Sulnis Kristus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 2518 kommentaari.

Njah, rjr 23:12, 2005-08-07 23:50:22

"Usk ei ole aseaine.

Usk on omeatte modaalsus, millel pole teadmsitega suuremat pistmist"

Usk paraku on otseselt puuduvate teadmiste aseaine. Kui inimesel oleks kõige kohta teadmised, poleks talle usku vaja. Samas teadmiste puudusi püütakse täita oletuste ja spekulatsioonidega, milledest mõned välja valitakse ning uskumise aluseks võetakse.

Kuigi uskumise aluseks olevate väidete tõesus on nagu on reeglina suht olematu, siis usklane oma mõttelaiskuses seda ei tunnista ning käsitleb neidki kui kõige tõelisemat tõde. See on puhtinimliku usu olemus, mida religioonid kõhklematult oma kasuks ära ekspluateerivad.

Kui teadmised - info- annavad maailmapildi, siis usk7uskumused maailmavaate. Teaduslik maailmavade pole midagi muud kui teaduseusul põhinev maailmavaade.

Mis on maailmapildi ja maailmavaate põhimõtteline vahe? Mõlemad, nii teaduslik kui ka religioosne maailmavaade põhinevad ideoloogilistel paradigmalikel tõlgendustel. Ühtede paikapidavust on ainult pisut tõsisemalt järgi proovitud kui teiste.

Usu jaoks on oluline vaimne osadus - kontakt, usaldus, teatud koordineeriv ja aukartlik-tänulik hoiak.

Heebrea kirja definitsiooni järgi on usk kindel usaldus selle, oodatakse (või oodatava substants) ja veendumus selles, mida ei nähta. See on üks vaimne dünaamiline olek

Mida ei suudeta näha v tajuda, selle kohta ka tegelikud teadmised puuduvad. Peab ainult uskuma teiste poolt väidetavat. Aga mis garanteerib, et teised sinna väidetusse omaenda soovmõtlemist sisse pole sokutanud? Ja nõnda sipledki neis võõrais soovmõtetes nagu marionett, keda soovmõtlejad oma soovi kohaselt nööridest sikutada saavad...

levi, 2005-08-07 23:53:04

nn. vaimsed kogemused teadvuse abstraktse kodeerituse tõttu objektiivsusest sõöltumatud ning äärmiselt altid ego soovmõtlemiste lükata-tõmmata.

Omaloodud Matrix v mitte sõltub sellest, kuivõrd lähtutakse kas soovmõtlemisest v välisreaalsusest.

Küsimused:

- Kas tähed a, b, c, d (alfafid) ja nende baasil moodustuvad sõnad ja on reaalsus või mitte? Sama numbrite kohta. Kui tähti ei oleks, missugune oleks meie taju ja teadvus üldse? Milline oleks sellisel juhul see, mida me nö reaalsuseks nimetame või kutsume? Kas me teame sellele kindlat vastust?

- mis on sisereaalsus ja mis on välisreaalsus? Kuidas need üheks reaalsuseks saavad?

- kui tähed ja numbrid nö teadvusest ‘ära võtta’, siis mis saab üldse inimesest ja tema tajumisvõimest? Missugust reaalsust siis inimene tajub? Teame me seda?

- missuguse kriteeriumi (alus) järgi me saaksime eksimatult öelda, et mingi abstraktsus vastab nö sise -või välisreaalsusele ning missugune mitte?

Hele, 2005-08-08 00:01:21

Uku Masingu järgi on meelde jäänud, et usk on inimese avatud, koordineeruda püüdev hoiak selle suhtes, keda-mida ta tunneb enesest kõrgema ja vägevamana.

Uskuda Jumalasse on tõesti midagi enamat kui uskuda Jumalat.
Usun Sind = usun, et Sinu räägitu on tõde.
Usun Sinusse = ....

tsukts, 2005-08-08 00:09:08

Hele, 2005-08-08 00:01:21

Uku Masingu järgi on meelde jäänud, et usk on inimese avatud, koordineeruda püüdev hoiak selle suhtes, keda-mida ta tunneb enesest kõrgema ja vägevamana.

Apostellik isa Barnabas on kirjutanud jälle, et anna ennast issanda, ning ta ajalikkude isandate alla, neid austades ja kartes kui jumala sarnaseid valitsejaid...

Tähendab, et tsaarid ja kuningad ja presidendid ja ministrid on kah sellised tegelased, keda uskuma peab ja kellega koordineeruma...

Njah, 33338 23:13, 2005-08-08 00:15:58

"ETTKEolevik erineb ÜLLDolevikust sellepoolest et väljändab tinnglikku ettke, ülldolevik vxjjb aga ajaliselt tojjmu ka énne vxj pärast seda ettke."

Selle hetke määratlus oleviku sees on täiesti määraja enda suva. Seda enam, et oleviku ulatus kestusena on niigi üsna olematu.

kuj ma aga üttlen kellelegi et Juku on praégu xppimas, sis ta ka anttud ettkel pusib minngi xpiku vxj ülesanndekallal. siin pole éelnev pool tunndi ja järrgnäv vxjmalik tu.nnd enam oluline, need jäävad ettkest vällja. ma ej saa enam ‘öölda et Juku onn xppimas 5 minutit tagasi.

Ei tasu ikka pilli väga lõhki ka ajada. ’Juku õpib 5 minutit tagasi' on keeleliselt absurne lause õige ‘Juku õppis 5 min tagasi.’ asemel. Samuti on õige ainult ‘Juku oli 5 min tagasi õppimas.’, mitte ‘Juku on 5 min tagasi õppimas’.

su selgitus ON NIITTMAS éeldamisekohhta on tunndeline ega vassta keelelisele sisule.

Minu variant ei sõltugi tunnetest, sest kui tuled kohale, näed mahaniidetud heina ja ütled ‘Heina on niidetud’, siis see niitmine toimuski ju minevikus. Mis ei tähenda, et ei võidaks veel edasi niitma hakata.

éeldamisekohhta on mejjl selline vorrm nagu OLEVAT NIITTMAS. siin pole väljändaja oma väjttäs kinndel ning ettkel vxjjdakkse txessti mitte niitta.

‘Olevat’ väljendabki väitja ebakindlust, aga ka juhul kui väitja on kindel toimuvas, kuna keegi läks seda tegema, aga tal võis teel auto/traktor katki minna v hakkas heinamaal paduvihma sadama ning niitmist tegelikult ei toimugi, kuigi väitja oma väärteadmises seda väidab.

oleks ta äralxppend, kasutaks me juba OLI NIITT (teattud ajaks).

‘Oli niitnud’ kasutatakse siis kui ka varasema niitmise kohta teadasaamisest on juba jupp aega möödas, aga öeldakse välja alles praegu...

Njah, OV 23:37, 2005-08-08 00:24:43

"KÕIKSUSE seadustest saab INIMLOOM terahaaval juba aimu... MIDA VEEL???

Kõik korraga kätte???"

Aga seda kõike pole jumalast lähtuvaks tõestatud. Elik just selles seisneb Su spekelatsioon...

Njah, Regent 23:44, 2005-08-08 00:28:28

"No kaeba siis laimu eest kohtusse, kui oma ekslikkuse tunnistamine nii hirmus ja eluohtlik on..."

Huvitav, kelle? Anonüümse ajutise aliase? Samas anonüümsus ei tee Su laimu olematuks...

Hele, 2005-08-08 00:34:29

tsukts, 2005-08-08 00:09:08
Tähendab, et tsaarid ja kuningad ja presidendid ja ministrid ...

Selle kohta oli, et keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus.

tsukts, 2005-08-08 00:46:19

Hele, 2005-08-08 00:34:29

See pole see lugu. Ka järelvaataja ja peremees on orjast üle ja ori peab neid austama, sest jumal on nii paika pannud.

See kiri on kirjutatud 1.sajandil ja siis oli orjus väägade popp.

Regent, 2005-08-08 00:58:03

Usk paraku on otseselt puuduvate teadmiste aseaine. Kui inimesel oleks kõige kohta teadmised, poleks talle usku vaja.

Ikka see primitiivne loosunglikkus... seitsmenda klassi füüsika versus vanamutid kirikus.

Selle kohta öeldakse et kui inimesel on olemas jauramisvõime, siis pole tal vaja ei usku ega teadmisi.

tsukts, 2005-08-08 00:59:33

Regent, 2005-08-08 00:58:03
kui inimesel on olemas jauramisvõime, siis pole tal vaja ei usku ega teadmisi.

Miks nii enesekriitiliselt?

Hele, 2005-08-08 01:12:50

levi: Vaadake, kõik see on selline asi, mida keegi ei saa sellisel kujul, nagu see siin toimub, kellelegi edasi anda. Enne seda peab toimuma miski, mis selle võimalikuks teeb.

Me ei tea, millal kellegiga siinolijaist see miski toimub või toimunud on. Keegi, kel on kõrvad, et kuulda, võib siin olla vaikselt nagu vari.

Aga mu arvamus on, et see ei saa kunagi toimuda sellises vormis ja õhkkonnas.

Siinne vorm ja õhkkond on meie endi teha. Kui siinne seltskond mulle pätikambana tunduks, siis ma siin ei käiks. Muidugi on asju, millest pole vaja üheski netifoorumis kuulutada. Aga kas RJR mõnes reaaliteemajas võtaks avalikult seletada armumisest ja lendamisest? Hoiame seda head, mis meil on.

Njah, levi 23:53, 2005-08-08 01:34:22

"mis on sisereaalsus ja mis on välisreaalsus? Kuidas need üheks reaalsuseks saavad?"

Välisreaalsus on kehaväline maailm, sisereaalsus keha sisse jääv osa. Ühendab neid materiaalse substantsi olemasolu.

Kui tähti ei oleks, missugune oleks meie taju ja teadvus üldse? Milline oleks sellisel juhul see, mida me nö reaalsuseks nimetame või kutsume?

Taju oleks enamvähem samasugune: tajukompleksidele vastavad abstraktsed ettekujutused. Reaalsus on see substants ja selle aegruumjaotus, millest meeleorganite poolt vastuvõetud interaktsioonisignaalidest moodustatakse teadvuses sellekohane aegruumiline mudel.

Kas tähed a, b, c, d (alfafid) ja nende baasil moodustuvad sõnad ja on reaalsus või mitte? Sama numbrite kohta.

Tähed ja numbrid on teadvuses samasugused abstraktsioonid, mida kasutatakse mõttetähenduste tõlkimisel inimestevahelisse suhtluskoodi: keelde. Sõnad on samasugused koodid. Teadvuses on need kõik kodeeritud ajulainete mustritesse.

Kehavälisel edastusel on need aga kodeeritud kas vastavalt helilainetesse v teatud kujuga sümbolitena ainete pinna vormi.

kui tähed ja numbrid nö teadvusest ‘ära võtta’, siis mis saab üldse inimesest ja tema tajumisvõimest? Missugust reaalsust siis inimene tajub? Teame me seda?

Mis siin ikka teada? Reaalsusest tekkiv ettekujutuslik sisemudel oleks enamvähem samasugune, kuid inimestevaheline suhtlus oleks raskendatud ja kultuuri vahendusel edastuvad kaudsed ettekujutused kajastuks ses kehvemini.

missuguse kriteeriumi (alus) järgi me saaksime eksimatult öelda, et mingi abstraktsus vastab nö sise -või välisreaalsusele ning missugune mitte?

Skisofreenikutest on teada tajude segimineku võimalused ja teatud raskused eristamaks meeleorganitest pärit infost moodustunud pilti mõtetest endist sama tajumehhanismi abiga moodustatud visioonidest.

Tavainimesed on siiski üldiselt võimelised mõttevisioone ümbritsevast moodustatavast ruumipildist eristama. Samas paljudele käib see üle suutlikkuse ja nii on neil reaalsus soovmõttelise fantaasiaga segiläbi...

Njah, Regent 00:58, 2005-08-08 02:00:36

"Ikka see primitiivne loosunglikkus... "

Regendile veel järamiseks hunnik loosungeid.
/Uvitav, kuidas Sul need kõik kahe silma vahele jäid.../

Püha vahendab üleloomulikku.
Püha on aken tavalisest aegruumist välja.
PÜHA ON TEINE OLEMINE.
Püha on eelkõige reaalne – püha reaalsuse, elususe aste on kõrgem.
Püha on elusam.

Püha on laiem mõiste kui religioosne.
Püha on enam kui puhtus versus rüvedus.
Püha on isegi enam kui sakraalne versus profaanne, enam kui püha versus ilmalik.
Püha on küll seotud jumalikuga, kuid püha on avaram kui jumalik.

Ka inimese elu on püha.
ELU ÜLDSE ON PÜHA.
Kuigi jah, väliselt nagu sidet jumalikuga ei oleks…

Püha on sealpool head ja kurja.
Sest hea ja kuri on moraalimõisted.
Moraal aga surub ruumilise jooneliseks: mustaks ja valgeks.

Püha seostub puhtuse ja käsuga.
Üldiselt ollakse päri sellega, et kes täidab käsuõpetust see on püha

Regent, 2005-08-08 02:00:43

Taju oleks enamvähem samasugune: tajukompleksidele vastavad abstraktsed ettekujutused. Reaalsus on see substants ja selle aegruumjaotus, millest meeleorganite poolt vastuvõetud interaktsioonisignaalidest moodustatakse teadvuses sellekohane aegruumiline mudel.

Püha müristus, küll nüüd lajatatakse definitsioone, üks vingema kõlaga kui teine.

Ainuke küsimus, mis skeptilises mõistuses kerkib, et kui see teaduslik meetod nii hästi maailmast adekvaatset pilti saada ja üldse toimetada aitab, siis miks väljendub see adekvaatne toimetamine ööde kaupa triviaalsete definitsioonide ritta ladumises?

Inimese maailmapilt võib mõne pseudoteadusliku puritaani silmis küll pisut kõver paista, kuid sellest hoolimata see inimene töötab, armastab, loob, ehitab ja teeb veel tuhat asja, kokkuvõttes ELAB, mis on märksa enam väärt kui öised tühitargutamised.

Või mis?

Njah, ariel 21:24, 2005-08-08 02:12:28

"ilmutus ei lahusta saladust – mysterioni – teadmiseks. See, mis on olemuslikult – essentsiaalselt saladus – jääb selleks ka ilmutatult. Ilmutus on saladuse ilmumine argikogemusse ja on selle suhtes transtsendentne."

Elik viidates väitlusele uuk'iga: saladus on nagu dogmagi oma olemuselt määramatu.

Saladuse reaalsus saab kogemuse aineks.

Ja nagu sealgi, sai sest määramatusest ühe sõrmenipsuga võluväel reaalsus (konkreetsus)...

Njah, Regent 02:00, 2005-08-08 02:23:23

Ja mis paneb seda “töötavat, armastavat, loovat, ehitavat ja veel tuhandet asja tegevat” Regenti, kes ELAB, pidevalt netis konutama, et teatud aliasi kohates neid ad hominem stiilis maha materdama asuda?

toomas, 2005-08-08 03:32:32

Mul on levile veel vastamata.
Ärkasin rahutult üles,
et seda veel enne uue teema ülespanekut teha.

toomas, 2005-08-08 03:42:39

levi, 2005-08-05 11:52:07

Lugedes seda keelealast mõttegimnastikat, tekkisid mul järgmised mõtted.

Esiteks, see keeleteadus on mulle ikka tume maa küll, mul ei teki üldse selliseid seoseid nagu Toomase ja numbrimehe jutust võisin välja lugeda. Ma kohe nagu ei mõtlegi selle peale, isegi kirjutades ja rääkides.

Mõnikord, kui ma selliseid asjatundjate (mitte ainult keelemeeste) vaidlusi juhtun lugema, siis vahest on mul lausa kurbus peale tulnud, kui rumal ja harimatu ja tühine ma ikka olen. Olen kõikse aja tahtnud olla tark ehk saada aru asjade süvaolemusest. Aga näe, maailm on ikka nii lõpmatult paljupalgeline, et ega vist jõuakski. Aga paljud asjad ka ei huvitagi - ilmselt seetõttu, et ei tea, mis on ühe või teise teadmise sisuks, kuhu sealt tee edasi viib jms. Ja on olnud hetki, kui olen reaalselt tundnud, et näe saangi. Aga siis tuleb jälle uus hetk täiesti uue infoga ja tants hakkab otsast peale, sest kõik peab sobituma ja olema arusaadav. Võimalik, et see tühjuse tunne tekib teatavas mõttes ka kadedusest. Võimalik. Aga mind hämmastab, kui rikas võib see ‘objekt’ (antud juhul siis keel kui niisugune), mida lahatakse, olla oma sisu ja seoste võimalikkuse poolest Milline võimas tunnetusmaterjal!

Hea levi! Suur aitäh nii ilusate sõnade eest.
Kirjutasid just äsja, et usust me nii kirglikult ja vahetult rääkida ei tohiks, sest me ei saa sigade ette pärleid visata. Ma ei usu, et ma olen Sinuga nõus. Saan rääkida muidugi ainult endast: mulle on ülioluline, et saaksin ka oma Usu seada vastastuulte meelevalda, et saada kinnitust: Jah! Mu Usk on kindel!

Teiseks, kui hämmastavalt erinevalt me asjadele läheneme. Siit kohe ka mõte, et ega ikka naljalt saagi teise inimese mõttemaailma tegelikku sisu teada (mõneti ka see inimne ise), kui sa seda konkreetset ‘objekti’ põhjalikult tundma ei õpi ja kui sa see sama inimene ise ei ole. Tundub, et inimese jaoks ei ole, ega saagi olemas olla ‘objekti’, mille vaatlemise-tunnetamise kaudu saaks kõike ka sisuliselt mõista ehk lihaks elada (viimatimainitu all ei pea silmas üksnes loetu salvestumist mällu jne, vaid umbes nii: selle teabe sellist tunnetust, mis tundub, ei ole võõrras ja külm, nagu see oleks su ‘sees’, ‘elab’ sinuga, nagu sa ise olesid selle teadmise osa, jne).

Mina ei usu küll, et kontakti saamine teise inimesega oleks nii välistatud. Siin kommentaariumiruumiski on olnud fantastilisi piiride ületamise kogemusi, nagu Helega sai öeldud - omasubjektsuse hajumisi. Aga muidugi on erinevad inimesed erinevad ja igatahes tulevad väga tihti ette ka inimeste vahelised PIIRID.

toomas, levi, 2005-08-08 03:52:31

3) Kolmandaks suundusid mu mõtted intellektuaalse vägivalla teemale seoses keele ja selle kohustusliku õpetamise-õppimisega koolides. (väga võimalik, et see võib tulla jällegi kadedusest ning olla mu mingitsorti õigustus selle teema mittetundmise suhtes. Aga see selleks, teema tundub mulle hetkel siiki huvitav). Nimelt küsimus selles, miks üldse peaks inimest sundima koolis õppima keelt ja lausa panema talle selle eest hindeid (eristama häid, paremaid, halbu jne)? Mis on sellise kohustuslikkuse eesmärgiks? Ühtne arusaadavus? Nõus, kuid keel on ju vaid üks kommunikeerimise viis. Kas selline kohustuslikkus ei pidurda loomingulist ja keele arengut (ka muutumist-teisendumist, sulandumist jne) selles suunas, kuhu ta ise, ilma vastava kohustuslikkuseta, vabalt suunduks? Kas kardetakse, et suundub vales suunas või sulandub kokku ‘ebaõige’ keelega? Aga enne sellist kohustuslikkust toimus ju ka areng sulandumiste-segunemise näol. On selline kohustuslikkus pärit ideloogilistest kaalutlustest?

Ma arvan, et mingil määral on parajasti kehtiva keeletava koolilastele selgeksõpetamine vajalik (koos sellega ka enese selge väljendamise oskuse harjutamine selle kehtiva keeletava raames).

Aga arvan, et lisaks sellele peaks vähemalt eestlased, kelle jaoks nende emakeel on ka entroopia vastane SALARELV kogu maailma nivelleerumise vast, õpetama oma noortele ka seda, mida tähendab see, et eesti keel on täpselt üks võrdväärne keel maailma 6000 keele hulgas, mis sellisena pole vähem ega rohkem väärtuslik kui inglise/vene või vadja keel.

Ja küll, oletame, et kõik on ok, aga mis mõtet on võidelda siis lausa riiklikul tasemel nö keele puhtuse eest? Mida see puhtus annaks? Säilitada. Miks mitte, kui kas see säilitatav ei ole mitte tekkinud pealesunnituse tõttu?

Nii palju, kui “eesti keele puhtus” aitab rõhutada seda, et eesti keel on täpselt sama “täisväärtuslik keel” kui nt. inglise keel, pean mina eesti keele puhtuse eest võitlemist õigeks. Kui aga hakatakse eesti inimesele ette kirjutama kellegi x volitusega inimrühma (nt. keelekorraldajate) poolt, kuidas on õige rääkida, lähen ma barrikaadidele.

Ükskõik, kust otsast ma seda asja ka ei vaatleks, ikka jõuan ma jõumeetodite (?) kasutamise tuvastamiseni välja. Kas ei võiks olla hoopis nii, et koolides küll õpetataks, kuid see ei oleks kohustuslik, ja sellele nö kohustuslikkuse pudumisele ei järgeks mingeid riigisüsteemi poolt suunatud või tekitatud tagajärgi tulevaste piirangute näol. Ja pärast oleks lihtsalt: inimene on käinud seal ja seal, läbinud selle ja selle, teeb elus täie vabadusega seda ja teist, vastutab selle tehtud eest, mille kahjulikkus on tõestatud, mitte ideloogiline või poliitiline, jne, jne.

Miks mitte.

Oh, aitab küll. A need olid vaid mõtted.

;-)

Aitäh!

***