Religiooni funktsioonest ühiskonnas

VIA-le, armastuse ja sümpaatiaga (Salingerilt poollaenatud avaldus)

Pöördudes ei-tea-juba-mitmendat-korda austusväärse VIA mõtteringi pihta oma kummaliste vaadetega religioonist ja sellega seotust, annan endale aru, et suskan sellega ka mingit herilaspesa, sest siinne kogemus ütleb mulle ette, et religiooni kohta käivat mõõdavad raevusklased vägagi silmakirjaliku mõõdupuuga: see, mis ei mahu nende USU raamidesse, tunnistavad nad kõhklematult vääraks. Samas kipuvad nad tihtipeale aga vaidlusväljale, „relvastatuina“ nende sfääri mittekuuluva relvastuse – argumentatsiooni ja arukuse – atribuutidega.

No nii, nüüdseks olen tõsiusklased ja nende kannupoisid juba suutnud välja vihastada; see, mis järgneb, ei leevenda nende pahameelt. Tahaksin mõtiskleda selle üle, millist ühiskondlikku rolli täidab religioon ühiskonnas ning anda omapoolseid arusaamu. Kutsun väitlusele seega, ehkki - NB! - mitte taplusele.

Möönan, et religiooni rolli ja osa kohta sootsiumis on enne mind küllap sajad mõttemehed ja –naised küüsi (pro. sulge) teritanud, kuid õnneks olen ma vähese sellealase loetusega inimene, mistap piirdun iseenda kodukootud vaadetega. Niisiis – millist funktsiooni täidab religioon ühiskonnas?

(Nagu näete, ei kahtle ma sellest, et mingisugune funktsioon on religioonil ikkagi olemas, muidu oleksin pealkirjastanud oma teemakäsitluse sõnaga „kas“. )

(1)     Alustagem sellest, et küsida – on’s religioon inimmaailma kuuluv aineline või vaimline nähtus? Küllap too viimane, arvan.  

(2)     Kui nii, siis... mis määrab ära mille? Kas vaimne sfäär on esmane või teisene? Ja mille suhtes? Minu veendumuseks on elu jooksul kogetuna, et religioon on reaalse maailma moonutatud, fantastiline peegeldus inimteadvuses ja see moonutatud tegelikkus omandab siis teadvuses tavaliselt ebamaise, üleloomuliku vormi. Seega väidan, et religioon ise on olemisest sõltuv tuletis ning selle olemise väärpeegeldus.

(3)     Inimolemist ümbritseb või saadab terve vaimulise sfääri kompleks. Võib nimetada sääraseid sotsiaalse teadvuse elemente nagu kõlblus, religioon, õigus, filosoofia, ideoloogia, teadus, kunst jmt. Kõik nood ja veelgi muud ühiskondliku teadvuse komponendid etendavad tähtsat osa meie inimeseksolemises ning nad peegeldavad meie igapäevast elu ja kinnitavad seda, iga üks omal moel. Neil on oma meetodid ja vahendid; oma võlu ja sära ja igavuski, ent kõik nad on seatud ja määratud kandma oma spetsiifiliste funktsioonide kõrval ka universaalset, so edendama inimkonna jätkusuutlikkust, ellujäämist ja täisväärtuslikku ja kaunist elu. Kuid mõned neist ühiskondliku teadvuse vormidest teenivad nimetatud eesmärkeausa selgusega, mõned aga läbi moonutuse (kunst, usk).

(4)     Konkreetsemalt teema juurde asudes märgiksin esimesena ja põhilisemana ära religiooni illusoorse-kompenseeriva funktsiooni. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et religioon, mööndes maapealse elu eba- ja väärmomente, on alati varmas lubama inimesele tasu ehk kompensatsiooni tema kannatuste ja hädade eest, kuid seda siiski üksnes valdavalt surmajärgselt. See taevariigi või paradiisi lubamine ei maksa ju lubajale (papile, kirikule) midagi, ent võita on säärase lahke pakkumise puhul palju, vähemalt on ristiusk sel moel endal sajandeid kukrut kasvatanud. Liiatigi on see ahvatlus ju lollikindel, sest vastutust ega tunnismaterjali ju pole: ükski usklane pole ju siia maailma tagasi tulnud sest ettekujutatavast õnnekünkast – paradiisist - ,et siinseile oma muljeid edastada. Niisamuti kui ka vastaspooluselt – põrgust – pole keegi naasnud, et „Õhtulehes“ või Delfis sealsetest äktsionitest pajatada. Nii et üks luulu kõik . (Dante oma „Põrguga“ ne v schjot).

(5)     See toobki esile mu esitatud termini teise poole, selle, et see religiooni peamine funktsioon on illusoorne, ebareaalne, käega katsutamatu, võlts ja luulu.

(6)     Teise funktsioonina nimetaksin religiooni maailmavaatelise aspekti. Iga religioon püüab luua ja kaitsta oma maailmavaadet, kuid minu kogemus näitab, et religioosne maailmavaaade on üsnagi ahtake, savijalgadel ja kööbakas. Oluline on see, et kui muidu elus juhenduvad inimesed tuhataastate kogemuse ja praktikaga omandatud teadmistest pluss teadusest, siis religioosne maailmavaade eirab seda üsnagi räigelt; vähe sellest – teadust on ristikirik ju suisa peljanud oma ajaloo vältel. Ka jutud kaasaja religiooni ja teaduse lähenemisest teineteisele ei vasta tõele, olles pigem soovunelmate kandjad kui reaalsus, selleks on nende arusaamad liig kiivsirgelised. Religioosne maailmavaade rahuldab küll inimeste tunnetusvajadusi, ent teeb seda paraku moonutatud vormis (maailma loomine 6 päevaga; Noa laev ja sellega seonduv; maailma eksistentsi kujutamine geomeetrilise lõiguna, Taevas ja Põrgu kui mingid eksistentsiväljad, puhastustuli, mille kestvust saab omatahtsi altkäemaksuga kirikule lühendada  jne), misläbi kujundab inimestes antiteadusliku maailmanägemise.

(7)     Kolmanda võimaliku ja kättepaistva funktsioonina võib nimetada religiooni reguleerivat funktsiooni. Pole kahtlust, et religioonid on suuremal või vähemal määral reguleerinud inimeste käitumist ja nendevahelisi suhteid, ent – NB! – kõige seda on tehtud, allutades maised huvid (va kiriku kui institutsiooni rahahimu) väljamõeldud, illusoorsetele sihtidele (pääs taevariiki, patukustutus jms).

(8)     Ei saa eitada ka neljandat silmatorkavat eripära, milleks on religiooni integreeriv funktsioon. Iga religiooni tunnistajad tunnevad teatud ühtekuuluvustunnet, ehkki see on aegade jooksul ka olnud petlik, sisaldades näiteks kleeruse kõrkust ja upsakust lihtrahva vastu ning vastaspoole lömitamist esimese ees. Kuid ometigi tunnevad ühte usku kuuluvad inimesed mingit ühistunnet, olgu selleks kasvõi siin, VIA-ski palju kordi kogetud  usklaste ülbus mitteusuliste pihta ja eputamine oma „eelisolekuga“, või siis kogu maailmas nii hästi tuntud ja kummastav fenomen ristiusu eri konfessioonide omavahelisest vaenust ja tülist.  Olen veendunud, et teatud ajalooetappidel on säärane integratsiooni tunnetus aidanud mingitel sotsiaalsetel kooslustel hoida stabiilsust, vastu seista teiste konfessioonide loomulikule ja usust ajendatud vägivallale. Praegusajal näeb selles integreerimisfunktsioonis ka usklaste ja kiriku püüdu vastandada end sekulariseerunud maailmapildile ning kaasaja sotsiaalsete küsimuste lahendamise mittereligioossetele võtetele. Ei saa kõrvale heita ka (risti-)kiriku tuhataastate vältel kultiveeritud teaduspõlgu ja teadusvaadete vaenamist, mille ühe ilminguna meie ühiskonnas peegeldub raevukas ponnistus trügida koolide õppekavadesse sisse obskurantistlik usumisjon. Sest olgem ausad – nimetatud propaganda peamine siht on ikkagi usupropaganda, rääkigu need propagandistid mida tahes „objektiivsest usundiloost“. Et neid mitte uskuda, on inimkonnal olemas aastatuhandete pikkune kogemus ristiusu silmakirjalikkusest pea igas eluvaldkonnas.

(9)     Kokkuvõttes võiksin hinnata religiooni funktsioone kui tagurlikke, negatiivset rolli etendavaid faktoreid, mis takistavad inimestele areneda ja pidurdavad ühiskonna olemist. Jätsin meelega puudutamata religiooni usulised funktsioonid, kuna need kaasuvad esimesena nimetatuga ning nad ei evi minu silmis kuigivõrd reaalset ega teaduslikku sisu. Ka ei käsitanud ma sootsiumi kui terviku koha pealt marginaalset aspekti – usklase psühholoogiat reguleerivat funktsiooni, mis jäägu pigem vastavate arstide mängumaaks.

(10)    Et ennetada mõningaid vaenuküsimusi, siis lisan, et ma ei puudutanud siinses artiklis kiriku kui religioosse institutsioon funktsioone. Need on iseasi ning kostan vaid niipalju, et kirik täidab nii religioosseid funktsioone, kui mõnikord ka mittereligioosseid, mõnel pool ka riiklik-ilmalikke funktsioone. Kuid see on teise teema jutt.

Priit Kelder, 2006-01-10

Artiklile on 1385 kommentaari. Loe kommentaare »

***