Raamat: Mina olin siin

MINA OLIN SIIN
Sass Henno
Eesti Päevalehe kirjastus 2005

Ilmselt pakub metamfetamiin selliseid naudinguid ja hüperreaalsusi, et selle kõrval kahvatuvad kõik ideoloogilised reaalsuskonstruktsioonid. Teisisõnu, keemia võidab ideoloogia, pakkudes inimesele kogemuslikult seda, millest nad ei unenägudes ega ulmestsenaariumites unistadagi ei oskaks. Selles mõttes on intensiivkogemuse kõrvale targutamine üsna mõttetu tegevus. Tema on lihsalt seal olnud, sina aga mitte ja see ütleb temale sinu kohta kõik.

Sass Henno jutt on ladus ja mõnusasti loetav ja seda algusest lõpuni. Tänaste noorte võimaluste kõrval kahvatuvad 70-ndate seiklused häbelikult. Teisalt püsisid tollased ainesõltlased märksa kauem elus kui tänased. Vähe sellest, suur osa neist vabanes oma sõltuvusest ning püsib tänini elus. Praegused sõltuvusained sellist privileegi reeglina ei võimalda. Ained on uued ja agressiivsed, nagu ka inimesed, kes nendega tegelevad. Uus sõltuvuskeemia kiirendab enneolematult sotsiaalset rotatsiooni. Uute ainete jaoks tuleb tuleb turg kõigepealt luua, siis sisse sööta ja käigus hoida ning kiiresti väljalangevate inimeste asemel uued leida. Tänane keskmine ainesõltlane ammendub üsna kiiresti nii oma rahaleidmisvõime kui ka eluspüsimise mõttes. Mingite vabade valikutega peale n doosi enam tegemist ei ole. Ainult sundvalikud! Seega on võitlus ainesõltuvuse vastu laiemalt võttes võitlus kodanikuühiskonna ja demokraatia eest.

Üheks võimaluseks on muidugi Eestiski laialt propageeritav sotsiaaldarwinism. Selle vaate kohaselt selekteerib just ainesõltuvus ühiskonnast välja nõrgad ja elujõuetud ning mida kiiremini ta seda teeb, seda parem. Sellise vaatega saab seni hakkama kuni probleem on kusagil kaugel eemal, kui see aga su oma peret või sind ennast puudutab, siis see enam hästi ei tööta. Kui meie ei vastuta ja oma käed puhtaks peseme, siis jõutakse meie perekondade ja meie endini seda kiiremini, jõutakse olukorrani, kus me lihtsalt enam ei saa kõrvaltvaatajaks jääda!

Ette saab raamatule heita vaid seda et raamatus kirjeldatud elu võib mõnele vaesemale noorele glamuursena tunduda. Kes pisut ise elu näinud, sellele vast enam mitte. Üsna pea saab raamatuski selgeks, et selle n.ö. „vabaduse“ eest, mida narkodiileri eluviis tundub võimaldavat, tuleb veel kallimalt maksta kui tavalise, silmapaistmatu ja vaesena elamise eest. Kusagil on ikka „suured poisid“, need, kes millegiga ei riski ning ainsatena diileri ja ta klientide arvelt võidavad. Tegelikult parasiteerib kogu see eluviis nende tahtel ja täpselt senikaua, kuni nemad tahavad. Kui üks diiler on end ammendanud, siis ta kas asendatakse, tapetakse või antakse politseile välja. Kusjuures üks võimalus ei välista sugugi teisi.

Raamatu peaantikangelane kehastab iga lapsevanaema hirmsaimat õudusunenägu tema enda lapse kohta. Midagi inimlikku on Rassis alles vaid raamatu algul, näiteks siis, kui ta oma tüdrukule külgelööjale peksa annab. See tundub kogu raamatu peale ta ainuke ehe ja emotsionaalne tegu olevat. Hiljem, kui kõik juba hämus ja uimas, ei oleks ta vast selleks enam võimelinegi. Ometi elab ka Rassis igatsus läheduse ja intiimsuse järgi. Ainesõltlane selleks enam võimeline ei ole. Nii et kurb lugu. Tundub, et autor ei ole oma teema sotsiaalseid tähendusi lõpuni läbi mõelnud. Tema jaoks sobib narkodiileri elu jubedus hästi kokku patoloogilise mendivihkamisega. Küllap on tal sellegi selgituseks järgmises jaos mõni ühisnimetaja varuks! Viimsena ei ole aga muud valikut kui valik anarhia ja korra vahel ning seda nii iseendas kui ka ühiskonnas tervikuna!

Mõnes kohas tundub autori fantaasia pisut nagu liiga lendu tõusvat. Näiteks või „suurtele poistele“ rahahankimise loos. Raamat jätab lugeja põnevusega järge ootama. Igal juhul on tegemist hoiatusromaaniga millelt tuleb seegi vähene glamuur maha kiskuda mis autoril külge on ununenud.

Andrus Norak, 2005-08-08

Artiklile on 29 kommentaari. Loe kommentaare »

***