Postpoliitika

Termini “poliitika” tänane tähendus on midagi hoopis muud kui selle traditsiooniline tähendus. Kuna poliitika sisu on muutunud, siis on otstarbekas täpsustada mõisted ja need eristada.

  1. Politeia kui traditsioonilise ühiskonna sakraalne ontoloogiline poliitika,
  2. poliitika kui modernse ühiskonna poliitika ja
  3. postpoliitika kui nüüdispoliitika

Politeia - poliitika pluss metafüüsika

Traditsioonilise ühiskonna politeia oli lahutamatu üldfilosoofilistest ja religioossetest paradigmadest, mis iseloomustasid kindlat traditsiooni.

Aristoteles nimetas inimest nii mõtlevaks kui ka poliitiliseks loomaks. Selle järgi võime öelda, et mõtlemine ja traditsiooniline poliitika olid tihedalt seotud. Mõlemi puhul me räägime inimese olemuslikest mõõdetest.

Mida vähem oli inimeses poliitilist mõõdet, seda tuhmim oli tema vaim ja seda vähem oli temas väljendatud püüe tarkuse ja olemise poole – seda vähem inimlik ta oli.

Ühiskondliku suhtluse kaudu tunnetas inimene väliskeskkonna reaalsust. Siin puutus ta kokku sellega, mis on temast suurem, mis oli enne teda ja mis tuli pärast teda. Politeia kogemises tunnetas inimene, kuis osa puutub kokku tervikuga.

Poliitika kui politeia desakraliseerumine 

Ühiskonna moderniseerimise käigus toimub ka poliitika desakraliseerumine. Sellele rajaneb vene filosoofi – impeeriumi viimase filosoofi nagu ta end naljatades nimetab – Aleksander Dugini doktoritöö “Poliitiliste institutsioonide ja struktuuride transformatsioon traditsiooniliste ühiskondade moderniseerumisprotsessis”, millele toetume.

Moderniseerumise käigus muutub poliitika iseseisvaks autonoomseks institutsiooniks, mis on eraldatud inimese muust tegevusest, nagu me ka nüüdismaailmas poliitikat tunneme. Seda muudatust võime hinnata nii tänase poliitika kui traditsioonilise Politeia kontekstis.

Poliitika moderniseerimine on eelkõige poliitika desakraliseerumine. Konservatiivsust, mis seisab sellele vastu, ei saa alati vaadelda kui pelgalt inertsi, vaid sageli ka kui Politeia struktuuride plaanipärast vastupanu dekomponeerimisele kuni poliitilise mimikrini ehk siis väliselt nüüdispoliitika keele kasutamiseni.

Poliitiliste struktuuride muutumise murdeajaks on valgustusaeg Euroopas ja suur osa selles on protestantlikul teoloogial ning sellele toetuval rahvusriikide võitlusel katoliikliku oikumeenilise impeeriumi vastu.

Politeia desakraliseerumisest räägivad tänapäeva poliitika põhialused: ilmalikkus, võimude lahusus, konstitutsioonilisus, demokraatia, tsiviilühiskond, inimõigused jne, mis vastavad liberalismile kui universaalsele moderniseerumisstrateegiale.

Liberalism kui moderni lipulaev

Liberalismi kõrval esinevad ka teised alternatiivsed strateegiad, millest analoogselt desakraliseerimisele võiks esile tõsta poliitika resakraliseerimise, mille alla käivad fundamentaalse konservativismi, konservatiivse revolutsiooni ja sotsialismi-kommunismi diskursused. Need strateegiad rõhutavad küll poliitika moderniseerimise teatud aspekte, kuid toovad sellesse sisse rea Politeia arhetüüpe.

Paraku sisaldab terve vasakpoolsete poliitiliste projektide spekter, vaatamata oma pretensioonile valgustusajastu pärandile ja vastavusele poliitika moderniseerumise nõuetele, traditsioonilise Politeia arhetüüpe. Seega me ei saa näiteks sotsialismi pidada kapitalismi järgseks ühiskondlikuks formatsiooniks, vaid pigem ajutiseks kõrvalekaldeks nüüdisaja peajoonest.

Sotsialism oli tagasipöördumine traditsioonilise ühiskonna algkujude juurde, fašism kui kolmas tee liberalismi ja sotsialismi vahel oli veel üks katse tuua teadlikult arhailised mõttekoodid tänapäeva poliitika keelde. Tallinna poiss ja Hitleri Ida-alade minister Alfred Rosenberg toetus otse mütoloogiale.

Liberaalse mudeli kui Politeia moderniseerumise pealiini määratlemisega tuleks ühtlasi teisiti vaadelda ka neid projekte, mis on ennast sellele vastandanud. Nagu näiteks konservatiivne ja sotsialistlik. De- ja resakraliseerumise dihhotoomias muutub ka poliitiliste määratluste süsteem. Klassikaliselt oli see nii:

  • konservatism – minevik,
  • liberalism – olevik ja
  • sotsialism – tulevik.

Paneme tähele, et kaks resakraliseerimisprojekti: sotsialism ja konservatism lähenevad paradigmaatiliselt oma apellatsiooniga ontoloogilisele. Liberalismi programm on aga poliitika deontologiseerimine. Me võime öelda, et äärmine vasakpoolsus ja äärmine parempoolsus kohtuvad poliitilises alateadvuses. Pole juhuslik, et esimene riik, kes tunnustas N. Liitu, oli fašistlik Itaalia.

Samasuguse tähelepaneku teeb ka Karl Popper, rääkides avatud ühiskonna vaenlastest, kelle hulka ta asetab nii Platoni kui Aristotelese, Hegeli ja Marxi, fašistidest rääkimata. Avatud ühiskond eitab mistahes kollektiivset identifikatsiooni ja tunnistab ainult individuaalset – kodakondsust.

Konvergents kui lõks

Sellest erinev oli 1970ndail aastail populaarsust kogunud kurikuulus konvergentsiteeoria, mis eeldas sotsialismi ning liberalismi mõlemapoolset paranemist, kohanemist ja ühtesulamist.

Konvergents tõepoolest ka toimus, aga mitte selline nagu oodati – teooria andis lihtsalt oma pragmaatilise tulemi ehk liberalismi võidu. Paraku pärinevad liberalismi ja sotsialismi paradigmad erinevast sotsiaalsest keelestruktuurist, siiski on nad tegelikult ühitamatud.

Sotsialismi liberaliseerimisega saavutas Gorbatšov tegelikult selle ontoloogiast lahtiütlemise, nii formaalselt (klassivõitlusest ja kapitalismi kriitikast loobumine) kui poliitilise alateadvuse tasandil, mis andis kõik eelised liberaalsele paradigmale.

Seega ei olnud N. Liidu lagunemine mitte Gorbatšovi ja Jeltsini töö või möödalaskmine, vaid paratamatu paradigmaatiline protsess, mis tulenes konvergentsiteooria olemusest ja rajanes liberaalse mudeli prioriteedil. Poliitika moderniseerumine saavutas oma tipu sotsialismi läbikukkumisega, mis tähendas viimase suure alternatiivi kadumist liberaalse mudeli üleilmastumise ees.

Ei ole ju globaliseerumine midagi muud kui Politeia desakraliseerumise universaalistumine ehk siis liberaalse mudeli üleilmastumine.
See tähendab Hegeli ajaloofilosoofias ja Fukuyama sotsioloogias tõepoolest ajaloo lõppu ehk kõrgema võimaliku ühiskonnaformatsiooni võidulepääsu. Järgnevat iseloomustab juba poliitika minimaliseerumine ja järkjärguline asendumine puhta majanduse, ühtse turuga ja lokaalse haldamisega, mille esimesi märke näeme ka meie armsas EV-s.

Postpoliitika

Tänaseks on maailmas kujunenud unikaalne olukord, kus valitseb üksainus poliitilise keele paradigma, mida tõepoolest enam ei saa pidada ideoloogiaks, sest tal ei ole vastaseid.

Valitsev liberalism on metaideoloogia, sest tema dikteerib mistahes diskursuse reeglid ja määrab poliitilise korrektsuse reeglid.

Domineerivale liberaalsele mudelile seisavad vastu ainult poliitilise alateadvuse kihid, mil pole ühtset ideoloogilist nimetajat ja mis pole struktureerit isegi mitte lokaalse poliitilise dialekti tasemel.

Siia kuuluvad ka ajalooliste ideoloogiate jäänukid, mis on sageli vastukäivad, puudutavad elu erinevaid külgi ja on valdavalt intuitiivsed, emotsionaalsed ja fragmentaarsed.

Liberaalse mudeli üleilmastumise vektoril on küll ka mõned alternatiivprojektid nagu sotsiaaldemokraatia, mis propageerib mõõdukat liberalismi sotsiaalsete garantiidega, islami-projekt, regionaalne “uus hiina kord” ja pan-India, aga neil puudub ühine nimetaja, mis oleks suunat kogu inimkonnale.

Seega ei ole nad universaalsed.

Raivo J. Raave, 2005-09-19

Artiklile on 1128 kommentaari. Loe kommentaare »

***