Postpoliitika

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1128 kommentaari.

nipitiri, b-b, 2005-09-28 17:59:44

/poetab hiire ja klaviatuuri vahele peotäie... :)
*
pilt jällegi loodusemees.ee-st
http://www.loodusemees.ee/aa/mi/970920aa012.jpg

b-b, nipitiri, 2005-09-28 18:01:57

/poetab hiire ja klaviatuuri vahele peotäie... :)

Näedsasiis, kõik ilm tuleb ise koju kätte :)

Vähemasti olen ma momendil õnnelik pessimist. Aitäh!

nipitiri, b-b, 2005-09-28 18:03:28

:)

b-b, 2005-09-28 18:26:56

Sygav vaikus on saabunud.. Korralikud kodanikud ilmselt kiirustasid hädavajalisi asju ajama, asjad panevad kyll vastu, aga kuidagi ikka saab..

Ei mingit posti, ei mingit poliitikat.. Kes teeb sisseoste, kes keedab õhtuks syya.. Auväärne DT nyhib vist ikka veel köögiseinalt noid

No nüüd saan küll hommikul Mari käest harjavarrega tohlaka - nende va kolme paksu musta risti pärast, mis ma äsja söega paksult valgele seinale kraapisin

riste maha, sysi reo on kuri seinalt kaduma.. Huvitav, miks ta just ristid tõmbas, tõmmand midagi lihtsamat ja leebemat, kolm kera näiteks.. Lihtsam pesta jne.. Alateadvus on vist tõesti alatasa purjus.. :)

b-b, 2005-09-28 18:52:12

aeg endalgi vaikusse vajuda, adjöö.. :)

DiaTheo, 2005-09-28 19:25:15

Ei, ei nyhkind auväärne DT noid riste. Hoopis mõtlin. Mõtlin, et mis kummaline tegelane see kingo ikkagi on.

Igavesti lahkunu saabus, kuivõrd ei suutnud oma meelehead rjr kavatsetava pausipanemise üle mitte endale hoida. Loomulikult kallas ta seejuures vahepeal kogunenud sapi teistele jälle kaela - mis kingo ta olekski, kui ta seda ei oleks teinud.

Tuli korraks ... aga istuski jäädavalt platsi kaetud laua taha, nagu oleks rjr oma koha talle loovutanud.

Ja nüüd, kus rjr proovis teiste rõõmuks oma kohale tagasi tulla, istus kingo seal juba kindlalt ees ja teatas kõvahäälselt, mis ta rjr kirjutisest üldse arvab ja kuidas sellest teemast tegelt kirjutama oleks pidanud ... teisisõnu - kõtt, mine ära, mina juhin vägesid nüüd siin:-((

Vaat selliseid uitmõtteid mõtlin, b-b, auväärt ise kah:-(

Hele, DiaTheo, 2005-09-28 19:53:17

Mnjaa, ürituse kirjeldus päris teravmeelne,
aga tegelt ei saa, ei saa istuda keegi teine meie asendamattu RJR kohale...

http://www.u-pop.ee/uplayer/search/?skey=vana+arm&cat=song&search=1&first_search=1

...ei ta roostettaaa! :)

sisseviskaja, 2005-09-28 19:57:24

Tohoh, kas mind on vallandatud?
Mina pole küll nii palju uusi aliasi sisse visanud, kui siia ilmunud on.
Uus ja tõhusam konkurent palgale võetud?

DiaTheo, Hele, 2005-09-28 20:39:20

Jah, nats kiiva vajus see mõtete kirjapanemine tõeste:-(

Mõtted ise polnud kiivas.

mööduja, 2005-09-28 20:53:49

Natuke tummaks võttis see tarkuste kontsentratsioon, mille abistav abiks siia paiskas.
Aga.., nagu oleksin ma taolisi mõtteid, isegi tekste lugenud?
Oh seda õnnistatud skleroosi, olla jälle kui noor ja roheline, kõik tundub nii värske, naturaalne..

abiks, 2005-09-28 20:56:15

Üks teeb märkuse selle pärast, et ma pole teemas (nojah, 2005-09-28 10:16:56), kui ma siis teemas olen, teeb teine märkuse selle pärast, et olen teemas (DiaTheo, 2005-09-28 19:25:15).

Nojah.

DT, no nii lihtlabaselt siiski ammuseid sõpru tülli provotseerida küll ei saa:

- ei suutnud oma meelehead rjr kavatsetava pausipanemise üle mitte endale hoida

- kallas ta seejuures vahepeal kogunenud sapi teistele jälle kaela

- teatas kõvahäälselt, mis ta rjr kirjutisest üldse arvab ja kuidas sellest teemast tegelt kirjutama oleks pidanud

Sa ise aga unustasid seekord sisu täiesti, kas sa ei märganud - igasuguse sisu seejuures.

abiks, 2005-09-28 20:58:20

mööduja, 2005-09-28 20:53:49
—————-

Oli siin ettepanek kirjutada õunamoosist ja sügisesest murust... Kus su arendused neil päevateemadel viibivad?

abiks, 2005-09-28 21:16:33

Et me õunamoosi ära ei upuks, siis kohe midagi veidi sisulisemat. Tõsi, mitte küll postpoliitikast, aga pole erilist lugu - kui paljud siin üldse on postpoliitikast kirjutanud? Mina täna kirjutasin, ja sain isegi pahandada, et julgesin... (DT 19:25:15).

abiks, 2005-09-28 21:17:14

Kuna elu olemasolu Universumis on fakt, siis pidid Universumi tekkel Suure Pauguga (kui me seda kaasajas enimlevinud Suure Paugu mudelit aktsepteerime) selle Suure Paugu enese algitingimused ja selle toimumist reguleerivad seadused olema sellised, et sisaldasid potentsiaalina elu tekke võimaluse - meie Universum tekkis elu potentsiaali omavana. Iseasi, kaua on aega võtnud selle potentsiaali tegelikustumine, kuid see pole siin sedavõrd oluline. Olen arvamusel, et elu on üks Universumi olemuslikke aspekte, sama fundamentaalne, nagu näiteks mateeria.

Teine küsimus on see, kust me üldse saame tõmmata elutu ja elusa vahelise piiri. See on esiteks meie teadmiste mahu küsimus - me ei pruugi olla teadlikud Universumis elu olemasolu kõikidest olemistasanditest ja vormidest - nagu näiteks ei teatud antiikajal midagi elust mikrotasandil - bakterid jms. Teiseks ka meie omavahelise kokkuleppe küsimus, mida me ei pea elusaks ja mida peame. Ilmselt on see potentsiaali tegelikustumise küsimus, nagu eespool mainitud.

Materialism onaga väga “ujuv mõiste”, nagu muuseas üldse kõik mõisted. Kõik oleneb selle mõiste määratlemisest, võib materialismi laiendada lõpmatuseni ja öelda, et kõik, mis üldse on, on materialism, kaasaarvatult Jumal. Nii võime seda mõistet laiendada, kuid see on rohkem sõnaga mängimine. Lihtsalt ajas on arusaamad muutuvad. Kaasajal ja teaduses mõistetakse mateeria all üldiselt seda, mis allub neljale interaktsioonile, pluss muidugi need interaktsioonid ise.

Kaasajal on piirid mateeria ja teadvuse vahel on muutumas ähmaseks. Esiteks, on mõistetud, et rääkida mateeriast “nii, nagu see on” ei saagi - mateeria on olemas “nii nagu see on” mitte iseeneses, vaid alati Vaatleja jaoks. Vaatleja aga pole põhimõtteliselt võimeline üheselt ütlema ja määratlema, kuidas siis asjad tegelikult on. Sellest räägib Heisenbergi määramatuse printsiip. Teiseks, isegi relatiivsusteooria ei saa läbi ilma selle Vaatlejata - taustsüsteemida. Relatiivsusteoorias on alati eelduseks, et on Vaatleja, kes mõõdab ja kes saab mõõtmistulemusi. Kolmandaks tuletaks meelde selliseid teaduse ja filosoofia vahepeal olevaid arutlusi nagu antroopsusprintsiip ja holograafiline paradigma, viimane omab ka teatavat katselist kinnitust ja ületab meie arusaamad kausaalsusest.

abiks, 2005-09-28 21:17:45

Kaasaja füüsikateadus, mis peaks just mateeriat ja selle olemist uurima, on jõudnud veidi paradoksaalsesse olukorda. Füüsikas on hetkel käibimas 11-mõõtmeline “olemise mudel” - teooria stringidest. Paradoks on selles, et see teooria küll kirjeldab olemasolevat, kuid see teooria on alatiseks väljaspool katselise kontrolli piire, kuivõrd string on vaid kahemõõtmeline matemaatiline objekt - me ei saa põhimõtteliselt oma kolmemõõtmelises maailmast teha füüsikalisi katseid kahemõõtmeliste objektidega. Taas pole neil stringidel mingit “oma olemist” ilma Vaatlejata, kes nende üle arutleb. Seepärast on füüsikute seas isegi väike vastuolu - füüsikud, kes on harjunud senise arusaamaga füüsikast, süüdistavad stringiteooria loojaid selles, et nad on füüsikast teinud puhta matemaatika. Tegelikult ongi. Praegu ehitatakse Prantsusmaal kiirendit, mille ümbermõõt on 27 kilomeetrit ja mille ülesanne on üles leida see “tõeline mateeria” - algosake, mis kannab massi, mis ise ongi see mass ja mida arvatakse olevat kõigi massi omavate osakeste koosseisus. Ehk saab inimkond teada, mis “asi” see mass õieti on... Töid tehakse CERN'i egiidi all ja projekt on sedavõrd kallis, et selle maksumus võrdub Eesti aastaeelarvega.

Minu arusaam mateeriat uurivast teadusest ja selle uurimisobjektist on eelpool öeldud – neli interaktsiooni ja nende toimevaldkond. Kui leitakse ka viies, kuues ja seitsmes jne. interaktsioon, eks siis peab füüsika muutuma ja võibolla saame kunagi aru, kui mõttetu on üldse jagada olemaist mateeriaks ja teadvuseks ja rääkida, mis millest tuleneb või mis on primaarne. Kaasajal peab füüsika arvestama alati ka Vaatlejaga ja on isegi vaieldav, mida füüsikaseadused õieti kirjeldavad – kas mateeria seoseid või selle Vaatleja teadvuse seoseid.

abiks, 2005-09-28 21:18:13

Ma ei pea eriti targaks nn. “filosoofia põhiküsimust” läbi sajandite, et kumb on primaarne, mateeria või teadvus. See on olnud suuresti “asjast enesest” möödarääkimine, sest nende kahe kõrval on paratamatult veel ka kolmas – Vaim kui Tema, kes vaatleb mõlemat, ja alles sellise kolmese suhte selle tulemusel me saame üldse rääkida reaalsusest selle eri tasanditel.

Selle filosoofiaga on üldse veidi paha lugu - kui me tahame, et see oleks veidigi teaduslik, siis me peame eeldama, et filosoofia peab olema loogiline, alluma teatavatele mõtlemise reeglitele. Kuid 20. sajandi kestel tõestas Kurt Gödel, et loogikal on samaaegselt omad piirid... kuid loogika on ka samas lõpmatu. Mis teisisõnu tähendab, et me saame loogika abil alati küll tõeseid, kuid vaid suhteliselt tõeseid tulemusi - formuleeritud lauseid. Ja siingi on tegelikuks “tegijaks” mitte keegi muu kui meie Vaatleja - teadvus, mis neid lauseid formuleerib ja lõplikku tõde ja selle tõestust otsib. Alates Gödelist ongi lääne filosoofia selle traditsioonilisel kujul varisenud - on mõistetud idamaadel juba aastatuhandeid varem taibatut - filosoofia on vaid vahend inimese jaoks, see ei saagi kunagi anda mingeid lõplikke vastuseid. Gödel tegi talle eelnenud filosoofiaga sama, mida Einstein tegi Newtoni füüsikaga.

Niisiis, mateeria kui selline hajub meie silme all olematuks, samas pole ka meie teadvus suuteline jõudma mujale kui tõdemuseni, et tõde ise kui midagi lõplikku on tõestamatu ja on vaid praktiline vahend Vaatleja jaoks, kes mateeriat ja teadvust vaatleb... See on andnud aga lääne mõttele veidi senisest teise suuna - ei teadust, ei filosoofiat ei peeta enam lõplikku tõde kusagil tulevikus meile avavaks. Teaduslik ja filosoofiline tunnetus jäävad üha enam vaid vahendi rolli Subjekti (Vaatleja, Vaimu) enese arengus. Reaalsus kui selline on Subjektist lahutamatu ja kui me lahutame mateeria ja teadvuse subjektist, siis osutuvad need tarbetuteks, isegi mõttetuteks. Subjekt ongi ainus ja tõeline reaalsuse allikas, kuid teadus ja filosoofia jäävad alatiseks võimetuteks Subjekti lõplikult ära hõlmata - isegi ideaalina pole see võimalik.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teadus on tegelenud mateeriaga, filosoofia teadvusega, kuid religioonid on alati ja algusest peale otsinud seda Subjekti - Jumalat. Nii ka minu jaoks - nii teaduslik teadmine kui filosoofiline tõde on vaid vahendid Subjekti tunnetamiseks, kes asub nii kõiksuses kui igas meist selle Vaatlejana, kelleta ei saa läbi ei teadus, ei filosoofia. Teadust ennastki poleks, kui poleks Teadlast, ega oleks ka filosoofiat ilma Filosoofita. Neis endis on kõik vastused peidus, mitte aga nende teaduses või filosoofias. Kuid see tee on juba religioosne tee.

DiaTheo, 2005-09-28 21:28:22

Eks siis täidan oma sõnad sisuga.

DT: “ei suutnud oma meelehead rjr kavatsetava pausipanemise üle mitte endale hoida”

käis selle kohta siin (mitte ainult):

Head teed, RJR. See oli õige otsus.

DT: “kallas ta seejuures vahepeal kogunenud sapi teistele jälle kaela”

tulenes sellest ja veel hangutäitest muust sõnnikust:

Sumbunud seisva veega tiigis pole mõtet oma aega raisata.

DT: “teatas kõvahäälselt, mis ta rjr kirjutisest üldse arvab ja kuidas sellest teemast tegelt kirjutama oleks pidanud”

tulenes kommentaarist, mis algas sõnadega

"Mulle ei jäänud meelde ühtegi mõtet RJR artiklist.

ja millele jägnes arendus, millel polnud vähimatki sidet rjr artikliga. Aga see polnud ometi esimest korda meil /mul/ kogeda kingoga seoses.

Niipaljukest siis sisutuse ebameeldivast sisust.

Ei ole asja minul sõprade sõprusega, jäägu see nende sügavaks intiimasjaks, kirjeldasin lihtsalt b-b`le, millisena mina sinu väärastunud käitumist näen.

Finito!

abiks, 2005-09-28 21:49:24

1. Oligi õige otsus RJR-l lahkuda. Ta on vaba tulema ja minema ja kui ta minna otsustas, ju tal on mõjuvad põhjused. Ebaõige oleks teda vastu tema tahtmist siia sundida.

Siin seda kirjutamist tõsiselt võtta pole erilist mõtet, minagi ei kavatse siin vanadusse surra - mu olemine siin on vaid teatav vahepala. Kui pikk, oleneb vaid selle keskkonna väärtusest. Eks olen isegi ilma erilise kahetsustundeta siit ära olnud. Põhjuseks kahetsustunde puudumisele on olnud vähegi sisukamate arutluste allatirimine mingile isiklikule tasandile mõnede kirjutajate poolt - konkreetselt DiaTho, jpk, kaak ja mõni veel. Kui RJR leiab paremat teha kui siin teie mõnitada olla oma usuliste veendumuste pärast - õige otsus ja tehku vaid!

2. Sumbubud tiigiks muudavad selle koha ühelt poolt siinsed mitte midagi peale illu-lillu kirjutav subjektivismist kantud naisjuhtkond (õnneks praegu suht vaikiv!), teisalt need, keda eelmises punktis nimeliselt nimetasin.

3. Ma kirjutangi siia oma mõtteid - kas see on mingi uudis või kuidagi vastunäidustatud tegevus? Vaevalt. Igasuguse suhtluse eelduseks on igaühe vabadus oma mõtteid avaldada - tingimusel, et need mõtted oleksid sisulised ja ei muutuks isiklikuks arveteõiendamiseks (selle nõude vastu eksid sina, jpk ja kaak pidevalt). Jätke selline tegevus, jäta nüüd ka sina. Kahjuks tirid sa mind siin taas mingisse isiklikku klattimisse, mida sa vist nimetad “profülaktikaks”. Tänan, aga ma ei soovi selles osaleda. Mu tänasest päevast leiad muidki tekste, mis on minu jaoks väärtuslikumad kui mis tahes sinule vastatu.

jpk, 2005-09-28 22:00:42

Kes siin jpk järgi hüüab... aa, see on ju kingo... aga huvitav, miks ta hüüab, ma pole ju suvatsenud ta oopuste peale miskit öelda ja ausalt öeldes pole neid ka lugeda viitsinud... aa, õige jah, kingo on ju jpk, DT ja kaagi vänn... on s imenami etimi lažitsja, s imenami etimi vstajot...

No kurat temaga, las ta siis lõugab pealegi...

abiks, 2005-09-28 22:05:53

Et sisulist siis, et läbu ei jääks peale...

Jäin seda elusa ja elutu vahekorda vaatlema. Ja kumalt poolelt siis kõike vaadelda - kust saab selle õigema pildi? Materialisti väide, et tegelikult pole materiaalsel olemisel enesel mingit mõtet, järelikult pole elul ja inimolemisel sealhulgas mingit mõtet, on vaid osaliselt, oma esimeses pooles õige, kuid vildakas teises pooles - oma edasiarenduses ja laienduses olemisele tervikuna, elule ja inimesele sealhulgas. Mida tegelikult teeb sellise teesi esitaja? Ta loob elava mõttekonstruktsiooni, mille abil kujutleb end elutuks mateeriaks - piltlikkuse mõttes näiteks elutuks kiviks - ja siis, oma elavas mõttekonstruktsioonis, püüab selle “elutu kivi pilgu läbi” vaadelda olemist, elutut ja elusat ja ka iseennast sealhulgas, ja teatab, et “elutu kivi pilgu läbi” pole ei kivil enesel, mateerial ega elul ja inimeselgi mingit mõtet. Õige - “elutu kivi pilgu läbi” pole tõesti ei kivil enesel ega kogu olemisel mingit mõtet. Keegi vist ei kahtlustagi elutut kivi selles, et see suudaks iseennast ja olemist, elu sealhulgas, kuidagi mõtestada.

Veidi teine on asi siis, kui mitte “elutu kivi ei vaata inimest”, vaid elav inimene vaatab elutut kivi, olemist tervikuna, iseennast sealhulgas. Elav inimene leiab nii elutule kivile kui olemisele tervikuna mõtte, sest tõsi on - mitte elutu ei mõtesta elavat, vaid elav mõtestab elutut. Olemise mõtestamine on (inim-) elu omadus, nagu olemise mõtestamatus on elutu omadus. Kujutleda end elutuks kiviks ja teatada, et selliselt positsioonilt vaadeldes puudub üldse kõigel mõte on õige tulemus. Aga sama õige tulemus on, et olles elav inimene, me mõtestame olemist.

***