Sõna- ja tsensuurivabadusest

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 603 kommentaari.

N, 2006-01-16 07:40:18

pxhimxtteliselt nxus.
lisan veel seda et vxjkks ólla ka lisavxjmalus kuss isiklikke assjuxjjendatakse. anttakkse lóoall märkku ning kutsutakkse “nurga taha”.
kuna selle mahht kipub kassvama, siis vxjjb sellest teattud ajajooksul osa eesst ärakustutada. sest see osa on juba lahendatud. ning kess eriline nuhhkia tüüppon, se kogub nejjd “vajalikke” kómme nagun"ii omale lattu et siis mxne aasstajäräl välljapajsata.
níipalju síssejuhatuseks.

H, 2006-01-16 07:42:49

Portaali nime võiks ehk vahetada, näiteks :"Sellised me oleme" lühendatult SMO

N, 2006-01-16 07:42:55

ahj"aa, korrdan veel et tuleks katsetada ka vxjmalust mida juba pakkusin, kxjkk esinevad N nimeall. siis muuttuks oluliseks SISU, mitte ISIK. mis sesst et osa osa äratunneb. nagu siin minugi.
muu nimeall esinejad kustutakkse nagu jxuttakkse. kuna nad ej saa siis enam eputada, nad kass vxtavad uued réeglid omaks vxj lahhkuvad vxj jäävatki öhe ettke liblikateks.

N, 2006-01-16 07:47:29

Mailale oleks vaja lihtsalt abilisi juurde, no asi läheb ju suuremaks ja kus sa kõike jõuad.

Maila ei peaks võtma seda kui isikliku lapse peksu, sellepärast paar abilist ei teeks paha.

N, 2006-01-16 08:13:01

Oleks, võiks, peaks. Milleks? SM kultiveerimiseks?

N, 2006-01-16 08:25:31

Heelium õieti paneb. Suva jura mass postitamine on spämm jah.

v.l., 2006-01-16 08:34:32

Süüdimatu arvamine

33338, 2006-01-16 09:14:22

eks vasstu olegi jusst need kes ka mujal lóoduses prahhti igale póole loobivad.

N, 2006-01-16 09:14:56

t'ööraalis ununes nimi vahetamatta.

aa, 2006-01-16 09:27:33

Via-le

Artur Alliksaarelt ja reformierakonnalt

Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime,
kuid tean, et sinuga on ülihea,
kui õhtu tulles on me tuba pime
ja sina avad naudinguterea.

Ei uuri ma su püksilõiget, nime,
ei sinu soeng mind vaimustusse vea.
Kuid, teineteist et meie kompasime,
Euroopa kaua mäletama peab.

Me kaardusime teineteise kaisus,
mu pihu alla sattus sinu naisus
ja välja kutsus kauni häbiteo.
See oli päiksepaisteliselt sorav.

Ma karglesin su kaevul nagu orav
ja paika panin surematu eo.

aa, 2006-01-16 09:32:33

Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga

Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära

Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi
aldina valu ja valguse suhtes
rõõmus, et tajuda tohin

kõike, mis tundeile tarmukust annab
kevadepuhanguid noori
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori

pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil

Magusalt läbi mu loomuse põikus
üksolek mulla ja tõega
milles peab sobima võluga võikus
lihtsalt kui lihase õega

Kirjas on öeldud, et armastus käitub
sageli veidralt kui varas
siseneb vargsi ja võitjana läitub
südames andumisaras

Võrdsetes annustes õndsust ja valu
küpseb ta mürgiseis tarjus
Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
käib oma suuruse varjus

Mustade merede metsikuil rannul
maastik on ohtlik ja teetu
sääl oma pühima unelma kannul
hulgun kui jumalast neetu

Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
mu hõõguvaid helitiraade
Nad lendavad tagasi väsinud suule
nõutuse nukrusest saadet

Kasutult kaovad kui unenäopaines
parimad päevad ja püüded
Pilvini paisuvas jäikuselaines
lämbuvad uppuja hüüded

Ah, et ma pihin ja kellegi juures
ei ole mu avalust vaja
Hüljatult ebalen sünguses suures
vaikima manatud ajas

Meeletud tähed mu ulmaderiigist
purskuvad-kustuvad aeva
Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
peab lauldama hukkuval laeval

Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
pimedas kuristikus
ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
me südame õnnetu rikkus

Kannatus, laulude taevasse kõrguv
see on mu valvusetähis
majakas, tõotust ja lohutust nõrguv
võrratu lootuse lähis

Teadvus end ahtasse teokarpi suleb
hing ent on virge ja vaba
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga

“Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga”
II

Oled tulihänna raksuv rünnak
suuri varandusi varjav seek
kihutab mu kihku sinu kämmal
mis on loitev loits ja libaleek

Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingekruusi
kuid sa kohe mürgitad mu lätted
et ma avastama peaksin uusi

Ikka murrad sa just siis mu lille
kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu
ja ma värisedes kummargille
vajun vastu sinu uhkeid lõõmu

mis on ühteaegu tee ja teetus
kramplik keeldumus ja sundiv kutse
Olen sinust nõnda võimsaks neetud
et mus eluks saab su tappev tukse.

Seitse etüüdi

Ütle, kas süda ei ole siis meri
täis tunnete uppuvaid laevu
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus
Tuul julgustav juukseid sul silus
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus
Elada siiski on ilus

Su südame sädemesammast
ligipääsmatul saarel
nägin otsekui nälgiva murdja hammast
all tõtakalt tühjuva taevakaare

Kuidas ma sattusin randa
isegi enam ei taipa
Lained võinuksid kanda
praegu mu laipa

Sosinal vestlevaid kive
kohtan kesk juurdlevat rohtu
Õhtust, mis vihaselt pime
kõiksugu ohtusid johtub

Aga sinuveetluses keedes
heidan eemale hirmu ja halina
Kõige raskema rahutuist teedest
tahan minekuks valida

Näen kalureid mereseljal
Neid on seal küll tuhandeid koos
kuid ainult ehk kolmel või neljal
on lootsikus tilluke noos

Mis ande võib tühjuselt loota
Läbi ei paista voog
Hooga nad tõmbavad noota
kuid jääb maitsmata kalaroog

Me oleme trobikond linde
mis moodustab ühise rinde
Ei roomajad aima, kui kena
on lennelda parvedena

On tugev me tiibade tuhin
Laul kihutab ees ja meid juhib
Ei roomajad hooma, kui kena
on tiirelda vabadena

Ei tunne me hirmu, ei häbi
ka taevastest tungides läbi
Kui roomajad teaksid, kui kena
on tõusta meil uljastena

Me punume põnevaid pesi
ja nendime tasakesi
Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud, kel hinges on kevad

Kuigi on nii palju lilli

ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski
Aastate eest ühel kevadel olin metsas
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist
veetlust
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus
Öösel nägin und
Unes sündis ta uuesti
Ta vaatas mind vaikides
Tal olid mu enese silmad
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval
Otsin lagendikku ja lille
Tahan kaasa võtta oma armastatut
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
kevad ikka alles ees

Hele, 2006-01-16 09:33:44

millegi põhjal nad otsustavad, mis neid huvitab

...ja kui nad otsustavad, et kaaskommentaatori liigiline kuuluvus huvitab neid rohkem kui filosoofia- või usuteemad, siis saavad nad filosoofiaportaali asemel kaklusplatsi :(

andrus, 2006-01-16 09:40:30

kakluspalatsi

eestisoome ühissõna

andrus, 2006-01-16 09:41:44

või taistelupalee?

Toom kumb sobiks enam?

andrus, 2006-01-16 09:43:00

jha, kuidas liigitada delfiine

on

lisaks valguse jaotuvusele maailmaruumis

tänase teaduse põhiprobleemiks

v.l., 2006-01-16 09:48:28

Ühiskond saab koos püsida ja oma liikmetele turvalisuse tagada vaid siis, kui teatud asjades kokku lepitakse ning jälgitakse, et sellest ka kinni peetakse. Idioodile võib mis tahes pähe tulla, aga see ei tähenda, et ühiskond peaks seda lubama.

N, 2006-01-16 09:53:21

kuj sóovi minngit lehhte pánna kinndlatésse ráamidésse, tuleks SISU ja LÄBU l'üjja kahhte lehhte, eraldi osadésse. selleks ma “nurgatagust” pakungi. ning kxjkk oleks allgusest p'äälä téadlikud et ruumi kokkuojjumxttes minngi leppeline osa aeg ajalt kustutatakse.

paljugi táandub aga isikute eripärale. nagu on nad erinavad ka kxjges muus. mxni lu.llutab oma ilmutisi, tejne jaúrab lu.llutajatega loogika°abil, kolmas kopib ej tea mida ej tea kellele, neljas ajab surrmaoodates lihhtsalt ajjget möla.
nejjd pxhialusejd ettetéades ej saa ju lootta et kxjkk nagu pajjpojsid vajkkselt tunnis istuvad, käpad laual ja vxtavad tunnist osa nagu xpsile ja Repsile méeldib.

N, 2006-01-16 09:55:00

Pole ükski pätt karistuseta jäänud, mis te pabistate. Oma õelusega karistavad nad ennast eelkõige ise.

muusa, 2006-01-16 09:59:22

Maila ja Heeliumiga nõus. praegu risustasin Maila postkasti mõttega, mis siin oli juba välja öeldud.
Palun vabandust!
On foorumeid, kus linke üldse üles panna ei saa, saab vaid teemakohaselt sõna võtta, ka ebasündsaid sõnu saab keelata jne. jne.
Ka postituste pikkus ja keelevalik peaksid olema piiratud.
Aga see on kõik tagantjärgi tarkus. :(

Yps, 2006-01-16 10:20:46

Saan teist aru. Ei mõista hukka.

Küsin ainult: kus on see koht kus inimene võib ütelda kõike mida ta mõtleb ?

Kodudes - seal on kõik kasvatatud ja viisakad, ehk vaadakem tõele silma - teesklevad, sest mida kuud kui teesklus see kasvatus ja viisakus on. Mõtelda, sa oled mõttetu pärdik ja seda oma pereliikmele mitte ütelda on võlts ja teesklus - oleks siis veel et oldaks vait aga need kuradi teesklejad teevad nii mõteldes veel komplimente.

Seltskonnas - tõde võid öelda 1 x, teistkorda sind enam sinna ei kutsuta.

Foorumid - ka siin on neid kes tahaks et kõik käituks ilusti ja viisakalt ehk siis olgem ausad teeskleks ja mõtleks selliseid mõtteid nagu “XY on mölakas ja lollpea” aga räägiks midagi muud.

Kus on siis see koht kus me saame öelda seda mida me tegelikult mõtleme - kus viisakus, kasvatus, kultuursus, etikett ja teised teeskluse vormid meid ei ahistaks ?

***