Püha tabamine

Giotto di Bondone - Kristuse sündPüha on aken tavalisest aegruumist välja.

Püha on teine olemine.

Traditsioonilistes ühiskondades olid olemine ja pühadus samased. Nüüdisinimese olemine on traagiline just selle tõttu, et ta on kaotanud selle olemise kvaliteedi. Kuid ka ilmaliku inimese eksistentsiaalses valikus ei puudu oma suurus, seda enam, et temagi põlvneb sõna otseses mõttes homo religiosusest.

Pühadus vahendab üleloomulikku.

Ka ilmalikus inimeses on paratamatult säilinud midagi oma “eellastest” ja sakraalne on varjunud alateadvuse hämarusse. Usundiloolane Mircea Eliade on pühaduse kadumist pidanud uue ehk teise pattulangemise märgiks.

Martin Luther rääkis religioossest inimesest kui samal ajal õigest ja patusest. Usun, et pühadus algab inimese sees ja see tunneb ära sarnase ka väljas.

Teadjale on kogu universum püha. Pühaduse ilmnemine ehk hierofaania sõltub ka inimesest. Mõni loob enda ümber püha õhkkonna, teine jälle rüveda.

Pühadus on eelkõige reaalne – pühaduse reaalsuse, elususe aste on kõrgem.

Näiteks see paljuräägit "aukartus elu ees" - ega seda saa käsukorras. Isegi õpetatav on see osaliselt.

Tõeline aukartus elu ees sünnib ikka elu pühaduse tunnetamisest. Ja selles tunnetuses on midagi enamat kui bioloogiline teadmine.

Püha on elusam.

Pühadus kui kvaliteet

Üks vana pärimus räägib:

Kui Fransiscusele öeldi, et seal ja seal külas elab tõeliselt püha mees, siis küsis Fransiscus:
"Aga kes ta naabrid on."
"Ah üks joodik ja üks liiakasuvõtja kaupmees."
"Siis on ta veel pühadusest kaugel, vastas Fransiscus... Kui ka naabrid ei saa enam patust elu elada, siis on ta PÜHA."

See on nüüd ilus lugu küll, aga minu meelest peab neil naabritel ka sutike taipamisvõimet olema...Lõpuaegade kohta on öeldud, et inimesed lähevad tuimaks kuulma ja taipama...

See näitab, et pühadusel on oma astmed ja gradatsioon. Ja et SUUR PÜHADUS võib ka väga mõjus olla...

Ühe müstiku käest küsiti: mida tähendab olla pühak? Pühamehe vastus rabas kõiki, kes sellest kuulsid: Pühak on see, kes on Jumalale andestanud.

See on ehk tõelise pühaduse algus.

Püha viivu püüdmine

Aga väikeste asjade pühadus on kättesaadav ka eriettevalmistuseta - piisab häälestusest ja vastavast hingeseisundist ja siis võib isegi üks vihmasajus kohtumine sõbraga öisel kohvikuterrassil avada teise reaalsuse ukse. Võib kaduda puudekohinasse ja lennata niidul selili lamades koos pilvedega ülal taevas.

Jõulud on aeg, mil inimese sisemine ja väline häälestatus on püha lainel. See teeb jõulumuinasjutu võimalikuks. Kui kronos on tavaline voolav aeg, siis kairos on eriline aeg, mil võimatu osutub võimalikuks. Nii nagu ka logos on küll sõna, aga rhema on ilmutuslik sõna just sinule sellel hetkel.

Jõulud on ime tabamise aeg. Ja keegi pole nii halb, et ei saaks püüda püha viivu.

See imeline pühaduse tunne võib sind tabada ka üsna ootamatult otsekui jõuluime.

Raivo J. Raave, 2005-12-23

Artiklile on 1016 kommentaari. Loe kommentaare »

***