Sulnis Kristus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 2518 kommentaari.

nj, Hele, 2005-08-01 04:11:06, 2005-08-01 11:07:56

M ütles, et meie inimesed teavad palju, aga ei oska midagi.

DiaTheo, 2005-08-01 11:10:57

Hele kirjutab:

“LSD ja muu säärane võimaldab küll teadvust teisendada, aga mingit wilberistlikku struktuuri sealt küll muteada leitud pole. Toimekirjeldused erinevad teineteisest ja klassikalistest müstilise kogemuse kirjeldusest päris palju.”

Siin aga üks vahetu kogemus:

“Warum nimmt jemand Drogen, LSD zum Beispiel? Als diese Substanz auf den Nebenstraßen der Großstädte Deutschlands auftauchte, war sie bereits von einem Mythos umgeben. Ein Elixier der Reinigung, das die Pforten zur höheren Wahrnehmung durchbrechen hilft. LSD ist eine religiöse Erfahrung, eine künstliche Psychose, schrieb Timothy Leary, der als Guru dieses Halluzinogens auftrat. Ich glaubte ihm. Als Hans mir dieses kleine, mit Acid getränkte Stück Papier auf die Zunge legte, mein erstes Mal, war das erhebender als eine Abendmahlsoblate. In der Tat, ich erlebte ein Wunder, im Sommer 67, eine berauschende, unwahrscheinlich neue Welt, ein Zusammenfließen von Energien der Harmonie, ein bislang unvorstellbares Verstehen von Zusammenhängen, bei dem Worte versagten.”

/Why does someone take drugs, LSD for example? When this substance on the side streets of the large cities of Germany emerged, it was already surrounded by a myth. A Elixier of the cleaning, which helps to break through the gates for higher perception. LSD is a religious experience, an artificial Psychose, wrote Timothy Leary, which appeared as guru of this Halluzinogens. I believed him. When this small piece soaked with Acid put paper Hans’s to me on the tongue, my first time, was more raising that than a Abendmahlsoblate. Indeed, I experienced a miracle, in the summer 67, a berauschende /joovastav/, improbably new world, flowing together energies of the harmony, so far inconceivable understanding about connections, with which words failed./
(Tänud, Babel Fish!)

DiaTheo, 2005-08-01 11:14:23

Novot!

Ja õnnistatigi meid pärlitega!!!

Pärlid põues, võib ka reaalsusõltuvusse sukelduda:-)))

Loomulikult, 2005-08-01 11:19:37

käis 11:14 11:00 kohta!

nj, 2005-08-01 11:41:48

... I experienced a miracle...
Jajaa...nägemused. Nägemused on meeleseisund, mis esialgu ülendab meeleolu ja millesse jäägitult sukeldudes jõutakse lõpuks seisundini, mida kui pohmelli kirjeldatakse.

sipsik, 2005-08-01 11:57:08

raave on ka geenius, mis seal öelda

levi, 2005-08-01 11:58:25

See, mida kardetakse (pole seegi päris õige sõna), on ikka surma pöördumatus, elust lahkumise kahju, lõplik ja tingimusteta hüvastijätt kõige armsaga, mis selles ilmas omane on olnud.

Küllap see mõneti ja mõne jaoks nii ongi, kuid kindel on ka see, et on olemas ka teistsuguseid hirme, miks surma kardetakse.

Pakun välja, et surmahirm on ürghirm olematuse ees ning see on seotud põhiliselt enesearmastusega - hirm, et see armas, keda igaüks iseendaks peab, lakkab täielikult olemast.

Kahtlemata on mul mõneti kahju lahkuda ka neist, keda ma armastan kohe väga-väga. Ma ei nimetakski seda niivõrd hirmuks, kuivõrd hoopis sooviks mitte olla lahutatud armsamast (ei taha sideme katkemist). A jällegi: see ei saa olla lahutatud enesearmastusest iseenda suhtes.

Muide, ma olen oma elu jooksul selle hirmuga silmast-silma reaalselt (mitte enda tahtest olenevalt) mitmeid kordi kohtunud. See hirm on kohutav ja täielikult haarav! See ei ole selline hirm, mis võib tekkida surmale lihtsalt mõeldes, olles hea enesetunde juures, istudes pehmes tugitoolis jne. See hirm järsk ja totaalne. Mulle tundub, et teatud situatsioonides (kui inimesel on aega selle paratamatut saabumist ise jälgida), on selle vältimine välistatud. Ehk teisisõnu: kui võrrelda neid mõtteid ja hirme, mida ma tajun nö tugitoolis istudes (kujutledes) selle hirmuga, mis kaasneb reaalelulise vältimatusega, siis tugitooli hirmu nagu ei olegi hirmud (ehkki nad siiski on).

Ja veel. Kuna sõltuvusest nö lahtimurdmine on seotud ka surmaga millegi suhtes, siis ka see võib, mälestuste külge klammedumise ja eesootavate võimalike ebamugavuste tõttu, kaasa tuua sellise surmahirmule sarnase nähte, millest sa rääkisid. Aga see ei ole siiski selline surmahirm, mis ‘saabub’ siis, kui inimene kohtub ootamatult nö reaalselt olukorraga, mille läbi on täiesti reaalne kaotada elu nö ‘just nüüd ja kohe ja pöördumatult’.

DiaTheo, 2005-08-01 12:12:06

NJ:
Jajaa...nägemused. Nägemused on meeleseisund, mis esialgu ülendab meeleolu ja millesse jäägitult sukeldudes jõutakse lõpuks seisundini, mida kui pohmelli kirjeldatakse.

Just-just! Antud, konkreetsel juhul järgnes pikk ja usutavalt realistlik kirjeldus sellise tee valinu ekslikkusest ning ... maandumine koraani, islami:-))

See pidi nüüd lõppsadam olema, koraan oli efektiivsem kui LSD - lisaks LSD-ga võrdväärse õndsuse pakkumisele kõrvaldas ta ka õuduse põhjused!

Minule moraal:

a) kui õudust pole, kui pole, mille eest nii kangesti pageda ...

b) kes ütleb, et ülehomse uue valgustumise terendumises ka koraan ersatsiks ei osutu?

Masing ja Karl Konstantin, 2005-08-01 12:29:58

KARL RISTIKIVI JA UKU MASINGU KIRJAVAHETUS

1977. aasta sügisel, mõni kuu pärast seda, kui Karl Ristikivi oli jäädavalt lahkunud, andis Ristikivi kunagise Tartu korteri perenaine Irina Pulst Kirjandusmuuseumile Karl Ristikivi käsikirjad - kohvri sisu, mis oli jäänud Ristikivist maha 1943. a hilissügisel, kui ta põgenes Soome. Käsikirjade ja konspektide kõrval oli omanikust maha jäänud ka paar üksikut kunagi saadud kirja. See käsikirjaline materjal oli seisnud Tartus 34 aastat ilma, et keegi teda oleks otsinud ja ilma, et teda kellelegi oleks pakutud. Omanik võis neid pabereid veel vajada. Nüüd oli saabunud aeg need pärandina hoiule panna. Samuti oli 1977. a ülim aeg asuda otsima täiendavaid materjale - eelkõige Ristikivi kirju, aga ka mälestusi Ristikivist. Järgneva kümmekonna aastaga leiti umbes kümme isikut, kellel oli Karl Ristikivi kirju ja kellest enamik nõustus kirjad muuseumile loovutama või andma kopeerimiseks. Kunagi kaheksakümnendate aastate alul küsisin kirju ka Uku Masingu käest. U. Masing tõi Ristikivi kirjad lugemiseks ja lubas nad enne, kui nad tagasi andsin, kopeerida.

1982. aastal korraldas Helgi Ebber stagnatsiooniaja kiuste Ristikivi näituse mitmes paigas Eestis, ka Ristikivi kodukohas Varblas ning Kirjandusmuuseumis. Seegi oli kõigele vaatamata omamoodi impulsiks Ristikivi teadvustamisel. 1987. aasta sügisel toimus Tallinnas Ristikivi konverents, mis tähistas murrangut eesti kirjandusteaduse suhtes väliseesti kirjandusse. Eestis tegelesid sellest alates Ristikivi loominguga paljud tunnustatud uurijad. E. Nirgi biograafia"Teeline ja tähed" ilmumine 1991. aastal ja Ristikivi muuseumi avamine samal aastal Tartus Hermanni 18, kus kirjanik kunagi ligi neli aastat elanud, avasid uue ajastu Ristikivi retseptsioonis. Järjest enam täpsustus ülevaade Ristikivi käsikirjalisest pärandist Eestis, samuti algas informatsiooni kogumine Ristikivi pärandi kohta üldse. Jatkus Ristikivi kirjade kogumine kogu maailmast. Seoses väliseesti arhiivide Eestisse hoiule andmisega jõudis osa Ristikivi kirjavahetusi Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi. Samas tegeles nüüd Ristikivi kirjade kogumisega aktiivselt Ristikivi muuseum. Kahe muuseumi koostöös on otsustatud üldjuhul säilitada kirjade originaale Kirjandusmuuseumis kui arhiivis, nende kirjade koopiaid aga Ristikivi muuseumis. Nii on peale varem säilitatavate Karl Ristikivi kirjade H.­M. Aaremäele, A. Abrole, F. Issakule, L. ja R. Keerile, O. Kruusile, kirjastusele Noor­Eesti, I. Pulstile, E. Ristikivile (emale), M. Roognale, A. Sangale, K. Sang­Merilaasile, V. Sulinile, H. Vihalemmale lisandunud kirjad K. Mustonen­Hukkile, A. Vihalemale, R. Kolgale, O. A. Webermannile, V. Sermatile, B. Kangrole A. Orasele, O. Parlole, K. Kirdele, A. Mägile, E. Rinkile, L. Mudale.

Ristikivi paberite enamik jäi siiski maha mitte Eestisse, vaid tema kõige kauasemasse elupaika Stockholmi eeslinna Solnasse. Sel ajal kui Eestis (välja arvatud mõni entusiastlik uurija, näit. O. Kruus) alles alustati Ristikivi materjalide koondamist, koguti Rootsis Ristikivi käsikirjaline pärand Balti arhiivi, süstematiseeriti ja deponeeriti Rootsi Riigiarhiivi. Praegu Rootsi Riigiarhiivis asuv Karl Ristikivi kogu sisaldab dokumentide, käsikirjade, fotode jm kõrval ümmarguselt kolmesaja isiku kirju, peale selle mõningaid Ristikivi enda kirju, põhiliselt mõistagi mustandeid. Nende hulgas leiduvad 38. kartongis Uku Masingu kirjad Karl Ristikivile. Nende kirjade valguskoopiad tõi Balti Arhiivi juhataja Kalju Lepik Eesti Kirjandusmuuseumile ja Ristikivi muuseumile kasutamiseks 1993. aastal.

Praegu Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis olevate Ristikivi kirjavahetuste hulgas on Ristikivi ja Masingu kirjavahetus üks huvipakkuvamaid. Seda huvi saab mitmeti selgitada. Kirjavahetus ei olnud eriti pikaajaline ega ka eriti tihe. Näiteks Ristikivi ja Kangro aastaid 1944-77 hõlmav korrespondents (osalt ilmunud B. Kangro teoses “Kirjad romaanist”, Lund, 1985) on selle kõrval märgatavalt mahukam ja informatsoonirikkam. Sama võib nentida vähemalt Ristikivi osas mõne teisegi kirjavahetuse kohta (Ristikivi ja A. O. Webermanni kirjavahetus, Ristikivi kirjad R. Keerile jt). Seega algas juuresoleva publikatsiooni eellugu Ristikivi pärandi kogumisest ja avaldamiseks huvipakkuvamate kirjade väljavalimisest.

Ristikivi-Masingu kirjavahetus kestis vaid kaheksa aastat (1969-77). Kirjade arvgi ei ole kuigi suur: viisteist Masingu kirja ja kümme Ristikivi kirja, nendest osa vaid postkaardid. Kirjavahetus paistab silma eelkõige seetõttu, et on kättesaadav kahepoolsena ja mõlema korrespondendi kirjad on kultuurilooliselt äärmiselt rikkalikud ning sisaldavad informatsiooni nii Masingu kui ka Ristikivi loomingu mõistmiseks. Tegemist on kahe teineteist respekteeriva suure loovisiku kirjavahetusega. Masingu kirjade puhul võib sedastada, et nad on sageli omamoodi monoloogid ja mõtisklused. Vaieldamatult oli Masingu vaimne isolatsioon, usaldusliku dialoogi vajadus kirjavahetuse kaheksa aasta jooksul suurem. Ometi jõuame tegelikkust vaid äärmiselt lihtsustatult piiritleda lapidaarselt resümeerides: Ristikivil puudus loomingulise jõuallikana kodumaa, Masingul vabadus. Kirjades kõneleb vana sõprus (kui kõrvaltvaataja niimoodi julgeb hinnangut anda), pärit 30. aastate lõpu ja okupatsiooniaastate aegsest Tartust, jalutuskäikudest Tähtvere linnaosas, kuhu viis mõlema kodutee. Kusagil seal oli see vaimne toetuspunkt, mis kõneleb kaasa selle kirjavahetuse usalduslikus toonis.

Ristikivi kirjadest on avaldatud peale Bernard Kangro eelpool viidatud kirjavaliku kirjad Hilja Vihalemale (KK 1987, 10, siinkirjutaja publikatsioon) ning üksikuid kirju seoses tähtpäevadega ajakirjanduses, samuti väljavõtteid kirjadest tsitaatidena mitmete autorite artikleis. Nii on näiteks juba varem osutatud käesolevast kirjavahetusest pärinevale Ristikivi enese võrdlusele oma romaanide loomisest kui idamaade stiilis paviljonide ehitamisest.

U. Masingu kirjadest on varem ilmunud 11 kirja V. Salumile ajakirjas “Akadeemia” (1990, 12 ja 1991, 1). Kindlasti tuleb päev, mil lugejad saavad käes hoida köidet, milles on Karl Ristikivi kirjutatud kirjad, samuti köidet või köiteid Uku Masingu kirjadega. Ometi tundub vajalik teha need kirjad (mille avaldamist ammu planeeritud ja selleks ka E. Masingu nõusolek saadud) kättesaadavaks juba praegu. Avaldamisele tulevad kõik tekstid ja U. Masingu kirjades sisalduvad Ristikivile saadetud Masingu luuletused. Avaldamata jääb U. Masingu artikkel “Dharma as norm”, mille äratõmme oli samuti ühes Ristikivile saadetud kirjas. Kirju on tagasihoidlikus ulatuses kommenteeritud. Autorite kirjaviis on muutmata.

Rutt Hinrikus

————————————————————————————————————————

1.
[8. I 1969]

Armas Ristikivi,
(et see nimi juhuslikult meeldib mulle rohkem kui frankide oma), olen viibinud tänamast raamatu eest. Mõeldes, et saadetakse järele, saadetakse tagasi, kui oled sõitnud juba koju. Tänan sõnade eest, mis vist soodustavad saabumistki, ehkki oma arust mul on “ilusamaid” luuletusi Sumerist.

Mõttetu jätta end kehitamata, sest natukene õudne oli, kui Kersti [1] tõi yheks päevaks hingede öö. Et ta ei olnud kuulnudki Kafkast. Tean, et Adams, tean, et Semper, kyllap ka Andresen - mõni muu ehk veel, kes huvitus muust maailmast kahekymnendail. Popi, biiti ja jeksistentsialismi suurusi on raadioist nyyd kuulnud kõik, Sinust liiga vähe. Sest hingede öögi on midagi muud, pole Kafka (kuigi mu meelest eesti jne + heebrea jne. keelestruktuur yhtub selles, et ei loe noomenid, vaid verb) ja Sina oled teinud yhe hää asja, millel pole paralleeli. Sain ta hiljuti mujalt, ikka ytles palju: seitse surmapattu nõnda ... lootusetu maailma So­Sein (mille Heidegger ylistas muudetamatuks Da­Seiniks). [2] Tean Sinust suhteliselt palju, kogemata vist. “Mõrsjalinik”, “Põlevad lipud”, “Imede saar”, “Viimne linn” ja Sinu saadetu - kuus kokku. [3] Igas midagi, millele ei pane yhtki miinuspunkti, kuid “Viimne linn” ja “Hingede öö” ainult plussidega. Vabanda matslikku sõna, kuid kuradimahästi on “Viimses linnas” kaks kõrgpunkti (ma ju ei lepi sellistega, milledes vägi kulutatakse algul) ja Akko vallutamise kirjeldus võrratu. (Nagu käinuksid sääl ja näinuksid.) “Põlevais lippudeski” lahing, kuid “Imede saares” katk algul. Sul on just seda nägemust, mis maalijale hetkeks “ilmub vaimusilma ette”. Iga pisiasja ta näeb, pärast siis justnagu meenutab ja kopeerib ilmutust.

Ehk Sind rõõmustab, et pääle nende oled kirjutanud kõige reaalsema ja õigema töölisromaani Eestis. [4] Mu arust, ehkki me iial ei leppinud Dickensi suhtes. Seda ei tarvitse arvestada, et mu meelest Dickensi hing on õelam paljude jeksistentsialistide omast veel. Nii tean: Sina oled teinud Tallinna töölisagulile monumentum aere perennius [5] - olen ise elanud yhes - ei mitte härra ajakirjanik Vilde või teised pisemad.

Edasi jahvatada nii? Minep tea, kas saadki selle kirja? Kui, lobisen veel ... On väga vähe SF romaane, mis samuti ositi nii reaalsed nagu Sinu. Juhtus Frank Herberti “The Dune” [6] (kui pole lugenud, soovitan!) viimati. Ykski film pole nii usutav, nähtav kui mõni romaan - ja ma näen Akkot. Pakutagu miljardilist filmi, ei näe midagi pääle aelemise vist?

Kirjutama peaks ehk endastki! Aga ätt tundub endale tarbetu juba. Tõlkisin juppe Lucretius Carus'est (hästi ilusaid, ehk?), Ariostot, Boiardot, Tassot (kes mulle mette ep meeldi), Guarinit, paar kunagi tõlgitud Labé sonettidest lisaks. [7] Nyyd peaksin (või ei pea?) Agnoni [8], aga võtsin ette Nag Hammadi Tooma ja Vilipuse evangeeliumi, [9] sest kopti keelt keegi meil ei tea nii paljugi kui mina. Teha õigupoolest ei taha midagi, sest on hirm, et iganenud paberid kuidagi ometi jõuavad kirjandusmuuseumi sadamasse. Fondid õigustavad oma olemasolu täienemisega. Kavatsenud olen väga palju. Visandanudki: prohvet Hoosea [10] (Ain Kalmus vassis ära ette!), 1343 (vassiti juba ette; sest see pole talupoegade mäss), yks eepose visand, hulk lugemisi eesti­soomeugri­indiaani mytoloogiast ja mõtlemisviisist jne. Nooremad aga tegelevad budhismiga = dharmaga ja mõtlevad nagu ehtsad aarialased, et iga võimalik nähe on oma informatsiooniyhikute summa. (Ja mu arust on nähe seepärast, et ta iial ei ole see, mis ta on/ näib.) Ja on Gewesenseini [11] jeksistentsialistid, kes arvavad, et surma tapamaja õuel kõik peavad sygavalt tunnetama, võtma omaks ja teostama seda saatust, mis tavatseb lõppeda ilasse ja vähki. Moodne inimene ei tohi hakata selle vastu, “uus luule” ei tohi iitsatadagi, et selline olukord on alandav ja häbistav inimesele juba tuhat ja yheksasada ja kolmkymmend (± kolm) aastat. Või juba kauem? Ma olen sellise Da­Sein'i vastu, mis mu meelest pole teps mitte muud kui yks juhuslik So­Sein, mis “nii” suhtes võiks olla kohemaid teisiti, kui inimesed suvatseksid tahta. Ainult: seda nad ei tee, vist ei iial. Ja Maast jääb viimati kõrb nagu Marsist.

Tere Ristikivi!
Uku käskis mul uut lehekülge alustada, sest mul oli ka kange tahtmine midagi öelda. Olen näinud mõnda Su pilti, kuulnud mõnel korral Su häält ja kauged ajad tulid ligidale. Ei ole mõtet kõigest sellest pikalt kirjutada, sest arvatavasti pole Sullegi need tunded võõrad.

Tahtsin Sind tänada paljude ilusate õhtute eest, mis on saanud mulle osaks selletõttu, et oled kirjutanud raamatuid.

Jää ikka terveks ja ärgu lõppegu kunagi raamatute kirjutamise tahtmine.

Eha [12]
“Teise kylje alustamiseks” kulus vähemalt kaks nädalat, mis tähendab, et lohakus (või laiskus) pole vaid minusuguse põhiomaduseks. Sest “Nõiduseõpilane” tuli juba novembri keskpaiku, aga siis sai end vabandatud, et Sind nagunii pole kodu. Täna ma ei lakanud “koputamast teise sydametunnistuse pihta”. Soovin hääd aastat! - Täna, sest yhes mõttes oli hää päev. Leidsin, et Ylikooli Raamatukogus pole enam isegi sedelit Bedjan “Acta martyrum et sanctorum”, milles on syyriakeelne “Toomaaktide” tekst.[13] Nähtavasti oli Võõbuse [14] käes ja hävis. Et mul on kreekakeelne tõlge, mis hirmus palju erineb syyria originaalist (kas see just Bedjani avaldatu, ei tea), siis kavatsesin tasapidi sedeldada mõlemad. Sest “ametliku” arvamuse vastu, mu meelest ei ole tehtud gnostilisest kreeka tekstist ortodoksset tõlget syyria keelde, vaid vastupidi: mingi väheortodoksse teksti on yks kreeklane kenakaunisti lillestanud veidralt gnostiliseks. Nyyd on siis yks võimalik töö murest ära, töö, mida ometi vaja polnuks kellelgi. Muide, “Toomaaktid” on aga väga ilus kvaasiajalooline lugemine esimesest kokkupuutumisest kristluse ja India vahel. Kui oleks alles teisigi sääraseid!

Saadan, lisan Sulle ka yhe luuletuse endale juba surnud ajast, sellest, mil mul oli veel ysna palju usku, lootust ja armastust, seepärast, hoogsust ja Elu. Praegu on nende paigal tuhaase tukiotsukestega, mis ehk ei hõõgugi enam. Ja ometi kirjutamise aegu oli kopsus suur kavern, sete yle 60. Selles luuletuses “ristikivi” kyll on konkreetselt piirikivi naabriheinamaa poole, yhes kraavis samas õitses kollane võhumõõk, männikki kunagise “põllusmaa” asemel kasvas juba paarikymne aasta eest. Aga selle “ristikivi” (mis ju meil tähendas ka “kivi haual ristile”) pärast, mäletan, et kirjutades mõtlesin Sindki. Nõnda, et yhel võimalikest pindadest see laul on Sinule, oma noorusele ja oma hauale, seepärast lisan selle.

Sinu raamatutest, nagu näed, mingi aim mul on. Eks mulle meeldiks väga, kui kirjutaksid aina uusi. Ei tea ma yhtki õiget romaani albilasist [15] ega selle aja huvitavaist olendeist, kellest lugenud ainult Lea inkvisitsiooniajaloost. [16] Sihukesed, et muutuvad nähtavaks. Ja Sinule on see aeg nii tuttav, nii omane! (Nägin, mis 1343 ja 1610 jne juhtus meil, väga selgelt.) Tahaksin, et Sul piisaks tervist ja tahtmist kirjutada, sest - ylistatud Feuchtwanger, R. Graves [17] jt. ei ole Sinu kõrval kuigi palju väärt, ei neid eriti “paista välja”. Soovin Sinule sydamest, et Sa ei väsiks ega tydiks, sest Sa näed ("Nõiduseõpilases" Praha ghetto ja Siebenbürgen ju otse selged). Loodan, kui Sinul vahel pole viitsimist teha midagi paremat, et kirjutad mulle, millist vägevat asja teed jälle ja rõõmsalt:

8. jaanuaril 1969
Uku (Masing)
("Magellani pilve saadik") [kogu, mis enam ei saa valmis]

Päikesevikati sahisev kaar
ristikivini lõikub.
Kuu pääl siravad sinised lossid.

Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval
silmitsedes laiska jõge,
ons sellest varjugi õitsenud,
ons selle lõhna männiku osjades,
arul, kus kord tegin saadu?
Ei ma tea, tohin kysida,
ehkki eitan ja naeran
sedagi ootust, mu aastate rabade taga
tundus murakas.

Olgu siis! Tuulde lõikasin oma nime,
et teda keegi ei veeriks sambliku alt
ega pudedalt lehelt,
sest elusad surnud peavad kõndima eluslaipadest eemal,
sõnajalgade vahel ja kadunud teedel,
tumepunane neiuvaip pihul
et nad ei sööks neid, kes istuvad nende lauda,
et nad ei jooks neid, kes end arvavad jäävaiks.

Seepärast siis, et taane ma polnud too, kes tõmbab akna eest katte
õitsmispäeva hommikut saatmaks maailma,
nyyd juba pisem eimiskist.
Sest ma teadsin, mida teised ei teadnud,
ega lausunud lõkkaval viivul seda väetitki loitsu,
nyyd ei ykski karistus,
ykski õnnistus
minu ripsmeid ei riiva, teadvuse taarudes
päikesevikati ees.

Aga kuu pääl siravad sinised lossid,
helesinised, kindlasti helesinised.
Mina ei teinud midagi siin,
kiites ja tänades yyrikest rohelist,
sedagi mitte, mida oskasin,
ei kellegi jaoks.
Kas ma yksi tohin uita viistuhat eluaega
saalist teise?
Kas ehk leian aknalauale luituma jäetud
sinise lehe kolme sõnaga,
mida kuulis Toomas?
Kas ma tahan tagasi tulla? Nemad ihkavad katet,
kas siis tohingi soovida seda tõugata
silmade eest, mis kiindunud surma
edevalt joostes ja kiljudes ära ta eest?

Olgu siis! Ma ei tule iial enam tagasi,
ehkki on hale, ehkki söestaksin enda,
kui pimedad silmad hakkaksid aimama siis.
Aga ei enam anta loitsu,
ja täna öösel läbi sõgedusune taipan,
et on ykskordki asjatu pakkuda õitsmispäeva:
Nemad armastavad Surma ja Kannatust!
Pole õige ja hää
kelletahes lemmikuid olematuks manada
ning kurja selles elus kyllalt ma teinud endagi jaoks.
Ei enam taha!

Olgu siis! Ma ei tule iialgi tagasi.
Kuu pääl viravad sinised lossid. Ja mina kõnnin yksi,
kosmose äärteni mõeldes viisiks kolme sõna,
mida keegi ei kuule,
sest kõik tahavad nautida surma
ning selles lõbus, just selles,
elada igavesti.

Kas mul hakkab igav oodates oleva otsa,
Kuu siniseis lossides vaadeldes Magellani pilvi
miljardeid aastaid?

21. VI 1959

————————————————————————————————————————

2.
Solna, 26. 3. 1969

Armas Uku Masing!
On möödunud vähemalt paar kuud sellest päevast, kui saabus Magellani pilvesaadik Sinu kirjaga. Oli rõõm lugeda seda nii kauge vahemaa tagant tulnud elumärki, rõõm segatud kurbusega, sest mu teeb alati melanhoolseks aja paratamatu vool, mis nii palju endaga kaasa viib.

Vahest on asjatu hakata ennast vabandama ja “pehmendavaid” asjaolusid üles lugema. Et ma otse kiuste (enda, lugejate ja eriti arvustajate kiuste) olen jätkanud oma romaaniseeriat ja tahtsin järjekordse onnikese katuse alla saada. Sest kui ma jõudsin äratundmisele, et mul puudub jõud ja oskus ehitada gooti katedraali, olen võtnud eeskuju oriendi ehitusmeistreilt ja hakanud ehitama paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama.

Kurvaks tegi ka see märkus “kogu, mis enam ei saa valmis”. Miks nii? Vahest siiski - kas me võime kunagi midagi kindlat öelda tuleviku suhtes. On mulle endalegi nii mõnigi kord varem tundunud - nüüd on lõpp. Aga ei olnud. Võib-olla et ei olegi lõppu. Hingede öö puhul arvasin, et see on kokkuvõte ja bilanss. (Paljude arvates see seda ongi.) Aga nüüd olen juba kümme aastat kirjutanud ainult enda lõbuks, mängurõõmust, toeks Tuglase sõnad, et kõik, mis me teeme, on sündinud lihtsalt tegevustahtest. Kah omamoodi “eksistentsialism”, aga pisut teisiti. Kui see, millest nüüd räägitakse ja kirjutatakse (ja millest ma oma puuduliku filosoofilise hariduse juures palju ei taipa, niisama nagu sellest kurikuulsast “võõrandamisest”).

Kõigi heade sõnade eest suur aitäh, aga küllap ma tean, et kõigis Sinu poolt nimetatud raamatuis on vigu ja puudujääke, et nad pole saanud just niisugused, nagu kavatsesin. ("Ei ole see roheline", nagu ütleb Strindberg “Unenäomängus” [18]). Ühenduses “Viimse linnaga” siiski üks huvitav asjaolu. Neli aastat pärast raamatu kirjutamist jõudsin tõepoolest Akhosse ja oli kuidagi imelik õhtu eel linna sisse sõites - kõik tundus kuidagi tuttav. Aga ega ma ei usu hingede rändamist - olin sellest lihtsalt nii palju lugenud, plaane ja kaarte vaadanud. Ja kui siis tuli ühel umbtänaval väike tütarlaps mulle vastu ja teretas “alom!”, mõtlesin sellele, kuidas võitlesid omal ajal kristlased ja musulmanid selle linna pärast - ja nüüd on see juutide oma. Ajaloos pole sugugi vähe irooniat.

Kuna Sinu nimestikus puudus “Rõõmulaul”, panin selle paari nädala eest teele. Eks näe, kas jõuab seegi mängumees kohale. Kõik see on täiesti ajakohatu, aga selles seisabki ta tõmbejõud minu suhtes. Ja vähemalt ühes asjas olen Sulle kade - et tunned keeli, mille abil võid jõuda palju kaugemate ja huvitavamate asjadeni kui tühja ja elutusse kosmosesse, kus “naudid” tegelikult midagi ei naudi.

Mäletan uduselt, et on üks romaan albilasist isegi rootsi keele tõlgitud, aga pole seda kätte saanud, sest ei mäleta autori nime. Jätkan siiski uurimist.

Ei ole minust ka Sinu kombel pika ja põhjaliku kirja kirjutajat. Pealegi kui vilets sulepea (pastapliiats?!) kipub üles ütlema. Katsun siiski veel kirja panna mu parimad tervitused Ehale ja suur tänu kõigi omaaegsete elusate õhtute eest. Ja ole ise tervitatud, koos soovidega, et jätkuks tervist ja mängurõõmu, ja loodan, et mõni uus “saadik” aegapidi ka minuni jõuab.

Kõigi heade soovidega
Karl Ristikivi

————————————————————————————————————————

3.
[6. juuni 1969]

Armas Karl Ristikivi!
“Rõõmulaulu” eest tänasin kyll juba lugemisel, selgemini ehk kui praegu sõnadega. Meeldib mulle samuti nagu “Viimne linn”, ei tea öeldagi, kumb rohkem. Mille järgi hinnatagi! Sest Sa pole, mu teadmist mööda, kirjutanud yhtki romaani, mis võinuks parem jääda kirjutamata. Ei usu ma ses mõttes hingede rändamist, et olnuksid tollal Akkos; ei ole nõus Sinu enda seletusega, et lugenud palju ja teinud endale nähtavaks topograafia. Midagi muud. Sest “Imede saare” sees saare sisemaal hulkumine mulle tundub samuti viimseni nähtav. Võimalik, et panen asemele mõne oma kolatud saare, aga vist ei sedagi. Noorelt arvasin, et inimesed vahetevahel näevad tulevikku ja “selsamal” hetkel keegi tulevikus näeb yht kuitahes ammu surnut. Ehk see pole päris vale. Ehk “ajatuse” hetkel inimene kiirena tabab kedagi sadu (või tuhandeid?) aastaid hiljem ning vastupidi. Sest ma ei “näe” inimesi ajaloost säält, kust tean palju, oskan kujutella, millised nad olid, vaid hoopis sõltumatult sellest: mõni pisitõik eemaldab seina olnu ja minu vahel. Et näen. Huupi maalides on vahel ka nii: äkki näen valmina pooleli tööd, pole enam vaja kobada ja katsetada ... Suur rodu väikesi asju või yksainus, mingi intuitsioon äkki. Ja edasi on Strindbergil õigus: ykski roheline kepp ei ole see roheline, tehku inimene endale ise või keegi talle. Ei tea: ehk on keegi saanud, vähemalt klaasis, värvid unenägudest. Neid ju vaevalt kuskil “looduses”, millised saaks siis olla “õiged”?

Olen minagi hirmsasti tydinenud “eksistentsialismist” ja tema sloganeist, kõigis arvustusis, eessõnades, kustahes aina ja aina. Keegi ei viitsi Hegelist vaadata “entfremden” [19] tähendust, ei viitsi mõelda, et Kierkegaard eitas lunastuse võimalusegi olemasolnust, kristlust seega yldse või Kristust. Aga ma vist yldse olen väga “anti”, ei pea sammu ajaga ega käi korralikult kaasa kaasajaga, ei enne, ei nyyd. Zenbudismil polnud mu meelest väga viga, polnud Ngrjuna [20] ega taolisil tarkadel, polnud väga vastu kunagi Jungilegi. Nyyd aga redutseeritakse ja yldistatakse nad selliseiks “tõdedeks”, mis mulle ei ytle enam midagi. Päevauudistena, moekarjetena mõnd aega nad on tulusad igasuguseile kuulutajaile, koolkondade rajajaile, kes peagi otsivad uut uudist. “Uus” iseendast pole tyytav, kuid uueahmimine on mu meelest niisama igav nagu tammumine ja korrutamine igiiidses. Mõlemad toimuvad surmtõsiselt ja sihiteadlikult. Asi on vist nii sant - tean liiga vähe - et ka spontaansusest saab ehitada korralikult normitud systeeme. Sellegi tunnused vist kataloogitud, et inimesele võimaldada kontrollimist, kas midagi on spontaanne või olemata. Indogermaanid nähtavasti ei saa elada ilma selliste kataloogideta.

Kahju on, et ei mäleta enam mainida yhtki korralikku vanemat raamatut albilaste kohta. Uuematest tean ju ainult mõnd tiitlit, ei midagi sisust. Pole midagi kasu keelte oskamisest, kui pole midagi lugeda selles keeles. Kui ei tee midagi loetust. Mõtlen praegu Merlini [21] “saagat”, jungiaanide veidrat tõlgendust, mis pole, ytleme, Immermanni [22] omast taiplikum põrmugi. Oma arust tean parema, tean ning ongi kõik. Aga, mu respekt keltide vastu on ehk liiaks suur, kreeklaste vastu ylearu väike. Samuti võib olla liigne mu sympaatia selliste meeste vastu, nagu Fra Dolcino [23] või Bernard Delicieux [24]... Kõik ka väga ajakohatud olendid.

Ons keegi yldse kunagi ehitanud tõesti katedraali? Mulle tundub, et sellisteks taoteldud raamatud või “aja”/"perekonna" paljuköitelised “aja”lood ometi on jäänud yksikteosteks, osadeks katedraalist. Ka siis, kui autor teinud ette omale plaani. Vahel olen mõelnud põhjustki. Vaevalt neid yksainus. On ehk yks kuidagi oluline: nagunii autor projitseerib minevikku iseenda, siis peaksid ta tegelased kõik olema aspektid temast endast, ei võiks olla moodustatud ta kaasaegsete koopiaiks. Sest ta kaasaegsed ehk sobivad minevikku hoopiski teisel perioodil. Pole seegi mõte sõltumatu muust: et igal inimesel kuskil minevikus on oma isiklikud “surnud”.

Mu mõtlemised de omni re scibili, et quibusdam aliis [25] kirjutatult tunduvad surnud nagu herbaartaimed, elamiseks nendega pole aega ega kohta. Killud siitsäält, mõtlemine ise ehk ei olegi nii õpetavalt kärbunud. Olen väga õnnelik, et saan lugeda Sind, loodan, et lõppu ei tule. Tean kyll, et pole õigust õhutada tegema seda, mida ise ei jaksa. Aga ometi just nõnda käitun, sest oma tegemistes leian ainult vigu ja poolikust, kyyndimatust ja võimetust. Sinu omades ei näe. Seepärast oled lohutuseks olendile, kel iga filosoofilispsyhholoogilisteoloogilise lugemise vastu on öelda vahel niisama palju kui iseenda vastu.

Saadan Sulle mõned viletsasti tehtud pildid Taevaskojalt ja yhe kvaasiluuletuse Magellani kimbust. Loodan, et need pole Sulle väga vastumeelt ega mu rõõm (muidugi suure hulga kurbusega, et waleslane iial ei saa koju j.t.) “Rõõmulaulust”. Ei tea, mida mõtleks sellest raamatust mõni Cymroddorion Society [26] mees, kes kogub iga lausekestki keltide kohta! Loodan, et ysna varsti Sinul saab valmis mingi jatk aega, mis on, ehkki oli. Soovin, et Sinul oleks tahtmist ja rõõmu kirjutamiseks, ikka ja alati. Ja mullegi mõndpuhku.

Rõõmu ja rahu!
+Uku Masing+
Armas Karla!
Ole Sa süamest tänatu illosa raamatu iist. Oless iks viil nõnna, et jälle mõni sääne johtus valmis saama. Om iks peris hää miil ku loet ja mõne kotuse pääl õkva om nii, et süa jääp saisma ja heng rinnun jääp kinni. Viil tahas Sulle pallu tuhat tervit läkite ja et Sul iks oles miil rõõmus.

6. juunil 1969
Eha
Torni paremal käel, mis nimi sel haljal tähel?
Ehk tal polegi veel, teda hyyda tohib
oma meele järgi
ka siis, kui ta ei kuule ega naerata.
Ons see lõpp, ons see algus?
Kelle käes hirmuks taarna seitse võtit, seitse võtit
tõstmaks kaevu raudsalvede hingi,
kuhu saadeti katk!?

Igayks arvab, et ta keegi on - aga, mids on õpetussõna
või halastust?

Merest läbi minna me võime. Ees päeval käib pilvesammas
ja öösel ehk tuli. Aga, milline sammas vangub selle sydame sees,
kes viistuhat aastat oodanud, otsinud
naeru, mida mäletab unustatud kuju liivakivist huulil
ega olevaks usu,
seda naeru, mida ta otsekui unes näinud suvisel päeval,
sadu eluaegu taotanud maitsi ja meritsi
nagu lillat välku yhest leigest ööst
igavesti.

(14 I 1960)
Hyatsinti tänama peab. Kes seda ei tee,
pole ristiveli.
Heldeke, ons see syy? Ei mina tea, aga seda, et jääb
tuimus nagu koeranael tema kaela pääle.
Aadama kohta Jumal ei öelnud hääd,
Eevat kiita on mõttetu
selles maailmas.
Aga õigeks ytles Jumal kõik lilled,
sest neil pole Temalt nägu
ning Ta kuju särab teisiti,
kummatagi, kõike nad suudavad, mida Ta loota ei julgenud
ega söanda praegu.

Kui ma minna ei jõua Teisele Maale, nende väinade taha,
mida nähtud pole,
siis nad ytlevad mulle igas keelemurdes
hyatsindi kombel:
Ykski meri pole rannata!
Kui ma lennata ei julge Sytehaua yle lauldes võiduviit,
mis elab laulmata
siis lõikavalt lõhnab nende jonnakas aetus läbi öö:
Meie pärast võib unustada kõik!
Meie oleme need, keda meelest jätta ei saa,
tule vaata meid,
ristiveli!

Kas ma lähen homme, leen mullune lumi
tunahomme juba?
Siis Aadamast see, kes lahkub?
Kes kyll läheb?

(5 II 1960)
Vikerkaarele ukse teen pärani lahti
ja ytlen:
Sõber, kannata veidi, vaata viivuks mu lilli,
piduryy panen ylle nyyd. Siis Sul pole häbi
virmaliste juurde minna minuga koos.
Aga, kui tõttad, luba mind teha vaid rist
ukselävele,
et ma teaksin, kas tulla järgmises elus
või mitte.

Viis vikerkaart istub hajali mööda mu tuba
raamatukaantel, pildiraamidel, vahalille vartel.
Kõik nad naeravad mulle:

Täna me tantsime siin ja homme laulame jälle!
Virmaliste pulmad on igavesti pikad,
kyll me jõuame sinna,
kõik me yyrikesed yhtlasi:
meie, päikese unenäod läbi kõikide asjade itku,
mis need tuhanded mered täidab yle kallaste,
ning sina, kes oled nutnud
võõrana selles maailmas tema pärast.
Ennäe, mujale ruttasid muist,
aga meie need valguse vari just sinu ammuseis pisarais,
seepärast peame olema selles, mis näib sinu oma,
meie teeme öömaja täna sinu kulmude pääle,
näha otsatut und
sinu lootuste kurbuses.

(12 II 1960)
Tänaval tõttab oja.
Laps lippab vihmas. Pudeneb luimuvaist torbikuist
kohviube, suhkrutykke.
Nägu tal vist pole, sest tean, et kodu
sõnu saan ja nuhtlust.
Seepärast, et keegi ei tea, milles ma syydi,
olema pean. Ja olen.

Ei end mäleta seisnudki liiga kaua.
Vaatamas tuult,
ei ma katsunud rääkida teistega vahtides maha,
suurevarbaga lykates kivi.
Kas ehk viitsin aega lugedes liblika samme takjatel
ei enam aima.
Päevatähtede tõusmist ei anta mulle andeks nutmise pärast,
sinise puu õisi nemad ei usu,
maast, kus käisin kõrgete pärnade vahel,
muinasjuttegi pole nad kuulnud.

Kõik kadus laiali käest ning vihm pole syydi.
Midagi õigeks karistus tõesti ei tee.
Sama ei kordu, ja kindlasti siis mina rahesse ruttan,
kui jälle oodata olnuks õige.

(10 VII 1960)

————————————————————————————————————————

4.
[postkaart]
[29. XII 1969]
Armas Karl Ristikivi,
Lootes, et pikk lynk ei tähenda ränka haigust või pahameelt
soovivad meelepärast uut aastat Sinule!

+Uku Masing+
Eha

————————————————————————————————————————

5.
Tõnisepäeval, 1970

Armas Uku Masing!
Nüüd lõpuks kirjutama hakates märkan, kui pikk on olnud see lünk, millele Su uue­aasta tervitus vihjas. Kui palju kordi olen kavatsenud kirjutada ja ikka on see tegemata jäänud. “Ikka asutus ja asutus, ei iial töö”, nagu luuletas Enno. Ta ei aimanud muidugi, et ta sõnu kord võidakse teisiti mõista ja sealt välja lugeda ühiskonnakriitikat.

Asutus, kus ma oma igapäevast leiba teenin, ei tarvitse ennast puudutatud tunda, sest seal on tööd ülearugi. Selles vahest osaliselt seletus ja vabandus minulegi. Kui on nii, et läheb juba enam­vähem sujuvalt, tuleb mõni uus luud ja pühib jälle kõik segamini. Nii nagu see sündis mineval sügisel ja sealt peale kestab. Peale selle olen võidelnud “Lohe hammastega” [27]. Aga sellest on veel vara rääkida, enne tulevad ära oodata “Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes” [28], mis nüüd lõpuks on trükki läinud. Nii et järjekordne kohtupäev läheneb. Eks näe, kas saan selle ka sinnapoole vaatamiseks saata. Sealtpoolt tuleb mõnikord mõni toetav sõna. Siin muutub vastuvõtt järjest jahedamaks. Küllap neil on õigus, aga kes seda ise tahaks tunnistada.

Näe nüüd, hakkan kohe rääkima iseendast ega oska tänadagi ei uue­aastasoovide ega kõigi sõbralikkude sõnade eest Su kirjas, Eha südantsoojendavate murdesõnadele vaatamata. Ei, muidugi, olge te tuhandeks tänatud! Aitäh Taevaskoja piltide eest - käisin seal kord ekskursiooniga, ei mäleta millal. (Et ego in Arcadia...) [29] Võib­olla nägin lihtsalt unes, sest mälestus sellest on kuidagi unenäoline.

Loen veel kord Su Magellani laule ja seesama unenäoline tunne. On midagi, millele lähedale ei pääse ja mida ei mõista, ainult uduselt aiman. Ja mis veel halvem, ei tahagi rohkem. Nii on ilusam. Ikka rohkem esteet kui filosoof või - Jumal hoidku - sotsioloog­psühholoog! Kord ühel koolmeistrite suvekursusel katsusin neile üht Sinu varasemat luuletust “ära seletada”. ("Süstik on tuul ja ta jalakapuust ...") Pärast hakkas endalgi häbi. Nagu siis, kui botaanika praktikumil lilleõie räbalateks kiskusin, aga ikkagi targemaks ei saanud. Ainult nii palju, et süües kasvab isu ja tahaks veelgi rohkem. Senikaua viidan aega Vetla juttudega [30], mis on nagu labürindis või peeglisaalis ringi eksimine, aga sellises labürindis, kust ei tahagi välja pääseda.

Aga ma vist satun oma kirjaga samasugusesse labürinti, kust enam välja ei pääse. Parem kohe oleviku ja tegelikkuse juure tagasi tulla. On tõnisepäev ja väljas paugub pakane. See on mulle kuidagi raske aeg, sest ma ei talu külma. Lapsepõlves hakkasin tõnisepäeval kevadet ootama. Seisin isegi akna all ja vaatasin, kas kevad juba tuleb. See oli muidugi lapsik mõte ja pealegi vaatasin vale suunas, päikseloode poole. Kevadet ootan nüüdki. Kuigi õnneks olen seni pääsenud rasketest haigustest, on väikseid hädasid iga aastaga järjest rohkem. Ja need annavad ennast alati rohkem tunda talvisel aastaajal. Seda juba ette selgituseks, kui edaspidi jälle mõnikord kirjavahetusse pikem vaheaeg kipub tekkima. Vahest sellekski, et seegi kiri ei kujunenud selliseks, nagu mõnikord olin kavatsenud. Mõtted tulevad ja haihtuvad, ja paberile panemiseks jääb ainult sidemeta ja sõlmeta sõnu. Kui nüüd need mõtted ise paremad olidki!

Mis lõpuks öelda jääb, on kõik head soovid uueks aastaks, mis polegi enam väga uus. Aga olgu see siiski õnnistusttoov teile mõlemale!

Tervitustega päikseloode poolt
Karl Ristikivi

————————————————————————————————————————

6.
[1. VI 1970]
Armas Karl Ristikivi!
Ei uskunud, et neli kuud mööda kirjasaamast. Seisis meeles, et nagu äsja alles ja osseetide register [31] täitis päevade kõik tunnid nõnda, et kadus ajameelgi. Aga nyyd see juba neli nädalat valmis ja kuidagi ma toibunud endasundimisest, kihutamisest rutule. Päris tydinenud olen, sest yhtlasi muutus tähendusetuks kogu mõtlemine ja kõik, mis ma kirjutanud kunagi. Register õgis kõige muu mõtte, kuid ei kasvanud ise mõttekaks. Just nagu Vaarao lahjad lehmad. [32] Aga kyllap see vanadusestki, et ei meeldi kunagi tehtust enam midagi. Kymne aasta eest - kui enda arust veel polnud vana ja mõtlesin umbes nõnda nagu Huxley [33] kirjutas mystikast, elasin nõnda - need Magellani laulud tulid iseendast, tähendasid ysna palju. Praegu tunduvad surnu omad, kes uskus, lootis, kelleks eluilmas enam ei muutu tagasi. Nagu poleks neid kirjutanud mina, vaid keegi narripoolne, kes sihilikult ja rumaluse jonnis ignoreerib “tegelikku elu”. Ei salli seda idooli kyll praegugi veel, aga tunnistan, et inimesed muud ei vaja, suudavad kogu elu viibida selles. Ja seepärast pole tarvis neile pakkuda või soovitada midagi muud. Nemad on õnnelikud “tegelikkuses”, ehk põnevas täi(s)verelises elus. Mina polnud ega ole. Kuid kymne aasta eest tundus, et mul on kants, kuhu alati võimalik minna. Ei ole nyyd enam, ei ole paika maailmas ega väljaspool maailma. Kui inimene elaks paar sajandit, ehk siis säärased ringid korduksid? Näib, et aega liiga vähe kolm korda iseenda ymber käia ringi. Loeb kaasa ehk seegi olm, et luuletaja kuistahes ytleb “tõtt iseendast”, prosaist ytleb seda dramatis personae [34] kaudu, kes hakkavad elama enestele oma elugi. Ja “tõde iseendast” kaotab tähenduse rutemini. “Systik on tuul” [35] pidi tähendama, et osa inimest on tehtud siis, kui tähed veel polnud tööl väljas, pidasid möödunud tööpäeva videvikku soojas toas (aga ei mäleta, kas ykssarve luust sõrmed või kude, või mõlemad!). Teise salmi ytlemiseks teisiti, kas yldse oskan kunagi. See on see kahju, mis ududel, kui selgub, et koelõng on jällegi liiga lühikene, jälle yks armetus. Kanga teine osa valgusealguste võimatusetunne, et inimene nii mannetu. Ja see ainult on kindel, nagu jalakapuust tuulsystik, koelõnga lyhedus ja põhjus selleks, midagi ei tea, ehkki kõik väited sellest just hoopis resoluutsemad inimestel. Kuid seegi siin on seletus post factum, kirjutades ju ainult mingi tähenduslik “nähtav” (mystiku mõttes) ja sõnad enamvähem juhuslikud piirjooned sellesse terviklikku.

Alati on häämeel lugeda Sind. Olgu või lyhikene kiri, oled tajutav. Ka “Õilsad sõbrad” jõudis pärale, aitäh ta eest, ja ehk vist mitte just kohtupäevaks. Kuid iga ytlemine on kuidagi kohus. On nagu “Imede saar” ja “Nõiduseõpilane”, et lõpp tulnud liiga järsku või ruttu. Vanasõber kyll täiesti “nähtav”, noorsõber pole veel. Esimene “on”, teine “tahan, et oleks” poole. Kõrvaltegelaste reaalsus ilmsem tema reaalsusest. Arvan, et pikemus muutnuks ta reaalseks päriselt, ega ju pihutäis teemasid mahu nii lyhidalt yhte inimesse. Vanasõber tundub mulle yksainus teema, mis ammendatud piisavalt. Talle pole lisada enam midagi, ei saa panna sisse muud, rohkem ei mahu sellesse nahka. Noore jaoks liialt. Ei ole vist ka yhtki autobiograafiat, milles noorpõlve kirjeldus usutav ja usaldatav: Paratamatult inimene dateerib tagasi, ei taipa, et praegune “selgus” siis oli ähmane, vaevalt teadvuselävel. Teeb endast olendi, kes kahekymneselt juba see, kes ta oli neljakymneselt, on kuuekymneselt. Ja näidend, kui ta on mystifikatsioon, siis ta on hästi, kui ymberluuletus, siis ka hästi. Igatahes, ässitad inimese otsima. Minu sel kombel, et häbi hakata, häbi jätta otsimata! Seni olen tõrkunud vastu, sest tunnen, et tahaksin otsida nõnda, et ei teaks end otsimas. Mark Twainil on yks tubli jutt, kuidas ta kandideerinud kuberneriks. [36] Yks tark uskus, et ta tõesti kord on teinud seda ja refereeris vastavalt. Peaaegu nõnda, et hakka uskuma: kuidas võid olla nii rumal, et just seda olma ei tea Mark Twaini elust! On ju olnud nii palju tegemist igasuguste apokryyfide [37] ja nende pigraafidega, [38] et vägisi kipud viimaks mõtlema, et nad ehk pole pseudo­, vaid kuidagi või osati ehtsad ometi! Liiatigi siis mõned “avantyristid” ise. Psalmanazari [39] kohta kyll ei kahtle, et mõtles välja riigi, rahva, keele, kirja - kõik. On aga, näiteks, yks David Reubeni, kes Clemens VII [40] aegu Itaalias­Hispaanias­Portugalis esines juudikuninga vennana Araabiast. On olemas ta autobiograafia, ja teda peeti seiklejaks muslimiks mõnekymne aasta eest. Ei tea, kas praegugi, kuid kahtlen hirmus kangesti. Ypris imelik, - mida kyll tean enam - vist ei ole keegi kirjutanud romaani temast. Ehk igale yle jõu, sest 1510-1530 Vahemere ymber ei mahu korraga kellegi sisse.

Hämaraks läheb Taevaskojal. Mu read aina tihedamaks, et Sinule vaev lugeda. Kuu aega kuiva, nyyd alles sõnajalad tärkavad. Sajab tasakesi. Elektrit pole. Sääsed pinisevad taustaks lindude õhtulaulule. Katsun aegamisi ja vähese eduga kahandada võlga jäänud tegemisi, sest palju muud saanuksin valmis selle kaheksa kuuga, mis kulus osseetide pääle. Vähese eduga, sest nyyd tundub, et ykski tegemine ei tohigi saada valmis lyhema ajaga. Kordan kopti grammatikat, loen heebrea keelt, kavatsen kymneid asju. Muidugi, nagu ikka, igaks lugemisloo valmimiseks midagi puudub. Vahel säärast, mis kindlasti olemas kuskil, sageli kindlasti sellistki, mida pole olnud ega leita kunagi kellegi majast või hauast Mesopotaamias või Egiptuses. Ei jõuta avaldada sedagi, mis leitud juba mitmekymne aasta eest, milleks siis kaevatagi aina edasi!

Ootame mõlemad päeva, mil saame lugeda Sinu “Lohe hammastega”. Kuitahes synge syndmustik Sul või osa inimesi, hää on lugeda. Pole lihtne öelda, mida tähendab see lause. Ehk ainult võrdlusega, et Mälku ma lugeda ei saa, kuistahes sunningi end. Milles vahe, ei tea. Uibopuu süeed vahel ju täiesti Mälk, kuid tema on loetav. Ons vahe selles, et mõni arvestab ette “lugejaskonnaga”, teine ei kujutle sellist tonti või idooli, kes eksisteerib ainult produtsendi ajus. Pole tal muud maitset või soove pääle nende, mis eetrisse topitult kuulutatud kaasaegseiks, nooruslikeks jne. Veider, et “eeter” säilitamisvahendist on tänapäeval muutunud prygikastiks, kus siplevad kõik päevauudistes moodsaiks deklareeritud tõed. Ykskord asendab televiisor kirjanduse vist. Esmalt “lugejaskond” muutub analfabeetideks, siis unustab enamiku oma keele sõnastikust ... ja usub ehk Ufode sisse, milled (!!) tulevad “aitama” jälle. Ilmtingimata, sest inimene on ju vanemate ja targemate hoolealune. Need muidugi jne. Mis ma ikka! Et ei “pea sammu” (marssiva) ajaga, siis muidugi ei tea, millised vastsed sektid juba vastavalt koguka tasu eest myytavad viimaseid tõe(uu)diseid eetrisse.

Loodame, et Sulle pole sugenenud juba väga palju “Loodus kutsub” [41] eksemplare. Ehk on midagi vaadatavat! Soovime Sulle hääd suve ja rõõmu kirjutada, aega rohkesti ja hääd tervist!

1. juunil 1970
+Uku Masing+
Seepärast, et mu aknaid pidi kevadvihma joad
on soojad,
olen mina.
Ja mitte mulle ei meeldi need, kes julgevad öelda oma täitsuses,
et mägesid pole,
enam mitte ei meeldi need, kes tulevad mägedelt maha,
nägemata yhtki torni,
Issand Jumal, miks nad peaksid meeldima mulle?

Tykktykilt Sina võtad tagasi kõik, mis andsid korra,
nagu laps riisub nukku, kes pole õppinud naerma
ega kõnni.
Kyllap ammu enne surma võtad ära mult usu,
võtad teadmise, et ma võinuksin midagi teha
Sinu meelehääks.
Nende jaoks mind nagunii pole, kes mägesid teada ei soovi või näha,
nende tarbeks ei mõista ma midagi.
Aga Sulle?

Kas Sa jätad mulle teadmise tuua Su kõrgete kulmude ette,
raasu teadmist sellest, et muiste aimasin Sind,
olen uskunud kunagi?
Kui Sina kaotad sellegi jälje, enne kui teed mu tyhjaks,
heidad raudsesse järve nagu pihutäie turvast,
palju Sa teed, kui näitad, kuis kõlbmatuks jäin,
sest ma olnud Sinu pihus,
siiski Sinu pihus.

Sellestki lootust, oh, kyllalt!

5. VI 1960

*
Praegu ärkab koitu mu lipulill
mägedel muistses riigis, mida ei iial jaksa rajada uueks
ladiinojänkide kiusuks ja maiade rõõmu tuhandeks aastaks,
alles õiteta lipulill.
Kuidas nimetab Sind mu orjav rahvas, odontoglossum,
ei mida tea, eluilmaski enam ei saa,
ehkki oskan keelt.
Kuulen vaid,
et Sa jälle mu yksildust pärid, sest palju kurtnud me aastaid koos,
vaadates Atitlani.

Ei ole pahur täna, töss ega tujukas praegu,
sest mu moodi puud õitsevad siin, mu lipulill.
Minu kombel seda maailma muiates ja vaadates tuleva pilvi
lõhnavad kullerkupud,
ehitab enda tulp
sellest, mis temaks ei kasva yhegi yreda teadmiste järgi,
kui need korjatud sygistel.

Aga mina en ole säärane tark, kes sygisel vapper, nagu maailma rahvas, kylmasääskede viisil,
mina tean, et Sinagi õitsema purskud sääl, kus eile Sind polnud,
kirju lipulill cuvnila rajatähistel,
Sololas ja orgudes ookeani poole, kuhu voolavad jõed,
ent ei mitte mu teed.
Ei siis kurda, et ilmaski Popol Vuhi sõnu ei loe
cuvnilas kevade õhtul Bonampaki kaarde
oma Valge Linna hyydmiseks Usamacinta padrikuist,
sest Sina hõljud, kirev lipulill, sadu aastaid veel
kõikide taarnate kohal
ja meie riik synnib taas, kui me rahvas viimseni surnud
kustahes.

Ei mina põlga Su pilksaid vendi, kelle nägu Sa laulsid,
oh, minu lipulill, aga neid on nii väga palju.
Kuuskymmend aastat igal hommikul tulla võiks vastne
ristimärgi ette taas päevale,
ealgi ei meeles pidada jõuaks
neid, keda kysiksin veel, ega neid, kelle vastu ma sulgenud silmad,
teinud turtsakalt pattu.
Sest see, kes lahket sõna ei ytle, peab aru vaenust andma
Jumala riigis, mis tuleb siis,
kui minu rahvas on surnud, ja nõgeste kohal ei õõtsu
sina, mu lipulill.

Meie hästi kyll teame, et see pole see, mis meil rääkida homme,
Petenist lennates läände mu Valgesse Linna
roheliste tiibadega pilvel,
aga sest pole viga, kui me tänane jutt veel paatjas ja poolik,
silmaterades niigi ju peegeldub kõik, mida tyrbeldi aimame
meiegi alles, oh, meiegi alles, mu lipulill.

Siis, kui siin on õitsenud puud, pole mul yhtegi sõpra,
kaaslaseks siis Su kysimus vaid:
kas oled ikka yksinda sina, kelle sammude ees kantakse kord minu nägu
läbi laotuse lehvival Laatsaruse linal?

28/29. V 1960
Seda käokeelt õitsmas teistkorda kyll ei näe,
kuigi linavästriku eest,
kuigi tuleva kevade jalgade pärast
aia haavaraagudest pistsin ta ymber
karjamaal.

Otsima ohakaid pidin, tumedaid kellukaid käänama,
angerpistide keskel teelehti tõstma,
aga leida lubas teisal end see, kelle jaaniööks
lõikasin lõhnama vasksesse vaasi.

Tema pole poolena tige,
ehkki iial ei suuda yhtki kannusekannu nõnda ma kaaluda
nagu himun ja loodan.
Ei mitte seepärast nyyd, et pärna ja enda vahel
kärbsenäpp nooleb,
ei mitte seepärast, et taipasin lund selle tyve samblikul just,
hakates elama yyrikeseks
paljude aastate eest.
Aga liiga palju näen, midagi toime ei adu
pakasepäeviks keset raamatukongi,
kuhu kõik tolmun.

Ei mina suuda, kuid tänane janu
jääb ka läinuna meelest,
sest, kui kuulda ja näha ei jaksa,
siis moonduma metsaks ja lilledeks pean,
siis tõesti saan viisiks, mis kõrvust kustus eile,
naerdes mu nõutuid, nimetuid soove.

24. VI 1960
Leinaliblikas riivas mu suud
leilisel teel.
Ehk ta surema ehmus
angervaksade lõhnas?
Keegi ei too teda, keegi ei kingi mu silmade sisse
unenägudes,
seepärast kustub ta meelest, nagu need meeletult kirjud
tunnid lokkavas paljuses,
mida põud pole näljaga tuhmanud
ega kaanida jõudnud läkatav tolm,
nagu kõik, mida näen ja kiidan,
oodates otsa.

Oh, Jumal, miks on nii mitu painavat rohelist lehil,
nii mitu valget pilve pilkase pärnade taga
sydasuvelgi veel
yhele lummatud pilgule,
mis varsti ei lendle ahnelt, kyllsaamatult
puudelt taevasse,
ädalasse pilvedest,
mida peagi endal ykski tyvi ei tunne
ega kivi!

Kui ta vaarub sääl, kuhu sõnajalad kärbuvad,
kuhu kaob liblikas,
ons ta täiesti tyhi? Kas ta rohelist kannab,
yhtki inimest mäletab?

31. VII 1960

————————————————————————————————————————

7.
[postkaart]
[daatumita]
Häid jõulupühi ja head uut
aastat 1971

Karl Konstantin

————————————————————————————————————————

8.

[14. VII 1971]

Armas Karl Ristikivi,
aitäh raamatu eest, et ta oli yks hää lugemine ja igati õpetlik tagantjärgi mõelda yle. Igati, tähendab, et muidugi mõtlen ka, kas nimetu tsitaat on Ristikivi, Unamuno [42], kes võiks olla veel - ja seda teeb vist iga lugeja. Võib koguni unustada muu ja arutella ilmaaegu edasitagasi. Kesse siis ikka tahab tunnistada, et teadmised tal katalaanidest [43] pole palju suuremad nullist! Sel kombel kyll ‘tsitaat’ kindlasti jääb lugejale meelde, olgu kurb või tundugu kurb. Muidu: imelik ju on, kuidas kataloogitakse piiridega, endastmõistetavalt provanssaalid prantslased, katalaanid kastiillased, ja parata pole midagi. Ainult baske ei liida kellegagi ega samasta, ei vist kuskil. Kuid see mu mulje inimestest kehtib ehk väga kitsal alal ainult. Millest sõltub kyll taoline “seltskondlik tõekspidamine”? Ei usu ma, et kellelegi Picasso tähendaks eriti palju, korrutatakse ainult ta tähtsust. Tihti “Guernica” [44], ehkki see mu meelest yks endareklaamimisringe. Nimi säilib nõnda, kuigi lugu väändub inimeste käes tundmatuseni. Nagu kõik muud, nagu “Andke keisrile, mis keisri päralt” jne. Võib lugeda seletust: kas edaspidi veel tuleb maksta keisrile, või sinule, sest sina ytled end juutide kuningaks - just nõnda olnud kiusamiskysimus. Tendentslik ametlik versioon Guernica kohta, milleks muutub kord see? (Olin hädas jälle, järjekordselt, umbes taoliste lugudega Iisraeli ajaloost. Kas ikka Joosija [45] hävitas Peeteli pyhamu või dateerisid hävitajad oma teo endaõigustamiseks minevikku? Hulk sääraseid lugusid: usaldamine ja kahtlustamine yhtmoodi õigustatud. Kindel viimati vaid, et yhestki syndmusest pole “objektiivset” kirjeldust ega saa olla iial.) Mis aga sellest “egotsentrilisest” arutlemisest ei kuskile! Oled kirjutanud hää raamatu, mis võinuks vaid olla pikem. Mu meelest. Mine tea, kolmejärguline perspektiiv ehk vajab, et esimene oleks kõige lyhem, katalaanid Karl V vastu. Ei oska arvata, kas Sinuga ollakse rahul kolmanda pinna liigtuttava lõhestatuse pärast. Kummal pool suurem: kirjeldaja või kirjeldatu? Arvan, et kirjeldatu pool, kuid kahtlen.

Ega kyllalt saa. Loodan, et Sinu järgmise raamatu aegu olen elus veel, loodan, et selleni ei kulu mitu aastat. Lapsest saati mind kyll kummitavad “Syndmisest saadik meid ähvardab surm ... nii kui yks vari me elu siin on” [46], olen ehk aja suhtes ylearu pessimistlik alati. Kuid jälle, iga aastaga muidugi õigustatumalt. Et kunagi kavatsetust nyyd nagunii juba enam ei jaksa saada valmis millegagi. Kaheksa kuud kulunud Iisraeli ajaloo pääle [47], kulub ehk sama palju veel, sest minu versioon kindlasti on sobimatu teiste osadega selles koguteoses [48]. Liiga pikk tuli ka, kuigi kuus trykipoognat Saulist Sidkijani [] pole palju ning kolmest on kindlasti vähe. Nii tõrkumisi tehtud tööga kulub ylearu [49] palju aega. Muuks ei mahtigi. Mõned artiklikesed - ja kõik. Endiselt pooleli kõik, mis huvitaks rohkem. Enamik jääbki, sest aina uusi sugeneb juurde. Ikka alles käimata Tõosaare mäel, kus kyll pole leida midagi pääle nime, “Tõopoisikene” [50] seisab. “Salmelaulust” [51] oleks kirjutatav yks uutmoodi lugemine, mis muidugi ekslik nagu kõik senised, hoopis uus vähemalt. Ehk teeb keegi enne mind juba. Aga endalegi parem jätta kordamata yle kõik need pooleli asjad. Sest neid on yks väga suur hulk nagu Hesekieli koolnuluid. Mida neist liigutadagi, kui äratada ei jaksa.

Ei tea, kas selles artiklis [52] midagi huvitavat Sulle. Ta mõtteks ju väide, et aarialaste pyyd mõisteist (nagu asjust) kujundada kompleks elemente, mis igavese(ma)d ja surematu(ma)d mõisteist, ei lunasta mitte kui kedagi ega saa olla tõeks. Muide, kui Sul juhtub olema tuttavaid, kel ehk huvi säärase ajakirja vastu, palun, nimeta neile. Toimetaja kurtis, et tellijaid vähe, nende “hääs võitlemises” loeb jälle iga dollar jne. Tellimishind 4 dollarit aastas. Siin neid toetada ei saa (DDRist ainult idamaade piires). Kui CV lakkab [53] olemast, ei jää midagi taolist. Nõnda siis, kui juhtub tuttavaid, kes.

Hulgun Tartu ja Taevaskoja vahel. Mets kasvab kõrgemaks ja paksemaks sääl, sydapäevalgi pole täit valgust. Hää vaadata valguse rändamist tyvesid ja kõrsi pidi. Ypris ruttu mõni pisem asi tõuseb varjust olevaks, kaob jälle tagasi. Olen näinud maja ja langetatud puid, teda ennast vist ei iial läbe valvata. Mullu teda polnud veel. Yle mitme aasta juhtus jälle ette puriliblikas. Vist hakkavad jaaniussidki aegamisi toibuma kemikaalidest, kymne aasta eest oli neid väga palju, vahepääl ei ainsatki. Männid yksilugu murduvad. Kuused tapavad ära kõik teised puud. Ja igasuguseid männivaenlasi kemikaalid näivad olevat tublisti toetanud. Nõnda tuleviku mets sääl kasvab väga syngeks ja yksluiseks. Nagu mu meelest järgmised põlvedki, kuitahes morandomorandinilikult [54] tänavaid või maanteid pidi nad kulgeksidki. Nende koryfeedki, kelle dramatis personae televiisori kaudu abi ootavad kosmosest (Ufo usund on võrdlemisi levinenud, koguni G. Adamski [55] liigub tõlgitult ringi) või õiendavad printsi kaudu vaidlemisi omaenda ämmaga, tõenäoliselt õigustatult ja ilmaaegu. Prisked kõik teenivad hästi, kuid iga neist tahaks olla see Ainus, kelle kõrval ärgu olgu teisi. Seetõttu iga täis kibedust - ja natukene naljakas või palju. Ei tea, kas elu tõesti oleks vähem mõttetu ja synge, kui kehtiks kultuurimonopol?

Eha oli õnnelik, et sai lugeda “Lohe hambaid”, mu õde ei taha tuua tagasi “Rõõmulaulu” ning mina kinnitasin oma ypris viletsavõitu “mehesõnaga”, et toomatu pärast ta muid ei saa. Ja mul on kahju, et pole mul saata midagi nii rõõmustavat Sinule, Sinu raamatute poolegi.

Kiri tundub endale tõeline ätistunu vaimusynnitis, “much ado about nothing” [56]. Loodan, et Sinu tervis on hää, vaim virge ja tahtmist kirjutada palju veel. Loodan ja soovin! Kui midagi siinset huvitab, palun nimetada, et mu tänamiste võlg ei kasvaks ypris yliväga kole suureks. On ju nagunii!

Ilusat pärnaõite aega ja sooje suvetähti!

14. juulil 1971
+Uku Masing+

————————————————————————————————————————

9.
[postkaart]
[11. XII 1971]

Rõõmu Jõuludest
ja jõudu uuel aastal!

11. XII 1971
+Uku Masing+
Eha

10.

30. 6. 1972

Armas Uku Masing!
Ammu kavatsetud, aga ikka kirjutamata jäänud kirja asemel saadan selle viletsa vabanduse koos tervitustega suvisest Rootsist, täpsemalt öeldes linnast, kus ma iga päev tööl käin, kuigi mu tööpaik pole kaugeltjärjekordse raamatu, mille ma kergemeelselt olen nimetanud kriminaalromaaniks, kuigi ma tean, et see oma nimele au ei tee.

Kõigi heade soovidega
Karl Konstantin

————————————————————————————————————————

11.

[9. X 1972]

Armas Karl Ristikivi!
Täna on kolm kuud just tõesti idyllilise kaardi saabumisest. Ei ole muidugi enam lootust, et jõuaks pärale veel Sinu järjekordne raamat [57]. Seep see vist tulemus “kriminaalromaaniks” nimetamisest, muud oletada ei mõista. On ju nõnda, et selle kategooria teosed “leiavad tähelepanu” iga inimese poolt, kes juhtub silmama, liiatigi siis maakeelne. Parata pole midagi, ei muudaks lugu isegi raamatu saatmine teist või kolmandat korda. Aitäh mõtlemise eest.

Suvi oli ilus, kuid kulus väljas laua ääres istumiseks ehk artiklite kirjutamiseks. Tõepoolest pole neid vaja kellelegi, keegi nagunii ei loe, ei needki, kes võiksid või peaksid. Kui panna kokku, mis kõik arvatud kokku esimese maakeelse aabitsa ymber, on ilmne, et keegi pole vaevunud lugema seda, mis enne teda kirjutatud sellest. Nõnda on peaaegu kõigega. Hakkab tunduma, et kogu inimkond elab pimeduses, igal indiviidil rinnal viieteistkymne või kahekümneviie vatiline lamp, kaugele ta ei näe, kaugemale ei taha, peab sobimatuks ja endapiinamiseks kasutada heledamat. Tuleb toime nõndagi ja ypris hästi veel, kui tal kyllalt vali hääl kuulutada oma tähtsust. Need, kes end nimetavad strukturalistideks generatiivse poeetika jne. lingvistideks (mu meelest lokvistid, koguni ventrilokvistid [58] oleks õigem termin) avastavad seda, mida yle 2000 aasta eest dotseerisid stoikud grammatikaks ­ poeetikaks ­ retoorikaks. Ometi nõuavad, et neid peetaks mõtlemise (tont teab, kas ainult mõtlemise) kaasaegseiks ja yletamatuiks koryfeedeks. Võib olla, et mingil alal olukord on rõõmustavam. Ei tea! Ehk ainult vanadus, ehk taat ei taipa enam, kui avangardistlik ja edasiviiv on kõik, mida toodetakse? Tundub vastupidi: inimese vaimne areng on ummikus, edeneb ainult tehnika ja vaim vajub aina imbetsilsemaks ja naiivsemaks. Mine tea, ehk seegi tunne ätistumisest? Yhes artiklis tuli aga arvustada ka USAs elava teadlase tõestamist, et Rigvda [59] riid mõtlesid nagu ‘moodne fyysika’ ja kasutasid tõdede­ainutõdede väljendamiseks kvantloogikat!! Ja see on mu meelest ometi lapsikus, nagu oleks koos ortodoksete moslemitega väita, et Kuraan pole Allahi sõna, pole tema loodudki, vaid on temaga koeksistentne nagu ta troon jne. Kõik kokku midagi palju kohutavamat kui yks ‘Untergang des Abendlandes’ [60].

Vananemine kahandab ‘aega’, aina vähem teda tundub milleks tahes. Paar aastat otsa pole kirjutanud midagi tingimisigi luuletuseks nimetatavat. Tundub, et pole aega, vist aga pole võimet uskuda, et elamused tähendavad midagi kellelegi, pole oskust öelda. Yhel augustiööl vihma järel paistis kuu metsas. Kui mõistaksin sõnastada seda ysna haruldast nägemust, kellele sest rõõmu või tuge? Kevadel yks Sõbramees võttis kaasa Krimmi. Magnooliad õitsesid just. Nelikymmend aastat mööda, kui nägin ... lootusetu öelda, kuidas õieleht kuuldavalt langeb maha. Õitses puid, mida ma näinud ainult piltidel. Kui keegi maarahvast ongi luuletanud nähtust sääl, piirdub nimetustega ega lausu midagi juudapuu, tamariski või kirssloorberi (loorbertoomingas oleks kohasem) imelikkusest. Kas ongi võimalik? Katsuma ometi peaks! Kergem muidugi kirjutada selle teadvuse voolu, milles voolavad teoreetiliselt “esteetiliseks” kuulutatud sõnade säilmed.

Puurisin suvel vahelduseks läbi Jan Potocki [61] ‘Zaragozast leitud käsikirja’, sest poolakate film [62] meeldis mulle, Werfeli armeenlaste romaani ja ysna jubeda ‘Der Stern der Ungeborenen’ [63] - kogu loetud kirjandus. Ei tea, kas keegi kunagi on kirjutanud (või suudab kirjutada) romaani armeenlaste Avarairi [64] lahingu ajast, kas Konstantinopoli langemisestki on midagi pääle kronistide andmete ymberjutustamise. Loodan ja loodan, et elad igavesti ja kirjutad veel mitu sellist romaani, nagu “Viimne linnus”, “Imede saar”, “Rõõmulaul”, ma ei tea, kas neist hoolitakse kyllalt. Mu meelest maailmas väga vähe kõrvutatavat. See on öeldud tõemeeli ja ilma ovinismita mistahes ulatuses. Meil ju võõraist harilikult peetakse rohkem kui omadest, ei tule järeldada, et pean Sind võõraks.

Soovin Sulle siis väga hääd tervist ja rõõmsat meelt kirjutamiseks ning loodan, et varsti loen Sinu järgmist raamatut. Loodetust paremini kõik mingu Sul?

9. oktoobril 1972
+Uku+

————————————————————————————————————————

12.

7. 12. 1972

Armas Uku Masing!
Suur aitäh kirja ja kõigi heade sõnade eest, mis soojendasid mu südant hallil sügisel. On imelik, kuidas inimene siiski aegade jooksul muutub. Kunagi oli sügis mu lemmikaastaaeg ja suve ei hinnanud ma hoopiski. Nüüd on aga lugu kujunenud vastupidiseks. Mida rohkem on tehnika õnnistused meid tabanud ja kunstlik valgus suurem kui kunagi enne, seda rohkem ripun taeva valguse küljes ja pime aastaaeg mõjub lausa ängistavalt.

Võib­olla on see tingitud vanadusest, see ja järjest kasvav väsimusetunne. Ja ka see, et aeg kuidagi kaob, kiiresti ja paratamatult. Juba ammu kavatsesin Sulle kirjutada. Aga täna, mil ma välja võtsin ühe tagavaraks hoitud puhkusepäeva, et oma vastamata kirjade kuhja vähendada, on juba pool päeva möödunud, enne kui esimese kirja käsile võtan.

Nii on seegi aasta möödunud, ilma et ma oleksin midagi kirjutanud või isegi lugenud. Viimases osas on lugu koguni nii kurb, et pole enam tahtmistki midagi lugeda. Kui mõelda, et kogu mu noorepõlve aega iseloomustab suur nälg - lugemismaterjali järele. Võib­olla on siingi tegemist vanadusega ja ajast mahajäämisega, sest enamik sellest, mis nüüd kirjutatakse ja trükitakse, tõesti ei meelita lugema. Parema meelega pöördun selle juure tagasi, mis ammu ilmunud ja isegi loetud. Eks olnud isegi see tuju kirjutada “kriminaalromaan” tingitud igatsusest kadunud nooruse ja selleaegse lektüüri järele. Kahju, et see raamat kohale ei jõudnud. Kuigi teisest küljest on karta, et see Sinule oleks kujunenud ainult pettumuseks.

Igaks juhuks panin nüüd teele ühe teise raamatu, mis küll pole sel aastal kirjutatud, küll aga ilmunud. Sõprade pealekäimisel kogusin oma mõned luuletused, mis osalt ajakirjades ilmunud, osalt lauasahtlis seisnud pealkirja all “Inimese teekond”. Voltaire on küll öelnud, et vana luuletaja, vana armuke, vana laulja ja vana hobune pole midagi väärt. Ega ma mingist väärtusest hooligi - olgu see lihtsalt üks inimlik dokument või veel selgemalt öeldud, inimliku nõrkuse tunnus. Sest need visandid on sündinud pika aja jooksul, nii muuseas, kui oli midagi südamel, mida mingil teisel teel ei saanud väljendada. Võiks isegi kõnelda psühhoteraapiast. Luuletused ei saa vahest kellegile nii suureks kiusatuseks kui “kriminaalromaan”, nii et see vahest jõuab kohale.

Kui saad selle kirja, on vahest talvine pööripäev möödunud ja me läheme jälle vastu valgemale ajale. Valgemat aega, tervist ja jõudu selle kasutamiseks soovin ka Sulle, ehk traditsioonikohases väljenduses: head uut aastat!

Sinu
Karl Konstantin

————————————————————————————————————————

13.
[postkaart]
[10. XII 1972]

Meelevabadust Jõuludeks ja õnne uuel aastal Sulle
soovivad

10. XII 1972
Eha
+Uku+

————————————————————————————————————————

14.

[2. VI 1973]

Armas Karl Konstantin,
aitäh “Inimese teekonna” eest. Tänada võinuksin juba ammu ja pidanuksin, sest Sind on hää lugeda. Ennemuiste suutsin muusikat näha. Mozartit alati, mõnd teistki vahel, visuaalseid luuletusi on alati olnud hulga vähem. Enamik alati pannud mõlgutama mõtteid, poolpooliti arvustama. Sinu luuletused, nagu enamik Su romaane, mulle on sääraselt visuaalsed nagu kunagi oli muusika. Kyllap juba kunagi ammu seda Sulle ytlesin, ei mäleta enam. Ajaloost mu meelest paeluvad ainult need kohad, kus inimene suudab astuda sisse ja elada kaasa, näha ja kuulda. Kuistahes vaevuksin, Läti Hindriku aega end ei saa ning on vist ainult kolm reaalset ust ja hetke meie ajaloos mulle, umbkaudu 1340, 1430 ja 1600. Muid suudavad (puudulikult või rahuldavalt) teha nähtavaks mulle ainult teised inimesed. Mõnd paika ja aega ei keegi. India ei lähe vist iial elusaks, kuitahes “geniaalselt” kirjutataks. Ust pole mul endal ja keegi teine ei suuda olla ukseks mulle. Liiaks lihtne vastus, et see kõik reinkarnatsiooni tulemus, selline seletus ainult segane nimetus nähtele. Ehk on igal ajal ja inimesel eri intensiivsus ja need kuidagi võivad sattuda “harmooniaks”, mingil moel sobida nii, et ei tundu võõrad ja võimatud. Saan aru, mida taotas Gudea [65] ja mitte kui midagi ei taipa Sargonist [66] või Hammurapist [67]. Mine tea, kui säärased hoiakud redutseerida sympaatiaiks ja antipaatiaiks, siis nad ehk lähevad nii naljakaks nagu Usama ibn Munkidi [68] arvamused ristisõdurrahva kombeist. Kuid ma ei oska taandada: ei tea, mispärast Sinu kirjutamised on “sympaatsed”. Nägemismeele virgutamine on liiaks yldine väljend. Antipaatiad vist oleksid sõnastatavad hõlpsamini, kuid ometi vaevu rahuldavalt.

Viivitasin tänamisega, lootsin, et mul midagi leidub saata Sinule. Venivad kõik asjad ja viimati, midagi huvitavat ei tule nagunii. Ikka yhedsamad asjad ja alati pinnaliselt. Korralikult ytlemiseks pole oskust, aega, pole ruumi. Tundub esmalt, et väga olulist on väga palju, pärastpoole peab ahendama aina. Viimati tulemuseks järjekordne kordamine: ärgu yldistatagu, ärgu usutagu yldsõnu, elusad ja huvitavad on ainult pisiasjad. Ikka ykssama laul: puu päikeseta on vaid ese, läheb elusaks valguses, iga raasukese aja järel uus ja imelik. Ja ikka mulle vastu sihukesed XVIII/XIX s­i inimesed, kes vaimustusid “täpseist” definitsioonest ja abstraktsioonest, vastu nende nyydsed epigoonidki. Vormelite otsijad, leidjad, väitjad, et inimesele võimatu tunda, taibata, kirjutada teisiti, et ta paratamatult kordab iidseid struktuure. Olgu Jungi või Freudi või kelletahes muu “avastatud” skeemade järgi. Pole mõtet täävitada, et inimene sööb nagu muiste, toit enamvähem endine, kõik seega igavesti ykssama. Oluline mu meelest ainult, kuidas ta sööb, millised ta riitused, millised tabud, mõtted, tunded, liigutused. Tyytama viimaks hakkab, et pean seda endastmõistetavat korrutama inimestele, kes väidavad tõrksalt, et needki nähted on ja peavad olema yhedsamad kogu inimkonnas. Pyyavad “selgitada välja”, näiteks, et kahvel ja hiinlase söömispulgad “põhiliselt identsed”. Jungi arhetyybid [69] peavad eksisteerima indiaanlasil, kõik peab olema yldinimlikult indogermaanlik.

Istun jälle Taevaskojal. Aasta läinult mitu aastat vanemana oma meelest. Silmitseda viitsin, kõndimine ei rõõmusta eriti. Puid jääb aina vähemaks, männid asenduvad vastupidavamate ja võitlusvõimelistema kuuskedega. Ja nende all ei suuda elada põõsad ega rohi. Nähtavasti ei meeldi, et ma ei näe kuuskede taandumist ega saa tunda, et nemadki pole kõige kangemad. On kaks käosulast võistlemas, peoleogi jõudnud siia. Peoleo on nii uudishimulik, et tuleb vaatama, kui kuuleb oma hääle taolist, otsib säärast algeliste võimetega olendit. Roheline on alles ilus ja vihma olnud kyllalt sõnajalgadelegi. Mõtlen joonistamisest, luuletamisest, kuid pusin ikka alles kopti gnostikute kallal. Ei otsi “ilmutusi” ega mingit abi, tahaksin taibata, kuidas nad said mõelda nõnda. Iial muidugi ei taipa.

Pool aastat möödunud juba Sinu kirja saamisest. Loodan, et oled terve, et töö Sind ei väsita võimetuks. On ju ikkagi häämeel lugeda Sinu raamatuid. Meenub vahel see, vahel teine. Nyyd juba paar nädalat “Imede saar”, nagu oleksin ise näinud sellist unenägu. Just see käimine linnast väljas: korraks saab ja enam pole võimalust. Vahel tuleb mõni teine raamat, mõni episood. Mõnikord annab tuletada meelde, kust olen lugenud. Seepärast arvan, et “kriminaalromaangi” polnu

Masing ja Jaan Tooming, 2005-08-01 12:32:19

MÕTTEKILDE TEATRIST

JAAN TOOMING

Sest seda ei tohi unustada, et oleme baskide ja teiste soomeugri rahvaste kõrval kõige saladuslikum ja sellepärast vist ka yks vanemaid Euroopa rahvaid. Sest kes teab, ehk on õigus neil tõsiseil teadlasil, kes seletavad, et olime korra terve Euroopa peremehed ja niipalju kui taganes põhja poole jää, pidime meiegi taganema nende eest, kes tungisid pääle lõunast ja läänest.

Uku Masing, „Meil on lootust“, lk 15.

Näitesagara loomiseks on kõigepealt tarvis, et oleks olemas tulevane repertuaar. („Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kyllalt toimetulekuks? Muidu juhtub, et kui ta aluse saab rajanud ja ei suuda toime tulla, hakkavad kõik pealtnägijad teda irvitama: see mees hakkas ehitama, aga ei suutnud toime tulla!“ (lk 14, 28—30). Tähtis on, et see repertuaar oleks hingelähedane SAGARa kokkukutsujale, et ta näeks, milles oleks erinevus olemasolevast teatripildist. Kõige parem muidugi oleks, kui SAGARa looja kirjutaks ise näidendeid, mida esitama hakatakse, nagu no-teatris Jaapanis Zeami, kreeka teatris V saj e Kr, Molière’i näide ka sobib Euroopast. Ka looks kujunduse ja muusika, ise mängiks kaasa ja lavastaks.

Kui see alus — repertuaar — olemas, siis võib julgelt asuda tööle. Kujutleda, millised võiksid olla etendused, kuigi tegelik lõppvariant alati erineb kujutletavast. Pole võimalik elusat teatrietendust luua ilma elavate näitlejateta, ainult kujutluses, proovide käigus ikka muutub midagi. Kui muidugi aluseks on muusikaline partituur, siis on asi lihtsam. Partituur määrab vähemalt etenduse kõla, tooni.

*

Tavaliselt täidab inimene elus yhte osa. Tal on kindel amet, ryhmab oma töökohal päevast päeva, lõpuks läheb pensionile ning siis sureb. Kõige rängem on, kui töö ei huvita, on koormaks, lihtsalt rahateenimine ja kohusetäitmine. Inimene muutub tuimaks orjaks, kelle ainus „rõõm“ on vaba aeg. Aga tihti ei oska ta selle „vaba ajaga“ midagi peale hakata, sest tal puuduvad oskused midagi muud teha. Vaba aeg kulub meelelahutusele. Kurnatud inimene otsib ka teatrist meelelahutust, unustust mõttetult möödunud päevast. Ta ei taha mõelda, miks ta elab, mis mõte on ta elul, sest vastus on: ei ole mingit mõtet. Kuid on ka kindlasti inimesi, kes otsivad teatrist vastust elu mõttele, igatsevad eeskujusid ning puhastumist ja pääseteed luitunud argipäevast. Sest nagu kirjutab +Uku Masing+: „…et reaalsus on mingisuguse linna või mingisuguse kyla igapäevane tegelikkus — see on jama ja kõige lapsikum jutt, mis inimene võib yldse oma mõistusega ajada“ ( „Taevapõdra rahvaste meelest“, lk 888).

Näitleja elukutse erineb tavalise töölise ametist. Näitleja elu ei ole yhe osa rutiinne täitmine päevast päeva. Ta kujutab erinevaid inimesi (või ka muid olendeid — vaime, loomi jt), elab erinevate inimeste erinevaid saatusi, võtab need elud endasse ning lõpuks ta ei tea enam, kes ta ise on. Õigemini pole tal võimalust ega vajadust selle peale mõteldagi, sest teiste elud näidendites on saanud tema eluks. Ta kysib, kes on need, keda ta kujutab, ning mida isetum ta on, seda kergemini võtavad näidendite tegelased ta oma valdusesse ning saavad tõeliseks. Näitleja kohta kõlbab budistlik ytlus: „Minul ei ole midagi ega saa olema midagi minu, mind ei ole ega saa olema.“ Näitleja on vaba yhe osa orjamisest elus, ta elab paljusid elusid oma eluaja jooksul ning kui need elud ei ole tyhised, siis pole ka näitleja elu tyhine, vaid tõeline hingerännak. Kuid see eeldab, et näidendid on sisukad ning mõttekad, et tegelaskujud neis ei lämbuks elu mõttetusse, vaid tõuseksid yle argipäeva tyhisuse. Kui see on nii, siis näitlejagi elu mõtestub ning ta elukutse saab väärikuse. Ja ta tunneb vastutust vaataja ees, sellise vaataja ees, kes tahab mõelda ja tunda, kes igatseb vabadust, kes ihkab mõista maailmakõiksuse saladusi ning teab loota kirgastust.

Praeguses teatriolukorras, kus valitseb lavastaja, kes valib näidendeid ning määrab osatäitjaid, muutub lavastaja kurjategijaks, kui ta alistub madalate instinktide, mõttetuse, absurdi ning tyhise meelelahutuse otsimisele ja selle kujutamisele. Sellega tunnistab ta enda peiariks, kelle elu vajub tyhjusesse.

Seepärast on eriti oluline leida tee välja maailma masendavast olukorrast ning pyyda näidata inimväärse elu võimalikkust.

*

Mitmedki targad inimesed on öelnud, et maailma päästaks jagunemine väikesteks isejuhitavateks ryhmadeks. Aldous Huxley arvab, et vaimse töö tegijate ryhma suurus on maksimaalselt 12 inimest, fyysilise töö — 25 inimest. Ainult sellistes sagarates on võimalik tõeline koostöö ning pole kartust, et inimene muutuks isikupäratuks olendiks. Juhtimine vaheldub, sest juht olla on koormav.

See on näitesagar, mis peaks olema vaimne yksus, ei tohiks paisuda suurearvuliseks. Kaob vajadus praeguse lavastajakultuse tekkimiseks. Koosmängu aluseks valitud näidend või dramatiseering annab tõuke igayhele oma osa esitamiseks. Lavastus kujuneb kokkumängus ning taotluste kokkuleppes. N-ö juhendaja-lavastaja on see, kes näidendi tõi või kirjutas. Ta ei sunni midagi peale, jälgib ja annab ainult ettevaatlikult nõu ning loob tingimused „lavastuse“ jõudsamaks arenguks. See on nagu kammerorkester ilma dirigendita. Ühendab loomisvajadus, oskus ning tegemisrõõm. Ei tehta tööd palga pärast ega kuulsuse pärast. Näitleja on isetu ning tähtis on intensiivne asjaga tegelemine, milles sihiks on kirgastumine. Ei võistelda ega võrrelda yksteist omavahel, puudub kadedus ning auahnus. Ainult siis võib virguda armastus, millest ei räägita, kuid mis kandub vaatajani, kui etendust esitatakse.

Tõeliselt andekas näitleja ei kasuta oma töös analyysi, ta taipab vahetult osa olemust, kujutlus saab kohe sobiva kuju ning peamine on välkkiire moondumisvõime. Meister valitseb oma häält, õigemini on hääl võimeline tooma esile kõik varjundid, mida nõuab temas elav tegelaskuju. (Selleks on vaja loomulikult pikaaegset ja kannatlikku hääle harjutamist nagu viiulikunstnikul oma instrumendiga!) Keha on paindlik ja vastuvõtlik igale tegelaskujule, mis haarab ta oma valdusse.

Ja ometi pole näitleja kramplikult haardunud oma töösse. Ta on A. Hyxley terminiga non-attached (neostumatu). Ainult vabadus, tõeline vabadus annab talle rõõmu mängimiseks. Tal ei ole isiklikke seesmisi konflikte, ta on tervik ning vaikne ekstaas tõstab ta välja argipäevast. Seepärast loobub ta kujutamast argipäeva tyytuid probleeme, ta on muretu, nõuab Jumala Riiki ning on rikas Jumalas.

Ning lavastus lõpptulemusena on nagu luuletus, mida ei saa seletada, tykkideks lahti võtta. Öeldamatu väljendamine, nägemine sõnade taha on sihiks.

Igav on, härrased! (Keegi vist ytles kunagi nii?)

On mõttetu otsida mõtet mõttetust „tervemõistuslikust maailmast“. Aga kust siis? Kuritegeliku majanduse kasv saastab loodust ning kisub meid kuristikku, meedia pasundab pasauudiseid ning kunst viskleb tyhjuses. Pole midagi u u t, sest inimene on langenud nõmedusse (avidya). Kas on näha kuskil mingit pääseteed? Ärimaailm kuulutab majanduslikku kasvu ja konkurentsi, kultuur „läheb peale“ ning kustutab viimsegi valguskiire pilkasesse pimedusse. Vaikust ei ole, on plära ja myra. Ja kogu selles kaoses peavad syytud leidma oma tee. Kas on see võimalik, kui ajuloputus algab juba algkoolis (või veel varem)? Me ei otsi enam tasakaalu ja rõõmu, vaid sensatsiooni. Me ei otsi rahu, vaid võitlust. Eluvõitlus igal alal. Teadmata, mis see „elu“ on, teadmata, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Me ei kysigi enam. Me tormame edasi, pimedad ja kurdid, kuni sein tuleb ette. Ja kui pea puruneb seina vastu, siis imestame, kuid on juba hilja… Lõpp on käes ja keegi ei juhi meid SEINA taha. Me jääme Siiapoole ning Teispoolsusest kostab naer nagu Lord Dunsany näidendis.

Oodatakse uut

Uus teater ei saa syndida, kui pole uut teatritegijat. Mitte lihtsalt uut noort näitlejat, kelle teadvuse sisu on sama mis eelmistelgi, vaid täiesti uut inimest, kelle teadvus on muutunud uueks, ei kellegagi sarnaseks. Võib-olla leiab ta sellise, kuid see on suur õnn, sest tavapärane haridus seda anda ei suuda. Ta peab olema vaba reeglitest ja tavadest, mis rutiinne yhiskond talle peale surub. Ta on nagu lootos, keda pori ei määri. Teda ei puuduta „selle maailma“ probleemid, ta näeb neist läbi ja on rahus, „mis on yle mõistuse“. Niisugune näitleja või lavastaja vajab tõesti uut dramaturgiat, mis ei allu tavapärasele näitemängu „tehnikale“. Niisugust dramaturgiat aga pole, sest enamik mõnuleb ikka veel vana „uuendamises“, aga mitte tõelises uues.

Millised on uue saamise lootused tulevikus? Ainult siis, kui loobutakse „kaasaegsest“ elustiilist, kui ei tunnistata seda ainuõigeks, vaid tehakse hype tyhjusesse, kus iga tugi ära kaob. Kui ei pingutata kramplikult iga hinna eest „uus“ olla, vaid muudetakse iseennast. Või toimub muutus Jumala armu läbi. Tulevik on niikuinii jube, pääsevad ehk ainult need, kes loobuvad kemplemast kunstiturul kauplevate toodete pärast, kelle igatsus n ä h a Tõelist on tõesti nii tõeline, et põletab maha pimeduse katte meid ymbritseva konkureeriva tegelikkuse kassikulla ymbert. Naeruväärne on tahta „jääda iseendaks“, kui ei tea, „kes“ ja „kuidas“ sa oled; naeruväärne on muutuda, kui muutus on ainult vana kerge kohendamine „uue“ sildi all. Rumal on rääkida ja kirjutada uuest teatrist (teatriuuendusest), kui ei teata, milline peaks olema — võiks olla see uus inimene, kes kannab selle „uue teatri“ sisu.

*

Uuest inimesest pole rääkinud ainult kommunistid. Nende materialism algas valest otsast. Nad lootsid sotsiaalse uuenduse abil luua uue inimese. Jah, tõesti, vaesuses vaevlev inimene mõtleb ainult leivatykist, mitte uuest meelest. Hedonist mõnuleb, mõtlemata meelemuutusest. Kuid on olnud eelmisel sajandil (ja ehk on ka nüüd!) neid, kes on rääkinud selget juttu võimalusest muutuda, muutuda vanast uueks. Näiteks Krishnamurti, Sri Aurobindo, Paul Tillich ja loomulikult Jeesus, Buddha ja Lao-zi.

Ma kirjutan olematust teatrist. Katsun kirjeldada neid eeldusi, mis võiksid „synnitada“ n-ö uue teatri, mis oleks omane meie hingelaadile ning ei sarnaneks millegi muuga. Soomeugri mõiste „meel“ käsitluses toetun Uku Masingu uurimustele. Kõigepealt pyyan lyhidalt esitada nyydisaegse maailmapildi ja inimese koha selles.

„Maailm on kohutavalt suur ja inimese kontakt reaalsusega ei ole mitte kontakt seltskondlike seikadega, mis inimesest mitte midagi ei hooli“ (Uku Masing, „Taevapõdra rahvaste meelest“, lk 888, ajakiri „Akadeemia“, 1989).

Kus me elame? Lapse vastus on: oma kodus, selles majas. Poliitilisest aspektist: Eesti Vabariigis. Astronoom ytleb: maapinnal. Maakera kihutab 30 km/s ymber Päikese, mis asub meist 150 miljoni kilomeetri (8 valgusminuti) kaugusel. Meie lokaalses tähesysteemis — Linnutees —, mille läbimõõt on ~40 000 valgusaastat. Seal on umbes sada miljardit (1011) Päikesega enam-vähem sarnast tähte. Näiteks astudes meile lähima tähe α Centauri juurde kilomeeter sekundis, jõuaksime sinna 1,28 miljoni aastaga! Meie suudame kindlaks teha miljardite valgusaastate kaugusel olevaid objekte ja Universumis on umbkaudu sada miljardit galaktikat. Tohutut energiat paiskavad plahvatused supernoovad, hirmkaugel kiirgavad kvasarid, meeletu kiirgusega pöörlevad pulsarid, ainet neelavad mustad augud, miljardeid kordi Päikese kiirgust yletavad gammasähvatused, õhust hõredamad tähed ning täheaine, mille 1 cm3 kaalub tuhandeid tonne — selles imelis-õndsas Universumis kykitame siin maapealses vanglas ning meie saatuseks on, et me ei suuda muuta yhegi planeedi, tähe ega ka Universumi elulugu. (Erandiks on meie planeet Maa, mille võime hoolimatu ryystamisega lõpuks elamiskõlbmatuks kõrbeks muuta.) Üheksakümmend protsenti Universumi ainest on nähtamatu, see oleks, nagu pimedusest säraksid yksikud täpid-tähed jm. Me ei saa teada, mis see nähtamatu aine on. Kas ta on yldse „aine“? Ja Universumi saatus? Ta kas avardub lõpmatult või yhel hetkel tõmbub kokku. Võib juhtuda, et kõik algab uuesti otsast peale, kuigi on vähe tõenäoline, et täpselt samal kujul. Päike kustub juba enne ning pole mingit lootust bioloogilisele elule — k õ i k e l a v l õ p u k s h ä v i b. Mis mõte on meie elul, mis mõte meie tegutsemisel? Kas on võimalik pääseda? Jah, meil on veel Päikese kustumiseni mõned miljardikesed aastad aega ja kui me ennast ise ei hävita, siis ehk leitakse tee ostsilleeruvast universumist välja. Või areneme (või arendame endid) täiesti uuteks olendeiks (Fechner!). Või kandub ainult teadvus uude Universumisse? Aga kui Universum lõputult avardub, kui kogu Universum muutub elamiskõlbmatuks, siis jällegi pole mingit pääsu bioloogilistel olenditel. Kas peame muutuma igavesti rändavaks vaimuks, tondiks või Shaw „Metuusala“ vanade unistuseks: hõljuvaks mõtteks? Universum on halastamatu, ta ei hooli meist ja meie mäss tema vastu on naeruväärne ja lapsik.

„Kujutagem ette ahelais inimsumma, kes on kõik surma mõistetud ja kelle hulgast iga päev mõni teiste silme all tapetakse; allesjäänud näevad oma saatusekaaslaste olukorras enda oma, ja yksteisele piinatud ilmel ning meeleheites otsa vaadates ootavad nad oma järjekorda. See on pilt inimese olukorrast“ (Blaise Pascal, „Mõtted“, lk 121).

Uskliku jaoks on probleem „lihtsam“. Ta igatseb pääsemist Jeesuse uue tuleku läbi — paruusiat —, ta loodab „uusi taevaid“ ja „uut maad“, mille Jeesuse taastulek endaga kaasa toob. Apostel Paulus kirjeldab Universumi käiku esimeses kirjas korintlastele 15, 20—28: „Nyyd aga on Kristus yles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis ka surnute ylestõusmine tuleb inimese kaudu, sest otse nii, nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse nad kõik elusaks Kristuses. Igayks aga oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad Tema taastulekul, siis tuleb ots, kui Ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. [- - -] Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm. Sest Ta on kõik alistanud Tema jalge alla. Aga kui Ta ytleb, et „kõik“ on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale Selle, kes Temale alistas kõik. Kui aga kõik on alistatud Temale, siis alistub ka Poeg ise Sellele, kes Temale on alistanud kõik, et Jumal oleks kõik kõiges.“

Uskmatu jätab see kylmaks. Kes vaatab Universumi saatusele näkku, see võib sattuda meeleheitesse ning ainult Jumala arm võib ta tõsta armetusest usku, mis teeb ta kartmatuks ja õndsaks, sest Jeesus on Universumi käskija. Kuid usk on Jumala and, aga meie aeg on sekulariseerunud, ei usuta enam Jumala kõikvõimsusse. Ja ega neidki ole palju, kes oma igapäevases elus arvestavad Kõiksusega. Lihtsam on askeldada igapäevasuses ning unustada, unustada, unustada. Unustada kysida, kust me tuleme, kes/kuidas me oleme ja kuhu me läheme.

Kas on võimalik lepitada astronoomilist ja religioosset maailmapilti? Inimese armetus on kohutav võrreldes Universumi tohutusega ja seal toimuvaga. Kui tunnistada Jumal Universumi Loojaks ning Jeesus Jumalaks, kes sai lihaks (inimeseks!), siis oleme ka meie jumalad, kui saame Jeesuse meele. Kui Jumal on tahtnud saada inimeseks, siis see absurdsus (loe: võimatus!) päästab meid, päästab lootusetusest ja mõttetusest. Kuidas? Sest Jumal on armastus. „Me saame aru, et armastus on ainus tunne, mis suudab veel inimkonda päästa. Ainult armastus saab kaotada säärased vaimuhaigused nagu ahnus, kadedus, uhkus, viha jne. Kui me seda tõsiasja oleme kord taibanud, siis ei kahtle me iial enam ning tee, mille Jumal inimesele on loonud, asub selgelt me ees“ (Uku Masing, „Meil on lootust“, lk 87).

NÄITLEJATEHNIKAST

Hääl

Huvitav ning arendav oleks teatrikoolis kasutada hääleharjutuseks meie sugulasrahva saamide joigu. See on meile palju lähedasem kui klaveri ääres hääle „maski“ ajamine ja itaalia ooperi bel canto. Joig arendab hääle avarust ning kõlakodade kasutamist, annab õige hingamise ning näitleja võiks ka improviseerida sõnu (etyydi asemel, mis tavaliselt argipäevaselt nõmedad!). Näiteks saamide Wimme ja Mari Boine kuulamine annab aimu, mida ma mõtlen.

Diktsiooni arendamisel oleks vaja õppida iga hääliku „elulugu“, tema kasutamist igas suuõõnsuse kojas ning kodade kombineerimist ytlemisel, retsitatiivis ja laulmisel. (Osata võiks ka manamist, lausumist, loitsimist.)

Tyhipaljas „etlemine“ ei aita eriti. Tekstide valik peaks ikkagi arendama näitleja meelt, andma talle ekstaasipuhangu. Selleks on kõige sobivam meie luule ning teiste soomeugrilaste, indiaanlaste, polyneeslaste rahvalaulud.

Keha

Tuleks loobuda balletist. See ei anna midagi, on ainult tyhiseks piinaks. Kui näitleja keha on arendatud võimlemise, akrobaatika, jooga abil paindlikuks, siis hiljem, kui äkki läheb näidendis vaja mõnda balleti paad, suudab andekas näitleja selle kindlasti lyhikese ajaga ära õppida ning isikupäraselt (!) esitada. Niisamuti on lugu vehklemisega.

Aitaks ka t’ai chi, kuid siin on vaja väga head õpetajat.

Väga heaks keha arendamiseks on ka erinevad jõu- ja osavusmängud. Nagu lapsed mängida neid.

Poleks kahjulik ka meie kyllaltki kunstlikust rahvatantsust arendada mingi ainult meile iseloomulik liikumis-tantsustiil ja harjutused.

Tähtis on erinevate maade muusika järgi tantsimine, mitte õppejõu poolt pealesunnitud liigutustega, vaid et algaja näitleja improviseeriks ise liikumise, mis arendaks rytmitunnet ning ehk ka lõpuks kujuneks isikupärane, o m a tantsu ja liikumise loomine ning harjutused.

Aga lõppude lõpuks on keha juures ikkagi ainutähtis pea, õigemini aju (meel) ja silmad ning kõrvad. Kõik allpool pead on raipeks määratud sitakott, nagu ytlevad budistid.

Tähtsaim on ikkagi meele avardamine, kasvamine, enda harimine — hingeharidus —, kujutlusvõime arendamine ning pyyd täiuslikkuse ja kirgastamise poole.

Hing/meel/vaim

Näitlejal peab olema väljendamistahe. Algul on see ebamäärane. Seepärast tuleb anda konkreetseid ylesandeid. Nende ylesannete sooritamise jälgimisel on võimalik tähele panna näitleja isiku omapära, tema loovust ja arengut.

Juhendaja/lavastaja yheks põhiliseks ylesandeks on näitleja hinge hoidmine, näitleja arengu jälgimine. Samal ajal on ehk kõige tähtsam näitleja moondumisvõime. (Endastmõistetav on tõelisel näitlejal intellekt ja kujutlusvõime!) Moonduda yhest kujust teiseks ei ole aga võimalik, kui näitleja on kinnistunud ainult oma isikusse, tähtis on tehnika valdamine, mis võimaldab n-ö hinge rändamise yhest kehast teise. Näitleja moondumisvõime on kõige tähtsam. Kui on tehnika ning näitleja on andekas, siis võib moondumine toimuda välkkiirelt, ta taipab intuitiivselt (vahetult) selle kuju tuuma, millesse peab ta tungima.

Teoreetiliselt on näitlejale sobiv budistlik minatuse õpetus. Kui näitlejal on tugev isiksus, „mina“, siis „määrib“ ta oma suhtumisega neid tegelaskujusid, keda ta kujutab. Kui aga tal puudub oma „mina“, siis liigub ta vabalt yhest tegelaskujust teise, andes edasi nende tegelaskujude iseloomu nii objektiivselt kui võimalik. Tähtis on, et näitleja jõuaks sellise valgustatuse astmele, kus ta taipab kõiki tegelaskujusid intuitiivselt (vahetult) ning ilma analyysita, ilma diskursiivse mõtlemiseta moondub yhest tegelaskujust teise. Selles abistab teda meditatsioon (meelemõlgutus). Juhendaja/lavastaja asi on jälgida näitleja mõtluse vilju, anda talle uusi ylesandeid ning hoolitseda selle eest, et kui näitleja osast välja tuleb, siis ei langeks ta tyhjusetundest meeleheitesse. Tähtis on saavutada rahu, mis on yle mõistuse. See tähendab lahusolekut kõigest segavast ning ykskõiksust argipäeva melu suhtes. Kui näitleja on avatud, kui ta ei mõtle, mida ta peab tegema, vaid võtab vahetult tegelaskuju enda sisse ning see hakkab tema hinges/meeles/vaimus elama, siis on vajalik, et ei kaoks teadvuslik kontroll, ja see on kõige raskem. Sest tasakaal kontrolli ja spontaansuse vahel on tähtsaim näitleja loomingus.

*

Näitleja anne avaldub ekstaasivõimes (Ekδταδιδ — enesest väljas olek, endast ära olek; yllatus; hämmastus; jahmatus).

Iga tõeline näitleja on kogenud, et osa nihutab ta n-ö paigast ära. Ta nagu tõuseks lendu. Mitte tema ei mängi, vaid osa (tegelaskuju) mängib teda, temaga. Kui näitleja läheneb osale oma isiklike elamuste, kogemuste, mõtteskeemidega, siis ei synni kunagi midagi jahmatavat. Ta vaid arutleb selle yle, mis talle juba osas tuttav on. See, mis võõras, seda katsub ta ka endale selgeks analyysida juba n-ö „emotsionaalses mälus“ olevate andmetega. Kui aga näitleja tahab tõeliselt u u t luua, siis peab ta kõigepealt tyhjaks saama. Peaksid kaduma kõik eelarvamused, õpitu ja loetu, kõik varem kogetu, nii et järele jääb vaid tyhi vastuvõtlik meel ning paindlik keha, mis on tundlik igale osast tulevale impulsile. Andekas näitleja ei analyysi, ta ei kasuta diskursiivset mõtlemist, ta on avatud ning intuitsiooni teel moondub välkkiirelt selleks, kelleks ta peab näidendis saama. Osa olemuse taipab ta vahetult ning järgnev proovide käik on vaid suhtlemise arendamine teiste osatäitjatega, mille käigus ilmuvad yha uued varjundid ning yllatused. Kuju näidendis on nagu hingega olend, kes rändab tyhja näitlejasse, paneb ta elama ning kelle meel kandub yle näitlejasse ning annab talle tunded, mõtted, mälu, käitumise, hoiaku — meelsuse. Näitleja pole enam tema ise, ta ei tunne huvigi selle vastu, kes ta i s e on, ta andub jäägitult tegelaskujule, kes on saanud ta oma võimusesse.

*

Järgnevas pyyan lyhidalt anda vihjekillu m e i e keelele sobiva psyhholoogia yhest aspektist, mis tugineb Uku Masingu uurimustele. (Siin on suur töö veel teha ja see peaks olema meie kohuseks.)

Kõigepealt tsitaat Uku Masingu käsikirjast „Keelest ja meelest“:

„Sugrilane (soomeugrilane) on võimeline toimima filosoofina, psyhholoogina või eetikuna, kuid tema käsitluses kõik vastavad kirjeldused tunduvalt-märksa-tublisti erineksid indogermaani või semiidi omast. Paratamatult, sest sugrilase „elu“ ja „maailm“ ei yhtu nende omadega. Polnuks mõtet katsuda „pidada sammu (nagu korralik soldat) i(ndo)germaanlase ajaga“ ega kujundada end selleks, kes ei saada ega suudeta olla. Nõnda oleme soetanud ysna palju hinge-vaimuhaigeid ehk nõdrameelseid (mõlemad terminid on tõlkelaenud, millest ehk tohib öelda, et ilma SAE (Standard Average European) mõjuta neid polnudki vist!), kes tõesti oma põhjas piinlevat hädalist võivad SAE eeskuju matkides nimetada „mina’ks“ või „inimlikult yrgseks olemiseks“ (lk 164).

Emotsionaalseid ja kognitiivseid protsesse tähistas ilmselt m e i l väga levinud mõiste MEEL. Praeguses kõnepruugis kasutatav „viie meele“ teooria tekkis kooliraamatute mõjul ilmselt, seepärast oleks õigem neid nimetada „võimeiks“ — nägemisvõime jne. „Viis meelt“ tuli ilmselt saksa Sinn mõjul.) Tegelikult „meel“ on see aspekt meeltega kogetamatut inimest, mis aktiivne väljapoole. Sest „meel“ on:

1) m õ i s t u s (meelemõistus — meelest ära — meeletu/arust ära — väljas/, nõdrameelne, lahtiste-taipliku-terase meelega, meel (hing) ei aimanudki jne);

2) m ä l u (meelest mine(ta)ma, meelde tule(ta)ma, meelde jätma, meeles seisma jne);

3) t a h e (meelega „sihilikult, tahtlikult, teadlikult“, meeleldi, meelsalt, meele järgi (vastu, meeldima, meelevald, võim jne);

4) d i s p o s i t s i o o n — h o i a k — m e e l s u s (kurja-lahke-tasase meelega, kergemeelne, pikameelne jne);

5) t u n n e (meel on rõõmus, hale, raske jne);

6) k ä i t u m i n e sõltuvana meelsusest-tahtest-tundest.

„Nende tähenduste põhjal õigupoolest „viis meelt“ ei sobi eesti keelde mitte kui põrmugi“ (U. M.).

*

Selge meelega näitleja näeb tegelaskuju meele sisse, tabab tema m e e l s u s e ning võtab omaks osa näidendis. See on nagu meele rändamine yhest inimesest teise. Kuid näitleja meel ei tohi ees olla. Või ka vastupidi. Näitleja m e e l rändab tegelaskuju meelde ning saab temaga yheks. Tekib y k s m e e l. Ja seda yksmeelt on vaja kogu näitesagaras. Kui näitleja „isiksused“ on yksteisega konfliktis või ei mõista näidendi sõnumit, kui ei ole yksmeelt näitlejate vahel, siis pole lootust, et synniks mõjuv etendus. Muidugi, praeguste näidendite aluseks on tavaliselt labased konfliktid, mis alandavad inimese vaimuhaigeks, kui nimetada vaimuhaiguseks ahnust, viha, konkurentsihimu, liiderdamist, seksuaalperverssusi, kurjust, tigedust, kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, susimist, keelepeksmist, Jumala vihkamist, ylbust, kelkimist, leppimatust, halastamatust jne, mille kohta ap. Paulus ytleb Rm 1,32, et need, kes säherdusi asju teevad, on surma väärt. (Kui unustatakse andumus, hardus, vagadus, headus, armastus jne.) Sel juhul peaksid näitlejad olema tõelised psyhhiaatrid, kes taipavad tänapäeva yhiskonna vaimuhaigusi ning nende põhjusi, on nendest ise täiesti vabad ning kogu etendus on siis terapeutiline akt.

Me peame lahti saama võõrastest mõjudest, looma n-ö oma koolkonna(d). Praegune teater on eesti keeles rääkivate näitlejate indogermaanide teatri haru, ei midagi ainulaadset. Ainulaadsuse heaks näiteks on 600 aastat pysinud no-teater Jaapanis.

Vahemärkusena mainiksin kolme e e s t i näidendit, mis on jäänud meil lavastamata:

1) Rudolf Reimani „Painaja“,

2) Sarvesaare „Kaupo“,

3) Uku Masingu „Palimplastid“ (2 varianti).

Kõik kolm on väga head ja tõeliselt omapärased näidendid. Kahte esimest olen teatritele pakkunud, kuid härrased ei reageeri eriti. Teatavasti on praegu kõige tähtsam raha. Ajalooline „Kaupo“ võiks huvi pakkuda ka laiemale „publikumile“, kuigi esimese vabadusvõitluse teemat ei ole seal trafaretselt käsitletud. Rudolf Reimani näidend on väga ekspressiivne ning vägeva lõpuga. Tegelaskujud originaalsed ning „mass“ väljendusrikas. „Palimplaste“ iseloomustab ideede sygavus ning (tänu Jumalale!) täiesti teistsugune draamatehnika. Ta pole tavaline (ega ykski eelmainitutest!) well-made-play, vaid ideedraama, millesse haaratud mitte ainult yksikisiku, vaid kogu inimkonna ja universumi saatus. See on unikaalne näidend kogu maailma teatriliteratuuris. Tyhiste Lääne-Euroopa ja Ameerika näidendite „vägevus“ kahvatub nende kolme eesti näidendi kõrval. Meil peaks häbi olema, et me matkime võõraid, kuid ei kasuta seda vähest head, mis meil endal on. Praegused meie olme- ja följetonnäidendid on ju intelligentsele inimesele tyytud.

Aga ega kaevelda ei ole midagi. Me oleme ilmselt moonutanud oma loomuse, ahvides võõrast. Meie hing on räbaldunud. Me ei tea enam, kes me oleme, kuidas olla ja elada ning milline on meie tõeline loomus, mis kirgastaks meid ning annaks elujõudu.

Uku Masing kirjutas XX sajandi 30. aastail: (kui nimetada hinge) „yldnimetajat eestlasele, siis see kõige tõenäolikumalt on kera kaunis hämara ja elastse piiriga. Ta ei ole joon sihiga lõpmatusse nagu indogermaan(il) [- - -]. Eestlane kasvab igas suunas ja sellepärast meie ideaaliks ongi inimene, kes kõigiti oleks täiuslik, kes endasse mahutaks terve maailma [- - -]. Euroopa mõtte- ja tundeviisiga rikutule meie inimesed tunduvad igavad, yksluised ja puised, kelle hing koosneb keha piiridesse asetatud monotoonsest kohinast. Mis yhist võib sellel olla säärase inimesega, kelle hing kipub välja kehast, mitte laiali nagu udu või suits, vaid kuskile lõpmatusse kõige otsemat teed? Üks petab end, kui ta kõneleb, et ta saab teisest aru.“

Ja teises artiklis: „… meil oleks vaja ka kirjandust, mis võimaldaks inimesile sellise vaikse ekstaasi [- - -], valge laev, neljateraline mõõk või kuuvärvi kivi meile annab elava ekstaasi, mitte mõni kosutav tõlge [- - -], meile aga on vaja sarnaseid, mis hinge läbistavad nagu elektrivool, millede lausete rytm paneb tantsima meie vere nii, et see kipub välja soonist. Ja ainult me ise võime kirjutada sarnaseid, milledest me ise võime kirjutada sarnaseid, milledest meil praegu on ainult udune aim. Ja võib-olla läheb palju päevi enne, kui saame nad“ („Eestlase usulisi eeldusi…“).

Nyyd on XXI sajand. Oleme ikka veel vaesed. Ainult luules Enno, Heiberg, Alver, Under (Suits, Visnapuu osati) ning Uku Masing ise on suutnud luua midagi niisugust.

Teatris oleme aga täieliku vaeslapse osas. Argipäeva jaburdused ning kretiinlik proosa valitseb meie teatris ning võime ainult loota, et kui maailm pysima jääb, siis ehk XXII sajandil synnib tõeliselt midagi uut, mis „paneb tantsima meie vere“.

P. S. Olen kasutanud sõnu „peab“ ja „peaks“. Eks see näita mu kõrkust. Tuleks mõelda nende sõnade asemel „võiks“, sest käesolev kirjutis on ainult esialgne visandkatse (ja loomulikult pealiskaudne ja puudulik!) kirjeldada seda, mis võib tekkida äkki ja ootamatult ning hoopis teisel kujul, kui synnib looja, kelle nägemus ei jää ainult paberile, vaid saab ka teoks. Annaks Jumal selle suure päeva saabumist, mil iga eestlane (ja mitte ainult eestlane!) Uku Masingu sõnadega on lahke-lõbus-ilus-tark-virge-särav jne!

Lisa SAGARale meelemõlgutuseks

Ester Andri

KEVADEL

Ju lokkab valge sirel kiirikullas,

Tall’ kevad saatnud kirenooled;

Ju armuigatsused tõusumullas,

Neil andumiseihkes hooled.

Arm kutsub hinge, hõõgub, õitseb, hyyab,

Õnn näitab igaviku palet;

nii elu mullast valla ihkab, pyyab,

et jätta köidikuid ning valet.

Y k s o l l a k õ i k s u s e g a h i n g e t a h e,

O n t a h e k õ i g e s n ä h a v e n d a

N i n g n a e r u l s õ u d a y l e l o o t u s l a h e —

E i — m i l l e g i n a t u n d a e n d a.

nj, 2005-08-01 12:49:27

DT

b) kes ütleb, et ülehomse uue valgustumise terendumises ka koraan ersatsiks ei osutu?

...et siis koraan (islam) on astme/pulgavõrra allpool (budistlikust)valgustumisest?
Või on koraanist valgustumine kuidagimoodi teistmoodi teistest valgustumistest?

DiaTheo, NJ, 2005-08-01 13:09:34

Ei ühte ega teist, minu poolt vaadatuna.

Koraan/islam tulenesid sellest minu poolt tsiteeritud allikast - nendel seal vahetas koraan LSD välja.

levi, DiaTheo, 2005-08-01 13:32:04

Ma näen, et see küsimus vaevab sind. Miks see vaevab sind? Sinu arvamuste sõnastuste kaudu võiks nagu järeldada, et probleemi ei ole, kuid ... probleemile viitab asjaolu, et seda, ühte ja sama, erinevais sõnastusis, kordad sa ju kõikse aeg. Ma näen vaid üht: see küsimus vaevab sind. Kas sel on vahet probleemiga, mida sa arvad nägevat ‘kelleski teises’. Mina näen vaid vahet erinevates kostüümides (kuid mille sisu on tegelt üks ja seesama).

kartul, 2005-08-01 13:42:45

Üksikule saarele piiblit mingil juhul kaasa võtta ei tasu,rääkimata teistest nimetatud raamatutest.Raamatutarkust vaja ei ole,Robinsoni kogemustest võib ainult õppida.Piibel kujutab pooljumalaid,tähendab inimese fantaasia vilja.Jeesuse puhul on tegemist joogakooli läbinud budistiga,kellele poogiti juurde imetrikke pühaduse kinnitamiseks.Mindi koguni niikaugele,et Jeesuse ema on kuulutatud imeinimeseks.Ema pidas tegelikult oma poega hulluks ja elu lõpuni ei mõistnud miks Jeesus kiriku vastu astus ja sellega häda omale kaela tõmbas.Jutud nagu oleks Jeesus proovinud surnust ellu ärgata ja lasi selleks ennast mõnituste saatel tappa,on loomulikult jälle juurde poogitud.Midagi sellist ei olnud,teiste patte keegi enda kanda võtta ei saa,see pole lihtsalt võimalik ja lõppkokkuvõttes lõpetada tänasest päevast Jeesuse ümber janditamine,selline on Jehoova püha käsk.

nj, 2005-08-01 14:37:03

DT
oki, kui nemad seal vahetasid, et põgeneda, siis mingile osale inimkonnast annavad nii koraan kui ka muud religioonid/tehnikad hoopiski enesearendamise võimaluse.
Siit moraal:
/täida lüngad
a)......
b)......

Hele, 2005-08-01 14:43:03

Konsultant, 2005-08-01 11:00:19

Aitähh konsultatsiooni eest :)

Üldiselt on palju teid samasse kohta jõudmiseks.

Jaa, vähemalt tunduvad need kohad sarnastena. Mul on pilt liiga jupiline, et enamas kindel olla.

Kuni me ei saa üheselt fikseerida konkreetseid mõttepilte ja tajusid,

Seda üritatakse, tulemusi on veel vähe. Näidati katsealustele eri kaldega sirgjooni ja statistiliselt olulisel määral õnnestus mõõdetud ajupilti näidatuga seostada. Ja küllap see asi areneb. Seda ju ka ei arvanuks, et ühtede ja nullide kokkuliitmiseks tehtud massin ükskord pilti töötleb ja muusikat mängib.

A võibolla olen liiga optimistlik ja loodan kergelt saada, vana hea suusaga edasi sõita seal, kus see lihtsalt enam ei libise... aga proovima ikka peab, kust muidu teab.

Olulised on isiklikud kogemused, mitte see, kas teised sama tajunud on.

Ma kaldun mõtlema nii, et see, mida ka teised tunnevad (kogemuste ühisosa) on reaalne ja püsiv, muu on kohalikud juhuslikud “kaunistused”, mis kaovad koos konkreetse inimese ja olukorraga.

kui teksti tunnetamine ära õppida.

Vaat see on raske. Kas sa tõesti suudad alati teksti järgi eristada, millal ma fantaseerin ja millal reaalset kogemust kirjeldan? See on ju katseliselt kontrollitav ;)

Inimeste väljendusoskused on erinevad. Mõni ajab pealtnähtud autoavarii kohta väga segast juttu, teine mõtleb ilma midagi nägemattagi nii mahlase kirjelduse välja, et oi oi. Ja vahevariandid, kus inimene midagi näeb ja midagi juurde fantaseerib, ja siis läheb see jutt veel läbi teise inimese, kel asjast oma arusaam.

Võibolla siis saab tõe paremini kätte, kui tead, kui hea jutumees see seletaja muidu on. Ja silmavaade ja kehakeel jne. A tegelt tahaksin, et need asjad oleks konkreetsed, mõõdetavad-rehkendattavad, mitte jutu tase.

skeptik, 2005-08-01 14:58:27

PL
Olen isegi unes ringi “lennanud”, kehast “väljunud”, aknast välja maailma vaatama jne. Kogemusena muidugi väga huvitavad, kaasakiskuvad, elamuslikud jne
Kuid järeldada, et see tõestaks hinge ja keha duaalsust, on ennatlik.
Une seisundis kaob turvakaalutlustel side liikumistaju ja tegelike liigutuste vahel. Kehatunnetuse puudumine saab ilmsemaks une-ärkveloleku piiril, kus väline info osaliselt jõuab meie ajudesse, aju suudab seda ka protsessida, kuid olles mittetäielik, loob aju puuduva info aukudesse täiendkujutised. Ja ongi reaalsus/uni segamini.

Muidugi võib selliseid seisundeid esile kutsuda nii harjutuste kui keemiaga, aga milleks? Mida põhjapanevat on sellisel moel teada saadud? Kemikaalid kõrvetavad aju läbi, pidev elamustejaht võib reaalsustaju tuksi keerata...
Ei minust selliste asjade praktiseerijat saa, nagu ei hakka ka Susani moel narkootikumidega katsetama.

surnu “kuulis”, mida arstid-õed jt kõnelesid, “nägi”, mida täpselt tegid
Esteks polnud ta siis surnu. Teiseks, ta tõepoolest võiski kuulda, mida räägiti. Oma kõrvadega. Kui ka silmad olid kinni, siis aju suudab ilma silmade nägemata pildilisi mälestusi tekitada. Kui “suremise” ajal olid inimesel silmad lahti, siis võis infot ka sedakaudu sisse voolata.
Hapnikupuuduses ja/või süsinikdioksiidikülluses aju teeb vigureid nii et vähe pole. Lisaks ju hulk muid kemikaale, mida muul ajal sellises külluses pole.

Üheks küsimuseks on olnud, et kuidas panna paika see aeg, millal inimene kogeb NDE-d ja selle käigus OBE-d. Näiteks oli ka dokfilmis The Day I Died juhtum, kus naine (Pam) viidi ajuoperatsiooniks mingisse seisu, kus ta ei oleks pidanud üldse midagi tundma ega nägema, aga ometigi on tal mälestus toimunust. Küsimus kõlabki, et millal see mälestus tekkis. Lisaks veel asjaolu, et libamälestusi pole sugugi liiga keeruline tekitada (False Memory Syndrome).

Isegi British Medical Journal rääkis sellest filmist:
http://bmj.bmjjournals.com/cgi/content/full/326/7383/288

Susan Blackmore'i kommentaar selle filmi kohta:
http://www.susanblackmore.co.uk/Articles/Sceptic%202003.htm

Kehatunnetuse nihe on tunda näiteks palavikus olles. Mäletan lapsena, et keha tundus ikka väga imelikult suur ja hoomamatu.

Kas teadus on usk?
Ei ole. Teadus on alati avatud uutele ideedele ja valmis uute asjaolude ilmnemisel mitterahuldavaid teooriaid hülgama. Seda küll, et alati mitte kergelt ja aega võib palju kuluda. Usk seevastu teeb kõik selleks, et usku ümberlükkavat infot summutada, varjata, diskrediteerida.
Kui lasta üksainuski üleloomulik seletus maailmapilti sisse, siis on värav lahti kõigele. Kõik on äkki võimalik, piisaks vaid usku ja usaldust. Ja nii nad ära pööravad...

Konsultant, 2005-08-01 15:13:37

Inimeste väljendusoskused on erinevad. Mõni ajab pealtnähtud autoavarii kohta väga segast juttu, teine mõtleb ilma midagi nägemattagi nii mahlase kirjelduse välja, et oi oi.

Seda küll.

Sellisel juhul pannakse kõrvuti teadaolevad faktid liiklusõnnetuse kohta ning tunnistajate jutt. Kui keegi räägib seitsmeteljelisest sinisest veoautost, kui kokku põrkasid ainult kaks jalgratast, on selgelt tegemist luiskajaga.

Vaimliste tekstidega on samamoodi.
Küsimus tekib: a mida kontrollida, kui aines nii laialivalguv on? Igaüks võib väita, et just temal on õigus.

Vastus: tuleb jutu veeretajat uurida. Sest antud vallas ei ole võimalik juttu selle rääkijast eraldada. Kehv kandja tähendab rikutud infot.

Loomulikult võib asjusse suhtuda ka nii, et igalt poolt võib midagi kasulikku leida. Aint et suht raske on niimoodi nokkides olulist meelepärasest eristada.

A aint meelepärase korjamine on sarnane kadunud võtmete otsimisega tänavalaterna alt, mitte sealt kus nad maha kukkusid. Mõnus, valge, kuid tulutu.

Koobalt 60, 2005-08-01 15:25:24

Konsultant, 2005-08-01 15:13:37

braavo

:]]]]

levi, skeptik, 2005-08-01 15:55:56

Kas teadus on usk?
Ei ole.

Kahtlemata mitte religioosses tähenduses, kuid on seda siiski millessegi usu kui veendumuse mõttes. Samas, algallikas selliste veendumuse jaoks on seotud ka nö. ‘irratsionaalsete uskumustega’. Muide, sa ise üsnagi ilmekalt oma tekstide kaudu ebateaduslikuks usust ju räägitki, ehkki paned põhirõhu teadusele kui milleski täiesti ratsionaalsest, püüdes nö oma irratsionaalset usku veel lahtiseletamata elunähtustele suhtes varjata. Milleks sulle see? Kardad?

Teadus on alati avatud uutele ideedele ja valmis uute asjaolude ilmnemisel mitterahuldavaid teooriaid hülgama.

Mis see teadus veel on? Kust seda saab katsuda, näha, maitsta, tunda, jne?

Kes on avatud ja valmis vajadusel hülgama? Teadus? Näita palun mulle, kuidas teadus on olnud avatud ja millalgi midagi hüljanud.

Seda küll, et alati mitte kergelt ja aega võib palju kuluda.

Miks mitte alati kergelt ja miks see on aega võtnud? Millest see kõik tuleneda võiks

Usk seevastu teeb kõik selleks, et usku ümberlükkavat infot summutada, varjata, diskrediteerida.

Huvitav, kus kohast sa seda kõike võtad. Ütle palun, kes-kus on 2005.a. usku ümberlükkavat infot summutanud? /eeldusel, et sina, kellega ma praegu räägin, elad ikka käesolevas sajandis just nüüd ja praegu, mitte aga ei ole 5 sajandi vanune fantoomisiksus.

Kui lasta üksainuski üleloomulik seletus maailmapilti sisse, siis on värav lahti kõigele.

Esiteks, mis on üldse üleloomulikkus oma olemuselt ning teiseks, kus asub see värav, millest sa räägid?

***