Ohvrist ja ohverdajast - meis endis

Võitlus raha pärastKuidas me reageerime kohates hädalist või hättasattunut? Võime reageerida või üldse mitte reageerida. Nii nagu piibliloos halastaja samaarlasest. Reageerida kas inklusiivselt või eksklusiivselt. Eksklusiivselt reageerija asub ühel või teisel põhjusel mitte kannatanu vaid kannatuse põhjustaja poole. Selle taga on igati inimlik ja mõistetav soov kindlustada iseenda turvalisust. Kurja teha saab mitte ainult kurjategija. Küllap ongi tegemata jätmise ja seeläbi teistel kurja teha laskmise patt see suurim.

Kui inimene näeb kellegi näppe kaljunuka taha klammerdumas, ei suuda ta sageli jätta neile astumata. Või ei jäta ta „sõbra“ langevarju pakkides väikest „näpukat“ tegemata. "Ju ta on selle ära teeninud, millest siis muidu selline olukord?“, mõtleb ta sealjuures ise. Luuserit rünnates asetame endid võitjate poolele. On valus ja kummastav endas sarnast reageerimisviisi
avastada. “Miks sa siis nii tegid, ah, kas sa ise ei taipa, et just seetõttu sa sellises olukorras oled?” Kui inimene käitub masohhistina või ohvrina, ei jäta me enamjaolt sadistlikult reageerimata. Igasugused märtrikompleksid tekitavad teistes reeglina vaid tülgastust.

Siinkohal on paslik meenutada sotsiaalseid eksperimente, mille käigus mängiti ülekuulajaid ja ülekuulatavaid. Esimestel oli võimalus teisi elektrišokkidega „mõjustada“. Sarnased realitišõud tuli ülekuulajate liigse julmuse tõttu enneaegu katkestada. Need katsed näitasid, kui kaugele me etteantud õiget ja valet tähistavate rollimängudega oleme valmis minema. Kaugemale, kui me ise iialgi arvaks. Näitasid, kui fiktiivne ja õhuke on kultuuriglasuur meie instinktidel. Et eetika on poos, mis variseb niipea kui meie elu põhiväärtusi riivatakse.

Oma reaktsioonide läbi me kas loome ja tugevdame sotsiaalset sidusust või mitte. Laias laastus võikski me reaktsioone ühe või teise sotsiaalse grupi raames liigitada kas kaasavateks või välja arvavateks. Kogukonnast välja arvamise positiivseks küljeks on kogukonnasisene sidusus mida see toodab. Samuti määratleb see kogukonna piire.

Ohvrite suhtes reageerime kas empaatiliselt või eksklusiivselt. Teatud juhtudel isegi mõlemat korraga. Võime olla emotsionaalselt kaasatundvad, mitte ainult ohvrile, vaid ka iseendale kui ohverdajale. Nii on enamik emotsioone ja ajendeid tänagi ühel (ohverdajate) või teisel (ohvri) viisil ohvrile viitavad. Ehkki nii ohvri religioosne tähendus kui seda ümbritsev
rituaal on suuresti unustatud, elavad individuaaltasandil ohvrile viitavad ja seda esile kutsuvad emotsioonid ja sotsiaalsed instinkid sama hästi edasi kui kunagi enne.

Teatud juhtudel samastume me sotsiaalsete ohvritega meeleldi. Seda siis, kui meil on lootust ohvrit ta ohvriseisusest päästa ja näiteks temaga, ütleme, pere luua. Naised on loomuldasa altimad ohvritega samastuma ning seeläbi (näit. pagendamise juhtudel) uue kogukonna alusepanijaiks saama.

Nii elame me kodust alates rivaliteedi atmosfääris, mis ajuti ohvritega päädib. Just kodust saame me kaasa selle raamistiku tunnetuse, mida me kogu ülejäänud elu kaasas kanname. Tunnetuse, et eksisteerib seaduslikkuse ehk korra diapasoon, mis määratleb rivaliteedi ulatuse. See algab kodust, algab vendade-õdede vahelistest rivaliteedist (siblings rivalry) koduse korra
raamistikus. Kuna õhtumaa peredes on lapsi reeglina vähe, jäävad mitmedki suhtemustrid enamikes tänastes kodudes läbi mängimata.

Me samastume ohverdajatega, sest muidu on meil suurem oht saada ise ohverdatud. Seda oli selgesti näha viimase suure sõja ajal. Ohverdatavatega samastumine tähendas kõrgeimad aateid ja erakordset mehisust. Seda erakordsetes sõjatingimustes. Ometi leiab seesama tänase kapitalimaailma igapäevases konsumeristlikus erakordsuses sama selgesti aset. Seda enam
mitte etnilisel või rassilisel vaid sotsiaalsel/majanduslikul alusel.

Raha on niivõrd universaalne mõõdupuu, et selles ei kahtle needki, kes seda ei armasta. Raha universaalsus seisneb selles, et ta ühtaegu nii sarnastab kui ka eristab. Seda senikaua, kui vaesed rikkaks tahavad saada ja rikkad veelgi rikkamaks. See „rottide võidujooks“ rajaneb sügaval eksistentsiaalsel ebakindlusel, mis igaühes elab, vaeses vahest vähemgi kui rikkas. Ja see
ebakindlus ulatub reeglina sügavamale kui kindlus, mida näiteks religioon anda suudab.

Näiteks ei ole naturaalmajanduses elavad kütid-korilased kindlasti vaesed, seda aga vaid senikaua, kuni nad läänemaailmaga kokku puutuvad. Niipea kui see „kuningas Midase“ puudutus aset leiab, saavad neist tarbimisühiskonna vaesematest vaeseimad. Siinkohal jääb vaid küsida, kas ilma sellise universaalse vahendita, nagu raha, oleksid asjad paremini või hullemini. Igal juhul poleks meil siis ka rahvuslikku koguprodukti ja vaesuse alast statistikat.

Nii on tänases rahailmas erakordselt raske sotsiaalsete heidikutega ehk ühiskonna püsiohvritega samastuda. Nendega, kelle arvelt teised hästi elavad. Nad on ju ise süüdi selles, et neil halvasti läheb. Teisisõnu, see, et neil halvasti läheb, kinnitab seda, et neil halvasti läheb. Ja sellest nõiaringist tavaloogikaga välja ei murra! Sotsiaalse võrdsuse ja üldise inimvendluse vaatepunktist on aga igasugune rikkus alati kellegi arvelt.

Tänane traagika seisneb selles, et isegi siis, kui me kõik muud rõhumised maailmast kaotame, ei saa me rahalist rõhumist iialgi kaotada. Ja rahalises ebavõrduses elavad kõikide teiste rõhumiste seemned oodates oma uut idenemise tundi.

Ainsaks valguskiireks, nii ökoloogilisest kui ka majanduslikust vaatepunktist, oleks rohujuuretasandi majanduse vastandamine suurtele korporatsioonidele ja seda mitte üksnes majanduslikus või seadusandlikkus mõttes. Selleks tuleks aga kõigepealt muuta paradigmat, muuta see paeluvaks ja atraktiivseks ning teostatavaks.

Kas alustada sularahas palga maksmise nõudest või oma laenu- ja hoiuühisusest? Pangandusalal ohverdati meil Eestis mitu panka, et tõestada inimestele vaba ettevõtluse ohtlikkust nende rahale. Täpselt nii see toimiski. Loodan siiski, et me ei pea alustama Molotovi kokteilidest.

Andrus Norak, 2005-04-06

Artiklile on 202 kommentaari. Loe kommentaare »

***