Raamat: Paluteder ja mutrikorjaja

PALUTEDER JA MUTRIKORJAJA
Andres Ehin

Varrak 2004, 274 lk.

Aga kuhu jäävad seenetreialid? Neid seal ei ole, ehkki võiks vabalt olla. Kausitreialid on täitsa kohal. Andres Ehin (tagurpidi Nihe) on peale Ilmar Laabani surma viimane mohhikaanlane, ainumas allesjäänud sürrealist Eesti luules. Kui nad siiani kodu- ja välis-Eesti kenasti omavahel ära jagasid, siis nüüd jääb kogu koorem Andrese kanda. On aga Andresest ka suktsessiooni edasiandjat või lõpeb see tõug temaga tükkis ära? Kahjuks ei fikseeri meie kultuuriametnikud millegi otsasaamist isegi mitte ära, aitamisest rääkimata. Näiteks katkes teoloog Evaldi Saagi hiljutise lahkumisega foiniikia kiilkirja oskajate suktsessioon Eestis. Kas neid veel kunagi kusagilt tuleb, ei tea. Igal juhul on Ehin (one of the kind) ainuke omalaadne, see kes teisaste assotsatsioonide läbi midagi öelda püüab ja tõe korrespondentsiteooriast tuima järjekindlusega mööda hiilib. Nüüd siis säherdne rammus kogu nagu Paluteder ja Mutrikorjaja, kaane peal palutedrepealise mutrikorjaja pilt Jüri Arrakult. Ehk oleks meil sarnases võtmes mõtlejaid ja isegi kirjutada oskavaid ehk teisigi, aga ju pole nad kultuuribürokraatia kummiseinast veel läbi suutnud murda.

Ehin on sõnapaaritaja. Kui vanad karmid ja tõsised pühakirjad selle üle tõsist muret tunnevad, et liigid ja kategooriad viisakalt lahus püsiksid ning keelavad näiteks eeslit ja härga ühte rakendisse panna, siis Ehin ühte liiki loomi paarisrakendisse ei panegi. Samuti kannab ta lausa harjumuspäraselt korraga nii linasest kui villasest rõivaid, mis pühakirja järgi samuti keelatud on. Sõnapaaritamine lõpeb tavaliselt suure hulga sõnakrantside sünniga. Vahel harva on mõni krants nii ilus, et võiks lausa uue tõu alusepanijaks saada. Siis tunneb sõnapaaritaja end arvatavasti sama hästi kui Doktor Morgan hetkel mil ta oma kõige esimese mutantpuuviljakärbse kinni püüdis.

Ometi kumavad ka sõnakrantslusest tõsised ajamärgid ja hirmud läbi. Seda eriti kogu teises, Ajalaulude, tsüklis. Islamit ja koraani viskab ka aeg-ajalt vahele. On see tingitud alateadlikust hirmust, et habemikud mehed tulevad varsti meile kõigile ja eriti sürrealistidele AK 47-tega käestlastud tõdesid ja asjade vahetuid seoseid, meelde tuletama?

Suurepärased on mitmed sõnamängulised luuletused, nagu Või Matus lk. 77. Samuti astub kogust läbi viimane inimene kellel Eesti rahvale midagi tõsiselt öelda oli, Ülo Kiple. Muudest geneetiliselt muundatud sõnasortidest meeldis üliväga veel Vedel Sangpomm lk. 83. Siin paneb aga lugupeetav tõsiselt bambusesse väites, et sangpomme on vaid kaks “üks on vedel ja teine on tahke”. Kuidas siis nii? Kuhu jääb viskoosne, mesijas või liimjas - see eksistentsialist Sartre Iivelduse põhiolek, vedela ja tahke vahepeal? Tegelikult on ka Ehin liimjas, aga ta varjab end vägagi õnnestunult kord tahke kord vedelaga. Lk. 91 Rõõsa Koore Kannus tõi meelde Viidingu “maikellukesed roosas koorekannus”. Siin esineb Ehin kõige kauni kaunilt ärarikkujana ja seegi tuleb tal hästi välja.

Kogu teine osa on tõsine sotsiaalluule, ehe südamevalu, milles mängulisust märksa vähem. Ometi on sealgi imekauneid tabamusi nagu Siilide Tumedad Ööd lk. 138; või Olen Pung lk.173.

Kogu kolmas osa kätkeb endasse tõlkeid mitmetelt lääne ja ida luuletajatelt, milledest just haikuvalik oli minu jaoks kõige muljetavaldavam. Arvan ega Ehin olegi enam niivõrd sürrealist kui kunagi enne. Vahest on just zen-budistlikud, koanilaadsed motiivid nüüd enamjaolt ta luulet määramas. Ärkamiseks ja ärkamisele virgutamiseks töötab aga sarnaselt nii läänelik sürrealism kui ka zen. Igal juhul suur tänu siin “kolmevärviliste koerte maal “oma “peitteadvuse hirnuvaid lasipuid” meiega jagamast. Vahest äratab see mõne “kõdueelse raiesmikurikkuri”? Kui mitte, siis “Oi Lille” ikkagi.

Andrus Norak, 2004-12-01

Artiklile on 80 kommentaari. Loe kommentaare »

***