Õhtumaa lõpp

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 561 kommentaari.

Mooz, vanu aegu mäletsedes, uusi aegu oodates, 2006-01-28 17:22:03

Kylli, 04.05.2001 15:34
Piibel ytleb, et usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala sônast, seega päri hr. usumehega, kes soovitas kôrvu kasutada.

Veel kôrvadest:) Minu meelest on suht kônekas idee, et inimesele on antud kaks kôrva ja vaid yks suu. Arvan, et Jumal teadis päris hästi, miks Ta seda tegi.

Hehee.

Internetikultuuril on vist väike probleem - inimesel on enda väljendamiseks kümme sõrme, kuid kõigest kaks silma info vastuvõtmiseks.
Ning üksainus aju.

Mistap on infovoog parlanksist kõvasti väljas.
Infi jõutakse toota rohkem, kui keegi lugedagi suudab. Rääkimata töötlemisest. Tsenseerimine - vabsee lootusetu üritus.

Kirvest, andke mulle kirvest!
Raiuks juhtmeid juppideksi
mölakaste tükkideksi
servereida upakille
ruutereida ripakille
õhtumaida õhtu poole
kodumaida kodu poole
ise läheks metsa poole

Kylli, delfikylli@hot.ee, 2006-01-28 18:47:45

Mooz, vanu aegu..., 2006-01-28 17:22:03

Su mõttearendusel on iva, imho...

Seal threadis vastas mulle keegi kahe kõrva ja yhe suu olemasolu põhjenduseks, et inimene peab stereofooniliselt kuulama, kuid tema ei pea stereofooniliselt rääkima mitte :-)

Ma võtan selle kirve Su arvuti kõrvalt igaks juhuks ära ja panen peitu, eks, Mooz.

st, 2006-01-28 19:22:23

on üks õpetus mis räägib kuuest maailmast, kuhu ümber sünnitakse

Teadvustumine on valgus, teadvustamatus aga pimedus. Kui maa peal on valge, siis kutsume me seda päevaks. Iga teadvustumise tasand on seega siis Jumala päev, sest igas teadvustumise olekus, mateeria madalamast tasemest kõrgiema jumalinimese teadvustumiseni välja, tunnistab Jumal neil erinevail tasandeil iseennast.

Kõigil Jumala kuuel “madalamal” päeval, kuuel teadvustumise tasandil, toimub mingisugune tegevus, rahutus, liikumine, ainult Jumala seitsmendal päeval puudub igasugune liikumine, puudub tegevus ja ei ole ka mingisugust loomist! Loomistöö lõpeb seitsmendal Jumala päeval, sest siis valitseb teadvust täiuslik tervik, täielik tasakaal. Siis “puhkab” Jumal iseendas!

Mooz, mõttetult metafooritsedes, 2006-01-28 21:43:10

Ma võtan selle kirve Su arvuti kõrvalt igaks juhuks ära ja panen peitu, eks, Mooz.

Just kidding.
Pole mul siin mingit kirvest.
Ega ka tahtmist sellega vehkimaie hakata.

Paljusid probleeme ei õnnestugi kirvemeetoditega lahendada. Kui hüdral üks pea maha raiuda, kasvab kaks asemele. Kui miski limukas pooleks lüüa, saab neid kaks olema. Mõttetu... Ka internet ja massimeedia on suht kirvekindlad nähtused, kaablite lõhkumine jm. kirvemeetodid ei muuda suurt midagi.

Mis kõikse hullem - ennastunustavalt kirvega vehkides kaob mõõdutunne. Raiumisest saab harjumus, vajadus, eluviis. Murphyt parafraseerides: kui ainsaks vahendiks on kirves, siis meenutab kõik ümbritsev raiematerjali.
Ja vaevalt et see nüüd kirve viga on...

Tubli töömehe käes on kirves igati abiks vahend. Kirvega teritatud aialipid kestavad kaua. Maja, mis on ehitatud kirvega tahutud palkidest, kestab mitu-mitu inimpõlve.

/toost/
Au kirvestele ja meestele, kes neid kasutada oskavad. Lapsed ja raskolnikovid joogu piima ning hoidku parem kirvestest eemale.

Mooz, 2006-01-28 21:49:00

Nii, nüüd olen ma oma tagasihoidliku panuse andnud - infomürasse, kliimasoojenemisse, õhtumaade allakäiku.

Tänaseks aitab küll.

nipitiri, 2006-01-28 22:22:40

minu isa ütles, et tüdrukud hoidku kirvest eemale...
(see oli lausa käsk)

*

noh-jaa rahvatarkus käseb vahel kirvest voodi all hoida... :)

kaak, Mooz, 2006-01-29 09:26:06

Hõimurahvastel on käibel fraas:

Kyllä kirveellä olisi töitä.

y, 2006-01-29 18:41:31

Ants Oras vaidleb veel Õhtumaa vaimse alakäigu vasti aastal 38 nii nagu võib ka eeldada kangest talumeeste maa pojast:


LUULEST JA PIKAST POEEMIST

Meie aeg on suurte inimhulkade aeg. Neile kirjutetakse, neile kõneldakse küll ajakirjanduses, küll raadios. Kuigi maailma hämmastavate otsuste tegemine võib jääda kahe-kolme inimese hooleks, kes hoiavad neid salajas, kuni täidesaatev aparaat on juba pandud käiku, püütakse neid otsuseid peaaegu eranditult ”populariseerida", neid kõigi moodsa tehnika vahenditega kogu rahvale möödapääsmatuks, targaks, õiglaseks, isegi sangarli­kuks sugereerida - “kogu rahvale”, s.o. suurele enamikule. Oleme lugend ja kuulnud mõnd säärast piiride tagant meile rõkkavat eneseõigustamiskatset. Vaevalt tahaks keegi väita, et mitmes neist, mis on tegelikult osutund kõige tagajärjekamaks, ilmneks keskpärastki intelligentsi ja loogikat, rääkimata vormitundest. Kuid kõne, mis kõige kultuuritumalt ründab kultuuri, võib osu­tuda kogu “kultuurse” maailma evangeeliumiks, kui otsustada tulemuste põhjal. Tõsi küll, neid tulemusi ei oleks, kui neid ei kindlustaks jõud. Kuid oleks eksimus arvata, et neil oraatorlikel hiilgenumbreil puuduks tänulik publik. Just vastuoksa! Küm­ned miljonid hõiskavad liigutetult kaasa. Neile vastab paljudes maades ajakirjanduse stiil ja vaim - lamenend, karjuv, hoolima­tu, absoluutselt ilma vaimse distsipliinita.

Poliitikat ei saa samastada kirjandusega. Kuid mõlemad on siiski sama ajavaimu väljendused. Mõtlen muidugi eeskätt seda kirjandust, mida loevad massid. Leidub teistsugust, mis reagee­rib teravalt vulgariseerimisvaimu vastu, ning seegi avaldab aegamööda mõju allapoole, kuigi mitte kergesti ega kiiresti. Sel­ge on igatahes üks: rohkem kui kunagi varem neelatakse praegu rängalt vürtsit, vaevata ja vahetult, kuigi põgusalt mõjuvat kir­jandust, vaimsele pingutusele eelistetakse kiiresti joovastavat kokaiini. Viimast võidakse pakkuda ka nn. “realismi” näol, mis ei ole reaalne, sest et sellest on kõrvaldet reaalsuse olulisimad sugemed. Niisuguses maailmas väärtuslik värss ei saa endale oodata suurt lugejaskonda. Distsipliin, sensitiivsus, mida see eeldab ka vastuvõtjas, on enamasti olematu. Luuletaja, kellel kas või puhtpsüühiliselt on tarvet kuulajate järele, ei leia süm­patiseerivat keskkonda ega saa säärases õhustikus sageli kül­lalt tuult tiibade alla. Teataval määral ta peab end avaldama, kuid ta teeb seda katkeliselt lühilüürika kaudu.

Kuid võib-olla ei ole see analüüs päris õige? Võib-olla on selles alla hinnat protestitungi jõudu? Mida tugevam surve, seda võim­sam vastusurve. Kas ei peaks just see, et banaalsus nii triumfeerib, õhutama vastuseisule? Kas ei leidu uhkust, mis just sellises õhustikus kannustab veelgi suuremaile pingutusile, veelgi hoogsa­male enda ees hõljuvate kangastuste taotlemisele? Mida halvem, seda parem. Mida kriiskavani banaalsus, seda distingeeritum distinktsioon. Muinaslugudes mindi just lohede kallale. Vaim­sed lohed ei ole nii käegakatsutavad, kuid mis sellest - seda ras­kem ja seda teenekam ülesanne. Paistab tõesti, et just protest võiks praegu anda uut energiat. Ta on seda teind ennegi - Miltoni, Byroni, Hugo, Lermontovi ajal. Mingit suurt tõukejõudu on tar­vis selleks, et Euroopa luule mahlad hakkaksid jälle käärima.

Kaheksateistkümnendal sajandil pikk poeem oli Euroopas ena­masti tardund akadeemiliseks harjutuseks. Seda loeti, seda kii­deti, sellel oli publikut ning julgustavat vastuvõttu kriitikas, kuid elavat jõudu oli selles vähe. Tõeliselt suurejooneliseks muu­tus see alles siis, kui suur üleeuroopalik liikumine oli mandrit vapustand, ning eriti siis, kui see jälle oli surut kaitsepositsioo­ni. Siis alustas vaim rünnakut, ning ründajate esirinda kuulu­sid luuletajad. Shelley, Byron, Puškin, Mickiewicz olid igaüks omal viisil protestijad kehtiva olukorra vastu. Shelley panteism oli kõiges oma jaatavuses ühtlasi vastupanuavaldus sellele tar­dumusele, mis tahtis üldsust haarata. Ta tundis ennast sage­dasti äärmiselt üksi, tal ei paistnud olevat kandepinda - kuid seda enam põles tema vaim, seda võitlevam oli tema luule. Üld­suse hellitet lemmikuna ta oleks võib-olla vähem võidelnud ja vähem saavutand. Ta oleks ehk muutund pisut elutuks avali­kuks institutsiooniks nagu Wordsworth ja Alfred Tennyson oma poeta laureatušeks olemise aegu. “Vabastet Prometheust” ta ei oleks kirjutand.

Praegu on käes väga sarnanev moment. Vaikse rahulolu aeg on maailmas jälle läbi. Lamedus ja brutaalsus tungivad pääle kõigis maailmajagudes. Kuid mida pääletükkivam proosa - iga­suguses mõttes -, seda rohkem peaks ärkama iseteadvusele luu­le, seda enam peaks tal olema hakkamist suurtegi ülesannete täitmiseks.

Otse pärast sõda kiratses maailm raskes neuroosis - ka võit­jate mail. Igal pool kõneldi rahvaste ühinemisest, sõdade võima-tukstegemisest, sotsiaalsetest reformidest ja Woodrow Wilsonist. Kuid põhi näis olemasolul kadund. Teod ei vastand sõnadele. Olukord oli ebamäärane, hädaohtu oli aimata, kuid miski pol­nud kristalliseerund. Inglise luules on harva valitsend nii sünge toon nagu just siis. Thomas Stearns Eliot oli tolle aja tüüpilisim kuju. Tema see ongi, kes pidas suuri poeetilisi saavutusi võimatuks

Keset maailma moraalseid ja poliitilisi katastroofe ei sure vaim siiski. Ta on sunnit end sügavamalt läbi katsuma kui varemalt. Ta peab tagasi minema olulisele, end jälle püüdma näha täies puhtuses, et leida endale õigustust keset üldist kõikuvust. Täissöönd, rahuldet maailma kultuur võib helkida pinnalises artist­likkuses, ilma et tekiks fataalse vastuolu tunnet. Põhialusteni ähvardet tsivilisatsioon peab uuesti välja tooma oma parima tuuma, oma sügavaimad veendumused, oma puhtaima ja ausai­ma tahte, et mitte jääda ajaloo ees häbisse. Nagu kõigil muudel aladel, nii maksab see ka kirjanduses. Ning kirjanduse kont­sentreerituim vorm on ikkagi luule. Kas Euroopa luule - kas ka meie luule - osutub võimeliseks looma uusi suuri sünteese? Kas ta raskel hetkel ei saa jälle täiesti iseendaks? Lootkem seda -lootkem, et seda tõendab ka eesti poeem.

Tsitaat on raamatust ”Luulekool I".

y, 2006-01-29 20:00:36

Oras jätab valikuliselt tsiteeritud esseega aastast 1956, pagulusest.

EESTI LUULE VAIMSUSEST

Meie euroopluse ideaalid on pärit vanast Euroopast, ajast enne “Õhtumaa allakäigu” meeleolusid. Vähemalt Esimesest maail­masõjast saadik, s.t. just sellest hetkest pääle, mil Eesti alustas iseseisvat elu, hakkas Lääne eliit kaotama usku enesesse. Kahe sõja vaheline läänekirjandus on suurel määral tülpimuse, väsi­muse, põhjaliku metafüüsilise pettumuse kirjanduseks. Thomas Stearns Elioti The Waste Land, “Tühermaa”, mis mitmele pessi­mistlikule sugupõlvele on saand Lääne sümboliks, on maa ilma usu viljastava veeta, mis igatseb uskuda, kuid ei leia jõudu usuks ega uskumisväärseid tõdesid. Elu suured koordinaadid olid Lääne tolleaegsel vaimsel juhtkonnal kadund. Otsiti meele­heitlikult surrogaate igast võimalikust juba kindlaks kujunend dogmade süsteemist. Julgus iseseisvaks analüüsiks ja omade la­henduste leidmiseks oli paljudel vaimu esivõitlejatel haihtund. Terve sugupõlv inglise luuletajaid - Auden, Day Lewis, Stephen Spender, Louis MacNeice ja palju teisi - embas meile arusaama­tuna tunduva vaimustusega Lenini-päraseks koolutet Marxi filo­soofiat. Eliot ise hakkas anglokatoliiklaseks. Kuid ka ristiusk, nii nagu need intelligendid seda mõistsid, näis olevat kaotand palju oma aktiviseerivast jõust. See oli pigemini hukkujaile viimseks päästesadamaks, taganejaile viimseks Vastupanu kantsiks, kui elu juhtivaks, vitaalseid võimeid õhutavaks jõukeskuseks. See on “Õõnsate meeste” faas Lääne vaimuajaloos, millest veel pole päriselt välja jõutud. Taine maailmasõda pole hingelisse hämusse toond kuigi palju lunastavat selgust.

Seda pilti meie omas vaimuelus ei leia. Lääne meelelaad mõ­jutas meid mõnevõrra, kuid mitte radikaalselt. Loomupärast, tervet skepsist on meil alati olnud, kuid võib-olla tegigi see meid kriitiliseks Lääne liialt laostava, elu juuri kuivatava skeptitsismi suhtes.

On võimatu mitte näha väga suurt vahet nende puhtate vai­mu- ja tundepuhangute ja selle vahel, mida eriti anglosaksi maadel viimaste kümnendite kestel nii sageli on pakut luule, vahel suure luule pähe. Nii Inglismaal kui Ameerikas näib valit­sevat kartus end täielikult väljendada, kõigepäält kartus täieli­ku tundeväljenduse ees, ja ka mõtte väljenduses on juba ammu märgatav mingi halvav ahtrus. Mõte ei tundu enam olevat täiel määral läbielat mõte, vaid mõttemäng, mõttemale, nii surmtõsi­selt kui seda ka enamasti ei esiteta. Kui veendumusi on, siis ei juleta neid tavaliselt mitte väga selgesti sõnastada, kartes re­toorika etteheidet, ja veelgi enam ollakse hirmul, et väga tuge­vas veendumuseväljenduses võidakse näha kalduvust romanti­kasse. Juba ligemale nelikümmend aastat tagasi laskis Thomas Stearns Eliot välja hüüdlause distinguished aridity, “distingeerit kuivus”. Kuivus on praegusel ajal saavutet, kuid juba näib peljatavat distingeeritust, mida Elioti enda luulel kindlasti on. Väga palju on keelde ja tabusid, väga rohkesti kartusi, liiga vähesel määral julgust. Selle all on muidugi tunduvalt kannatand luule elamuslik ulatus ja kandejõud. Täit isiksust kõigi sellesse kuu­luvate tõekspidamiste ja kirgedega leiab praeguse aja inglis­keelsetes värssides õige harva, ega ole seda olnud kerge leida juba mõnda aega enne Teist maailmasõda. See on seda hämmas­tavam, et proosas, eriti ameerika proosas, ikka enam esineb kal­dumist äärmuslikku, täiesti taltsutamata eneseväljendusse, mis juba läheneb kaootilisusele, nagu muuseas James Jonesi romaa­nis From Here to Eternity. Tundub peaaegu, nagu kardaksid poeedid langeda kaosesse, kui nende tõeline mina kord pääseb kõnelema. Ei näi olevat sisemist jõudu, mis lubaks öelda kõik südame päält ära, ilma et ähvardaks nõretava sentimentaalsuse või talitsemata emotsionaalsuse oht. Nii on moodsast luulest kujunend koormav, pidurdav kaitsemehhanism - täiesti vastu­oksa omaaegsele igatsusele “objektiivse korrelaadi”, elamusi täielikult kehastavate sümbolite järele. On järgi jäänd vahel vir­tuooslikuks arenend sümbolite käsitlemisoskus, kuid on vägagi kahanend sümbolite sisu.

Seda elulise sisu atrofeerumisprotsessi meie luule pole läbi teind. Sisu oli, vastupidi, liigagi palju, nii et võib-olla ebapro­portsionaalselt suurgi osa me luuletajate energiast pidi minema selle uue, ohtra, vormitõrksa sisu vormimisele. Kuna meil õn­neks juhtus olema ebatavaliselt andekaid poeete, siis paljudel puhkudel see vormimistung osutus triumfeerivalt menukaks. Suitsu, Underi, Talviku, Alveri, kuid ka Visnapuu, Uku Masingu ja Bernard Kangro paljudest luuletustest uhkab vitaalne sisu tõkketult ja võidukalt esile, andes integraalsemaid elamusi kui hää osa tunnustetuimatki praegust suurrahvaste luulet. Meie “euroopastumine” ei toimund meie endi õnneks mitte jäägitult. Visnapuu, Masingu ja Kangro puhul on see pikematagi selge, kuid ka eelpool lähemalt käsiteldud luuletajad, kes kuuluvad just meie kõige “euroopalikumate” hulka, pääsesid mandri üsna kaugele edenend hingelisest mandumisest sugeme tõttu me vai­mu koostises, mille puhul vist ei saa vältida ebamoodsat sõna “heroiline”. Et me seda omadust edaspidigi vajame, peaks olema ilmne ilma lähema põhjenduseta. Talupoja kanguses juurduv, läänemaa sügavaimatest lätetest joond luuleks sublimeerund jõud, nii nagu see me luuletajate toodangusse on kuhjund oma kõige puhastavamal ja mõjuvamal kujul, peab meid aitama üle kriisidest, rais on Lääne omadest veel palju raskemad, kuid mil­ledega võitlemiseks meil peaks olema sisemisi varusid. Meie, nagu teistegi pagulaste ülesandeks on läänemaailmasse jõudu­mööda süstida midagi sellest energiast, mis ei lase meil uskuda “Õhtumaa languse” paratamatusse.

y, 2006-01-29 20:01:11

Sama essee pärineb ka teosest "Luulekool I"

N, 2006-01-30 09:19:43

nagu lajba lxhhna oleks tunnda.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2006-01-30 09:33:08

Ma küll ei tunne... ju siis mul nohu on. :)))

Po, 2006-01-30 09:36:00

nagu lajba lxhhna oleks tunnda.

Ei ole laip; koomas on. Muideks, mis sõna soovitad ‘koomas olija’ kohta?

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2006-01-30 09:48:42

Koomas???

Ei mitte... pigem TALVEUNES.:))

Mooz, 2006-01-30 10:13:47

(mõmiseb läbi une)

y, 2006-01-30 10:53:44

Mis eristab Orast abstraktsetest mõtlustest? Ta räägib nagu on. Me võime näiteks rääkida põrgutest budismi ja muu religiooni mõttes ja me räägime ikka millestki, mida ainult mõelda saab. Tõestust pole. Religioonid ise on kõik enam-vähem arenenud aga mitte väga täiuslikult. Maailma mõista saab vahetult tunnistajate kaudu, kes on ise kogenud. Neid on kasulik otsida meie ajast, sest kaugetel aegadel on vaja kogemus veel lahti deshifreerida.

Selle tõttu on mõistlik tegeleda nende tunnistustega, mis räägivad maailmast ja kes on seda teist ilma kogenud praegu. Ja kellel on päris eluga haakuvad uudised.

toomas, 2006-01-30 11:27:29

Eks see nii siinmail 1918-1940 tõesti oli nii, et Vana Hea Kultuurieuroopa elas siin perifeerias oma täisjõulist elamist edasi, samal ajal kui Lääne- ja Keskmises Euroopas endas oli ta juba kuhtunud.

Eesti Wabariik oli Vana Hea Kultuurieuroopa ajapikendus. Ning sellisena oleks ta kindlasti ka siinmail otsa saanud ka ilma 1940. aastata.

y, 2006-01-30 11:46:56

Kindlasti lahingutega. Kindlasti palju enam rikkamalt, kui me praegu oleme.

Eesti vabaduse kaotus on sümboolne, sellega kaotas Euroopa need riigid, kust oleks veel tulnud mingi jõuline ja muutev uuendus, enne kui vana oleks lõplikult hääbunud.

y, 2006-01-30 11:50:40

Tunnistust annab juba seegi, kuidas ei arvestatud Prantsusmaa ja Inglismaa seisukohtadega 1920 rahu läbirääkimistel. Me oleme liiga kanged. Ja see kangus elas teisel kujul, raiskas oma jõudu teisel viisil veel hea 20-30 aastat paguluses. Suurem energia kulus peale kultuuri ehitamise kodu kaotuse lahingutele diplomaatia ja meeleavalduste kaudu. See sublimeerunud jõud oleks võinud siin korda saata palju enamat ja muuta Euroopat.

toomas, 2006-01-30 11:56:55

Ei ole midagi, Eesti jõmmid on ka ilma Euroopa kultuurita praegu väga kanged. Elujõudu on Eestis ka praegu.

***