Religiooniõpetuse mõttekusest

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 792 kommentaari.

Peemot, 2005-12-04 22:08:52

Lõin praegu Olevile hambad säärde- vorsti ei anna ja ööseks õue kah ei viitsi lasta... igavene teureetik sihuke. :)

Ti, toomas-toomas, 2005-12-04 22:08:57

*
/Ti vangutab pead..

Nu luban ikka ennast ka humanistiks nimetada, kui see sulle meeldib.. :))

Ja kui vaja, oskan ka põhjendada või õigemini kaitsta humanistide seisukohti, mille kohta ma kord olen juba öelnud, et paljugi humanistlikus inimpildis vajaks kohendamist ja täpsustamist, kuid ei religioonid ega tänapäeva psühholoogia andmetest järeldu, et see oleks läbinisti ekslik.

Maitea muidugi, millisest humanismi printsiibist sa lähtud?
Kas renessansiajastu omast, mil inimene kuulutati looduse krooniks või tänapäeva nn. humanistliku koolkonna eetikast, mis toetab solidaarsuseideed, mille all mõeldakse vastastikust abi ja toetust, mis põhineb ühisel huvil ja eesmärgil?

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-12-04 22:22:49

Kas eluaegne vangistus on HUMANISM?

See on ju kõige rafineeritum PIINAMINE hoopis.

Nimetatakse sadismiks ja on üks inimlooma perverssuste alaliik.

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-12-04 22:31:00

Nii palju siis humanismist.

Head ööd.

v.l., 2005-12-04 22:32:04

Mis karistus see on - teed igasugu kaabakatükid ära ja koksti oled siit ilmast pääsenud? Nii jääb karmavõlg kustutamata. Tuleb ikka puuri panna ja parasjagu piitsutada, et inimene võiks järgmise ringi kergema vaevaga läbi teha.

tsukts, 2005-12-04 22:36:16

Kas eluaegne vangistus on HUMANISM?

Eluaegne vanglakaristus asendab omaaegset suguharust äraajamist, sest meil pole Austraaliat, kuhu kaabakaid saata.

ahvgepards, 2005-12-04 22:45:22

Eluaegne vangistus on karistus, surmanuhtlus on kättemaks.

p, 2005-12-04 23:33:29

Tallinna timuka mõõgal on kiri “Jumala arm ja truudus on igal hommikul uus. Tõstes mõõka, aitan ma patuse igavesse ellu”
Kuidas selline kiri sobib kristliku eetika ja inimelu pühadusega, mida usklased jälgivat, aga uskmatud mitte?

Esiteks, pole nagu õige väita, et täna Raekoja platsis usklikud päid maha raiuksid või et see oleks kooskõlas usklike arusaamadega tänases päevas.

Teiseks, eks ikka eetika sõltu ajastust ja inimesest oma ajastus. Inimene pole oma ajast tavaliselt kuigivõrd ees. Jeesus siiski oli. Kui poleks olnud, oleks tema õpetused ammu unustatud.

Jeesus ei õpetanud kellelegi peade maharaiumist, inimesed on selle omast tarkusest kooskõlaliseks Jeesuse õpetusega arvanud. Et me sellisest barbaarsusest oleme üle saanud, see on suuresti religioossete tõdede sügavama ja avarama taipamise tulemus. Või näed sa teisi mehhanisme, mis on meile õpetanud, et päid maha raiuda pole õige? Ma arvan, ikka üha sügavam ja avaram Jeesuse õpetuste sisu mõistmine ja nendekohase elamise püüd on selle tulemus.

Surmanuhtlus on suuresti põlu alla sattunud just tänu Jeesuselt pärit arusaamadele inimesest ja tema elu ainukordsest väärtusest. Väär oleks öelda, et enne Jeesust näiteks Roomas inimelu üldse väärtustati.

Jumal ei kiirusta kohut mõistma, andes kõigel - nii heal kui kurjale - aega omasoodu välja areneda, et tehtu vili ja selle väärtus saaks kõigile ilmseks - kas see on hea või kuri. Meenutan Jeesuse vastavat õpetust vilja ja umbrohu koristamisest.

Ja peab ka ütlema, et näiteid ajastu kommetest, tavadest ja seadustest või ka kellegi elust võib alati tuua. Võiks tuua ka headuse, ustavuse, vapruse, eneseohverduse jne. näiteid, kuid näidete varal väitlemine pole just tark tegevus.

Lõpuks peaks veel ütlema, et olemine kristlane ei tähenda täiuslikkust. Seda peaks nagu ise oskama aru saada. See on vaid püüdlemine täiuslikkusele, ja see püüdlemine juba ise eeldab inimese ebatäiuslik olemist.

Lihtsalt teatada, et kunagise Tallinna timuka mõõgal oli selline kiri - järelikult on kõik kristlased ka siin ja täna mõrtsukad - eks see ole kas suur naiivsus või siis niisama veidi teadlikult kiuslik ja sõnaveeretamine.

Padme, 2005-12-04 23:34:59

See p on Padme.

Padme, 2005-12-05 00:10:42

Mina aga nägin täna sellist pilti.

Kunagine mu õppejõud, teaduskonna dekaan, kuid andetu teadlane, kes ei kirjutanud kunagi ühtegi teadustööd, õppevahendit või artiklit, kes oli aga samas KGB kaastöötaja ja kes lausa dekaanina värbas inimesi KGB-sse, kes ise oli teab kui paljude peale koputanud ja üldse oli üks s..t mees... oli täna kirikus! Temast oli järele jäänud täielik inimvare - vanadus, haigused, väsimus. Ta oli just tulnud vähioperatsioonilt ja kui ma temaga rääkisin, nägin, kuidas tema hõredad hambad on suus täiesti lahti ja ära kukkumas...

Aga vaatamata kõigele oli tema - kommunist, KGB-lane, niisama andetu karjeristist pisiteadur ja täielik eputis - oma surma eel kirikus!

Me rääkisime veidi juttu. Jätsime hüvasti lubadusega kohtuda samas. Ma pole kindel, et ta enam tuleb. Mul oli heameel, et ta kirikus oli.

Ti, 2005-12-05 00:14:41

*

Jeesus ei õpetanud kellelegi peade maharaiumist, inimesed on selle omast tarkusest kooskõlaliseks Jeesuse õpetusega arvanud. Et me sellisest barbaarsusest oleme üle saanud, see on suuresti religioossete tõdede sügavama ja avarama taipamise tulemus. Või näed sa teisi mehhanisme, mis on meile õpetanud, et päid maha raiuda pole õige? Ma arvan, ikka üha sügavam ja avaram Jeesuse õpetuste sisu mõistmine ja nendekohase elamise püüd on selle tulemus.

Et siis mitte ühelgi tingimusel ei lubanud Jeesus päid maha raiuda?

Siis inimesed ‘omaenese tarkusest’ on teinud seda küll kättemaksuks, oma huvide saavutamiseks, oma huvide kaitsmiseks kui ka põhjendusega kaitsta lahkuja huve?
Ning seda on teinud inimesed ajaloo vältel, oma usulisesest kuuluvusest lähtumata?

A mida arvas Jeesus elust kui sellisest üldse? Kas ta väärtustas ainult inimelu või elu kui sellist üldse s.h. ka inimesele kahjulike bakterite ja viiruste elu?

Padme, 2005-12-05 00:22:49

Mitte ühelgi tingimusel ei pidanud Jeesus õigeks inimelu võtmist. Kuid ta õpetas muud - vajadusel venna eest oma elu anda.

Kuidas sina valiksid, kui oleks valida: kas tappa bakter või tappa inimene? Üks bakter, või oma vend, õde, vanem, laps - kuidas sa valiks?

Mida arvas Jeesus inimese elust, küsid.

Ti, sellest ongi tema kogu õpetus ja tema kogu elu. Kas vähe on siin veel tsiteeritud Suurt Käsku ja Kuldreeglit? Kas sulle on teadmata tema Uus Käsk, mille ta jättis?

Oh jah. Ma eelpool ütlesin, et ka küsida tuleb osata. Sinu küsimus nõuaks siia Uue Testamendi kommenteeritud väljaande paigutamist pluss veel tosinat selgitavat raamatut...

Veidi hämmastad mind oma küsimustega, Ti.

Padme, 2005-12-05 00:24:06

Aga et oleks vastatud: Jeesus ei õpetanud bakteritest midagi.

Padme, 2005-12-05 00:31:29

Ti, me ei ela ideaalsetes tingimustes ja pole me ka ise ideaalsed. Seepärast pole meie igas elusituatsioonis, kus peame valima, tegemist valikuga õige ja väära variandi vahel. Sageli on meil palju variante, kuid nende seas puudub see ideaalne, puudub heagi. Me peame sageli valima variandi, mis pole ideaalne, täiesti õige. Tavaliselt me valime vähima võimaliku halva.

Padme, 2005-12-05 00:32:23

Mõnikord on nii, et vähim võimalik halb on kellegi surm.

Padme, 2005-12-05 00:36:51

Jeesuse arusaam oli, et kui inimeses on arengupotentsiaal vaimseks teeks, siis Jeesus pigem annab omaenese elu sellise inimese eest, kuid ei võta selliselt inimeselt seda vaimsest potentsiaalist valgustatud elu.

Padme, 2005-12-05 00:57:46

Kuidas suhtuda kristlikku pühakirja, see probleem tõusetub siin aegajalt kõigi jaoks. Mõnda aga võiks nende kohta teadmiseks võtta küll.

Moosese käsusõnu ja pühakirjade õpetusi polnud enne Aabrahami olemas. Meile tuntud kujul on pühakirjad juudi rabide ja kristlike kirikuisade kirja pandud ja kokku kogutud alles alates Baabüloni vangipõlve ajast. Ehkki neis sisalduvad juudi rahva parimad ja kõrgeimad mõtted ning igatsused, on neis ka paljut, mis ei anna kaugeltki edasi taevase Isa olemust ja õpetusi Temast, seepärast peab alati valima paremate õpetuste seast tõed, mida edasi anda.

Need kirjatööd on kirjutanud inimesed, kellest mõni on püha, mõni vähem püha. Nende raamatute õpetused esindavad oma aja vaateid ja arusaamu. Tõeilmutusena on viimased esimestest usaldusväärsemad. Pühakirjad on vigu täis ja täiesti inimlikku päritolu, ent need moodustavad siiski religioosse tarkuse ja vaimsete tõdede parima kogumi, mis praegu maailmas leidub.

Paljusid neist raamatutest ei kirjutanud isikud, kelle nime nad kannavad, kuid see ei kahanda mingil määral neis sisalduvate tõdede väärtust. Kui Joona lugu ei oleks ka tõesti sündinud, isegi kui Joona poleks kunagi elanud, ei oleks selle loo sügav tõde vähem väärtuslik. Sama loo kohta kadunud pojast.

Pühakirjad on pühad sellepärast, et neis on esitatud Jumalat otsivate inimeste mõtted ja teod, ning need inimesed on talletanud pühakirjades oma kõrgeimaid arusaamu õiglusest, tõest ja pühadusest. Pühakirjades on väga palju tõtt, kuid need kirjutised sisaldavad ka palju vääriti esitatud mõtteid taevase Isa, armastava Jumala kohta, keda Jeesus esindas. Armastuse Jumal ei ole käskinud kedagi mina võitlusse minna ja tappa kõik oma vaenlased - mehed, naised ja lapsed. Sarnased sõnad on kirja pannud inimesed, mitte eriti pühad inimesed, ning need ei ole Jumala sõnad.

Pühakirjad on alati kajastanud ja kajastavad ka edaspidi oma loojate intellektuaalset, moraalset ja vaimset seisundit. Arusaamad Jahvest muutuvad prohvetite ürikutes alates Saamuelist kuni Jesajani üha kaunimaks ja ülevamaks. Pühakirjad on mõeldud religioossete õpetuste ja vaimsete juhiste andmiseks. Need ei ole ajaloolaste ega filosoofide tööd.

Kõige kahetsusväärsem pole mitte see ekslik idee pühakirjatekstide absoluutsest täiuslikkusest ja õpetuste eksimatusest, vaid pigem nende pühade kirjatööde segadusseviiv väärtõlgendamine traditsioonide orjuses. Taevane Isa ei piira tõeilmutust ainult ühe põlvkonna ega ühe rahvaga, ammugi mitte isiku seisundiga kiriklikus hierarhias. Paljud tõeotsijad on sattunud ja satuvad ka edaspidi nende pühakirjade veatust väitvate doktriinide tõttu segadusse ja masendusse. Ent kõige ekslikumal seisukohal pühakirjade õpetuste suhtes on doktriin, et neid tohivad tõlgendada ainult seatud isikud ametlikus hierarhias.

Tõe mõjuvõim on seesama vaim, mis püsib jäädavalt tema elavate avaldumisvormide sisimas, mitte mõne varasema põlvkonna inimeste surnud sõnades. Ning isegi kui need vana aja pühamehed elasid inspiratsioonist rikast ja vaimuerksat elu, ei tähenda see, nagu oleksid ka nende sõnad olnud alati ja tingimatult vaimust inspireeritud. Mitte midagi, mida on puudutanud inimloomus, ei saa eksimatuks pidada. Jumalik tõde võib küll inimmeele kaudu särada, kuid selle puhtus on alati suhteline ja jumalikkus osaline. Inimene võib ihaldada eksimatust, kuid see on olemas vaid Loojal.

Lilleke, Padme, 2005-12-05 00:10:42, 2005-12-05 04:47:38

Sellised olukorrad(kohtumised) on ülimalt vastik-valus-piinlikud, kuid samas ka hetk, mil selgemalt kui tavaliselt vilksatab alateadvuses teadmine, mis meie elus on tähtis, vähemtähtis jne.

Lilleke, Padme, 2005-12-05 04:56:51

Küsimisest-vastamisest nii palju, et...
soov mõista võib siluda inimestevahelise teadmiste ebaühtluse.

ja tagurpidi keeratult:)...

Kui puudub soov mõista on teadmised(mis tasemel iganes) täiesti ebaolulised.

toomas, Ti, 2005-12-05 06:05:36

Loomulikult ei väida ma, et humanism oleks “kuidagi ekslik”! - Mul on lihtsalt teistsugune aksiomaatiline lähterõhuasetus!

Maitea muidugi, millisest humanismi printsiibist sa lähtud?
Kas renessansiajastu omast, mil inimene kuulutati looduse krooniks või tänapäeva nn. humanistliku koolkonna eetikast, mis toetab solidaarsuseideed, mille all mõeldakse vastastikust abi ja toetust, mis põhineb ühisel huvil ja eesmärgil?

Kas Sina oled kõnealuse tänapäeva humanistliku koolkonna eetikaga sedavõrd nõus, et võiksid selle seisukohtadele alla kirjutada?

Mõte Sinu eelnevast kommist lähtuvalt:

Näiteks võib tuua Anthony Blandi juhtumi, kus Briti parlament otsustas lubada püsivas vegetatiivses seisundis oleva patsiendi kunstliku toitmise lõpetamist.
Üks parlamendiliige ütles:
“ On ehk siiski lubatav öelda, et ilma mingite kognitiivsete võimeteta indiviidile, kel ei ole väljavaadet neid võimeid selles maailmas kunagi taastada, peaks olema täiesti ükskõik, kas ta elab või sureb.”

Ma arvan, et kui teha esimesed järeleandmised inimelu kui sellise vägivaldse katkestamise suunas, tulevad riburada järgi järgmised ja tulemuseks on, et kategooriline tapmise keeld lõpuks hajub:

Anthony Bland > eutanaasia > parandamatult vaimuhaigete tapmine > hästi mittemõtlevate inimeste tapmine > inimliigi kui “loomade” tapmine robotite vms. poolt

Tänapäeva rikkad riigid on selleks rikkad küll, et mõningaid oma ajusurmas inimesi elus hoida. (Sudaanis kehtivad aga paraku teistsugused põhireeglid.)

***