Nisargadatta: sinu ärkvelolek on uni

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1059 kommentaari.

Njah, vanaisa 04:04, 2005-05-03 04:22:46

"Tõde ei saagi kogeda, see saab tunnetada ainult ebatõe kaudu. Mõtete vahele jääb mõteteta vaikus."

Elik Sul peab olema ettekujutuses mingi Tõe-toorik, millest ebatõdede killukesi maha kratsides kooruks puupakust skulptuur välja. Aint'et see toorik ise on ka mõte...

vanaisa, 2005-05-03 04:28:16

Njah
“Kas õun muutub mädanemisel mitteõunaks v jääb hoopis mädanenud (kuid siiski) õunaks? Kui muutus mitteõunaks, siis õunte arv muutus 2-2=0. Kui aga ka mädaõun jääb õunaks, siis on neid ka mädanenult endiselt korvis 2. ”
————————————-

Seda ma tahtsingi tõestada - korraga on kaks erinevat vastust, 2 ja 0, sõltuvalt mõtlemisest, ajast, muutumisest ja subjektiivsest hinnangust.

Alati tekib ajalise muutumise käigus ettenägematud protsessid ja matemaatika kukub päris elus kokku.

Einsteini suhtelisuse teooria, ruumikõverad, aeg - nendes sfäärides matemaatika enam ei kehti.

vanaisa, 2005-05-03 04:31:36

Njah, vanaisa 04:04, 2005-05-03 04:22:46

Njah

“Tõde ei saagi kogeda, see saab tunnetada ainult ebatõe kaudu. Mõtete vahele jääb mõteteta vaikus.”

Elik Sul peab olema ettekujutuses mingi Tõe-toorik, millest ebatõdede killukesi maha kratsides kooruks puupakust skulptuur välja. Aint'et see toorik ise on ka mõte...
———————————————————

Ei ole mõte, see on vaikus ilma mõteteta, tõelahmakas, massiivne, muutumatu, tühjus, algallikas, mille taustal kogu teater toimub.

Njah, vanaisa 04:19, 2005-05-03 04:43:22

"No seda ma räägingi! Tõde ja elu on niivõrd keeruline, et matemaatikaga ei ole mõtet sellele kallale minna. Ei ole võimalik kõiki asju valemisse panna. Ja tulemuseks ongi vale."

Kaugel sellest! Alati tasub proovida, sest ka kõige ebatäpsem mudeldamine (eeldusel, et püüti tegelikkuse järgi teha) annab täpsemad tulemused kui niisama umbluutamine.

Ja kui püüdluste käigus selgub tõepoolest, et mudeldamiseks teadmisi/suutlikkust napib, siis oleks aus ka tunnistada endale seda suutmatust ega väita asemelepakutavat umbluud Tõeseimaks Tõeks.

Võimalike tingimuste muutumine protsessi käigus ja valede andmete kasutamine annabki väga vale tulemuse.

See on puhtalt mudeli adekvaatsuse küsimus. Kui reaalse protsessi mingi oluline parameeter muutub ajas olulisel määral, siis tuleb selle ajaline muutus ka vastava funktsioonina mudelisse lisada. V siis äärmisel juhul arvestada hinnangutena varieeruvuspiirkonna otspunktidega, aga sedasi saadud hinnangud on oluliselt ebatäpsemad ning vastavalt tuleb neid ka äärmise ettevaatlikkusega kasutada.

Aga pean tunnistama, mata mind ei huvita, see on niivõrd igav. Kõik taandub ikkagi nullile - tühjusele.

Aga näed, ei taandu, sest muidu oleks kogu maailm soojussurmaline olematus. Sulle igav? Pigem “hapud viinamarjad”...

vanaisa, 2005-05-03 04:45:57

Njah

Kas vaikust saab kuulda? Kui pole ühtegi heli, mida sa siis kuuled?

Kas tühjus on olemas või ei ole? Kuna tühjus tähendab puudumist, siis ei ole midagi sellist, mida saaks nimetada tühjuseks.

Kas olematus on olemas? Kui on olemas, siis ju pole see olematus.

Sama lugu on kahe mõtte vahelise tühikuga. Aju töötab nii kiiresti, et ei märka tühikut. Kui närviline mõtlemine aeglustub, siis hakkavad mõtete vahelised pausid pikenema ja muutuvad märgatavaks. See on nagu kahe heli vaheline paus - vaikus. Ilma selle taustata, ilma vaikuseta, poleks ka heli võimalik. Heli tuleb vaikusest ja läheb vaikusesse, niisamuti mõte.

vanaisa, 2005-05-03 04:55:21

Njah

Matemaatikat saab kasutada ainult mateeria kohta, kuid mateeria on kõige ebapüsivam, kaduvam, kest, mull, kuju, ebatõde, näivus jne... Aine on kõige primitiivsem tõe väljendus. Aine muutuvus ja kaduvus on parim tõend ainest kui ebatõest.

Tõde saabki väljendada eituste kaudu, selle kaudu, mis on ebatõde. Kui kõik ebatõed kõrvale heita, siis jääb järgi tõde. Kui helid ja mõtted vaibuvad, siis paljastub tõde, vaikus, rahu, selgus jne.

vanaisa, 2005-05-03 04:57:18

Head hommikut!

Njah, vanaisa 04:28, 2005-05-03 04:57:31

"Seda ma tahtsingi tõestada - korraga on kaks erinevat vastust, 2 ja 0, sõltuvalt mõtlemisest, ajast, muutumisest ja subjektiivsest hinnangust."

Aga siis tuleks ka difereerida, et selliste tingimuste puhul sedasi teistsuguste puhul todasi, mitte end kõhulivisates jonnida: “pole võimalik!”.

Alati tekib ajalise muutumise käigus ettenägematud protsessid ja matemaatika kukub päris elus kokku.

Inimmõõtmelise maailma füüsika on pikaajalise praktika jooksul juba üsna hästi läbi uuritud ning nende uuringutulemuste usaldamisel on tõenäosus “vastu püksa” saada üsna pisike. Igal juhul pisem, kui umbluutamisega.

Einsteini suhtelisuse teooria, ruumikõverad, aeg - nendes sfäärides matemaatika enam ei kehti.

Tohohh! Mis imealusel need teooriad siis loodud on? :(((

Matemaatika on neis küll rafineeritum, aga siiski matemaatika. Ja nendest teooriatest järelduvad ka rakenduvuspiirid, millede ulatuses on ka nende teooriate lihtsamakoelised eellased rakendatavad. Rakenduvuspiirides aga annavad mõlemad teooriad (teatud täpsuse piires) samasuguseid tulemusi.

Ei ole mõte, see on vaikus ilma mõteteta, tõelahmakas, massiivne, muutumatu, tühjus, algallikas, mille taustal kogu teater toimub.

Siis on järelikult vale Tõe väljakoorumine ebatõdede välistamise kaudu. Saba lahti, nokk kinni...

vanaisa, 2005-05-03 05:08:06

Siis on järelikult vale Tõe väljakoorumine ebatõdede välistamise kaudu. Saba lahti, nokk kinni...
——————-
Kuidas vale?

Nisargadatta, 2005-05-03 05:18:14

Küsija: Kõik vaimsed õpetajad soovitavad mõtlustada. Mis on mõtluse eesmärk?

Nisargadatta: Me tunneme välist, aistingute ja tegevuse maailma. Aga sisemist, mõtete ja tunnete maailma mitte just eriti. Mõtluse põhieesmärk on see, et õpiksime tundma ja teadvustama oma sisemist elu. Selle lõplik eesmärk on, et leiaksime elu ja teadvuse allika.
Peab ka ütlema, et mõtluse harjutamine mõjutab sügavalt meie loomust. Oleme selle vallas, mida me ei tunne; mida tunneme, seda valitseme. Kui leiame iseendast mingi pahe või nõrkuse ja saame aru selle põhjustest ja toimisviisist, siis just selle tundmine vabastab meid sellest. Teadvustamatu hajub, kui seda teadvustatakse. See hajumine vabastab jõuvarusid - meel tunneb kõike olevat omal kohal ja vaigistub.

vanaisa, 2005-05-03 05:24:21

Njah

Matemaatika on väline teadus, valdad seda hästi.
Aga kuidas on sul lood iseenda tundmisega, mis on palju olulisem õnne seisukohalt. Mis kasu on matemaatikast, kui sa ei tea, kes sa oled; kui sa ei tunne ennast.

See ongi teadlaste suurim häda: nad uurivad liblikaid, tähti, samblikke ja lindusid, keemiat ja matemaatikat´- kuid iseennast nad ei uuri, iseendast ei tea nad suurt midagi.

Ka ei saa nad aru, mis lastel viga või miks naine köögis karjub?
Aga selle pärast, et puudub südamete tasandil kontakt.

Njah, vanaisa 04:45, 2005-05-03 05:44:54

"Kas vaikust saab kuulda? Kui pole ühtegi heli, mida sa siis kuuled?"

Kui pole ühtegi heli, siis ei kuule Sa mittekuimidagi. Aint'et täielikku vaikust pole olemas: küll põristab õhuosakeste Brown'i liikumine kuulmekilele, küll kohiseb kõrvalähedastes veresoontes voolav veri, küll mürisevad el.magnetväljad ja termovõnkumine aju neuronvõrgus. Kõike seda võib tajusid teritades kuulda, kuid see pole Puhas Teadvusväli.

Kas tühjus on olemas või ei ole? Kuna tühjus tähendab puudumist, siis ei ole midagi sellist, mida saaks nimetada tühjuseks.

Tühjus on suhteline milleiganes hõrekonstruktsioon tihedama taustal. Tuba on tühi, aga õhku täis.

Kas olematus on olemas? Kui on olemas, siis ju pole see olematus.

Olematused on Sinu temaatika. Järelikult ka Sinu selgitada. Tühjust võib mingil määral olematusega võrrelda. Seal, kus mingit objekti pole, seal teda pole, aga see pole objekti olematus.

Sama lugu on kahe mõtte vahelise tühikuga. Aju töötab nii kiiresti, et ei märka tühikut.

Vastupidi: aju töötab sedavõrd aeglaselt, et pole võimeline eristama kaht sündmust, kui nendevaheline aeg on ca. 50ms elik umbes 20 kaadrit sekundis. Õigemini on taju organiseeritud nõnda, et kuigi aju töötleb infot kaadritena, kleebib ta need lühimälu abil tajus kokku pidevliikumiseks.

Kui närviline mõtlemine aeglustub, siis hakkavad mõtete vahelised pausid pikenema ja muutuvad märgatavaks. See on nagu kahe heli vaheline paus - vaikus.

Kui aju töökiirus alaneb, siis sellest tajuprotsesside olemus ei muutu ning ikkagi “kleebitakse” naaberkaadrid kokku liikumiseks. Aint'et kuna tajuja on kõige tajutava mõõt, siis taju aeglus tähendab tajuja subjektiivset kogemust tajutava kiirenemisest.

Ja kui miskipärast muutub ajutöö nii aeglaseks, et jätab palju kaadreid vahele, siis ei kompenseeri seda mingi tühjusetaju, vaid tajus tulevad sisse suured hüpped. Umbes nii, et vaatad üht pilti ja hetk hiljem näed juba hoopis teistsugust ning Sul pole vähimatki aimu, kuidas ühest olukorrast teise sattusid. Nagu mäluka v sügava une puhul, mida teadvus samuti ei taju muidu kui katkestusena pidevuste reas.

Matemaatikat saab kasutada ainult mateeria kohta, kuid mateeria on kõige ebapüsivam, kaduvam, kest, mull, kuju, ebatõde, näivus jne...

Mateeria on püsiv elik energia jäävuse seadus. Muutub ainult selle esinemisvorm, kuju. Ja tõde on info selle “karvasuste” parameetrilise aegruumjaotuse kohta.

Kui kõik ebatõed kõrvale heita, siis jääb järgi tõde.

Nii'et ikkagi on vaja toorik-mõtet, mitte olematust.

Kui helid ja mõtted vaibuvad, siis paljastub tõde, vaikus, rahu, selgus jne.

Kui helid, mõtted jms. vaibuvad, siis taanduvad ka neidkandvad interaktsioonid ning tajul pole enam infi, mille alusel maailma tajuda. Rahu ja vaikus küll, aga mitte tõde ja selgus. Selgus justnimelt nõuab rahu ja rahutuse kontrasti, et oleks, mida millest eristada. Täpselt sama lugu on ka tõega...

vanaisa, 2005-05-03 05:53:26

Millest koosneb õhk, hapnikust ja süsihappegasist, mis on molekulide vahel? Mis on elektronide vahel? Elektronid on võnkumine, mis on võngete vahel? Tühjus!

Võnked saavad toimuda ainult millegi taustal.
Füüsika tunnistab, et elektron on üsna ebamäärane, muutlik ja kaduv ollus.

vanaisa, 2005-05-03 05:55:27

Tõde ei saagi tajuda, sest see on teiselpool meelt ja meeleorganeid? Selleks on vaja ületada meel.

vanaisa, 2005-05-03 05:58:02

Liikumine toimub meeles, mõtted , tunded. Meele taga, meele taustal on liikumatu taust. Tühi ekraan.

vanaisa, 2005-05-03 05:59:25

Kuna tõde on teispool meelt, pole seda võimalik meele ega sõnade abil kirjeldada.

Njah, vanaisa 05:08, 2005-05-03 06:05:40

"Kuidas vale?"

Kui Sa väidad ühel hetkel üht ja teisel täpselt vastupidist, siis üks neist väidetest on välistamise tõttu vale.

Matemaatika on väline teadus, valdad seda hästi.
Aga kuidas on sul lood iseenda tundmisega, mis on palju olulisem õnne seisukohalt.

Minu teadmised ei piirdu vaid minuvälisega. Ka endasisestest protsessidest tean nii mõndagi. Ja vale on, et need ei alluvat samuti loogikale/matemaatikale.

Õigupoolest eristab tajutavat ja taju/teadvust teineteisest liigutatava energia määr. Lihase (füüsiliseks) liigutamiseks on vaja suht suuri energiakoguseid, sest suurem on ka ületamist vajava inertsiga mass.

Teadvus seevastu toimib abstraktsel moel (tajutähendused koodituna neuroprotsesside olekutesse) ning protsesside vähese inertsi tõttu vajab ka vähemat energiat muutuseks. Ja taju abstraktsuse tõttu pole ka võimatu ette kujutada reaalmaailmas võimatut.

Mis aga õnne puutub, siis ennast ma küll õnnetuks ei pea. Ja elukorraldus on üsna hästi minu tahtmiste kontrolli all.

See ongi teadlaste suurim häda: nad uurivad liblikaid, tähti, samblikke ja lindusid, keemiat ja matemaatikat´- kuid iseennast nad ei uuri, iseendast ei tea nad suurt midagi.

Soovunelmate esitamine tegelikkuse pähe, elik umbluutamine on veelgi vähem adekvaatne viis maailma tajuda.

Ka ei saa nad aru, mis lastel viga või miks naine köögis karjub?
Aga selle pärast, et puudub südamete tasandil kontakt.

Empaatia on täpselt samasugune välisvaatlemine. Ainus vahe on, et vaatluse alla kuuluvad mitte liblikate silmad ja tarkanide jalgade tagakarvad, vaid kaasinimeste mimeetilised (kehakeelsed) signaalid ja tehakse nende alusel järeldusi teise sisemise oleku kohta. Südamega pole sel küll peale rahvaluulelisuse mingit pistmist...

Nisargadatta, 2005-05-03 06:11:10

Nisargadatta: Teadvustamine on algne põhiseisund, alguseta, lõputa, ilma põhjuse ja aluseta, ilma osadeta, ilma muutusteta. Teadvus aga sünnib kokkupuutest, peegeldusena pinnal, see on kahesuse seisund. Teadvust ei saa olla ilma teadvustamiseta, aga teadvustamine saab olla ilma teadvuseta nagu sügavas unes. Teadvustamine on sõltumatus, teadvus on alati teadvelolek millestki. Teadvus on osaline ja muutuv, teadvustamine jagamatu, muutumatu, vaikne. Ja see on kõigi kogemuste häll.

Küsija: Kuidas siirdutakse teadvusest teadvustamise juurde?

Nisargadatta: Kuna teadvustamine teeb teadvuse võimalikuks, on see olemas teadvuse igal etapil. Seetõttu teadvus sellest, et ollakse teadlik, on juba teadvustamine. Teadvuse voolule suunatud huvi viib teid teadvustamiseni. See ei ole uus seisund. Selles tuntakse kohe ära algne põhiseisund, mis on elu ise, armastus ja rõõm.

vanaisa, 2005-05-03 06:25:02

Kas iseenda teadvustamine on umbluu?

Enese teadvustamine tähendab tähelepanelikkust: mõtete, tunnete, liigutuste, meeleseisundite, sõnade, tegude, ümbruse - kõige märkamist ja mõistmist.

Lihtne eks ole!

vanaisa, 2005-05-03 06:32:25

Njah
““Kas olematus on olemas? Kui on olemas, siis ju pole see olematus.”

Olematused on Sinu temaatika. Järelikult ka Sinu selgitada. Tühjust võib mingil määral olematusega võrrelda. Seal, kus mingit objekti pole, seal teda pole, aga see pole objekti olematus.”
—————————————————————
Objekti olematust tõestab kõige paremini selle kaduvus! Lõputult pikk on aeg, kus sind või mistahes objekti pole. Objekti olemasolu on niivõrd üürike. Sellepärast öeldaksegi näivus ja kaduvus. Nagu seebimull, hetkeline ja ongi läinud. Mis reaalsusest saab siin rääkida niisuguse ebapüsivuse korral? Objekt on kaduv ilming, meelepetteline mull, näivus.

***