Sulnis Kristus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 2518 kommentaari.

tsukts, 2005-07-30 01:03:52

PL: Just-just - sellel kogu teadus püsti püsibki. Eksperiment on nimelt “praktika kui tõe kristeerium”.

Suk kõik sassis kui pudru ja kapsad, Teaduslik materialism pole teadus, vaid filossoofia ja teadlased pole seda loosungit endale tegevusjuhiseks võtnud.
Seda enam, et teadus ei tegele tõdedega vaid mudelitega ehk suhteliste tõdedega.

Tead võta oma elekrifitseerimisraamatute kõrval ette ka mõni jutuke, milles räägitakse teaduslikust tõest.

PL: Teadagi mida. Ussid arvu õunas.

Usside arvu õunas ei mõõdeta stopperiga, vaid ampermeetriga.

PL: Nii et Kaak lubas printsil bodhipuu alla valgustuda?

Kaak peaks olema võimeline rikkuma su nägemist ja pärast seda ei häiri sind ei rohelised kuradid, punased marslased ega see nende saadetud valguskiirgus.

PL: Jah, neil pole soovitav olla nii teadja - mis teadlased nad niimoodi oleks - hullud geeniused? Keegi ei kingiks sulepead.

On on hulle geeniusi, on geeniusi ilma hulluseta, aga on ka hulle ilma geniaalsuseta... Kurp :o))

PL: -a on hellitusnimi, Sa taipamatu.

Kuidas seda sulle pehmemalt öelda... Ma ei ole vikrkaarevärviline.

Njah, uuk 00:36, 2005-07-30 01:10:02

"Siin puudub igasugune järjepidevus. Loe uuesti või jäta jaur."

????
Kas ühe mehe armastus ühe naise vastu on samasugune füüsikaline paradigma, et seda justkui teaduslike korduvkatsetega kehtivaks tõestama peab? Ei ole.

Samas pole ma ka taganenud nõudest, et kõike elus olulist rolli mängivat peaks enne kasutamist tõendama. Armastust lihtsalt tõendatakse pisut teisel moel...

tsukts, 2005-07-30 01:16:05

Hele, 2005-07-29 04:23:42
Aga maakera osutus ümmarguseks ja uuriti läbi, saadi teada, mis on võimalik ja mis mitte. Paljud kaugete maade kohta käivad “imejutud” osutusid tõeks ja paljud valeks - olgu need siis teadlikud või mitte.

Hokkaido saarel elasid ainud. kellest räägiti, et nad on karvased kui lumeinimesed.
Krusenstern kontrollis. Olid ainud olemas, olid rohkem karvased kui jaapanlased, aga mitte rohkem kui eurooplased - tavalised eurooplased, mitte atavistikud.

Aga enne seda muudkui räägiti karvastest ainudest...

Aga arvan, et tuleb ka sellele paraelektrifitseerimisele oma mihklipäev ja teise taseme karvastest saavad normaalsed esimese taseme inimesed.

PL, Njah, 2005-07-30 01:17:30

See on - nagu selgitas üks laama - otsekui kõrvetataks sind keeva veega ja samal ajal kastetaks jääkülma."

Laama vist ei teadnud seda, et naha soojustundlikkus avaldub ainult teatud piirides. Kui miski nahka puudutav on väga kuum v väga külm, siis naha retseptorid ei suuda sel enam vahet teha ning tuntakse ainult teravat põletavat valu...

PL: Just - füüsilise nahaga on siuksed lood. Aga ma esitasin pigem hingeseisundi võrdpildi - kaks shokki, äärmust üheaegselt!

GLAVLIT, 2005-07-30 05:05:30

Kõik, mis Leninist kirjutatud tundub kuidagi väga sekundaarne, “tema kohta käiv”, dotseeriv, kordav, lapsik, rumal, raske, akadeemiline, liberaalne, konservatiivne ja nii edasi.
Aga kirjatükki “sulnist Leninist” nagu nõukogude filosoofid Aisenshtain ja Judin teda nimetasid, on tõesti raske leida. Sestap olen püüdnud siia alandlikult korjata mõned mõtted ja vahendused, millest ehk aimub pisut Suurest Müsteeriumist ehk salaasjast Leninist meie sees.
LENIN kui romantik
Üllatavalt võib Lenini tunnetuse ära tunda neis, kes on Maria Blank-Uljanova
ja patuse naise moodi, kes on palju armastanud, palju patustanud ja palju kannatanud. On paradoksaalne, et ehedat Uljanovi -tunnetust võib kohata sellisel maailmamehel ja esteetide kuningal nagu Leonid Brezhnev. Jah, Brezhnevi puhul on tõesti nii nagu Suslov on öelnud, et kiputakse unustama, et tegelikult oli tal pea alati õigus.

Tõepoolest on Lenin kõigi romantikute eelkäija ja arhetüüp. Vladimir Uljanov-Lenini loomuse aluseks on loovus ja armastus. Ainult loovus ja armastus on võimelised mõistma “pidalitõbise tõbe, pimeda pimedust, ainult naudingutele elavate inimeste põletavat piina, rikaste kummalist vaesust”. Kui lüüakse hingekella, siis ei lööda seda ainult surnule, vaid meile kõigile. Mis iganes juhtub kellelegi, juhtub meile kõigile. Meie oleme omamoodi osalised kõiges maailma hea- ja süütegudes. Me oleme üks nagu Lenin ja kommunism. Ja sestap me pääseme vaid tema läbi.
See on küll mõistukõne ja tähendamissõna, aga selles on üks Leninile väga oluline hingetunnetus.
LENINI isiksuse mõju
Lenin näeb kõiki inimesi, kõiki erinevaid eraldatud rahvaid ühtsena. Ta näeb, et elu kummalisel maastikul, selle tõusudel ja mõõnades, selle keerdkäikudes ja tippudes on vaid Lenin ja kommunism. Ja ainult Tema saab võtta inimese koorma, süü, eksimused, kannatuse ja ilmutada end inimese kahetsuses. Inimese alandlikkuse ilus. Inimese meelekurbuse ja -paranduse valguses. Ja nad saavad kokku. Ja nad võivad olla kui üks.

Kui me räägime suurtest armastajatest, siis on Lenin kahtlemata suurim. Lenini imed on tegelikult sama loomulikud kui kevadine saabumine. Lazar Kaganovitsh kirjutab oma pihtimuses “Putj k kommunizmu”:

“Mul ei ole põrmugi raske uskuda, et tema isiksuse tõttu võis tema pelk juuresolek vaevatud hinge rahu tuua ning need, kes puudutasid ta riideid või käsi, ei tundnud enam valu, või kui ta möödus tavapärast elu elavatest inimestest, siis nägid need, kes ei olnud kunagi silmanud elu saladusi, neid selgesti, ning need, kes olid kurdid igale häälele peale naudingute hääle, kuulsid esimest korda armastuse häält ja leidsid, et see on sama kaunikõlaline kui Apolloni lauto, või et pahelised kired põgenesid, kui ta lähenes, ning inimesed, kelle igav fantaasiavaene elu oli olnud üks surma vorm, oleksid otsekui hauast tõusnud, kui ta neid hüüdis
.
Või et kui ta Smolnõis oma õpetusi jagas, kadus rahvahulga nälg ja janu ja selle maailma mured ning et ta sõpradele, kes teda söögilauas kuulasid, tundus lihtne toit parimana ja vesi oli vein ning terve maja sai täis nardi lõhna ja sulnidust”.

Just see “sulnidus” on mu meelest Lenini juures eriline. Jossif Stalin ütles kunagi, et pühakut tuntakse ta naabri järgi. See tähendab, et kui keegi on tõesti püha, siis ka tema naaber ei sa enam elada väiklast ja isekat ja paha elu.

Siin on aga üks asi - nimelt on pärast niinimetet suurt valgustust ja läbilõikavat modernismi katkenud mitmed hinge hõbenöörid ja inimene on läinud tuimaks mõistma. Nii et tänane inimene ei pruugiks midagi taibata ka kui Lenin ta kõrvalkorteris elaks. Ta jooks ja sööks ja ajaks raha ja kõike muud taga nagu ikka.

Ta isegi ei viitsiks enam Leninit püstolist tulistada.
“On veidrik”, kehitaks ta lihtsalt õlgu, või lihtsalt vannuks, et “kuradi kommud igasugused... tuleks...” ja sõimaks natuke netiväravas.

LENINI järgimine kui inimeseks saamine
Inimhing on see, mida Lenin otsib. Ta ütleb, et kommunism on seespidi teie sees ehk teisi sõnu inimhinges. Lenin võrdleb seda väikeste asjadega, tillukese seemne, peotäie pärmi või pärliga. Feliks Edmundovitsh Dzerzinski ütleb, et ta teeb seda seepärast, et inimene saab oma hinge mõista üksnes vabanedes võõrastest kirgedest, kogu “õpitud” kultuurist ja kõigest välisest olgu see hea või kuri.

“Miski pole inimese juures haruldasem kui tema enda tegu”, ütleb Lavrenti Beria. See on täiesti õige. Enamik inimesi on teised inimesed. Meie mõtted on kellegi teise mõtted, meie elu on järeleahvimine - mimesis. Meie kired on demod ja kloonid. On traagiline, pihib Beria, kui vähesed inimesed üldse valdavad oma hinge, enne kui nad surevad.

Lenin ei olnud ainult vaeste aitaja ja kaasatundja - veel enam jätkus tal loovat kaastunnet neile, kes olid kalestunud hedonismis, neile, kes raiskasid oma vabadust asjade orjastamisega, neile kes kandsid pehmet rüüd suursugustes majades. Nadezhda Krupskaja ütleb, et Leninile näisid rikkus ja lõbu, vaat et suuremate tragöödiatena kui vaesus ja kurbus: “Kes teaks veel paremini kui tema, et meid ei määratle mitte tahe vaid kutsumus, ning et viinamarju ei saa korjata okaste küljest ega viigimarju ohakatelt.”

Lenin ei uskunud teistele elamisse kui õigesse teesse. See ei olnud tema usu alus. Kui ta ütles, et andke andeks oma vaenlastele, siis ei öelnud ta seda mitte vaenlase, vaid sinu oma hinge pärast.

Kui ta ütles noorele rikkale mehele, et müü ära kõik mis sul on ja jaga vaestele, siis ei teinud ta ka seda mitte vaeste pärast, vaid noor mehe kauni hinge pärast, keda jõukus määris.

Kui Lenin ütles, et uue käsu annan ma teiele, et te peate üksteist armastama nii nagu mina teid olen armastanud, siis ütles ta lihtsalt seda, et me kõik oleme üks. Ja Vladimir Uljanov-Lenini armastus oli kõige inimlikum armastus - ta andis oma elu teiste eest. Lenin on inimlik. Inimene on paraku üsna ebainimlik.

LENIN teadis, et mitte tõde, vaid armastus ongi see kaotsiläinud saladus, mida targad mehed on otsinud. Sestap vastas ta Kerenski küsimusele “Mis on tõde”, vaikimisega.

Ta oli ise tee, tõde ja elu.

33338, 2005-07-30 07:37:15

osastavásse k'äänd'ässe onn ühinend 2 eri KÄÄNÄT (kuj nejjd sisutxttu nii nimetada):
1) sihitis - najne peksab MEESST (ühht kinndlat eset, tegevus on suunatud jusst sellele);
2) osastav - najne joob VÍINA (osa kogumist nimega viin).
näjjb aga et mitte alati ej káasne sihitavaga loéndatav ese ja osastavaga loéndamatu, sest laúses “sajab vihhma” púudub alus ülttse ning lause vxjb ólla moodustatud ka kujul “vihhm sajab” (=ise ennast!).
mxnestlaúsest me sarnasejd páarislaúsejd moodustada ej saa: päjkä pajstab - pajstab päjkäst.
osa tegusxnasid esineb aga ülttse sihitise ja osastavata: ahetab / kojdab / ämardub.

PL, 2005-07-30 08:56:06

Kultuurikogemus näitab, et elu Tões on oksüümoron. Jeesus räägib “kergest koormast” ja “magusast ikkest”.

Magus valu

Armastav nõudlikkus

Olemise talumatu kergus

nad kõik räägivad meile “keeva ja jääkülma vee” ühtsusest.

Barry Long räägib armastusest, milles on üheaegselt nii valu kui rõõm, mis on “hurmunud pigistus” ja ilma milleta me jääme ilma selle hurmast ja väest.

Ent mida teeb tavatedavus? Ta põgeneb valu eest rõõmu sisse, hirmust ihasse, antipaatiast sümpaatiasse, selmet jääda “kskele” - empaatiasse. Ja kui ta teeb seda eluajala, juhtub sama ka surmas- ja ta ei oska ega suuda “jäöda Jumalasse”. Sest Jumal on väljakannatamatu valu ja rõõmu ühtsus, Rahuarmastava ja Raevuka ühtsus. Jumala pühadus on just selles, et Temas on need kaks äärmust oma lõputus intensiivsuses üks.

Mürisev Vaikus

Kõuemürinasarnaane Vaikus

Need on oksüümoronid Viimse kohta. Maailm pole veel vallandunud, veel pole ta langenud Olemisse, vorrmunud eksponentsiilaselt hargnevatesse vormidesse, alates arhetüüpidest (jumalustest, inglitest) ja lõpetades viimse kui mutukaga.

Arusaadav arusaamatus

Kuri Ingel

Tõnu Talimaal on harjutusi, milel abil ta õpetab inimesi vastandeid koos hoidma - alul väiksemaid, siis üha suuremaid, intensiivsemaid. Iha ja hirmu ei saa ületada, põgenedes ühe juurest teise juurde, vaid jäädes nende kahe piirile, suutes seista silmitsi mõlemaga. Niikui toimub põgenemine, hakkab kannatuseratas keerlema.

Kogeda oma “vaenlase” ees hirmu ja vastumeelsust - ja ometigi ka austust ja imetlust - eks see või olla üks selliharjutusi teel Kristusse sulnisse inetusse, Jesaja 53 “valudega mehesse”, kel pole “ei nägu ega tegu”.

DiaTheo, 2005-07-30 09:17:56

Et sa ka viitsisid, glavlit! Tubli!
:-))))

33338, 2005-07-30 09:29:04

Peetter: “elu Txes onn oks`üümoron”

1) pole sellge miss elukas on Txde. seni palju kasutatud ja lxhverdatud kujd senisejd arrvamusilugedes mejje arusaamad küll ej kattu.
2) mida peakks tähädama selline suvaline A+E nagu “elu Txes”? kuss ülttse saab elu ólla. ja kujj elule on minngi uus tähändusanttud, sis tuleks ka see éelnevalt määratleda.
3) A E’s onn U - mida annab se meelevalldne U (anttudjuhul oks`üümoron)? ja kummb on vassturääkkiv, A vxjj E?

méeldetuletuseks: minujúurde pxrrgússep'ääsämiseks pole vaja teha síssesáamis kirjandit.

Konsultant, 2005-07-30 10:27:00

PL-ike ei väsi otsimast kinnitust oma teooriale, et neurootiline tõmblemine kuidagi vaimsete kõrgustega seotud on.

Kahju küll, kuid ei ole.

PL-i armsate oksümoronite hulka võime lisada veel

Hoogne Paigaljooks
Õpetlik Rumalus
Möirgav Lollus
Arusaadav Tühipäisus (kiirgusega või ilma)

DiaTheo, Vaikus ... mhhh, 2005-07-30 13:02:30

Klikin puhtjuhuslikult lingile “Tagasi artikli juurde”.

...............

*Tõepoolest on Kristus kõigi romantikute eelkäija ja arhetüüp.*

*Kristuse loomuse aluseks on loovus ja armastus.*

*Ainult loovus ja armastus on võimelised mõistma ...*

*Mis iganes juhtub kellelegi, juhtub meile kõigile.*

*Meie oleme omamoodi osalised kõiges maailma hea- ja süütegudes.*

*Me oleme üks nagu Kristus ja Isa on üks.*

*Ja sestap me pääseme vaid tema läbi.*

*Kui me räägime suurtest armastajatest, siis on Kristus kahtlemata suurim.*

*Kui Kristus ütles, et uue käsu annan ma teiele, et te peate üksteist armastama nii nagu mina teid olen armastanud, siis ütles ta lihtsalt seda, et me kõik oleme üks.*

*Kristuse tulekust saadik on iga inimese ajalugu terve maailma ajalugu või võib selleks saada.*

................

Kui palju vastukõmisevat tühjust, eimidagiütlemisi, mõttetusi, sisutusi põhjuseta ja põhjenduseta ritta laotud.

Teisalt, mis saakski olla selekteerivaks kriteeriumiks olemasolevale fiktsioonikuhilale fiktsioonilisa juurdekuhjamisel!

33338, 2005-07-30 13:39:24

keeleline superdis on see su näjdislause:
“me oleme ükks nagu krisstus ja isa onn ükks”

kass “ükks nagu krisstus” vxjj “ükks nagu krisstus ja isa”? esimeseljuhul tekib küsimus laúseosiste seosstatusest, tejseljuhul lxpu “isa onn ükks” mxttekusest/vajalikkusest. kxlab samuti nagu “pojss on pakks nagu siga ja rohi on roheline”.

ja 1.'st laúsest vxjjb välljanxjjdu sellegi nagu oleks Issa olld ROMÀNTIK! tekib küsimus kas ka see on tähhtis et tema püksid olid allid vxj mustad vxj pruunid?

Hele, Masing, 2005-07-30 16:18:34

Mul tõesti ei ole häbi, et olen pakkunud oma südant. Mõne aasta eest katsusin seda, siis mind kurvastas irvitavate ilmete nägemine. Täna ei seegi mitte. Teie võite tallata teda, võite arvustada või panna tulevikuks kõrvale. Mõned teist siiski nüüd mõistavad. Neile ma rääkisin. Neist ma loodan, et nemad pääsevad. Ega tarvitse ükskord seista sääl, kus mina praegu. Sest mulle ei öelnud keegi neidsamu sõnu, mida pidanuksin teadma. Minul ei olnud ühtegi tuge maailmas. Kahtlesin alati, kas mu taip teistest ja endast on õigustatud või ainult originaalitsemishullus.

Hele, Masing, 2005-07-30 16:25:35

Nüüd ma tean, et mu tunded olid õiged, ja tänan Jumalat. Aga nüüd mu taip mind enam ei päästa. Liiaks vähe on jäänud aega elada seda. Olgu mu olemus õpetuseks neile, kes suudavad olla Teises Maailmas. Et nad mingil tingimusel oma kaht jalga ei katsuks istutada sellesse maailma.
...

Olge võõrad siin ja majalised. Pidage meeles, et teie pole päris üksi ja pidage meeles, et Teine Maailm on olemas.

DiaTheo, 2005-07-30 16:55:05

Nüüd ma tean, et ma talitasin õigesti, kui jätsin tähelepanuta Jumala kõik manitsused, jääda pidama Teises Maailmas.

Voogu, Voogu oli see, kes avas mu silmad ja tundemaailma Kolmanda Maailma tarbeks!

Olge ajutised nii Esimeses kui Teises Maailmas! Külastage põgusalt Kolmandat Maailma, sest ... ega sellega siis paradiisitee ei piirdu!

Ärge kunagi kahelge selles, et ka Viies Maailm on olemas.

Olgu minu olek teile pirruvalguseks arenguteel Kuuendassegi Maailma!

Konsultant, 2005-07-30 17:34:47

Hele, tark inimene oleks suurmehe halinad siia toomata jätnud. Kasvõi pieteeditundest tema vastu.

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-07-30 19:19:27

Konsultant, 2005-07-30 17:34:47

Loe kirju uuesti ja tähelepanelikumalt, siis saad aru. :)

Kõike head.

Hele, Masing, 2005-07-30 19:50:24

Seepärast, et mu aknaid pidi kevadvihma joad
on soojad,
olen mina.
Ja mitte mulle ei meeldi need, kes julgevad öelda oma täitsuses,
et mägesid pole,
enam mitte ei meeldi need, kes tulevad mägedelt maha,
nägemata yhtki torni,
Issand Jumal, miks nad peaksid meeldima mulle?

Tykktykilt Sina võtad tagasi kõik, mis andsid korra,
nagu laps riisub nukku, kes pole õppinud naerma
ega kõnni.
Kyllap ammu enne surma võtad ära mult usu,
võtad teadmise, et ma võinuksin midagi teha
Sinu meelehääks.
Nende jaoks mind nagunii pole, kes mägesid teada ei soovi või näha,
nende tarbeks ei mõista ma midagi.
Aga Sulle?

Kas Sa jätad mulle teadmise tuua Su kõrgete kulmude ette,
raasu teadmist sellest, et muiste aimasin Sind,
olen uskunud kunagi?
Kui Sina kaotad sellegi jälje, enne kui teed mu tyhjaks,
heidad raudsesse järve nagu pihutäie turvast,
palju Sa teed, kui näitad, kuis kõlbmatuks jäin,
sest ma olnud Sinu pihus,
siiski Sinu pihus.

Sellestki lootust, oh, kyllalt!

Konsultant, 2005-07-30 20:07:18

Parem jätame Hele, Masing, 2005-07-30 19:50:24
analüüsimata, muidu mõned solvuvad nii et nägu jääb elu lõpuni viltu.

PL, 2005-07-30 22:15:01

Parem jätame Hele, Masing, 2005-07-30 19:50:24
analüüsimata, muidu mõned solvuvad nii et nägu jääb elu lõpuni viltu.

PL: Oled Sa ikke hää inime.

Või on Masingu kibestumus kellelegi uudis?

***