Religiooniõpetuse mõttekusest

Viimasel ajal on olnud päevakorras küsimus, kas viia religiooniõpetus koolide õppekavasse või mitte.

Esimese argumendi vastu

Levinud pooltargumendiks on vajadus tasakaalustada koolide ühekülgset, tehnitsistlikku maailmakäsitlust ja anda õpilastele valikuvõimalus.

Üldiselt on koolides põhirõhk asjade üheseltmõistetaval, abstraktsel ja konkreetselt sõnastatud esitamisel. Ka tundides, kus käsitletakse poeesiat, maalimist, ilukirjandust, püütakse kõiki neid asju edasi anda konkreetsete, selges sõnastuses õpetuste alusel. Seega on õpilane, kes toetub ainult koolis edastatavale infole ja ei õpi ise mujalt midagi, vastuvõtlik ennekõike konkreetsele ja abstraktsele informatsioonile.

Religioon kasutab samas ilma kahtluseta sümbolistlikku keelt. Enamik asju esitatakse sümbolite kaudu, mille tähenduse mõistmiseks ei piisa võimest lugeda konkreetset ja abstraktset teksti. Kui eeldada, et religioon ei kasuta sümbolistlikku keelt, siis tuleks järeldada, et usklikud kas valetavad või on tõsiselt nõrgamõistuslikud -- kõikide religioonide keskne kirjandus kubiseb väidetest, mis sõna-sõnalt võetuna on kergesti kontrollitavalt väärad.

Samas on alust arvata, et keskmine kooliõpilane (jutt käib sellistest, kellel on raskusi ankeediküsimusele täislausega vastata või kirjutada valmis kaks lehekülge enam-vähem mõtestatud teksti), kellele õpetada religioone, võtab neid kas sõna-sõnalt või siis peab absurdiks. Mõlemal juhul on religiooni õpetamine kindlasti raisatud vaev ja tõenäoliselt isegi kahjulik -- religiooni sõna-sõnalt võtjast areneb välja midagi, mis sümptomite poolest sarnaneb jehoova tunnistajaga; religiooni välja naerja puhul väheneb võimalus, et ta hiljem nendega kuidagi mõtestatult tegeleks.

On tõenäoline, et ka õpetajad jaotuvad sarnaselt -- kristlikeks religiooniõpetajateks, kelle põhimure on selgitada kristluse eeliseid "paganluse" ja muude "väärõpetuste" ees; ateismiõpetajateks, kes "neutraalse suhtumise" sildi all religioonide karikatuure järjestikku läbi võtavad ja nende naeruväärsust tõestavad; ning viimaks ajalooõpetajateks, keda religioonide sümboolne või vaimne sisu eriti ei huvita, aga kes proovivad näidata mõnede intellektuaalselt kergesti eristatavate elementide (jumalate nimed, väited teispoolsuse kohta jms.) arengut läbi ajaloo erinevates riikides. Viimased on siis tõenäoliselt ühtlasi need religiooniõpetajad, kelle tegevust ka ajakirjandus mõnevõrra kajastab.

On ilmne, et ükski kolmest ei tegele tegelikult kuigivõrd õpilaste vaimse arengu edendamisega ja erinevatest vaatenurkadest võiks kõikidele kolmele ette heita isegi selle pidurdamist.

Arvan, et religiooniõpetuse võiks asendada psühhoanalüüsiga. Seda eelpoolmainitud põhjusel -- religiooni keel on valdavalt sümbolistlik, psühholoogiline. Mingid osad religioonidest sisaldavad konkreetseid väiteid materiaalse maailma kohta, aga üldiselt peetakse materiaalset maailma paljude kaasaegsete religioonide puhul alaväärtuslikuks, samas vanemad religioonid käsitlevad seda mõneti lapsikult. Religioon tegeleb seega inimpsüühika seadustega, andes neid edasi keerukas sümbolistlikus keeles. Võimalik, et mingid religioonide arendused või "müstilised saladused" jõuavad välja ka materialistliku maailma kirjeldusteni, ent kahtlemata ei tee seda levinud religioonikäsitlus -- ja sellest edasi liikumine oleks mitte ainult õpilastelt, vaid ka õpetajatelt palju nõutud. Jungi psühhoanalüüs annab võtmeid, käsitlemaks religiooni kui psühholoogilise reaalsuse kirjeldust, jättes samas väited materjalistliku maailma kohta lahtiseks. Ja see ongi neutraalsus, mida ka religiooniõpetajalt igal juhul oodata tuleks.

Loomulikult on psühhoanalüüsi teooria enamiku kooliõpilaste jaoks üle jõu käivalt keeruline. Samas -- kui see on tugev vastuargument, siis võiks täpselt sama argumendi tuua ka religioonide õpetamise vastu, saades tulemuseks, et ei tasu õpetada ei psühholoogiat, ega religiooni.

Teise argumendi vastu

Teiseks levinud pooltargumendiks on vajadus tõsta inimeste eetilisuse astet. Teades, et religioon on keeruline -- miks õpetada keerukat kombinatsiooni eri riikide käsuõpetustest, kõiksusekujutlustest ja arusaamadest vaimse arengu kohta, mis kõik kokku on meeletu infokogus, mida põhikool ka siis ei suudaks läbi võtta, kui ainult sellele keskenduks -- miks mitte õpetada eetikat kui teadust, selle argumente ja järeldusi?

Või -- miks mitte õpetada psühholoogiat, et õpilastel kujuneks sisulisem arusaam nende ümber toimuvast elust ja neist endist, ning ka nende vaimu arenguvõimalustest? Sest psühholoogia katab ilma kahtluseta religioonide tegelikke alasid paremini, kui eetika -- ehkki ka paljud kristlased kipuvad oma usku ainult eetikaks taandama, kohati lihtsalt kümneks käsuks, siiski muudab selline labane käsitlus religioonist selle üleüldse igas mõttes mõttetuks ja kasutuks.

Seega -- religiooniõpetuse koolidesse viimine on mõttetu; mõistlik oleks õpetada koolides psühholoogiat ja sümbolite lugemist, ehk ka semiootikat, ning ehk alles peale seda ka religioone näidetena müütidest ja reaalsetest sümbolitest, mis on eri hetkedel omanud jõudu. Ja kui psühholoogia ja semiootika on liigkeerukad, siis jätta koolide õppekavast samal põhjusel välja kõik kolm. Sest religioonil on mõtet kahel juhul -- vaimse arengu soodustaja või siis ajaloo mõistmise jaoks (mitte, et need kaks ei põimuks). Samas, labane religioonikäsitlus saaks ääretult mõttetuks õppeaineks, mis kujutab endast enamjaolt ideoloogilist võitlust, ükskõik, kas kristluse või ateismi kasuks -- ja ideoloogilise võitluse koht ei peaks olema koolis. Seda ei muuda ka see, kui üks õpetaja sajast annab edasi hoopis religioonide ajalugu, mis on religiooni sisust sama kaugel, kui ideoloogiline võitlus, ent omaks vähemalt mingisugust positiivset funktsiooni. Üks õpetaja sajast seetõttu, et kui miski on ühest küljest infomahukas ja keerukas õppida, omamata teisest küljest erilist rakenduslikku funktsiooni meie ühiskonnas, siis ei tunne seda paljud.

Siiski, kuivõrd ise olen käinud koolis, kus nii oli -- arvan, et on igati mõtet iga rahva ajalugu õpetades rääkida ka selle rahva isiklikust tõlgendusest oma ajaloole, isegi, kui see tõlgendus taandab kogu selle ajaloo jumalate, kangelaste ja deemonite omavaheliseks jagelemiseks. Samuti on mõtet koolis panna rõhku kõigele, mis soodustab vaimset arengut & vähendada koolide katset vältida tunnetuslikku ja keskenduda mõistuslikule. Ja vabastada võimaluste piires ametist õpetajaid, kes ei ole tasakaalustatud psühholoogiaga ega suuda autentselt hinnata iga üksiku õpilase andeid, võimeid ja arusaama määra oma aine kohta. Praegune koolikeskkond on tõesti ühekülgne ja ei suuda õpilasele, kes on huvitatud isiklikust arengust ja kasust, mitte diplomitest, mitte kuidagi selgeks teha, mida ta sellest kõigest üldse saab. Ent lahendus koolide, hariduse ja haridussüsteemi reaalsetele probleemidele peitub minu arvates ilma kahtluseta kõikjal mujal, aga mitte religiooniõpetuse puudumises. Vähemasti mitte sellise religiooniõpetuse puudumises, milleks Eesti koolid võimelised oleks.

Heelium, 2005-12-01

Artiklile on 792 kommentaari. Loe kommentaare »

***