Sulnis Kristus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 2518 kommentaari.

RJR, 2005-08-26 12:16:36

Mati Undiga noores Tartus

60ndate lõpu Tartu oli kui suur hiliskevade. Ülikooli klubis toimusid edasi “Rajaca” paroodiaõhtud ja kuulsast Suitsu-õhtust kasvas otsekui loomulikult välja Toominga-Hermaküla teatriuuendus.

Tundus, et nad teevad ikka midagi väga olulist. Midagi eksistentsiaalselt ülitähtsat. Midagi tõelist. Ja pole siis ka imestada, et minagi sinna kippusin ja Toominga ka ära rääkisin, et ta mind truppi võtaks.

Paraku oleks see mu niigi ülemäärasele kõrkusele juba ohtlikult liiast olnud ja päris proosaline pohmakas ei lubanud mu kokkulepit ajal kohale minna. Pärast Kiho ütles, et Tooming küsinud, et mis selle noore Raavega siis hakkas, et ei tulnud. Ütle, et luftitab, sõnasin mina ja ei saanud kuidagi jagu kummalisest sisetundest, et ma tõesti ei peaks sinna minema.

UNT JA VAHING LAUA ALL

Unti ja Vahingut kohtasime esimest korda doktor Ago Kivilo juures, kus Vahingul järjekordne Spiel käsil oli. Nad nimelt roomasid Undiga poolhämaras toas mööda põllusuurust põrandat – ikka ja jälle suure eestiaaegse kirjutuslaua alt läbi.

Kui Unt taas parajasti oli laua alt välja tulemas ja oma sassis pead tõstis, pani Vahing äkki tule põlema ja ütles. “See roomaja on raffakirjanik Mati Unt.” Selline katkestus ja publiku tähelepanu oli Undile muidugi suht ootamatu.

Külalised ei osanud selle peale midagi kosta. Õhku jäi värelema aim, et kui Vahing ka ei mõnita Unti, on Unt kuidagi omapäraselt Vahingu meelevalla all. Teatraalsust oli Undi toonases pidupanemises aga küllaga.

UNT ÄHVARDAB ÄRATUSKELLAGA

Kord kohtasin lõbusat Unti koos ühe intelligentse venelasega Riia mäel. Unt teatas kohe kaaslasele, et oma elu kriisihetkedel kohtab ta alati noort Raavet. Kutsusin nad siis enda poole. Šarmantne venelane ei olnud keegi muu kui Lotmani parem käsi ja tulevane semiootikaprofessor Igor Tšernov.

Rääkisime veini juues hommikuni. Unt heitis vahepeal pikali. Kui olime Tšernoviga millegipärast oma jutuga Maupassanti ja Tšehhovi võrdlemiseni jõudnud, ärkas Unt üles ja lubas meid kellaga visata, kui me veel mõne kirjaniku nime nimetame. Ning siis kui, me veel kirjandusest räägime. Ja ka siis, kui me veel üldse midagi räägime. Igatahes hakkas ta meid selle kellaviskamisega – keeldudes kella käest andmast – santažeerima, nii et meil tuli oma vestlus lõpetada ja temaga tegelema hakata. Kõigepealt muidugi paluda, et ta seda kella vastu ahju puruks ei viskaks, mida ta oli just nõuks võtnud teha.

RAAMATUTE VÄLJAVISKAMINE

Olin just andnud oma Tartu kesklinnakorteri võtmed Paul-Eerikule, et nad võiksid sinna minna pidu jätkama – kuniks me oma asjaajamistega valmis jõuame.

Kui koju saabusin, oli korter rahvast täis ja kõikjal söödi kapsast. Jaan Tooming istus mu õe toas siinpool voodit eraldavat eesriiet ja ajas juttu, ise õe pilti käes hoides.

Küsisin, et miks nii.

Jaan ütles, et teisele poole ei lubatud minna.

Paul-Eerik ja Johnny B. hakkisid köögis kapsast. Mati Unt käis siin seal edasi tagasi ja oli kuidagi väga ärritatud. Siis ütles, et peab ära minema.

Saatsin ta välja. Kui me ukse juures lähestikku seisime, küsisin Mati pungil põue vaadates:

“Mati, mis raamatud need sul põues on…“

“Ei midagi,” ütles Mati ja pani käed rinnale otsekui Joosep Toots.

“Näita aga välja…” ütlesin ja võtsin otsast kinni.

“Kuule, need ju minu raamatud,“ jätkasin siis ja mõtlesin ise, et pagana pihta, need olid ju all kapis. Kuidas see võimalik on?

“Trükitud paber on mürgine,“ ütles Unt.

Üks raamatutest oli sellesamuse Maupassanti, kelle pärast pidime Tšernoviga äratuskellaga saama, mälestusraamatu “Vee pääl” eestiaegne väljaanne.

“Mõned raamatud lihtsalt ärritavad mind ja ma pean nad ära viskama,” ütles Mati.

“Mati,“ vastasin, “Sa võid oma raamatutega teha mis tahad, aga need paneme nüüd tagasi“.

“Ega ma ainult oma raamatuid minema ei viska, viimane kord viskasin Vahingu raamatud ka aknast välja,“ ütles Mati ja vaatas mulle kuidagi eriti süütult otsa.

Pärast küsis mu toonane sõbranna, et äkki tahtis Mati raamatud hoopis ära virutada, et äkki on ta kleptomaan.

“Seda ma küll ei usu,” ütlesin.

BAROKSED SEITSMEKÜMNENDAD

Ja siis tuli pikk seitsmekümnendate pärastlõuna. Otse kui oleks kell olnud kogu aeg kaks. Seitsmekümnendad olid kui üks pikk täissöönud põuaaeg, enesega rahulolev, ent palju värvivaesem, kui veel see võimalusi täis kadunud kevade.

Kuigi Praha-kevad summutati, suubus Tartu kevad kuidagi sujuvalt 70ndate asisesse südasuvve. See oli otsekui renessansi sumbumine barokki, ühte suurde Theatrum Dei päeva, mil ärksam elu tõepoolest teatri ja muusika ümber keerles. Jaak Joala ja Tõnis Mägi olid varsti kuulsamad kui Unt või Vahing.

Ajastu soosis marionette ja kellele see väga vastu hakkas, sellest sai vagabund, dissident või alkohoolik.

Midagi aga oli ärganud ja sellest ei saanud enam päris lahti, see miski ei leidnud omale kohta maailmas ning püüdis end ilmutada nii seltsielus ja ehitusmalevas, kui ka muusikas ja teatris, kus ta näiteks ka Jaan Toominga Uku Masingu tipplavastustes välja tuli.

kaak, 2005-08-27 07:29:15

Thanks, RJR...nende viimaste kommentaaride eest!

Oli üllatavalt meeldiv ja refreshing lugeda...ka seitsmekümnendaid oled iseloomustanud tabavalt.

Olen ka ise proovinud sellele ajajärgule mingit adjektiivi välja mõelda...aga sinu oma oli vist parem.

Sa võiksid üldse selle obligatoor-religioosse külma pudru asemel ka midagi ilmalikku kirjutada.

Selleks näikse sul annet ja elukogemusi olevat päris mehiselt.

RJR, Kaak, 2005-08-29 16:04:33

Tänan, Kaak

RJR, 2005-08-29 16:10:47

Eks ma vahest kirjuta teises võtmes ka ja jätkan siingi selliseid päevamõttei-marginaale.

Aga eks nad mul ikka kipu sinna metafüüsikasse otsapidi minema...:-)))

Kuulasin laupäeval Vikerraadio ööülikoolist Lembit Petersoni - kelle emaga töötasime mõnda aega koos: suurepärane väga töökas ja aus naine: parktiliselt usaldasingi kogu ettevõtmise tema hoolde - saadet “Pealisülesanded”.

Tuum oli, et elus ja loomingus peab tegelikult olema üks ja seesama asi MIDA SA VÄGA TEHA TAHAD JA SULLE ENDALE SELGE MIKS?

Ja kuigi päris üksi ei sa meist keegi on olulisim vaimse arengu mõõt, mitte müstiline kogemus vaid töö enda kallal.

Panso oli kord ühelt Petseri kloostri mungalt küsinud, et mis on talle siin kloostris kõige tähtsam. Ja munk vastanud: Töö enda kallal.

RJR, 2005-08-30 13:49:32

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=299318 - siin ka üks suvine reiskiri

RJR, 2005-08-30 13:50:53

Vabanenud inimesena surevas Veneetsias

Raivo J. Raave

Turistidest tulvil Veneetsia on valusalt vaikne – ratastel sõidukite puudumine annab aimu, kuidas kõlasid linnad enne autosid, tramme ja sääreväristajaid.
Foto: Raivo J. Raave

Veneetsia lõhnab ehtsa dekadentsi järele. Ühelt poolt tuleb see kanalitest kerkivast pisut roiskunud lõhnast, teisalt Veneetsia otseses tähenduses merre vajumisest. Viimasega küll võideldakse pumpade ja kindlustustega, aga Veneetsia vajub ikkagi.

Sel aastal valmis väike kindlustustamm ka Piazza San Marko merepoolsesse tiiba, kust tõusuvesi aeg-ajalt platsi üle ujutas.

Püha Markuse platsi tänavakohvikutes teine teisel pool väljakut mängivad soliidsed orkestrid süvendavad veel enam dekadentsi tunnet. Aga ei saa salata, sel on oma võlu. Petrarca nimetas Veneetsiat teiseks maailmaks. Ja Püha Markuse platsi tuvid, kes tulevad sul otse käelt sööma, on ka otsekui teisest maailmast.

Veneetsia hõng

Veneetsia hõngu moodustavad seesama linna omapärane, pisut seisnud õunu meenutav lõhn, eriline vaikus, kiirustamiseta rütm ja mingi müstiline salapära.

Veneetsia majad on ehitatud vaiadele nagu meil Tartu raatuse platsil ja paljude juurde pääseb ainult mööda kanaleid. Veneetsia on ainuke linn maailmas, kus puudub tavaline tänavatransport. On huvitav, et Veneetsia on turiste täis linna kohta harukordselt vaikne. Siin võime ette kujutada, millised olid linnad ilma autodeta.

Tänase Veneetsia eripära on, et linna on jäänud kõigest 28 000 põliselanikku. See ei tähenda, et kõik muud majad oleksid tühjad, vaid need on suuresti Euroopa ja Ameerika rahaaristokraatide käes, kes naudivad neis Veneetsia võlusid aastas kuu või paar nädalat. Kui sa oled Veneetsias natuke ringi vaadanud, siis mõistad neid: nad tahavad sidet Veneetsiaga, aga nad ei taha olla siin pidevalt.

Paraku ei ole kohalikel noortel Veneetsias suuremat tegevust. Linn elatub peamiselt turismist ja maskide, kuulsa veneetsia pitsi ning veneetsia klaasi valmistamisest.

Veneetsial on mere ja kanalite antud rütm, mida ei õnnestu rikkuda isegi turistidel, kuigi aastas käib neid Veneetsias oma 12 miljonit.

Maalid, mida peab nägema

Kui sõidad jõetrammiga Suurel kanalil või gondlitega väikestel, siis tunned, et Veneetsia ise on kunstiteos ja sa ei pea kuhugi midagi väga vaatama tõttama. See on vabastav tunne ega tähenda muidugi, et Veneetsias poleks midagi erilist vaadata.

Kui käid ära Rialto sillal ja uudistad selle ümbruse turgusid, kui silmitsed i Frari kirikus Tiziani Maarja taevaminekut, kui jätad aega Doodžide palee ja selle kuidagi kainestavalt mõjuva vangla ja Ohete silla jaoks, käid Püha Markuse kirikus ja vaatad selle kellatornist Veneetsia panoraami – siis on miinimumprogramm täidetud.

Maiuspalaks võiks muidugi kiigata veel Akadeemia galeriisse, kus eriti võiks esile tõsta Grigorione müstilist “Äikest” – käibib tubli 150 versiooni, mida ja milleks Grigorione sellel pildil kujutas – ja muidugi Carpaccio fantastilist “Hullu tervendamist”. Carpaccio on kõige veneetsialikum kunstnik, kuigi tavaliselt peetakse selleks Veneetsia vaateid kujutanud Canalettot, sest ta ühendab Veneetsia suursugususe ja lihtsuse, selle fantastilisuse ja ootamatu harilikkuse. Carpaccio ei ole fotograaf: ta annab edasi kunsti tõde, mis on sümbolistlik.

Ning – last but not least – tuleks vaadata ka Veronese “Pidusööki Levi majas”. Veronese pidi algul kujutama Püha õhtusöömaaega, siis aga tekkisid apostlite kõrvale neegerorjad, purjus saksa sõdurid, narrid, kääbused ja koerad. Kui Veronese käest küsiti, kas ta arvab, et need kõik olid Issanda viimasel söömaajal, siis vastas Veronese puhtsüdamlikult: muidugi mitte, aga mul jäi lõuendil lihtsalt ruumi üle...

Ei oleks aus jätta mainimata ka Carpaccio “Kaht veneetslannat” – ehk “Kaht kurtisaani”, nagu neid tavaliselt nimetatakse –, mida inglise kultuuriloolane Ruskin peab maailma kaunimaks maaliks ja mille repro rippus pidevalt Modigliani ateljees – see aga paikneb pisut eemal Correri muuseumis.

Pahelisuse aura

Nüüd võidki rahulikult jalgu puhata, istudes kas või mõnda Püha Markuse platsi luksuslikku tänavakohvikusse ja tellides ühe espresso – arve tuleb küll teeninduse ja muusika eest poole kallim kui kohv Tallinna Raekoja platsil, aga hea enesetunne on ka midagi väärt – ja võid rahulikult hakata mõtlema Veneetsia varjatud poolele – mängudele maskide taga.

Samas ei saa jätta nentimata, et kui itaalia noormehed võivad olla tõelised pärlid, siis neiud jäävad tänapäeval küll meie kandi omadele alla.

Ajaloos on Veneetsia olnud väga kaval linn. Hoidudes ristisõdadest kõrvale rikastus ta ristisõdade arvel kõige enam. 16. sajandil kerkis isegi idee näha Veneetsias uut Roomat.

On tõsi, et Veneetsias on oma pahelisuse aura. Veneetsia on raskejalgne erootilisest pärandist. Iga gondlimees võib teile näidata oma kandidaati majast, milles peatus Casanova – ja ilmselt ükski neist ei luiska. Siin on oma erootilisi poeese kirjutanud Byron, Shelley, George Sand ja Alfred Musset. Isegi Igor Stravinski ja Richard Wagneri – kes muide suri selles linnas – Veneetsia perioodi loomingust ei puuudu mõningane erootiline kõla.
Kui Tinto Brassi erootilised filmid – millest paljude tegevus toimub Veneetsias – välja arvata, siis ilmselt siiani tuntuim Veneetsia lugu on Thomas Manni “Surm Veneetsias” ja selle järgi tehtud Visconti film, mis meiegi teles jooksnud. See on vananeva kirjaniku (kellest kunstilistel kaalutlustel saab filmis helilooja) ja piltilusa noormehe armastuse lugu. Väga veneetsialik. Just hõngult.

Juudi päritolu ameerika kirjanik Erica Jong, kes julgelt Veneetsia gigoloid kasutas või õigupoolest sellest julgelt rääkis, ütleb, et 16. sajandi Veneetsia oli nagu 20. sajandi Manhhattan – täis Euroopast ja Lähis-Idast välja aetud juute, kel oli määratud kristlikku maailma rikastada ja jäädavalt muuta. Ka Shakespeare’i “Veneetsia kaupmees” on lugu samal teemal.

Muide, Veneetsias ei olevat tavalist kuritegevust – paitsi karnevali ajal sisserändavad Napoli taskuvargad.
Veneetsial on oma eriline lummus – encorcellement, nagu tuntud erootikakirjanik Anais Nin seda nimetab. Veneetsias on võimalik olla ühekorraga eri ajastutes, kanda eri maske ja elada eri elusid. Naljakas, aga sa tunned end Veneetsias ka ise parema inimesena. Vabana surevas linnas.

RJR, 2005-09-01 10:28:44

Võimalik, et mu hing on pisike
ja ego suur
sest vahel pigistab tõesti

samas mahuvad sellesse hinge
ka asjad, mis paljudel ei mahu

minu jaoks on vahest isegi hämmastav
et mõni hingelugu või
pihtimus või juhtum
mis mu meelst on
liigagi inimlik
on teisele appi-kui-hirmus ja kole-kole

tõesti: midagi inimlikku pole mulle võõras

aga ma arvan ühes sinuga, et hing võiks tõesti veel suurem olla...:-)))

ja siin ei aitagi muud
KUI TÖÖ ENDA KALLAL

uuk, 2005-09-01 16:21:31

RjR

Äitüma

uuk, 2005-09-01 16:27:05

rjr

Ainult Florovski puhul katkestasid selle kõrgloome repressioonid - aga suureks jäi ta ikka.

Pigem sai läbi nende suureks, suuremaks kui teised Su nimistut ehtinud.

toomas, RJR, 2005-09-05 14:16:03

Aitäh impressioonide eest Undi teemadel.

Huvitaval kombel keerles meie jutt reedesel Sõpruskonna Suvelõpupeol täpselt samas võtmes Undi näitel esteetika ja eetika vahekorra üle.

Mäletan omal ajal rohelise lehena “Sügisballi” lugenult, kuidas see raamat mind äärmiselt rõhuma hakkas. “Kollasest kassist” on siiani meeles haavatasaamise tunne sellest, kui Unt seal Eesti Vabariigi üle parastas.

Mati Undilt, Tegelikkuse Keskus 11, 2005, 2005-09-17 20:18:34

Häbi! Häbi! (2)
Mati Unt , 11/2005
AH ET VENE AJAL OLI PAREM??? TUTKIT, BRAT! Mati Unt kirjeldab, miks ta vihastab, kui loeb sotsioloogilisi uuringuid.
Aeg-ajalt meenutatakse ebameeldivaid asju, mis tuju ära viivad. Lugesin, et pool Eesti venekeelsest elanikkonnast leiab, et nõukogude ajal oli elu parem, eestlastest arvab nii ligi kolmandik!

KÕIGEPEALT ARVUD

Küsimust “Kas tavalise inimese elu oli nõukogude perioodil parem kui tänases Eestis?” jaatas täielikult 12% mitte-eestlastest, üldiselt oli sellega nõus 39%.

Et nõukogude ajal oli tavainimese elujärg parem, oli kindel 7% vastanud eestlastest, üldiselt toetas seda 22%. 66% eestlastest arvas möödunud nädalal korraldatud uuringu järgi, et praegu on Eestis tavainimesel parem kui nõukogude ajal, venekeelsest elanikkonnast arvas nii 38%.

Ka 55–74-aastastest eestlastest ei nõustunud 60% väitega, et nõukogude aastatel oleks elujärg parem olnud. 18–30-aastastest eestlasest leidis juba 71%, et praeguses Eestis on tavalisel inimesel elu parem kui nõukogude ajal.

Küsitletud mitte-eestlastest ütles 35–74-aastaste vanuserühmas 52%, et nõukogude ajal oli parem elada, 18-34-aastastest arvas nii 48%.

Nõukogude aega pidasid paremaks nii eestlaste kui venekeelsete seas valdavalt põhiharidusega inimesed, maaelanikud ja need, kelle teenistus pereliikme kohta jäi alla 2000 krooni.

RIKASTE JA VAESTE KURITÖÖD

Kordasin need arvud üle, kuna nad on päris masendavad. No teisalt – ega nad nii hullud ka pole, et meelt heitma paneksid. Ühiskond on ikka keerulisem, kui arvata oskad ja veel läikiva pealispinna all hiilib vaikselt mingi krokodill või säga. Ja jõuad sa siis alati teiste pärast meelt heita, vaata, et endagagi hakkama saad.

On loomulik, et inimesi ei ei huvita vabadus, vaimsus ja kultuur. Ta tahab ennekõike süüa, sest Brechti Kolmekrossiooperi järgi käib järjekord nii: enne lobi, siis moraal. BB oli arvamusel, et, kui heaolu paraneb, siis paraneb ka ühiskonna moraal.

See on ikka väga kahe otsaga asi. Muidugi, me teame, mis toimub krimonogeensetes agulites, kuid teisalt teame, et rikkad inimesed, kel “lobi” jalaga segada, teevad hirmuäratavalt suuri kuritegusid: tapavad naisi, peidavad miljoneid… jumalt teab, mis nad kõik teevad. Muidugi, getoelaniku kuriteod kahvatuvad selle kõrval.

Nii et BB eksis väheke, või siis esitas kergesti vaidlustatava teesi.

TULETAGE IKKA MEELDE, MIS OLI!

Kuid väide, et vene ajal oli kõik odav, et kõlba kuhugi. Võib-olla oli “see” odav, aga “seda” polnud saada. Kas “letialususe” põhimõte, “defitsiidi” romantika on ikka inimestele nii kallis? Aastatepikkused auto- ja televiisorijärjekorrad? Eks nad tegid siis asja kallimaks, hingelähedasemaks ka.

Asjad, asjad… Eks need ole tänapäeva inimese lemmikud. Midagi häbiväärset selles siiski on. Arvan, et inimest teeb inimeseks siiski kultuur.

Mõtleme ometi ka välismaa saadete segamise peale, raamatute sissetoomise tsenseerimise peale, ja lõpuks muidugi selle peale, kui raske oli üldse pääseda välismaale! Peale muude komisjonide tuli seista ka parteikomitee koosoleku ees, kus osales ka “lihtne töölisklassi esindaja”, kes sulle küsimusi esitas!

Ohjeldamatu demagoogia ja kaksikideoloogia!
Väärastunud seksuaalmoraal!
Igapäevane ja igaöine nuhkimine!
Võib-olla oli piim odavam, aga kas inimväärikus midagi ei maksa?
No siis ei maksa ja sellepärast on häbi.
Ah et vene ajal oli parem!

Venelastest endist võib veel aru saada, neil tuli nüüd juurde keeleprobleem ja teatud privileegide kadumine. Aga see peaaegu kolmandik eestlastest!

Mati Undilt, Tegelikkuse Keskus 11, 2005, 2005-09-17 20:19:10

Häbi! Häbi! (2)
Mati Unt , 11/2005
AH ET VENE AJAL OLI PAREM??? TUTKIT, BRAT! Mati Unt kirjeldab, miks ta vihastab, kui loeb sotsioloogilisi uuringuid.
Aeg-ajalt meenutatakse ebameeldivaid asju, mis tuju ära viivad. Lugesin, et pool Eesti venekeelsest elanikkonnast leiab, et nõukogude ajal oli elu parem, eestlastest arvab nii ligi kolmandik!

KÕIGEPEALT ARVUD

Küsimust “Kas tavalise inimese elu oli nõukogude perioodil parem kui tänases Eestis?” jaatas täielikult 12% mitte-eestlastest, üldiselt oli sellega nõus 39%.

Et nõukogude ajal oli tavainimese elujärg parem, oli kindel 7% vastanud eestlastest, üldiselt toetas seda 22%. 66% eestlastest arvas möödunud nädalal korraldatud uuringu järgi, et praegu on Eestis tavainimesel parem kui nõukogude ajal, venekeelsest elanikkonnast arvas nii 38%.

Ka 55–74-aastastest eestlastest ei nõustunud 60% väitega, et nõukogude aastatel oleks elujärg parem olnud. 18–30-aastastest eestlasest leidis juba 71%, et praeguses Eestis on tavalisel inimesel elu parem kui nõukogude ajal.

Küsitletud mitte-eestlastest ütles 35–74-aastaste vanuserühmas 52%, et nõukogude ajal oli parem elada, 18-34-aastastest arvas nii 48%.

Nõukogude aega pidasid paremaks nii eestlaste kui venekeelsete seas valdavalt põhiharidusega inimesed, maaelanikud ja need, kelle teenistus pereliikme kohta jäi alla 2000 krooni.

RIKASTE JA VAESTE KURITÖÖD

Kordasin need arvud üle, kuna nad on päris masendavad. No teisalt – ega nad nii hullud ka pole, et meelt heitma paneksid. Ühiskond on ikka keerulisem, kui arvata oskad ja veel läikiva pealispinna all hiilib vaikselt mingi krokodill või säga. Ja jõuad sa siis alati teiste pärast meelt heita, vaata, et endagagi hakkama saad.

On loomulik, et inimesi ei ei huvita vabadus, vaimsus ja kultuur. Ta tahab ennekõike süüa, sest Brechti Kolmekrossiooperi järgi käib järjekord nii: enne lobi, siis moraal. BB oli arvamusel, et, kui heaolu paraneb, siis paraneb ka ühiskonna moraal.

See on ikka väga kahe otsaga asi. Muidugi, me teame, mis toimub krimonogeensetes agulites, kuid teisalt teame, et rikkad inimesed, kel “lobi” jalaga segada, teevad hirmuäratavalt suuri kuritegusid: tapavad naisi, peidavad miljoneid… jumalt teab, mis nad kõik teevad. Muidugi, getoelaniku kuriteod kahvatuvad selle kõrval.

Nii et BB eksis väheke, või siis esitas kergesti vaidlustatava teesi.

TULETAGE IKKA MEELDE, MIS OLI!

Kuid väide, et vene ajal oli kõik odav, et kõlba kuhugi. Võib-olla oli “see” odav, aga “seda” polnud saada. Kas “letialususe” põhimõte, “defitsiidi” romantika on ikka inimestele nii kallis? Aastatepikkused auto- ja televiisorijärjekorrad? Eks nad tegid siis asja kallimaks, hingelähedasemaks ka.

Asjad, asjad… Eks need ole tänapäeva inimese lemmikud. Midagi häbiväärset selles siiski on. Arvan, et inimest teeb inimeseks siiski kultuur.

Mõtleme ometi ka välismaa saadete segamise peale, raamatute sissetoomise tsenseerimise peale, ja lõpuks muidugi selle peale, kui raske oli üldse pääseda välismaale! Peale muude komisjonide tuli seista ka parteikomitee koosoleku ees, kus osales ka “lihtne töölisklassi esindaja”, kes sulle küsimusi esitas!

Ohjeldamatu demagoogia ja kaksikideoloogia!
Väärastunud seksuaalmoraal!
Igapäevane ja igaöine nuhkimine!
Võib-olla oli piim odavam, aga kas inimväärikus midagi ei maksa?
No siis ei maksa ja sellepärast on häbi.
Ah et vene ajal oli parem!

Venelastest endist võib veel aru saada, neil tuli nüüd juurde keeleprobleem ja teatud privileegide kadumine. Aga see peaaegu kolmandik eestlastest!

Mati Undilt, Tegelikkuse Keskus 11, 2005, 2005-09-17 20:19:16

Häbi! Häbi! (2)
Mati Unt , 11/2005
AH ET VENE AJAL OLI PAREM??? TUTKIT, BRAT! Mati Unt kirjeldab, miks ta vihastab, kui loeb sotsioloogilisi uuringuid.
Aeg-ajalt meenutatakse ebameeldivaid asju, mis tuju ära viivad. Lugesin, et pool Eesti venekeelsest elanikkonnast leiab, et nõukogude ajal oli elu parem, eestlastest arvab nii ligi kolmandik!

KÕIGEPEALT ARVUD

Küsimust “Kas tavalise inimese elu oli nõukogude perioodil parem kui tänases Eestis?” jaatas täielikult 12% mitte-eestlastest, üldiselt oli sellega nõus 39%.

Et nõukogude ajal oli tavainimese elujärg parem, oli kindel 7% vastanud eestlastest, üldiselt toetas seda 22%. 66% eestlastest arvas möödunud nädalal korraldatud uuringu järgi, et praegu on Eestis tavainimesel parem kui nõukogude ajal, venekeelsest elanikkonnast arvas nii 38%.

Ka 55–74-aastastest eestlastest ei nõustunud 60% väitega, et nõukogude aastatel oleks elujärg parem olnud. 18–30-aastastest eestlasest leidis juba 71%, et praeguses Eestis on tavalisel inimesel elu parem kui nõukogude ajal.

Küsitletud mitte-eestlastest ütles 35–74-aastaste vanuserühmas 52%, et nõukogude ajal oli parem elada, 18-34-aastastest arvas nii 48%.

Nõukogude aega pidasid paremaks nii eestlaste kui venekeelsete seas valdavalt põhiharidusega inimesed, maaelanikud ja need, kelle teenistus pereliikme kohta jäi alla 2000 krooni.

RIKASTE JA VAESTE KURITÖÖD

Kordasin need arvud üle, kuna nad on päris masendavad. No teisalt – ega nad nii hullud ka pole, et meelt heitma paneksid. Ühiskond on ikka keerulisem, kui arvata oskad ja veel läikiva pealispinna all hiilib vaikselt mingi krokodill või säga. Ja jõuad sa siis alati teiste pärast meelt heita, vaata, et endagagi hakkama saad.

On loomulik, et inimesi ei ei huvita vabadus, vaimsus ja kultuur. Ta tahab ennekõike süüa, sest Brechti Kolmekrossiooperi järgi käib järjekord nii: enne lobi, siis moraal. BB oli arvamusel, et, kui heaolu paraneb, siis paraneb ka ühiskonna moraal.

See on ikka väga kahe otsaga asi. Muidugi, me teame, mis toimub krimonogeensetes agulites, kuid teisalt teame, et rikkad inimesed, kel “lobi” jalaga segada, teevad hirmuäratavalt suuri kuritegusid: tapavad naisi, peidavad miljoneid… jumalt teab, mis nad kõik teevad. Muidugi, getoelaniku kuriteod kahvatuvad selle kõrval.

Nii et BB eksis väheke, või siis esitas kergesti vaidlustatava teesi.

TULETAGE IKKA MEELDE, MIS OLI!

Kuid väide, et vene ajal oli kõik odav, et kõlba kuhugi. Võib-olla oli “see” odav, aga “seda” polnud saada. Kas “letialususe” põhimõte, “defitsiidi” romantika on ikka inimestele nii kallis? Aastatepikkused auto- ja televiisorijärjekorrad? Eks nad tegid siis asja kallimaks, hingelähedasemaks ka.

Asjad, asjad… Eks need ole tänapäeva inimese lemmikud. Midagi häbiväärset selles siiski on. Arvan, et inimest teeb inimeseks siiski kultuur.

Mõtleme ometi ka välismaa saadete segamise peale, raamatute sissetoomise tsenseerimise peale, ja lõpuks muidugi selle peale, kui raske oli üldse pääseda välismaale! Peale muude komisjonide tuli seista ka parteikomitee koosoleku ees, kus osales ka “lihtne töölisklassi esindaja”, kes sulle küsimusi esitas!

Ohjeldamatu demagoogia ja kaksikideoloogia!
Väärastunud seksuaalmoraal!
Igapäevane ja igaöine nuhkimine!
Võib-olla oli piim odavam, aga kas inimväärikus midagi ei maksa?
No siis ei maksa ja sellepärast on häbi.
Ah et vene ajal oli parem!

Venelastest endist võib veel aru saada, neil tuli nüüd juurde keeleprobleem ja teatud privileegide kadumine. Aga see peaaegu kolmandik eestlastest!

Mati Undilt, Tegelikkuse Keskus 11, 2005, 2005-09-17 20:19:37

Häbi! Häbi! (2)
Mati Unt , 11/2005
AH ET VENE AJAL OLI PAREM??? TUTKIT, BRAT! Mati Unt kirjeldab, miks ta vihastab, kui loeb sotsioloogilisi uuringuid.
Aeg-ajalt meenutatakse ebameeldivaid asju, mis tuju ära viivad. Lugesin, et pool Eesti venekeelsest elanikkonnast leiab, et nõukogude ajal oli elu parem, eestlastest arvab nii ligi kolmandik!

KÕIGEPEALT ARVUD

Küsimust “Kas tavalise inimese elu oli nõukogude perioodil parem kui tänases Eestis?” jaatas täielikult 12% mitte-eestlastest, üldiselt oli sellega nõus 39%.

Et nõukogude ajal oli tavainimese elujärg parem, oli kindel 7% vastanud eestlastest, üldiselt toetas seda 22%. 66% eestlastest arvas möödunud nädalal korraldatud uuringu järgi, et praegu on Eestis tavainimesel parem kui nõukogude ajal, venekeelsest elanikkonnast arvas nii 38%.

Ka 55–74-aastastest eestlastest ei nõustunud 60% väitega, et nõukogude aastatel oleks elujärg parem olnud. 18–30-aastastest eestlasest leidis juba 71%, et praeguses Eestis on tavalisel inimesel elu parem kui nõukogude ajal.

Küsitletud mitte-eestlastest ütles 35–74-aastaste vanuserühmas 52%, et nõukogude ajal oli parem elada, 18-34-aastastest arvas nii 48%.

Nõukogude aega pidasid paremaks nii eestlaste kui venekeelsete seas valdavalt põhiharidusega inimesed, maaelanikud ja need, kelle teenistus pereliikme kohta jäi alla 2000 krooni.

RIKASTE JA VAESTE KURITÖÖD

Kordasin need arvud üle, kuna nad on päris masendavad. No teisalt – ega nad nii hullud ka pole, et meelt heitma paneksid. Ühiskond on ikka keerulisem, kui arvata oskad ja veel läikiva pealispinna all hiilib vaikselt mingi krokodill või säga. Ja jõuad sa siis alati teiste pärast meelt heita, vaata, et endagagi hakkama saad.

On loomulik, et inimesi ei ei huvita vabadus, vaimsus ja kultuur. Ta tahab ennekõike süüa, sest Brechti Kolmekrossiooperi järgi käib järjekord nii: enne lobi, siis moraal. BB oli arvamusel, et, kui heaolu paraneb, siis paraneb ka ühiskonna moraal.

See on ikka väga kahe otsaga asi. Muidugi, me teame, mis toimub krimonogeensetes agulites, kuid teisalt teame, et rikkad inimesed, kel “lobi” jalaga segada, teevad hirmuäratavalt suuri kuritegusid: tapavad naisi, peidavad miljoneid… jumalt teab, mis nad kõik teevad. Muidugi, getoelaniku kuriteod kahvatuvad selle kõrval.

Nii et BB eksis väheke, või siis esitas kergesti vaidlustatava teesi.

TULETAGE IKKA MEELDE, MIS OLI!

Kuid väide, et vene ajal oli kõik odav, et kõlba kuhugi. Võib-olla oli “see” odav, aga “seda” polnud saada. Kas “letialususe” põhimõte, “defitsiidi” romantika on ikka inimestele nii kallis? Aastatepikkused auto- ja televiisorijärjekorrad? Eks nad tegid siis asja kallimaks, hingelähedasemaks ka.

Asjad, asjad… Eks need ole tänapäeva inimese lemmikud. Midagi häbiväärset selles siiski on. Arvan, et inimest teeb inimeseks siiski kultuur.

Mõtleme ometi ka välismaa saadete segamise peale, raamatute sissetoomise tsenseerimise peale, ja lõpuks muidugi selle peale, kui raske oli üldse pääseda välismaale! Peale muude komisjonide tuli seista ka parteikomitee koosoleku ees, kus osales ka “lihtne töölisklassi esindaja”, kes sulle küsimusi esitas!

Ohjeldamatu demagoogia ja kaksikideoloogia!
Väärastunud seksuaalmoraal!
Igapäevane ja igaöine nuhkimine!
Võib-olla oli piim odavam, aga kas inimväärikus midagi ei maksa?
No siis ei maksa ja sellepärast on häbi.
Ah et vene ajal oli parem!

Venelastest endist võib veel aru saada, neil tuli nüüd juurde keeleprobleem ja teatud privileegide kadumine. Aga see peaaegu kolmandik eestlastest!

marguse kommentaar, Tegelikkuse Keskus 11, 2005, 2005-09-17 20:20:03

Margus
06.09.2005, kell 12:43
Ühest küljest on muidugi õige üldistusi teha ja rääkida inimkooslust ühendavast osast - kultuurist, moraalist jne. Teisest küljest on see aga ikka ja jälle tavaline üldistamine. Alati jääb võimalus mis tahes propaganda ja show toimele vaatamata elada oma elu, elada oma moraalireeglite järgi. Mõned inimesed kangesti sügelevad nii siit kui sealt (pea pealt näiteks) ja kipuvad reageerima meie ilma suurtele mõjudele, kipuvad neid mõtestama ja teisteni omi mõtteid tooma. Ehk et inimkoosluses toimuvad protsessid ja need tuuakse üldusele deshifreerituna läbi teatava kunsti kätte. Kõik ei sõltu paraku ainult ideoloogiast, ametlikust kaksikmoraalist või millest tahes käibelolevast.

Inimesel on enda maailmatunnetus. Võiks isegi öelda, et enda tunnetus peaks olema elus põhiline. Kõik muu tema ümber toimuv aitab vaid endas midagi leida. Probleem on masside suunamises, sest massid teadupoolest ei ole lõpuni mõtlevad ja võivad teatavate nõksude abil hakata käituma nii nagu soovitakse. Kes siis enda siseilma vähe harinud, see kuulub rohkem massi. Aga isegi mass ei ole kõiges allutatav täielikule kontrollile. Sügav olmeinimene võib olla paremini jalad maas kui sügav intellektuaal. Sõltub kes.

Intellektuaalidel on kalduvus maailma võtta vastu selle põhjal, mis mõtted maailmas valitsevad. Olmeinimestel on teistsugune vastuvõtmisviis. Sestap satub tundeinimene, kui ta on mõtlev, vastuollu talle ebameeldiva mõtteväljaga palju enam kui olmekas.

Võiksin panna punkti aga mul jäi ütlemata põhiline. Suur osa maailma kunstis käsitlemisest on kas olemasoleva välja toomine või uue välja mõtlemine. Unt tõi olemasolevat välja, andis inimesele tunda, kuidas ta tegelikult tunneb. Noh, kuidas osa seltskonnast asju võtab. Samas ei ole maailm ainult see, mis siin on, vaid ka see, mis siin luuakse. Luuakse kui mitte lihtsalt uus vaid kui inimese enda siseilmast tulenev. Väga hea materjal mõtte avamiseks on samas numbris ilmunud artikkel Gorinist. Ei ole mitte ainult valitsevad tendentsid need põhilised. Kui kunstnik armastab (näiteks elu), kannatab (sest elu ei ole alati armastusväärne) ja vaatamata välisele toob välja oma sisemise, siis võib väline muutuda. Maailm luuakse uuesti ümber. Transformeeritakse. Teostub idee, et allakäigu vastu saab loovusega.

Luua võib teadupoolest kõike. Kui tavalised kogemused ammenduvad, minnakse otsima perverssuste kaudu uusi. Või tuuakse olemasolevad tunded paremini esile. Väidan, et suurim looming alab selle igavikulise mõistmisest, mis inimese endaga kaasa tuleb, mida ta on tulnud ilma tooma. Me vajasime seda igavikuhõngulist 20-30 aastat tagasi, me vajame veel rohkem nüüd. Praegune kurbus, tühjus ja roppus on 70ndate ja 80ndate paratamatuse hõngu tulemus. Kusjuures selles paratamatuses ei olnud midagi suurt. Suur oli võib-olla viimaste modernistide õhkamine nende jaoks kaduva maailmapildi taustal. Suur oli kindlasti looming, mis pani muinasjutufilmi kaudu paljud mõtlema endast mitte enam kui käsutäitjast vaid kui eneseteostajast. Transtsendentne sai immanentseks. Inimene tajus jälle, et temas on mingi alge ja tuleb alget edasi arendada. Et temas on looja. Aga looja selles paremas tähenduses, sest küllaltki rasketes oludes ei ole eriti vajadust otsida rõveduse ja perverssuse kaudu uusi kogemusi. Otsitakse midagi helget.

marguse kommentaar, Tegelikkuse Keskus 11, 2005, 2005-09-17 20:22:50

Margus
06.09.2005, kell 12:43
Ühest küljest on muidugi õige üldistusi teha ja rääkida inimkooslust ühendavast osast - kultuurist, moraalist jne. Teisest küljest on see aga ikka ja jälle tavaline üldistamine. Alati jääb võimalus mis tahes propaganda ja show toimele vaatamata elada oma elu, elada oma moraalireeglite järgi. Mõned inimesed kangesti sügelevad nii siit kui sealt (pea pealt näiteks) ja kipuvad reageerima meie ilma suurtele mõjudele, kipuvad neid mõtestama ja teisteni omi mõtteid tooma. Ehk et inimkoosluses toimuvad protsessid ja need tuuakse üldusele deshifreerituna läbi teatava kunsti kätte. Kõik ei sõltu paraku ainult ideoloogiast, ametlikust kaksikmoraalist või millest tahes käibelolevast.

Inimesel on enda maailmatunnetus. Võiks isegi öelda, et enda tunnetus peaks olema elus põhiline. Kõik muu tema ümber toimuv aitab vaid endas midagi leida. Probleem on masside suunamises, sest massid teadupoolest ei ole lõpuni mõtlevad ja võivad teatavate nõksude abil hakata käituma nii nagu soovitakse. Kes siis enda siseilma vähe harinud, see kuulub rohkem massi. Aga isegi mass ei ole kõiges allutatav täielikule kontrollile. Sügav olmeinimene võib olla paremini jalad maas kui sügav intellektuaal. Sõltub kes.

Intellektuaalidel on kalduvus maailma võtta vastu selle põhjal, mis mõtted maailmas valitsevad. Olmeinimestel on teistsugune vastuvõtmisviis. Sestap satub tundeinimene, kui ta on mõtlev, vastuollu talle ebameeldiva mõtteväljaga palju enam kui olmekas.

Võiksin panna punkti aga mul jäi ütlemata põhiline. Suur osa maailma kunstis käsitlemisest on kas olemasoleva välja toomine või uue välja mõtlemine. Unt tõi olemasolevat välja, andis inimesele tunda, kuidas ta tegelikult tunneb. Noh, kuidas osa seltskonnast asju võtab. Samas ei ole maailm ainult see, mis siin on, vaid ka see, mis siin luuakse. Luuakse kui mitte lihtsalt uus vaid kui inimese enda siseilmast tulenev. Väga hea materjal mõtte avamiseks on samas numbris ilmunud artikkel Gorinist. Ei ole mitte ainult valitsevad tendentsid need põhilised. Kui kunstnik armastab (näiteks elu), kannatab (sest elu ei ole alati armastusväärne) ja vaatamata välisele toob välja oma sisemise, siis võib väline muutuda. Maailm luuakse uuesti ümber. Transformeeritakse. Teostub idee, et allakäigu vastu saab loovusega.

Luua võib teadupoolest kõike. Kui tavalised kogemused ammenduvad, minnakse otsima perverssuste kaudu uusi. Või tuuakse olemasolevad tunded paremini esile. Väidan, et suurim looming alab selle igavikulise mõistmisest, mis inimese endaga kaasa tuleb, mida ta on tulnud ilma tooma. Me vajasime seda igavikuhõngulist 20-30 aastat tagasi, me vajame veel rohkem nüüd. Praegune kurbus, tühjus ja roppus on 70ndate ja 80ndate paratamatuse hõngu tulemus. Kusjuures selles paratamatuses ei olnud midagi suurt. Suur oli võib-olla viimaste modernistide õhkamine nende jaoks kaduva maailmapildi taustal. Suur oli kindlasti looming, mis pani muinasjutufilmi kaudu paljud mõtlema endast mitte enam kui käsutäitjast vaid kui eneseteostajast. Transtsendentne sai immanentseks. Inimene tajus jälle, et temas on mingi alge ja tuleb alget edasi arendada. Et temas on looja. Aga looja selles paremas tähenduses, sest küllaltki rasketes oludes ei ole eriti vajadust otsida rõveduse ja perverssuse kaudu uusi kogemusi. Otsitakse midagi helget.

http://www.tegelikkus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=923, 2005-09-17 20:54:07

Tabud eile ja täna (2)
Raivo J. Raave , 8/2005

ÜHISKONNA VÄIKESED JA SUURED MÜSTEERIUMID: Raivo J. Raave essee tabude tähenduses inimkonna arenguloos.
Sa võid astuda kevadöhe ja tunda pühaduse lähedust. Püha võib olla ka üks lõunasöök sõpradega. Sakraalne on laiem mõiste kui religioosne.

SAKRAALNE JA EROOTILINE EKSTAAS
Ka erootiline on minu jaoks sakraalne (ma tean, et kõigi jaoks ei ole) ja kui erootiline ja religioosne ekstaas kohtuvad, siis nad võimendavad teineteist nii, et inimene saab ülisuure sisemise kiirenduse ja energia ning võib tõesti palju.

Muidugi ei ole kirik see paik, kus need kaks ekstaasi kohtuvad. See on intiimne osadus. Ja see võib olla müsteerium, aga siis ka intiimne müsteerium. Tegelikult on nii, et kui sakraalsest kaob see intiimne-erootiline osa, milles ongi sakraalse essents, siis jääbki pelk käsk ja moraal või väline pseudoekstaas, kus nn vaimu all olles tehakse “hulle tükke”.

Erootiline ei ole a priori seksuaalne, seksuaalne on lihtsalt seksuaalne. Erootiline on eelkõige hingelis-vaimne kogemus, mis väljendub kehas; soolisus saab oma täiuse vaimus.

Sakraalne ja seksuaalne on alati olnud seotud – kuigi millegipärast ei söandata seda tunnistada – tabude ja riitustega, mis on ju religioossed tabude ületamised. Sakraalne ja seksuaalne on seotud sakramendiga. Just seksuaalne vabadus on seksuaalsuse profaneerimine ja selle müsteeriumi kaotamine.

KOMPLEKSID KUI ENERGIAPESAD
Kompleksivaba tähendab täna ka sakraalsusevaba, aga nn kompleksid on sakraalsuse varjupaigad. Just kompleksides on müsteeriumi võti, sest müsteeriumisse minek vajab teatud energeetilist laengut.

Komplekside kaotamine on pühaduse profaneerumine, süvamüsteeriumi kadumine, instrument, kelle looja on parem kui Stradivarius. Komplekside kadudes ei hakka miski enam õigesti helisema, ei saa kätte seda kõrgemat tonaalsust.

Sestap on kompleksid väärtuslikud kui energiapesad ja seksuaalsus on sakraalne, erootiline ja religioosne ekstaas ühtaegu, mis ei olnud müstikutele võõras. Need energiapesad panevad iniminstrumendi nii võimsalt helisema, kui ilmselt ei miski muu.

Füüsikadoktor Helle Kaasik ütleb, et kompleksipatareid peavad olema hästi laetud energia vabanemiseks õigel hetkel, et avada aken või uks, süüdata leek, lennata lõpmatusse ja katkestada ajalik aeg elust enamaks.

Müsteerium tähendab eelkõige saladust ja olid väikesed, suured ja olid veel suuremad müsteeriumid. Kurjad keeled räägivad siiani, et Sokratese surmamõistmise peapõhjus oli, et ta ei suutnud vaikida teatud müsteeriumite saladustest.

TABUD KUI PATAREID
Tabud on pühad. Tabud koos kompleksidega on tõesti teatud energeetikapesad, mille rituaalikohane ületamine annab teatud laengu, teatud kvaliteedi ja avab ühe müsteeriumi akna või ukse. Aga üldine sissejuhatus saabki vaid sellega piirduda.
Dr. Helle Kaasik kommenteerib: “Tabud hoiavad inimest oma energiat kohe maha laadimast igapäevaste naudingute peale, nii saab energia kasvada üle selle piiri, millest alates saavad võimalikuks kvalitatiivselt uued isevõimenduvad protsessid, mida kunagi ei koge kompleksivaba hedonist, kes võtab kohe kõik mis saab, kuni ei tunne enam millestki õiget rõõmu, ei uhkest söömaajast, peenest napsist ega valitud seltskonnast.”

Veel ehk niipalju, et edasi on võimalik paradoksaalne coinsidentia oppositorum, aga seda ei saa ka üldiselt kirjeldada nii, et poleks võimalik valesti mõista. Kus enam rääkida ei saa, sealt tuleb vaikida, või võtta appi müüt, metafoor, poeesia, muusika vms.

SUURED JA VÄIKESED MÜSTEERIUMID
Traditsioonilises ühiskonnas olid liturgia, seitse palvetundi ja sakramendid kättesaadavad kõigile.

Samuti sakramentaalid: õnnistamised; põlvitamised; ristimärk; kummardumine Jeesuse nime nimetamisel; kiriklikud protsessioonid ja pühad esemed nagu küünlad; pühitsetud vesi; kujud ja ikoonid; pühapildid; õnnistatud tuhk; palmioksad; roosipärg; reliikviad; viiruk; liturgilised riietusesemed; skapulaarid; kirikuhooned; ristid; vaimulike märkidega medaljonid. Võis teha palverännaku Pühale Maale, Rooma, Fatimasse, Lourdes´i jne. Kõigi nendega on seotud nn. väikesed müsteeriumid.

Suured müsteeriumid aga ei olnud ainult vaimulikele ehk siis esimesele seisusele, nagu sageli arvatakse, vaid igal seisusel olid omad erilised professionaalsed müsteeriumid: vaimulikel olid need seotud kontemplatsiooniga ja kas religioosne müsteeriumikogemus võis olla ka erootilis-religioosne – see oli juba väga individuaalne.

Aristokraatial – rüütlite pühendumine, mis oli seotud võitluse ja armastusega, ka surma ja armastusega. Keskaegses ühiskonnas me saame erootilis-religioossest elemendist rääkida vast siin..

Kaupmeestel-käsitöölistel oli pühendumistee seotud peamiselt oma professiooni saladustega – kõigel sel oli ka oma vaimne pool.

Kusjuures ka siin ei olnud välistatud erootilis- religioossed elemendid, mis tänapäeva salaühingutesse (ma ei pea nüüd kohe vabamüürlasi silmas) on tulnud just peamiselt kolmanda seisuse riitustest (vaata näiteks kasvõi Yale´i ülikooli Kont ja Kolbad, kuhu hea osa Bushi administratsioonist kuulunud on jms.)

Neljandale seisusele jäid siis väikesed müsteeriumid ehk esoteeriline jumalateenistus.

MIKRO- JA MAKROKOSMOS
Salaühingutel ei olnud midagi tegemist vandenõuteooriate või luurega, vaid nad tegelesid lihtsalt ühiskonna sisemise poolega, selle vaimu ja hingega, sest ühiskonnakäsitlus oli antropomorfne. Ühiskond oli kui suur inimene, kel oli ka oma vaim ja hing ja inimene oli jälle kui mikrokosmos.

Erootiline ei saanud sellest käsitlusest kuidagi välja jääda, vaid ta oli oma pühade tabude taagaga täiesti elus ja täis pulbitsevat energiat, mis renessansis riitusest väljus ja astjad lõhkus. Tänapäeva seksuaalrevolutsioon on selle purske kõrval hale vari.

Kõigis seisustes oli lisaks välisele ka oma sisemine ehk esoteeriline hierarhia, mis kõige lihtsamas tähenduses vastas õpilase, selli ja meistri astmele.

Meister oli reeglina oma seisuse suurde müsteeriumi pühendatud. Igas suures müsteeriumis oli reeglina kolm astet: nigredo ehk surmast läbiminek, albedo ehk ülestõusmine, rubedo ehk taasühinemine.

Oli paariate jaokski oma tee ja see oli lollide ehk idiootide ehk jurodivõide või narride tee, mis oli omamoodi pahupidi via regia, sest see tee oli tegelikult universaalne.

Kõigele sellele lisaks olid veel suurimad või eriti erilised müsteeriumid, mis läksid küll nüüd juba otsapidi hermetismi alla, kuhu kuulusid siis alkeemia, naturaalmaagia, astroloogia, kabbala jms. Seal võis kohata väga erilisi vahendeid, võimalusi, aineid ja seda teed võiks võrdlusena nimetada Õhtumaiseks tantrismiks.

Alkeemik oma sulatusahju – atanori – ees pidi kõigepealt muutuma ise, siis võis ta muuta ka mateeriat ehk maailma ja munga askees muutis kõigepealt munka ja siis tema maailma, või teisisõnu, muudatus mikrokosmoses kajastus makrokosmoses, mis ongi müsteerium.

http://www.tegelikkus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=kommentaar&artikkel_id=923, 2005-09-17 20:55:31

Margus

Päris huvitav lähenemine. Toimib nö. printsiip: sa koged seda, mis sa oled, läbi selle, mis sa ei ole. Seletatult: sinus on energia aga tabu, mis seda kinni hoiab, ei ole sulle loomulik ja ometi aitab see tabu sul kogeda mingit energialaengut. Kui sa oleksid pidevalt selles kogemuses ehk oleksid paadunud hedonist, siis ei tekiks tunnet, et ühel hetkel pole ja teisel hetkel on nii palju kogunenud, et nüüd on ja on tunda. Energia antakse kogu aeg ära ja seda saadakse kogu aeg tagasi, mistõttu sa ei koge selle puudumist ja vastandina kogunemist ning vallandumist. Sisemine rahu on seletatult ju ka nii võttes sisemine tühjus, põhjuse puudumine leida midagi juurde.

————————————————————————————————————————
Margus

Veelgi huvitavam on mõelda, mis saab siis, kui me suudame ühel hetkel kasutada ära 90-93% aju kasutamata osast ja hakkame suunama oma energiat, mõjutame keha ja oma reaktsioone välismaailmale. Noh näiteks võiks olla seal esteetilise kogemuse tahtlik ja teadlik tekitamine või kaotamine. Sama on erootilise kogemust põhjustava keemilise reaktsiooni tekitamise ja kaotamisega. Me siseneks maailma, kus ka paadunum hedonist suudab olla paadunud vagatseja. Tulemus on vaba tahte paljuhõlmavam avaldumine. Sealt edasi on juba veelgi põnevam mõelda, palju rohkem me suudaksime uues olekus valida, keda armastada ja keda mitte ja mitte meie endi alateadvusest tuleneva “love-mapi” mõjutuse kaasabil, vaid juba tahtlikult ennast häälestades konkreetse inimese suhtes. Jääks ära palju segast: hulk aborte, kiremõrvad, vägistamised ja purunevad suhted. Meie valiksime, mida me tahame olla. See on lahendus “pattulangenud” maailma müsteeriumile, kus inimese vaba valik sai oluliselt püiiratud ja vastus küsimusele, mis protsessiga oli tegu, kui “pattulangemine” toimus. Ainult kõigepealt on vaja tõestada aju võime mingitel tingimustel keha protsesse täielikumtalt juhtida.

Hele, 2005-09-18 18:35:14

Ehh... seda see siis tähendas...

http://www.via.ee/content/article/moraali-genealoogiast/comments/1/nr/26

vaat seda tõesti ei osanuks ma arvata
see asi on nüüd tugevalt nihkesse läinud :(

sest füüsika see ju ei ole kohe üldse mitte
füüsika on ikkagi täppisteadus
mitte sihukene jutustamine

ammugi pole sel miskit tegu kraadide ja ametitega
ennast tsiteerida lubas ju amatöörmüstikust via-kommentaator Hele, mitte mingi dr. ...

nüüd ongi üks kvantmüstik ilmas rohkem :(
ja loodab südamest, et kolleegid lugema ei satu ...

ei oleks ju asi päris korras
kui Viljandi Viire vallatud tekstid päevalehest vastu vaataksivad metodistipastor Raivo J. Raave ütelustena

aga see on rohkem kontekstitunnetuse küsimus
ja see tunnetus kas on või mitte
või tuleb omal ajal

/ohkap

jahh, kes meist ikka sündind tark on.

rjr, Hele, 2005-09-19 10:19:28

Mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa.

Mul on tõesti väga kahju, et Sulle meelehärmi valmistasin ja netipersoni ja reaalisiku segamini ajasin.

Vabandan südamest.

***