Nisargadatta: sinu ärkvelolek on uni

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1059 kommentaari.

Marko, 2005-05-05 15:08:56

Ram, hea küsimus! Minu arusaama ja tunnetuse järgi on tähelepanu meele omadus või võime olla teadlik mis tahes meele liigutusest või selle avaldumisvormidest (nt tunnetest, mõtetest või emotsioonidest). Ehk teisisõnu, tähelepanu teeb teadvustamise ehk enda sisemaailmast teadlikuks olemise võimalikuks.

Heaks võrdpildiks on näiteks valgusviht pimedas ruumis: kõiks mis jääb valgusvihu sisse ongi ala, mis pimedas ruumis valguse abil nähtavaks muudeti. Ehk teisiti öeldes - kõik, mis jääb tähelepanu “vihu” sisse või spektrisse, sellest ollakse teadlik (kuid ei samastuta).

Ja üldiselt - tähelepanu on võimas vahend või tööriist, mille abil enda meelepeeglit puhastada. Mõistagi ei pääse me sellise puhastamisega kaasnevast kannatusest, kuid see kannatus on puhastav ja teeb terveks.

Anu Tähelep, 2005-05-05 17:10:47

Tervitus,
oleks ehk kasulik pöörata tähelepanu :) ka sellele, et tähelepanu võib olla fokuseeritud (näiteks keskendume millelegi konkreetselt kogu stiimulite hulgast) või jagatud (näiteks sõites autoga: jälgime liiklust, juhime autot, kuulame muusikat, hoiame kohvitopsi käes ja vestleme kaasreisijaga;).
Tähelepanu võib olla ka selline mõnusalt hajus (jalutades kevadisel metsateel omaette mõtiskledes) või üsna ebameeldivalt hajus (kui avaldub suutmatus millelegi konkreetselt keskenduda).

Ram, 2005-05-06 06:43:56

Tänan vastuste eest! Me oleme vaimsetelt õpetajatelt kuulnud, et see, millele me suuname oma tähelepänu, see kasvab, areneb, ergastub. Kas ma saan tähelepanu endast väljapoole suunata ja kas see mõjutab tähelepanu all olevat objekti? Kui ma suunan oma tähelepanu lillele, siis tekib küsimus, kes vaatab lille. Kes saab teadlikuks lillest? Kas lill saab sellest mõjutatud? Kas minul, kui subjektil on objektiga mingi muu side kui valguse (footonite) kaudu silma võrkkesta ergastamine ja sealt ajju edastatav kujutis? Selle kujutise tekkimisest pole mul mingit teadmist, kuid on kogemus, et kujutis on n.ö. ekraanil. Ütleme, et kujutis on meeles (meel, skr. chitta). Meel on väga liikuv, võnkuv. Meelel on mälu. Ma ei tea, kas meelel, aga mul on mälu. Kasutaks mälu kohta sanskritikeelset sõna samskara. See hõlmab kõike, mida olen kunagi kogenud - viielt meelelt saadud info + tunded, emotsioonid, mõtted jne. Minu tähelepanu võib olla: 1. praegu tajutaval objektil, näiteks lillel (mitte füüsilisel lillel, vaid pildil lillest minu meeles), 2. mingil samskaral (mälestusel), 3. mõtlemisprotsessil (see on vist tahtega meele liigutamine), 4. ilmselt on neid eristatavaid võimalusi veel ja vist on alati praeguse hetke ja samskara segu. Ekraanil (meelel) võib olla pilt, ma näen (vaatan) lille, aga minu tähelepanu on mõtetel, vestlen sõbraga ja ma ei ole teadlik lillest. Ma ei saa lillest teadlikuks. Ükskõik mille teadmine on teadlikukssaamine, teadvustamine. Võin öelda siis, et tähelepanu on teadvustamine. Tundub, et tähelepanu on teadasaamise protsess. On teadja, teatav ja teadasaamise protsess ja need on lahutamatud. Teatav tuleb tähelepanu alla. Mina saab teadlikuks. Mina saab meele abil teadlikuks millestki muust kui endast. Tähelepanija on teisel pool meelt. Kui meel on transtsendeeritud, saab tähelepanija oma tähelepanust teadlikuks, s.o. endast teadlikuks. Aga see on juba järgmine teema. Ja ikkagi ma ei tea, mis on tähelepanu... See on minu kogemus, see ei ole intellektuaalne teadmine, loetud või õpitud.
P.S. Sooviks lugeda Vanaisa kommentaari

vanaisa, 2005-05-06 12:38:58

Ram

Sinu arusaam on väga põhjalik ja sügav. Raske oleks siia midagi lisada. Loogikaga enam kaugemale ei lähe. Ei jää muud üle, kui vaadata ennast ja seda maailma tähelepaneliku pilguga - kui imeline!

nj, 2005-05-06 20:04:54

Võin öelda siis, et tähelepanu on teadvustamine. Tundub, et tähelepanu on teadasaamise protsess. On teadja, teatav ja teadasaamise protsess ja need on lahutamatud. Teatav tuleb tähelepanu alla. Mina saab teadlikuks. Mina saab meele abil teadlikuks millestki muust kui endast.

Tasuks tähele panna veel taolisi tähelepanu areguastmeid:
kõigepealt saab ‘mina’ teadlikuks millestki muust kui endast (nii elab valdav osa meist);

siis saab ‘mina’ teadlikuks endast (juureldes miks ma teen/olen just nii nagu teen/olen);

edasi minnes saab ‘mina’ teadlikuks millestki muust kui endast (ja see on hoopiski teistmoodi kui esimese astme juures:)).

Ram, 2005-05-06 21:31:05

nj

Väga õige. Loomulikult on see sellises järjestuses.

Ram, 2005-05-06 22:49:50

Olen teadlik sellistest meele harjutustest (meditatsioonidest), kus tuleb tähelepanu viia endast väljapoole- näit. päikesele, kuule, jne. Harjutuse sooritamine ei eelda, et objekt oleks nähtav. Kuidas on võimalik viia oma tähelepanu endast väljapoole. MILLE ma suunan objektile? Kui ma alustan, siis esimesena tuleb mul meelde sõnaline vormel “päike”. Siit edasi tuleb mingi mälupilt päikesest, edasi minu kuuldud teadmised päikest,pildid tule pursetest, jne. Mida rohkem teadmisi päikese füüsikalisest olemusest, seeda rohkem meeletegevust. Aga minu tähalepanu ei ole ju päikesel- sellel füüsilisel objektil! Tähelepanu on kogu aeg samskaral. Tean, et kõrgemate teadvuseseisundite püüdlemise teel on erinevad etapid. Teatud etapil algab meelte (tajude) peenenemine. Teatud etapil tulevad võimed (sanskr. sidhid). Kas Selline tähelepanu väljapoole suunamine eeldab mingit meelte peenenemist? Näiteks hakkan ma tajuma päikese gravitatsiooni- saan teadlikuks päikesest. Tajun mingeid elektromagnetlaineid (mittenähtavat valgust) või mingeid muid kiirgusi- saan teadlikuks päikesest. Ilmselt sellisel juhul tähelepanu suunamine ei tähenda väljapoole minemist vaid sissepoole- muutun väga vastuvõtlikuks. Kas keegi oskab selle kohta midagi öelda s.t. kas kellegil on selle kohta kogemust?

Ram, 2005-05-07 17:55:21

Keegi ei räägi minuga?

nj, 2005-05-07 18:10:12

Ilmselt sellisel juhul tähelepanu suunamine ei tähenda väljapoole minemist vaid sissepoole- muutun väga vastuvõtlikuks.

Kuidas nüüd seletada...
Tähelepanu on isejänesest päris hea asi, aga ei maksa seda üle ekspluateerida. Sa mitte ei vii tähelepanu endast kuhuiganes,
vaid (!)
Sa ei eralda end Päikesest, Kuust või ...
Miks loomad tunnetavad ette looduskatastroofe? Sestet nad on loodus-ÜKS, näiteks elevant on elevant,aga mitte ainult...elevant on rohi, elevant on vesi, elevant on puu,... elevant on Maa.
Kuidas see inimeselooma (sry, loodusevalitseja /muig) praktikas käib? Õpetaja annab mantra*), siis annab ülesande olla n. Mõni on n, mõni vaid itsitab. Teinekord õpetaja ei ütle, vaid mõtleb, olla m, mõni võtab vastu info ja on m, mõni mitte. Kogemus ei sõltu õpitud teadmistest n või m olemusest.
Ma ei nimetaks seda praktikat samastumiseks (kellegiks millegiks teiseks saamine(?)), pigem on see enese kõigest ja kõigist eraldatuse/mise lõpetamine (ja mina jään ikka minaks).
Revolutsiooniline kogemus.

*)selline on olnud minu eluteelugu

nj, 2005-05-07 18:12:42

Keegi ei räägi minuga?

:)

Ram, 2005-05-07 22:35:47

Tuli meelde, et meelte peenenemine ühe guru ütluse järgi algab siis, kui inimene on saavutanud valgustatuse s.t. on 24 tundi ööpäevas endast teadlik. Ilmselt algab protsess (peenemate tajude areng) praktika alguses. Praktikaks nimetan süstemaatilist puhta olemise seisundi poole liikumise harjutamist. Nisargadatta poolt soovitatav “mina olen” tundele keskendumine ei ole võimalik enne teatava taseme saavutamist. Seda olemise kogemist lihtsalt ei ole. Siin pole midagi teha. On ainult meele liikumine(sanskr. vritti ). See olemine tuleb meele vaigistamise tehnikaga “välja meelitada”. Seda teeb meel ise iseendaga, et ennast vaigistada. See on meele tegevus. (See on väga kummaline mida meel endaga teeb). Meel on harjunud saama infot väljaspoolt. Kui infokanalid n.ö. sulgeda (istuda vaikselt) siis saab meel teadlikuks, mis toimub seespool. Meel on seotud kehaga - see on meie kõigi kogemus. Tohutu info hulk närvirakkude kaudu igalt rakult kehas. Kui keha on pinges, stressis, haige - siis see ongi meele olukord. Rakud ei ole rahul olukorraga. Midagi on puudu, midagi on ülearu füsioloogia tasandil ja see info saadetakse meelele. Siit on väga raske läbi minna puhtasse teadvusesse(sanskr. puruša - inimese poolt kogetav olemise tundena). Raske on vaigistada seda meelt. Ilmselt siit tekkis ayurveda, keha puhastamise vajadus- tasakaalu viimise vajadus jne. Ka yoga asanad, kõik see peab aitama meelt vaigistada. Vaiksem meel märkab keha rohkem - võtab midagi ette, et keha (tunnet) tasakaalustada. Niimoodi samm-sammult teineteise olukorda parandades jõutakse seisundisse, kus meel on niivõrd vaibunud, vaikne, rahulik, et ta näitab kogejale kogejat ennast. Olija kogeb olemist. Tavaliselt vist on see esimene kogemus lühiajaline või sähvatusetaoline. Põhjus - meel ei suuda kauem vaikne olla. Põhjus - keha ei ole piisavalt stressivaba. Tõenäoliselt toimub see meeleharjutuse protsessi ajal. Valgustusele püüdleja ülesanne ongi selle puhta seisundi toomine igapäevaellu - ärkveloleku, unenägude ja sügava une seisundisse.
Kui olemise sähvatused hakkavad ilmuma igapäevaelus, alles siis saab hakata rääkima olemise kogemisest. Alles siis saab püüdleja aru, millest guru räägib. See algus on väga huvitav. See on nagu unest ärkamine. Olemine tuleb ja kaob, tuleb ja kaob. Meele kogemine on hakitud. Loomulikult on vahepeal olukordi, kus olemist ei kogeta tunde. Praktiseerides ja arenedes hakkab välismaailma kogemine ja olemise kogemine toimuma samaaegselt s.t. olemist ei kogeta enam sähvatustena vaid jätkuvusena. Siit edasi on juba lihtsam. See kogemine innustab ja tuleb teadmine, et oled õigel teel - hakkad aru saama kõikide gurude juttudest ja nägema kõikides usundites ühtset alust - puhast olemist. Aru saab muidugi ainult sinnamaani, mille kohta on oma kogemus. Kogemus peab kinnitama kuuldut. Kui kogemus puudub, siis on kuuldu ainult intellektuaalne teadmine ja see on kasutu. See on poolik teadmine. See on tänapäeva maailma tragöödia.
Olemine on ajatu . Kuidas on võimalik, et olemise tunne suureneb ajalises dimensioonis, et olemise tunde kestus suureneb?
Kui puruša- olemine- puhas teadvus on tavaolukorras varjutatud meele müra (sanskr. vritti) poolt, siis meele vrittide vaibumisel paistab puruša valgus (valgustumine), olemise kirkus (kirgastumine), puhas teadvus meelele. Meel kogeb seda. See on talle kättesaamatu, aga ta on võimeline seda kogema. Kogemine on vritti. See on küll väga väike, tasane, nagu hõõrdumiseta voolamine, aga ikkagi vritti. Vrittist jääb samskara. Mida rohkem ajaliselt me kogeme olemist, seda rohkem meil on samskarat sellest õndsuse seisundist. Kuna iga praeguse hetke meeleseisund on tajutava ja samskara segu, siis on kogejal õndsuse (tühjuse, olemise)ja praegu tajutava kogemus samaaegselt. Ja nii jõuab kätte kunagi aeg, kus olemise samskara on olemas 24 tundi ööpäevas. See vist ongi taevas maa peal.
See viimane oli nüüd küll puhtalt intellektuaalne.

Ram, 2005-05-07 23:49:15

nj

Nägin Sinu vastust peale oma eelmise läkituse saatmist. Kas Sa selgitaksid lähemalt, detailsemalt, kuidas Sa lõpetasid eraldatamise?

nj, 2005-05-08 22:42:37

Kas Sa selgitaksid lähemalt, detailsemalt, kuidas Sa lõpetasid eraldatamise?
Minu puhul oli see mõistuse daoyin meetodi tulemus. Mõistuse all pean silmas teadvust, mõtlemist, ka mõtlemise viisi ja daoyin tähendab siin reguleerimist (s.o. daoyin objekti juhtimine ja korrastamine).
Samas ei saa öelda, et ainult mõistuse daoyin tulemus,sest vajalik on samaaegne keha ja mõistuse treening.
Kui lähemalt selgitada, siis peaksin kogu qigongi süsteemi kirjeldama.

Marko, 2005-05-09 11:09:14

Ram, Sinu mõtted on tõepoolest põhjalikud ja sügavad ning viitavad kogemustele, ja mitte pelgale intellektuaalsele teadmisele (kuigi loomulikult ei saa ka viimaseid iseenesest alahinnata).

Tõepoolest, mõtlus- ning meditatsioonitehnikaid - või laias laastus meele harjutusi - on palju. Seetõttu võib ka tähelepanu (nimetagem seda selles kontekstis siis teadvustamiseks) omada nendes erinevat rolli ja tähendust. Näiteks alustades lihtsalt tähelepanu abil oma sisemaailma jälgimisest (teadvustamist) ja lõpetades näiteks Nisargadatta Maharaji “Mina olen” või Ramana Maharshi “Kes ma olen?” tehnikatega (kui neid nii võib üldse nimetada). Aga tõesti, eriti viimatinimetatud suurkujude esmapilgul lihtsatena näivate tehnikate kasutamine eeldab teatavat ettevalmistust või teatavat olemise seisundit või karma kvaliteeti. Ja mõistagi on (ka) selliste tehnikate väärkasutamisel omad ohud ja tagajärjed; näiteks “Mina olen” või “Kes ma olen?” mõtte valesti mõtestamisel ja tunnetamisel võime tugevdada hoopis endi “mina” teadvust ja seeläbi oma eraldatust meele tõelisest olemusest või puhtast (s.t duaalsusest vabast) teadvusest. Samas kui need mõtted on mõeldud või enda jaoks kuuldavaks tehtud selleks, et niiöelda mõtte abil “sõita” mõtte algallikasse või selle juure tasandile ja piltlikult ning väga lihtsustatult öeldes raiuda läbi sünni ja surma ringkäigu juur.

Tulles nüüd samskarade juurde, siis samskarade all käsitad mälu, mis on n.ö meie mineviku kogemused või meelemuljete ladestunud pildid ning mis on “kleepunud” meie meeleekraani külge (ja millest suurem osa paiknevad meie alateadvuses ning millel on meie karma struktuuris keskne roll). Kuigi samskarade all mõistetakse eelkõige meie tahte kalduvusi või harjumusi on arusaadav, kuidas samskara sellist aspekti või tähendust tähelepanuga ja meele puhastamisega seostad.

Jah - kui samskarasid teadvustada ja seeläbi püüda nende seotusest nende muundamisega üha enam vabaneda (kuigi, nagu me kõik teame - harjumusel on suur jõud!), siis loome üha enam n.ö puhtaid samskarasid kuni lõpuks kaovad ka need, mistõttu vääridentiteediks moondunud “mina” teadvus lahustatakse meele tõelisse olemusse (sama toimub ka vasanatega ehk energeetiliste settejälgedega, mille kustutamine või lahustamine teenib sama eesmärki).

Mis puudutab meelte (tajude) üha peenenemist - ja seega teadvuse seisundite üha sügavamaks ja selgemaks muutumist -, siis see on märk esmajoones tähelepanu poolt tehtavast tööst. Kuivõrd meil on väga palju enesemääratluse tasandeid ehk identiteete, siis mida peenemal tasandil selline enesemääratlus läbi nähtakse ja seda teadvustatakse, seda suurem on tõenäosus, et see suudetakse ka n.ö kustutada või lahustada. Mida peenematele tasanditele selliste identiteetide või enesemääratluste kustustamise või lahustamisega jõuame, seda väiksemaks jääb aga duaalsus ning seda lähemale meele tõelisele olemusele. Või piltlikult öeldes: mida rohkem sibulakoori sibulalt eemaldada, seda rohkem hakkab paistma selle “sees” olev puhas valgus.

Mõistagi on kõik sellised enesemääratlused energeetiliselt väga erinevalt laetud (s.t nende mõju või haare meie meelerahu häiringutele on väga erineva ulatuse ja sügavusega), mistõttu töö nendega on erinev - mõned kaovad kergemini, mõnendega tuleb rohkem vaeva näha.

Hea Ram, need mõtted olid väike valik Sinu põhjalikust arutlusest ehk Sinu mõtetega kleepusid minu meeleekraanil sedakorda just sellised mõtted. Ja pealegi - nagu ka Erik märkis - ei ole sõna ega loogikaga väga kaugele võimalik minnagi... Aga kuskile maani on ju ka mõtted ja neid väljendavad sõnad vajalikud.

Ram, 2005-05-10 22:20:07

Hea Marko!

Palun räägi, kuidas Sa püüad samskarade seotusest nende muundamisega vabaneda. Sama püüad Sa teha enesemääratlusega?

Marko, 2005-05-11 12:45:56

Ram, kõigepealt tänud mõttevahetuse - ja seega ka kogemuste vahetuse - jätkamise eest! Olen sellele ka edaspidiselt avatud.

Samskarade seotusest nende muundamiseks on vaja neid eelkõige teadvustada ehk neist teadlik olla - teadvustamise jõu läbi nad üha enam muunduvad (s.t kaotavad üha enam endasse kätketud jõudu meid segada, mõjutada ja alistada, kusjuures muundamine ja sellega kaasnev lahustumine võib tähendada ka nende avaldumisvormide muutumist) ja lõpuks kaovad. Teadvustamine, mis toimub tähelepanu, märkamise või keskendumise abil on piltlikult öeldes tuli, mis põletab meie puhast meelt varjavad või katvad kihid ehk kõige üldisemas mõttes meie isekuse ja lõpuks eraldatust loova “mina” teadvuse.

Nagu oled ilmselt ka ise märganud, on praktikas vast kõige raskem tähelepanu ja selle objektideks olevate meele ilmingute või liigutuste (kusjuures need võivad avalduda nii mõistelise, tundemeele või kujundmeele tasandil) teadvustamine ehk nende meele puhtast osast lahutamine või eraldamine. Niisamuti nagu oled ilmselt märganud, et üks asi on näiteks mõtetest mõelda, hoopis teine asi on aga nendest teadlik olla. Ja siin ilmnebki kvalitatiivselt oluline - ja ka samskarade muundamiseks ning lõpuks nende kustutamiseks - äärmiselt tähtis vahetegu. Küsimus on selles, et tähtis on meie meelerahu ja meelepuhtust segavate negatiivsete harjumuste, kalduvuste või reaktsioonidega mittesamastumine ja nende jõu nõrgendamine kuni selliste meele avalduste kustumiseni või kaotamiseni. Loomulikult on tehnikaid, meetodeid või praktikaid, kus samastumine ongi selle tehnika, meetodi või praktika olemuseks - näiteks Sinu poolt kirjeldatud tähelepanu viimine mingile kas enda sees või endast väljaspoole asuvale objektile, näiteks Päikesele või Kuule või mistahes mõtluskujundile või seisundile, kuid praegu räägime ikkagi n.ö teisesuunalisest tähelepanust või teadvustamisest ehk sellest, mis samskarasid ja nendes sisalduvaid põhjuslikkuse mustreid või ahelaid aitaksid lõppastmes läbi lõigata.

Nagu oleme oma olemises tähele pannud on sellised niinimetatud põhjuslikkuse mustrid või ahelad erineva iseloomu (s.t, kas need kannavad endas positiivset energiat ehk eelkõige armastust, kaastunnet, headust ja heldust või negatiivset energiat ehk eelkõige viha, ahnust, kadedust või uhkust peegeldavaid kvaliteete) ja intensiivsusega (s.t jõu või mõjuga). Sellised mustrid või energia kogumikud või energia seemned on meie enesemääratlustega - ja millest sõltuvad meie reaalsuskogemused - tihedalt seotud. Teatud enesemääratluse tasanditel - see tähendab tasanditel, kus teatud tunded, mõtted ja emotsioonid on niivõrd tugevalt meisse juurdunud, et ka nendega samastumine või nende haare on sedavõrd jõulisem, mistõttu raske on n.ö jälgijaks, vaatlejaks, nägijaks, kõrvalseisjaks või teadvustajaks asuda - arvame ekslikult ise see tunne, mõte või emotsioon olevat.

Tegelikult Ram, minu kogemuse järgi on neid (s.t samksarasid ja erinevaid enesemääratlusi) raske lahutada ja neid tuleb vaadelda ikkagi funktsionaalselt (sama on ka näiteks viie skandhaga tervikuna, ja milleks üks meil ka jutuks on).

Nii et samskarade muundamine või transformeerimine põhjustab uhtlasi ka enesemääratluste muundamist või transformeerimist. Kuid nagu öeldud on meie kalduvused, harjumused ja reaktsioonid - ja seega ka meie erinevad enesemääratlused - väga erinevalt laetud. Minu kogemus on aga siin see, et mida tugevamaks või teravamaks või selgemaks muutub meie tähelepanu ja keskendumise jõud ning mida püsivamaks ja suuremaks muutub meele puhas ruum, seda enam suudame meie meeles paiknevaid erinevaid enesemääratlusi ja meeleplekke märgata ning neid muundada ja lõpuks kustutada. Teisiti öeldes asendame ühed kalduvused, harjumused ja reaktsioonid teiste kalduvuste, harjumuste ja reaktsioonidega ning lõpuks lahustatakse (nüüd juba lahustuvad) ka need (s.t Sinu poolt kirjeldatud sellised samskarad, mis võimaldavad puhast olemist või õndsust kogeda, kusjuures mõtetest vaba olemise hetked ei tähenda minu tunnetuse järgi iseenesest veel meele tõelist olemust - ka nendel meie jaoks puhtatel meele või teadvuse hetkedel on omad puhtuse ja selguse ning seega ka sügavuse tasandid ja astmed) meele tõelisse olemusse.

Pealegi on enesemääratlused üha peenamad, kuid peenem ei tähenda alati nõrgem. Karma struktuur on sedavõrd keeruline ja mitmetahuline suurus, et vähemalt minu arusaam ja tunnetus selle toimimise üksikasjadest on vägagi piiratud. Kuid ilmselt ei saakski see olla eesmärgiks iseenesest. Küsimus on eelkõige vahendi ja eesmärgi suhtestamisel.

Ja Ram, nagu Sa võid arvata või mida oled ilmselt ka ise kogenud, ei seondu varemöeldu kitsalt vaid mõtlus- või meditatsioonidega, vaid meie igapäevaeluga - see tähendab eluga, kuidas suhtume kõikidesse ennast ümbritsevatesse olenditesse ja Elu erinevatesse avaldumisvormidesse üldse. Sest - tegelik püüdluste tander on ju ikkagi meie enda meel ja selle tõelise olemuse äratundmine (ja sellele meele “tõelisele olemusele” on inimintellekt andnud ju väga erinevaid nimesid ning selle äratundmise eesmärki erinevad religioonid, filosoofiad või meeleteadused teenivadki).

Ram, 2005-05-11 23:49:59

Marko

Tänan, põhjaliku vastuse eest! Olen nüüd raskes olukorras, toksin ainult ühe sõrmega, aga kirjutada oleks vaja pikalt, kuna näen mõningat erinevust sõna meel mõistes ning erinevust meetodis. Püüan lühidalta lahata põhilist: mis on eesmärk ja kuidas seda saavutada.
Ma ei saa võtta madalamat eesmärki, kui kõige kõrgem. Muidu ma ei jõua eesmärgini. Igal katsel (s. o. meeleharjutusel) on kõrgeim eesmärk s. o. puhas teadvus, sest ainult puhas teadvus suurendab puhast teadvust. Minu arvates peaks hoiduma hinnangu andmisest st teadlikku samskarasse sekkumisest. Probleemide teadvustamine toimub niikiunii sügavuti minnes, aga milleks valikuid teha, et see on parem ja see halvem? Valiku tegija paneb ennast sellega paika, st paigale sissepoole liikumise teel. Selleks korraks on sissepoole liikumine peatatud. Järgmisel üritusel leiame me selle hinnangu uuesti. Tegelikult oli sissepoole liikumise eesmärgiks jõuda puhtasse seisundisse, kus ei ole hinnanguid. Me ei tee mitte midagi sellel teel Meil on vaja ainult läbi lipsata sellest piirkonnast, kus on need peatumise ohud. Meetod on alati üks: tuleb lasta oma olemasolevast tasandist lahti omamata mingit teadmist kuhu ma lähen, sest teadmine on mul ainult jämedamatest tasanditest ja ma ei taha ju sinna poole minna. Tahan minna sinna kuskohast mul veel kogemust ei ole st ei ole ka samskarat st ei oleka mingit teadmist
Ka Sinu kirjeldatud meetodis on seesama põhimõte – saada olemasolevast tasandist edasi kuid eesmärk onliiga madal seatud ja see muudab kõik.
Täna rohkem ei jõua.

Marko, 2005-05-12 12:02:07

Aitähh Ram mõttearenduse ja minu arutluse pinnalt oluliste tähelepanekute tegemise eest! Mõistan, millele sihid ja olen sellega täiesti päri. Täpsustusteks ja selgitusteks aga järgmised mõtted.

Lõppeesmärk on loomulikult sama ning sellele kindel ja eesmärgipärane motiveeritus ja orienteeritus on äärmiselt tähtsad ja tunnustatavad. Kuid siiski ei tohiks unustada ka seda, et sellele eesmärgile ei saa astuda ega ulatuda ühe ja pika sammuga - inimmeel on selleks liialt mitmekihiline ja heitlik. Teisiti öeldes on lõppeesmärgile jõudmiseks ka n.ö vaheeesmärgid, mis lõppeesmärki silmas pidades osutuvad ikkagi vaid vahenditeks (ehk küsimus on ju vahendi ja eesmärgi suhtestamises). Kuid nagu Sa tabavalt märkisid “on meil vaja läbi lipsata sellest piirkonnast, kus on need peatumise ohud” ehk nendesse vaheeesmärkidesse - ehk siis lõppeesmärgi suhtes vahenditesse - ei tohi tõesti liialt takelduda või kinni jääda.

Minu poolt kirjeldatud samskaradesse suhtumisel või jääda tõepoolest mulje, et püüan nendele liialt hinnanguid anda või nendesse sekkuda ning seeläbi neisse takelduda või kinni jääda. Ei Ram, olen sellistest ohtudest teadlik. Soovisin rõhutada mõtet, et tähtis on neid teadvustada või märgata ja nendega mitte samastuda (ja püüda lasta neil n.ö rahulikult minna) ning teadvustamise jõu läbi nende mõjujõudu vähendada. Teadvustamise rõhutatusele viitasin tagamõtteliselt ka seetõttu, et teadvustatut (ehk tähelepanu sihitisena meelde ilmuvat või selles avalduvat) ei tohiks maha suruda ega seeläbi jätta seda alateadvusesse lebama (seda enam, et on tehnikaid, kus meelde ilmuvat või selles avalduvat nähakse vaid puhta meele n.ö oma kiirgusena). Hinnangute andmist või valikute tegemist tuleks aga vaadata eelkõige mitte mõtlus- või meditatsioonipraktikate kontekstis, vaid meie praktilises igapäevaelus, et mitte kalduda ülemäärastesse äärmustesse (ehk näiteks mõttesse “Kõik on niikuinii suhteline...”) ega muutuda seetõttu vastutustundetuks. Sinu arusaamiste ja kogemuste kirjelduste põhjal ma viimatinimetatud ohte aga ei tunneta.

Väga tabav ja tähenduslik oli Sinu mõte, et “puhas teadvus suurendab puhast teadvust”. Eelöeldut silmas pidades võib teadliku tahte põhjustatud karmilistele järgenevustele (ehk samskrasid teisiti sõnastatult mõistes) liigne hinnangute andmine - ja seega samastumisele kaldumine - tekitada tõesti hoopis vastupidise efekti, s.t me hakkame neid mõtteenergiaga hoopis toitma, mistõttu nende hoog ja jõud mitte ei vähene ega rauge, vaid hoopis suureneb ja jätkub. Sellises olukorras liiguksime oma lõppeesmärgi suhtes aga hoopis vastupidises suunas.

Mis puudutab meele mõistest arusaamisse, siis selles osas võib lahknevusi olla (seda enam, et näiteks erinevad budistlikud koolkonnad käsitlevad seda erinevalt, tõsi küll, nii palju kui neist teadlik olen, olemuslikke erinevusi minu hinnangul siiki ei ole), kuid Sinu arusaamise, tunnetuse ja kogemuste juures ei tohiks see antud juhul meie teine-teise mõistmist sisulisest küljest kõigutada. Sama on ilmselt ka meetoditega - me ehk rõhutame oma praktikas lihtsalt eri külgi või aspekte. Või kui mitte, siis oluline on ju see, et see meetod, praktika või tehnika töötaks ehk et aset leiaks tõeline - ja mitte näilik - meeleparandus. See on aga eeskätt aus endasse vaatamise ja äratundmise küsimus.

Ja head paranemist käele!

vanaisa, 2005-05-12 22:35:25

Olen rõõmus, nähes siin nii head ja tarka vestlust:)

Usun, et ka Buddha ja Nisargadatta rõõmustaksid, koos kõikide budade ja jumalatega:)

Õnnistus Kolmele Kalliskivile:
Buddhale, Dharmale ja Sanghale!

Ram, 2005-05-12 23:49:19

Aitäh, Marko.
Teised võiksid ka sõna sekka öelda!
Veel natuke samal teemal. Teadvustamine ongi samastumine. Kui me kujutame endale olukorda ette nii. Teadvus on mina.See kes saab teada. See kes minu sees ütleb:"Mina tean". Teadvus saab teada seda, mida meel teab, mida meel “näitab” teadvusele. St teadvus saab nö automaatselt meele värvingu. See on minu meel, aga mina ei ole meel. Meel näitab mulle “pilte” (vrittisid). Teadvus on nagu kristall (puhas). Kui meelel on punane lill, siis kristall värvub punaseks. Toimub samastumine kõigega mis on meelel. Muidu ei saaks rääkida teostunud meistrid looduga üks olemisest, mitteeraldumisest jne.
Väga, väga õieti ütled, et valikute tegemine on meie praktilise igapäevaelu asi. Olen märganud, et see, millega ma ennemalt tegelesin (mittetahtlikult muidugi) oma meeleharjutuse protsessi ajal (mõte uitab sügaval, hinnangud jne. st samskaradega tegelemine)- see on tulnud igapäevaellu. Toimub nö mõtlemise kvalitatiivne nihe.
Marko, mina ei võtaks ühtegi vaheesmärki vahendiks. Mitte kunagi ei istu ma maha selle eesmärgiga, et täna tahan sinna või sinna jõuda. Nagu ma juba märkisin, see kuhu ma tahan jõuda ei ole mulle tuttav koht. Ma ei saa seda võtta eesmärgiks. Ühe harjutuse käigus teen ma tohutult palju sisse- ja väljapooleliikumisi. Kui ma lähen sissepoole, siis ma niikuinii leian midagi, mis mind peatab ja niikuinii ma (mittetahtlikult) tegelen sellega. Ja siis ma märkan, et oh, ma tahtsin ju lõpuni minna ja ma lähen uuesti üritama. Ainult niimoodi saan ma edasi.
Küsiksn, mis on tahe? Ma ei ole kunagi seda teadvustanud. Võibolla olen ma kogenud seda, aga ma ei ole kunagi siis viinud seda kokku sõnaga tahe minu mõistes. Kas äkki see on sama, mis evolutsiooni jõud?
Võibolla peaks selle aruteluga kolima Undo Uus`i loenguteksti “Teadvuse probleem...” alla.

***