Sulnis Kristus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 2518 kommentaari.

toomas, Ti ja DiaTheo, 2005-08-10 11:33:36

Mina olen nüüd siis pikka aega ennast ette valmistanud, mida Teie küsimusele vastata.

Lähen loen veel hoolega üle, kuidas küsimus oli.

levi, toomas, 2005-08-10 12:22:09

Tom, ära piina end sellega. Selles puudub ju küsimus.

toomas, Ti ja DiaTheo, 2005-08-10 12:24:36

Ti:
A ütle, mind lihtsalt huvitab ja kelleltki teiselt ma ei julgeks nii rumalalt küsida, ütle, kas sa ei julge elada ristiga Jeesuse järel käimata või sa leiad, et jumal sobib seletama neid asju elus, millest sa aru ei saa või veel midagi kolmandat-neljandat, mh?

Ma arvan, et õige vastus on, et ma ei SUUDA elada ilma ristiga Jeesuse järel käimata; et ma olen oma personaalsest ajaloost ja praegusest üldseisust nii lõhki kistud, et kui mul ei oleks seda KEELT, milles ma saaksin oma praeguse ja veel elamata tulevase elu ammendavalt kokku võtta sõnadesse “Jeesuse risti järel käimine”, siis tunduks elamine päris ilma mõtteta.

Jeesuse Kristuse “lugu” koos selle juurde kuuluvaga (Vana Testament, Pauluse kirjad, erinevad konfessioonid jm.) on mulle isiklikult KEEL, mille abil on võimalik iseennast korrastada ja ületada ning teiste inimestega ühenduses olla.

Minu viimane lause:
Seepärast käin oma ristiga Jeesuse järel.

DiaTheo:
Aa ... milleks seda va viimast lauset vaja läks? See ju kunstlik, tarbetu ... mo meelest.
Aga sinnani, kohe miskit vahet, kõik sobib ka minu MINAGA kokku.
Aaa no las minul jääb sinna tühjus ...

Ti:
Ja kas see DiaTheo tühjusesse hajumise motiiv tundub sulle vastuvõetamatuna?

Ma peaksin selle tühjusesse hajumiseni kuidagi “ära elama”. Ma ei suudaks, mu elu lihtsalt laguneks “enne” koost. Kui olen näiteks sügavasse masendusse vajunud, siis parim vahend enda ülesturgutamiseks on palvetama asuda (mis omakorda nõuab muidugi kenakest eneseületamist!).

Seepärast, head inimesed, on nähtavasti mulle ka väga vaja, et saaksin oma Usust väljaspool oma psühhoteraapiat arutleda - Usk on ikkagi asi iseeneses, mitte vahend. Kui Usk taanduks ainult tehnikatele, siis kaotaks ta oma Ainuõigsuse võlujõu. Usu mõte on olla Ainuõige, ükskõik, mis usk ta ka poleks.

Jeesuse risti järel oma ristiga käimine tähendab mulle usku Igavesse Ellu. Usku, et see Igavene Elu on Jeesuse risti järel oma ristiga käies just nüüd ja praegu juba olemas. Küüniliselt võiks lausa öelda, et Jeesuse risti järel risti kanda tähendab, et Igavesest Elust pole pääsu, et surm või enesetapp ei aitaks.

Vaat nii.

Kui viitsite, siis kirjutage, mis mõtted Teis selle jutu peale tekkisid (aga ärge muidugi hakake pääd silitama, et NUUKS! Sa vaeseke! :)))

toomas, levi, 2005-08-10 12:29:26

Aitäh, sõber!
Aga ma olen siin algusest peale mõnes mõttes oma hinge lõhkikiskumise tee peale läinud (põhimõttel: “Mul pole midagi varjata ja kõigi inimeste käest on midagi õppida”) ja see on tõesti mind palju edasi aidanud. Ka praegu oli selle eelmise vastuse kirjutamine mulle endale väga tähtis asi ja teiselt poolt võib seda ju võtta ehk ka apostoolse tööna.

DiaTheo, 2005-08-10 12:51:55

Ei, ma ei ütle miskit sulle seepeale, Toomas. Ma peaksin enne pikema aja sinu kõrval seisma-käima, et midagi öelda.

Seniks aga, las jääb asi nii nagu on, sina käid Jeesuse risti järgi ja mina põrnitsen haigutavat tühjust sel kohal, kust vastust polegi tegelt leida. Loodus on ka selle eest omamoodi hoolt kandnud.

toomas, 2005-08-10 13:31:34

Hästi kirjutasid...

Hele, 2005-08-10 14:44:15

Mul pole õiget õigust neil teemadel kaasa rääkida, sest mul pole seda ainuõiget usku, mida ma esindaksin. Minu jaoks on lihtsalt nii, et olemasoleval on imeline omadus moodustada mitmesuguseid teadvusi, need tekivad, elavad ja muutuvad seostes üksteise ja muu olemasolevaga - ja kaovad, ja tekivad uued.

See “tühjus”, millest ma tulen ja milleks ma saan, polegi tühi... see on seesama maailm. Olemasolev reaalsus. Sellest olen ma tekkinud (nii füüsilises kui vaimses mõttes), selle osa ma olen elades ja tunnetades. Teatava aja pärast lähevad jälle lahku need niidid, mis minuks kokku said - teadvus kaob, osakesed ja geenid hajuvad maailma laiali, mälestused kustuvad. See ei ole rohkem kurb ega hirmus kui see, et enne minu tekkimist mind ei olnud või et ma oleks väga lihtsalt võinud üldse olematta olla. Mind koguni lohutab see, et piisaval kaugusel ajas ja ruumis lähevad kõik mu signaalid nulli, et ma lihtsalt ei saa oma olemasoluga mingit lõpmatut ega igavest kurja teha.

toomas, Hele, 2005-08-10 15:24:14

Eks minagi tahaksin mõelda, et mu praegune elu on täpselt mu Igavene Elu. Jah, siin on vastuolu, kust just tuleb sisse minu-väline jõud.

toomas, 2005-08-10 15:27:48

Mul on kohustus tahta olemas olla.
Palju rohkem tahaksin Hele kirjelduse moodi hajuda ja kohe.

toomas, 2005-08-10 15:32:42

Jumal sunnib mind olemas olema; Teda, ligimest ja iseennast armastama, misjonikäsku täitma.

Väga kiivas Jumal, tegelikult.

toomas, 2005-08-10 15:48:59

Huvitav jah, mida Jeesus minult ikka täpselt tahab.

Hele, 2005-08-10 21:06:29

toomas, 2005-08-10 15:27:48
Mul on kohustus tahta olemas olla.
Palju rohkem tahaksin Hele kirjelduse moodi hajuda ja kohe.

Ei ole üldse vaja sedamoodi hajumist igatseda.
Olemas olla on hea ja hea on, et Sina olemas oled!
Minu Igavene Elu on omasubjektsuse hajumine praeguses elus.

DiaTheo, 2005-08-10 21:29:57

Hele:
Minu jaoks on lihtsalt nii, et olemasoleval on imeline omadus moodustada mitmesuguseid teadvusi...

Kuimitmesuguseid siis? Sa ei pea ometi

* sünnijärgset teadvust
* ärkvelolekus teadvust
* magamisolekus teadvust
* koomasolekus teadvus(etus)t
* sassisolekus teadvust

silmas?

Hele, DiaTheo, 2005-08-10 21:35:40

Pidasin silmas kõigi olendite teadvusi nende kõikvõimalikes seisundites.

DiaTheo, 2005-08-10 21:39:06

See “tühjus”, millest ma tulen ja milleks ma saan, polegi tühi... see on seesama maailm. Olemasolev reaalsus.

Niietsiis DT jaoks on siis olemasolev reaalsus tühjus ja Toomase jaoks Jeesuse risti järgi käimine!

Nunuu!

DiaTheo, 21:35, 2005-08-10 21:40:48

Ahahh! Pidasin ka sellist vastust võimalikuks.

Ti, toomas, 2005-08-10 22:07:15

*
Aitäh, toomas, vastamast. Seda enam, et see vastamine mõneti pingutust nõudis.
Õigupoolest peaksin oma küsimise ja sinu siira vastuse peale ka midagi vastama, sest sa ütlesid, et
Kui viitsite, siis kirjutage, mis mõtted Teis selle jutu peale tekkisid

DiaTheo sai ülesandega väga hästi hakkama, aga mina, näe, ei saa. Vähemalt hetkel. Mõtteid tekkis küll, aga need ei ole veel väljaütlemis- kõlbulikud. Las ma mõtlen väheke.

Siiski tundus su filosoofiline lähenemine oma usule sümpaatne. Et toeks siis..?

Ega’s erinevate filosoofide mõtetelgi muud õigustust ole, kui seesama ‘filosoofia lohutus’- abi inimesele eluga toime tulemiseks.
Oska vaid nende vahel valida ja midagi enda jaoks leida..

Filosoofia paljususe kõrval tundub üks usk konkreetsem olevat. Ometi küsid sinagi:

Huvitav jah, mida Jeesus minult ikka täpselt tahab.

Ma pole mingi asjatundja, aga niipalju ma siiski olen lugenud, et erinevad kirikuisad on üsna erinevalt Kristuse ootusi inimesele tõlgendanud.

Cyprianuse jaoks olid usklikud Kristuse sõdurid, milites Christi
ja Kristus ise tõeline sõjapealik. Võitjaid pidi ootama kord tulevikus suur rõõm, kui nad saavad taeva õndsusest vaadata oma vaenlaste, oma piinajate kannatusi. Ülesandeks omamoodi püha sõda, mitte sadistlikus, vaid masohhistlikus vormis.

Kuid juba sada aastat hiljem esitab Augustinus täiesti teistsuguse nägemuse ristiinimese elust ja ülesandest.
Augustinuse inimene pole enam Kristuse sõdur, vaid otsija, kes võib leida Jumala, kes ootab teda temas endas.

Aga eks sa ise tunned religiooni ja kiriku evolutsiooni palju paremini.
On ju ka neid, kes peavad sellist evolutsiooni allakäiguks ja laostumiseks ning soovivad taastada endise olukorra ja puhtuse.

Nii et pole sulgi kergem kui meil- uskmatutel. Valik tuleb ikka teha endal..
Ja näib, et sa oled sellega päris hästi hakkama saanud :)

toomas, Hele, 2005-08-10 22:38:17

:)

toomas, Ti, 2005-08-10 22:40:50

Tänan!

rjr, Religioosse kogemuse variatsioonid, 2005-08-15 00:03:18

Religiosse kogemuse variatsioone on palju.
Võib-olla on eestlastele omasemad teatud tüübid (neid pole eriti uuritud, Masing tegi omal ajal ühe küsitluse.

Samas kui küsida, inimene võib vastata seda, mis talle sel hetkel oluline-tähtis või tema meelst peaks tähtis olema - ja se ehe jääb ikka varju.

See ehe on tõesti raskesti kirjeldatav ja vahest ei olegi erilisi väliseid sündmusi-muudatusi.

Kristus on müstiline olm ja sestap ei saagi Temast rääkida teisiti kui Assisi Fransiscus või Grigorius Palamas või Thomas Kempis või Wilcox või...paradoksalne küll aga ka Osvar Wilde.

Ja viiamti ka igaüks: Kes Teda kogeb saab sellest tunnistada, kuulutadade läheb see asi aga millekski muuks...

Ja ikka on selles kogemuses nii pisarid kui rõõmu, nii heaolu kui värinat...

Atga mu melest võib Teist olekut püüda ka teistmoodi - no mina ei saanud (või õigupoolest sain pahempidi kätte indiaani nõiaõpetustest ja shamanismist - see lugu jäigi rääkimat aj alas jääb ka sellks korraks)

***