 11:49:38

Kuidas nende kahega oli - serotoniin ja dopamiin.
Viga ühe osakaalus viitas skisofreenilist tüüpi vaimuhäirele, ja viga teise osakaalus afektiivset (mania-depressioon) tüüpi vaimuhäirele.

Kaak nüüd muidugi protestib sellise profaansuse peale, aga minu arust kõik vaimuhäired, mis just pole isiksusehäired, jagunevadki laias laastus kaheks - skisofreenseteks - MÕTTE-häireteks - ja afektiivseteks - TUNDE-häireteks.

levi, 2005-08-05 11:52:07

Lugedes seda keelealast mõttegimnastikat, tekkisid mul järgmised mõtted.

Esiteks, see keeleteadus on mulle ikka tume maa küll, mul ei teki üldse selliseid seoseid nagu Toomase ja numbrimehe jutust võisin välja lugeda. Ma kohe nagu ei mõtlegi selle peale, isegi kirjutades ja rääkides.

Mõnikord, kui ma selliseid asjatundjate (mitte ainult keelemeeste) vaidlusi juhtun lugema, siis vahest on mul lausa kurbus peale tulnud, kui rumal ja harimatu ja tühine ma ikka olen. Olen kõikse aja tahtnud olla tark ehk saada aru asjade süvaolemusest. Aga näe, maailm on ikka nii lõpmatult paljupalgeline, et ega vist jõuakski. Aga paljud asjad ka ei huvitagi - ilmselt seetõttu, et ei tea, mis on ühe või teise teadmise sisuks, kuhu sealt tee edasi viib jms. Ja on olnud hetki, kui olen reaalselt tundnud, et näe saangi. Aga siis tuleb jälle uus hetk täiesti uue infoga ja tants hakkab otsast peale, sest kõik peab sobituma ja olema arusaadav. Võimalik, et see tühjuse tunne tekib teatavas mõttes ka kadedusest. Võimalik. Aga mind hämmastab, kui rikas võib see ‘objekt’ (antud juhul siis keel kui niisugune), mida lahatakse, olla oma sisu ja seoste võimalikkuse poolest Milline võimas tunnetusmaterjal!

Teiseks, kui hämmastavalt erinevalt me asjadele läheneme. Siit kohe ka mõte, et ega ikka naljalt saagi teise inimese mõttemaailma tegelikku sisu teada (mõneti ka see inimne ise), kui sa seda konkreetset ‘objekti’ põhjalikult tundma ei õpi ja kui sa see sama inimene ise ei ole. Tundub, et inimese jaoks ei ole, ega saagi olemas olla ‘objekti’, mille vaatlemise-tunnetamise kaudu saaks kõike ka sisuliselt mõista ehk lihaks elada (viimatimainitu all ei pea silmas üksnes loetu salvestumist mällu jne, vaid umbes nii: selle teabe sellist tunnetust, mis tundub, ei ole võõrras ja külm, nagu see oleks su ‘sees’, ‘elab’ sinuga, nagu sa ise olesid selle teadmise osa, jne).

3) Kolmandaks suundusid mu mõtted intellektuaalse vägivalla teemale seoses keele ja selle kohustusliku õpetamise-õppimisega koolides. (väga võimalik, et see võib tulla jällegi kadedusest ning olla mu mingitsorti õigustus selle teema mittetundmise suhtes. Aga see selleks, teema tundub mulle hetkel siiki huvitav). Nimelt küsimus selles, miks üldse peaks inimest sundima koolis õppima keelt ja lausa panema talle selle eest hindeid (eristama häid, paremaid, halbu jne)? Mis on sellise kohustuslikkuse eesmärgiks? Ühtne arusaadavus? Nõus, kuid keel on ju vaid üks kommunikeerimise viis. Kas selline kohustuslikkus ei pidurda loomingulist ja keele arengut (ka muutumist-teisendumist, sulandumist jne) selles suunas, kuhu ta ise, ilma vastava kohustuslikkuseta, vabalt suunduks? Kas kardetakse, et suundub vales suunas või sulandub kokku ‘ebaõige’ keelega? Aga enne sellist kohustuslikkust toimus ju ka areng sulandumiste-segunemise näol. On selline kohustuslikkus pärit ideloogilistest kaalutlustest?

Ja küll, oletame, et kõik on ok, aga mis mõtet on võidelda siis lausa riiklikul tasemel nö keele puhtuse eest? Mida see puhtus annaks? Säilitada. Miks mitte, kui kas see säilitatav ei ole mitte tekkinud pealesunnituse tõttu?

Ükskõik, kust otsast ma seda asja ka ei vaatleks, ikka jõuan ma jõumeetodite (?) kasutamise tuvastamiseni välja. Kas ei võiks olla hoopis nii, et koolides küll õpetataks, kuid see ei oleks kohustuslik, ja sellele nö kohustuslikkuse pudumisele ei järgeks mingeid riigisüsteemi poolt suunatud või tekitatud tagajärgi tulevaste piirangute näol. Ja pärast oleks lihtsalt: inimene on käinud seal ja seal, läbinud selle ja selle, teeb elus täie vabadusega seda ja teist, vastutab selle tehtud eest, mille kahjulikkus on tõestatud, mitte ideloogiline või poliitiline, jne, jne.

Oh, aitab küll. A need olid vaid mõtted.

;-)

levi, 2005-08-05 11:54:34

Miks inimesele üldse mingi idee või valdkond meeldib?

Mille tingituse tõttu ta jus sellisena avaldub, nagu ta igaühes avaldub? Miks on see avalduv erinev? Või on see vaid näiline?

Mis on erinevustest hoolimata see kõigi erinevuste ühisosa? Kas võiks, kui on olemas ühisosa, öelda ka, et erinevused on ühisosa tõttu üksnes kui vaht (nt nagu veevaht)...

skeptik, 2005-08-05 11:58:01

toomas,
loodan, et saan mahti vaadelda seda “jumal kui Suure Paugu algpõhjus” asja ning kenasti kirjagi panna.
On kõlanud lõppejäreldus, et sellist algpõhjust pole vaja, aga kuidas selleni jõuti ja millised argumendid seda toetavad, jäävad tulevikuks.

toomas, levi, 2005-08-05 11:59:36

Aitäh väga huvitava tagasiside eest.
Sellele kohe vastata ei saa.
Peab veidi seedima.

toomas, skeptik, 2005-08-05 12:00:34

Jään huviga ootama.

EA, 2005-08-05 12:07:48

Mehed, ikka patrame veel sõnade üle! Kas keegi sisuni ka jõuab?

Sihitis = objekt. Sihtija = subjekt.

Sihitis on igasugune objekt. Kääne pole üldse oluline. Kõik nähtused on sihitised. Nähtuste maailm ise on sihitis, kuid üsna meelepetteline. Sihitiseks tuleb võtta enda meel ja seda uurida, püstitades küsimuse: kes ma olen?

Sihtija muutub ise sihitiseks.
Kui ma uurin ennast mõtluses, siis ma olen nii uurija kui uuritav, nii subjekt kui objekt.

Kuidas siis vahet teha sihtijal ja sihitaval, uurijal ja uuritaval?

***