Nisargadatta: sinu ärkvelolek on uni

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1059 kommentaari.

Hele, 2005-04-27 18:58:42

mehed tunnevad seda sünnitust oma naise nahal

Imho on enamasti targem neid sellest säästa.

ja ka siis kui mehed ise siia ilma tulevad.

Selle meeldetuletamiseks olevat meetodeid. Tulemused on küll veidi liiga ilusad, et olla tõsi.

Suremise ja valgustumise asjas on siiski meeste ja naiste võrdõiguslikkus.

Mnjaa, ja nii olulised inimõigused on põhiseadusest välja jäänud :)

Mooz, kaak, 2005-04-27 19:01:02

Uba on selles olemas, kuid kas see mitte liig äärmuslik pole?

tsukts, 2005-04-27 19:09:25

Hakkan vaikselt jägi tulema...

Hele, 2005-04-25 19:11:22

tsukts: tundeid ei kirjeldata, neid vaid väljendatakse

mumeelest
ma väljendan neid tundeid, mida hetkel tunnen
kirjeldan neid, mida meenutan
üleminek on jah pidev...

Sul on hea tuju... su silmad hakkavad särama, su hääl muutub kudrutavaks, sa suhtud ka täiesti kõrvalistesse isikutesse heatahtlikult...
Sa oled vihane... su silmad pilluvad välke, hääl muutub kriiskavaks, käed hakkavad värisema ja kes ette jääb, saab kolaka...

Ainult, et kuidas sa hiljem kirjeldad neid tundeid adekvaatselt?

Mooz, EA, 2005-04-27 19:16:44

Aga kui kunagi lugesin parasjagu kärutäit raamatuid, siis läksin õue päikse kätte ja vaatasin sireliõisi, siis tundus kõik kirjatarkus niiii tühine ja mõtetu. Ja see tunne pole kadunud. Ma tõesti ei tea, kas see on pre- või transratsionaalne. Hull nagu ma olen.

Nagu öeldud, kõrvalseisjana ei saa ma seda päris täpselt hinnata. Sarnane tunne on mullegi tuttav, aga ei pruugi päris sama olla.

Kas pole mitte nii, et kirjatarkuse mõttetuse mõistmiseks on vaja seda üksjagu tuupida? Et saaks millestki loobuda, peab see miski kõiksepealt olemas olema.

Selliseid professoreid ja haritlasi on ilm täis. Nad uhked ja peavad end targaks, kuid nende meel on vaid prügi täis.

On selliseidki nähtud. Aga ma tean ka päris arvestatavat hulka haritlasi, kes ei ole õpitusse kinni jäänud. Inimesed nagu inimesed ikka.

Tühjenda meel (õpitust) ja sa mõistad tõde!

Või päästad valla alateadvuses peituvad varjud, kes su nahka pistavad. Ja kelle olemasolust sul enne mõistuse kustutamist aimugi polnud.

Ikka tasa ja targu võiks see asi käia. Sa mõistad tõde, kui sa selleks valmis oled.

Hele, 2005-04-27 19:56:58

tsukts: Ainult, et kuidas sa hiljem kirjeldad neid tundeid adekvaatselt?

Sa ju nüüdsama päris hästi kirjeldasid: silmad hakkavad särama... jne.
Võib muidugi minna kaugemalle välispildi kirjeldusest, ehkki võrdlustest ei pruugi kõik (ühtmoodi) aru saada.

Nüüd nagu paistnuks päike meie meelde (E.Enno?)

...seletada, et kivi langes südamelt, hakkasid voolama elava allika ojad (T. Mägi) või taevas muutus kõrgemaks.

Doris Kareva:
http://www.zone.ee/aduvik/sunimi.html

Hele, 2005-04-27 20:09:54

/püüap tasakaaluks musta tigedust ka kirjeldada, a ainult naljakas jutt tuleb välja. Ehh, kevad...

Hele, 2005-04-27 21:20:33

EA: Selliseid professoreid ja haritlasi on ilm täis. Nad uhked ja peavad end targaks, kuid nende meel on vaid prügi täis.

Põhiline kasu füüsika õppimisest oli arusaamine, et füüsikaga kogu maailma ära ei seleta.

Ehk nagu Piret Kuusk väljendas: füüsikat õppima minnes lootsin füüsika abil maailma mõista, aga nüüd ...

http://hexagon.fi.tartu.ee/kuusk.html

... mõistan, et ei mõista isegi elektroni veel kuigi hästi.

Ehk siis elektron on sama ammendamatu kui aatom (Lenin).

PL, EA, 2005-04-27 21:29:12

Maailm võib ju koht olla, aga see on ajutine mull.
Mõtle sellele, mis oli enne maailma ja mis on pärast maailma. Ära klammerdu selle ajutise mulli külge.

Buddha elust ja teadmistest on sul küll kesine arusaam. Seda, et nirvaana on samsaara, teab iga koolipoiss.

PL: Nii et nirvaana (alias sansaara) on mull? Tubli!

PL, EA, 2005-04-27 21:37:17

Tegelikult pole mingit tulemist ega minemist (see on kõnekujund), vaid ÄRKAMINE - kõik toimub siin ja praegu. Valgustunu on tegelikult kõik kehad ja meeled kokku, keha ja teadvus ei kao, Ta kasutab neid nagu iga teine inimene, kuid Ta ei samastu nendega. Erinevus on kvaliteedis, täiuses. Olles kõik kehad, on Ta samas nendest vaba.

PL: No näed siis, juba tuleb selgust: kõik eelnev on “valgustunuski” olemas.

Oleks ju kurb mõelda, et inimene polegi võimeline targaks ja seeläbi vabaks saama. Et jääbki nii rumalaks ja kannatavaks nagu ta on? Niisiis jääb uskuda targa sõnu, et täielik vabadus on võimalik. Või mis sina arvad? Kas on mingit lootust? Või anname alla? Kui kaua me peame nende kehadega siin jantima?

PL: Mis neil kehadel viga? Absoluut nägi nende vorpimisega tükk vaeva - see tema suurim senine saavutus. Ei tohi olla nii tänamatu. Sest keha (ja kõik, mis sellega toimub) meeldib Sulle nii kohutavalt, et kolme minutit peale surma oled uuesti kohal (kas või juba paljalt seksuaalse rahulduse pärast).

Aga vabanemine loomulikul toimub, eriti kui protsess on terav. Aga väga palju on ka müstifikatsioone, legende, muinasjutte, milles inime lõputult võib pöörelda, ilma et mõikaks. Nagu mäletsev lehm.

PL, 2005-04-27 21:43:59

Erik, vaatan, Sul löövad mingid stambid läbi. Võibolla oled liiga palju raamatuid tõlkinud - hakkab külge? Ja kuidagi isalikuks oled muutund - pärast Kingot tuleb kohe tuttav tunne.

Ega Sa endast liiga ees ei ole?

Keegi teine jällegi on endast taga.

PL, 2005-04-27 21:50:03

Üks zenmeister kohtus professoriga. Kallas ta teetassi täis ja kallas edasi, kuni lauale voolas. Professor hüüdis: Kas te ei näe, et täis on! Meister vastas: Nii on ka teie meel liiga täis. Tühjenda meel (õpitust) ja sa mõistad tõde!

PL: Seda ma kartsin: Erik on endast ekstaasi läind (lõvesse). Puistab kõike loetut läbisegi.

Huvitav - kui nüüd loen uuesti Maharaji, tundub kuidagi kodukootud, newagelik? Ehk kirjaoskamatusest?

PL, 2005-04-27 22:11:32

Kuna minust pole täna lillemuusutajat, siis ma - eriti pärast Eriku üleskutset pildirüüstele - tahtes veel sihiteadlikumalt saada professoriks (kes dyn-meistrile tegelikult pärast seda teetassi pähe kallas, misjärel ka tollel suur kultuurihuvi tekkis - sest kahjuks on meieni jõudnud vaid pool mondot), lähen vahepeal pahna ehk prügi pähe ajama, et pärast seda kõikvõimalikele barbaritele epistlik lugeda.

Hele, 2005-04-27 22:24:36

PL: Mis neil kehadel viga? Absoluut nägi nende vorpimisega tükk vaeva - see tema suurim senine saavutus

Kas me teame kõiki Absoluudi “saavutusi” (ilminguid), et öelda, mis neist on suurim? Ma arvan, et me ei tea tillukest murdosagi neist.

Erik on endast ekstaasi läind

PL ise vana müstik ja sellist iba ajab :(
Sa tead ka üldse... (uups, enesetsensor sai jaole).

Selle koha peal ajab Erik ju täitsa sirget joont: ajud tühjaks, süda täis ... armastust, parimal juhul :)

Ja on see siis selge pääga kirjutet:

Sest keha (ja kõik, mis sellega toimub) meeldib Sulle nii kohutavalt, et kolme minutit peale surma oled uuesti kohal (kas või juba paljalt seksuaalse rahulduse pärast).

Jah kohutavalt meeldib näiteks vähki surra ja kolm minutit pärast seda karmi kogemust tuleb kange tahtmine pääle... muinasjutumees... :)

PL, Hele, 2005-04-27 22:47:32

Kas me teame kõiki Absoluudi “saavutusi” (ilminguid), et öelda, mis neist on suurim? Ma arvan, et me ei tea tillukest murdosagi neist.

PL: No mis seal teada: mis Vaimust kõige kaugem, seda nikerdada kõige raskem (ja rikneb kah, va ramp, käes ära). Tervelt kuus päeva võttis aega. Aa mis viga Jumal olla, Teadvus, buda - see pole miski kunst. Vaat olla mittebuda, olla professor - see on tõeline trikk.

Selle koha peal ajab Erik ju täitsa sirget joont: ajud tühjaks, süda täis ... armastust, parimal juhul :)

PL: Yeah, joon õigegigi - aga mis ta ise arvab? Prügi Tekste võin ka ise lugeda.

Ja on see siis selge pääga kirjutet:

Sest keha (ja kõik, mis sellega toimub) meeldib Sulle nii kohutavalt, et kolme minutit peale surma oled uuesti kohal (kas või juba paljalt seksuaalse rahulduse pärast).

Jah kohutavalt meeldib näiteks vähki surra ja kolm minutit pärast seda karmi kogemust tuleb kange tahtmine pääle... muinasjutumees... :)

PL: No vähkisurija on nii elu küljes kinni, et see tuleb ühe minutiga (pakun 30 sekundit). Nii kui näeb sobivat sugutuvat paari, sisenebki üska.

Hele, mis mulle tundub, et Sa tead-taipad rohkem, kui sa julged välja öelda. Äkki on see ettevaatlikkus-ebakindlus teadusest? Miks küsid vahel küsimusi, nagu mingi juhm dyn-meister - kui ometigi oled doktor?!

PL, Hele, 2005-04-27 23:01:22

Üts lugu:

VALI UUS KORD!

Selge see, et inimesed vajavad Korda – eriti suureneva kaose aegadel. Ent vähesed teavad või taipavad, et Kordagi on mitut sorti. Et Kord, nagu paljud muudki asjad, on arenguline nähtus – et seda saab kehtestada paljudel täiesti erinevatel viisidel.

Oleme lugenud põhjendusi, miks põhikool on lapsele kohustus, so kehtiva Korra nähtus. Kust võtavad vanemad endale vastutuse kehtestada sellist Korda? Kas nad ei riku sellega mitte lapse inimõigusi? Või mis õigusega karistab vanem vajadusel oma last? – küsib postmodernne äärmuslane.

Muidugi – kui lapsevanem on oma lapsest tunnetuselt tükk maad „kitsam“, (nagu see on massiliselt ilmnenud indigolastega seoses), on tõesti parem, kui tal oleks oma lapse üle võimalikult vähem võimu. Ka kool, mis võtab aasta-paariga lapselt õpihimu, ei tohiks olla kohustuslik. Enne peaks täiskasvanud täitma laste ees oma kohustuse – olla ajastu (sh uue põlvkonna) tasemel -, alles siis on tal moraalne õigus midagi nõuda. Selleks aga peaks ühiskonda juhtima avangard, mitte korporatiivne keskpärasus. Siis ei juhtuks nii, et järgmise evolutsiooniastme maailmavaateõpetuse asemel peetakse plaani sisse viia arenguliselt üle-eelmist, eelratsionaalset käsitlust (kristlikku religiooniõpetust). Õnneks on ühiskondlik intuitsioon ajanud sellele sõrad vastu. Õpetada tuleks – muuhulgas – kristluse universaalset, müstilist, metafüüsilist osa, mis kuulub „igavesse filosoofiasse“ – mida Kirik aga oma igapäevapraktikas ei kultiveeri (v.a mõnedes elitaarsetes ordudes).

Niisiis – oma teadmatuses me kardame – inimõiguslaste, pluralistlike relativistide, süvaökoloogide jt- na – Korda kui sellist, olles pidanud rahulduma „paremaga kahest väga halvast“ – türanniast ja finantsoligarhiast. Ehkki juba antiigis teati, et türanni pidamine tuleb rahvale odavam kui rahavõim. Seepärast igatsebki puhuti ca 70% Eestis küsitletuist „kõva kätt“ – rahva intuitsioon on tabav. Paljud inimesed oleks nõus isegi minevikutüranniaga, kus polnud „kapitalismi pahesid“, mis nüüd ühiskonna vähegi tundlikumat osa appi panevad karjuma. Kuid nemadki – mitte ainult postmodernne intelligents – ei tea, et Uus Kord ei korda vana, vaid ületab seda kvalitatiivselt.

See, millel täna otsekui „puudub lahendus“, leiab selle inimteadvuse, kultuuri ja sootsiumi (sh tehnoloogiate) evolutsiooni järgmisel astmel. Kusjuures ta jõuab selleni otsekui mängeldes, sügavas inspiratsioonis, rõõmuga ja lõppude-lõpuks solidaarselt. Andke meile „valgustatud valitsejad“ – ja rahvas ise hakkab neid innukalt toetama. Ent selleks, et mitte hüpata taas vette tundmatus kohas (nagu juhtus Eestiga, kes valis globaalse kapitalismi tee), tuleb selgelt teada, mida tähendab täna „valgustatud valitsejad“. Kui „valgustatud“ peavad nad olema, et hõlvata, ületada ja integreerida oma avardunud teadvusega süvenevat kriisi?

Peaksid nad olema ehk teadlased – nagu seda kunagi taotles Rooma Klubi? Teadlase, ratsionaalteadusliku (abstraktse operatsionaalse) teadvuse võim? Veel sajandi eest - enne kvantteooriat - oli teaduse mõiste ühene, tähendades ennekõike klassikalist, füsikalistlikku loodusteadust. Selline teadus oli agressiivselt reduktsionistlik ja gustavnaanilikult võimukas (kuna just tema arendas tehnoloogiaid) – ja just selle vastu tõstis mässu postmodernne antisaientism, nõudes taas eluõigust tunnetele, intuitsioonile, vaistudele jms „mittemõistuslikule“. Karta on, et selline füsikalistlik-modernistlik, teadlane täna enam valitsejaks ei sobi, selleks on tema maailmapilt liig piiratud – kuigi akadeemilises maailmas annab ta endiselt tooni.

Äkki kõlbaks „korraloojaks“ postmodernne eliit? Eliit, kes ei kannata mis tahes hierarhiaid silma otsaski, kes oma äärmusluses on kuulutanud kõik suhteliseks, süües niiviisi omaenese saba. Postmodernism on avastanud, et inimene, kultuur suuresti ise konstrueerib oma maailma (konstruktsionism), et miski omandab tähenduse vaid kontekstis (kontekstualism) jne. Kuid selle asemel, et pluralismi raames tungida julgelt edasi ka seesmistesse, inimteadvuse ruumidesse, on ta suuresti lamendunud lihtlabaseks materialismiks, mille vaevusi nii valuliselt põdes Valgustusest sündinud modernism. Kas valitseja, kes ei tea midagi Tõest, on „valgustunud“? Loomulikult mitte müütiliselt tajutavast ja jäigalt kanoniseeritud Tõest, mille võrku takerdus Lääne keskaegne religioossus, vaid Tõest, mis on niisama objektiivne ja universaalne kui mis tahes muu teaduslik tõde – ainult seespidine. Kusjuures sellel Tõel on väga selged ja kindlad astmed ning omadused.

Kujutagem aga endale nüüd ette valitsejat, kes, esiteks, suudab asju vaadelda nii seesmiselt kui väliselt, nii isiklikus kui kollektiivses plaanis. Isegi kui ta ei oma veel isiklikke transtsendentseid kogemusi, ta ometigi aktsepteerib vastavat kultuurikogemust ja taipab selles kogemuses peituvat lahendust. Ta taipab, et evolutsioon, ARENGULISUS on Elu põhihoovusi, mille eiramine või moonutamine põhjustabki kaost. Tõenäoliselt tegeleks selline valitseja – sarnaselt nt Dalai-laama, Mahatma Gandhi, Sarvepalli Radhakrishnani, paavst Johannes Paulus II jt poliitikutega – mõne teadvuse tehnoloogiaga, mis aitaks tal sügavamalt kogeda maailma terviklikkust ja ühtsust; mis avaks temas loovuse, tundlikkuse ja armastuse lätteid. Sellises „valgustatuses“ võiksime kuskiltpeale ehk märgata sotsiaalse reformaatori, müstiku, kultuurilooja ja isiksusliku eeskuju teokat sulamit.

Niisiis jõudsime kaasaegse „valgustatuse“ põhieelduse – integraalsuse ja holismini. Ja kui nüüd sellelt arengupinnalt hakata „looma Korda“, tuleb see kõigile kasuks samamoodi nagu teadlike, küpsete vanemate armastus ja nõudlikkus oma laste vastu. Kuid mitte selliste vanemate, kes soovivad oma lapsi jäävatki lasteks, vaid selliste, kes näevad oma vaimusilmas nonde potentsiaalide lahtirullumist süvenevaks õnneks ja täitumuseks. „Valgustunud valitsejad“ teavad omal nahal, et rahvuse ja inimkonna ainsaks tõeliseks eesmärgiks on „kunst olla õnnelik“. Kunst, mis on ühtaegu teadus, mida saab õppida ja õpetada. Õnnelikel inimestel on kerge luua ka õnnelikku ühiskonda. Ja tõeline õnn on see, mida saavutatakse koos, mitte kellegi teise arvelt. See eeldab vähemalt postkonvetsionaalset, inimese kui liigiolendi keskset kõlbelisust.

Niisiis – kui kunagi lähete taas valima, valige Uus Kord. Las saadikukandidaadid pajatavad teile Tõest, Ilust ja Armastusest. Küsige neilt arengu, loovuse, kaastunde ja seesmiste kogemuste kohta. Kas neil on visioon Tõelisest Korrast kui korrastatusest, kooskõlast? Kas neil on sellest piisavat isiklikku kogemust ja teoreetilist teadmist – kas nad suudavad teid kaasa tõmmata, innustada, avada uusi vaatevälju? Kas nad teavad oma vigu ja puudusi, millega nad on pidanud elus heitlema? Kas nad tunnistavad eneste haavatavust? Siis on neis olemas põhiline – elav, osavõtlik, avatud inimsus. Siis võite koos minna tegema imesid, mida eelmistel arenguastmetel pole nähtudki. Siis on nemad need, keda olete oodanud, ja teie need, kes on kutsutud.

Kõik muu antakse pealekauba.

Ti, 2005-04-27 23:13:23

*
Niii.
Enam rohkem ei jaksa vist kannatada. Loen ja loen..
Ja tahaks irrrmsasti küsida, mis selle asja mõte on, mh? Mehed ja naised, doktorid-mittedoktorid?

No see valgustumine..
Kas siis vanad inimesed pole juba iseenesest valgustunud?
Kas neis pole kõik kired raugenud? Kas nad ei näe seda maapealset elu läbi ja üle? Kas nad pole sest ‘jamast’ lihtsalt väsinud, mh?
Kunagi ütles toomas, et ta eelistaks üldse mitte olemas olla. Paraku on ‘selle’ valiku meie eest teinud teised. Tuleb olla..
A küllap peab toomaski silmas sellist ‘olemise ängi’, mis pole põhjustatud olemisest endast, vaid olemisest ‘oma mina näol’. Vaat, see on raske..

EA, ma saan aru, õpetab hülgama oma mina. Siis pole enam põdemisi ega kannatusi.
Siis pole ka enam sirlilõhna..

PL, 2005-04-27 23:16:25

Täpsustuseks: meie, kannatavate, samastuvate inimeste püha kohus on meelde tuletada budadele-eskapistidele nendev ränka eksitust. Sest nad ei tea, et põgenevad sinna, kust ise on tulnud. Vaim ei kehastu mitte selleks, et esimesel - või viimasel, vahet pole -võimalusel jalga lasta - vaid et jääda ja tungida veel sügavamale sellesse sõnnikuhunnikusse, millest võrsuvad vesiroosid. Mida sügavam muda, seda kaunim lootos.

Kuid minge seda lihtsat metafüüsilist tõde pähe taguma mõnele budale. Ta ei taipa. Ta hakkab hoopiski tegema grimasse ja mulisema millegi väljendamatusest. Ta ei näe seda, mis on ta nina ees. Miks me kaladena ei koge vee märgust? Sest see on endastmõistetav, lähemal nahast.

Meil ei ole vaja minna veest välja - kaldale (olgu teisele või kolmandale). Enne lõppeb maailm, kui mõni “nõndaläinu” seda taipab. Parem rippuda ristil - vaat see on reaalne maine kogemus! Vaat see toob maa peale.

PL Ti, 2005-04-27 23:22:16

Jüst. Meil on valida: kas sireli ja sita lõhn koos selle juurde kuuuluva tõelise maiuspala - kannatusega (rääkimata naudinguist: söömine, joomine, seks, uimastid jms); või objektitu, absoluutne solipsism, mida ähvardad igavussurm, millest Vaim pageneski maailma.

ma arvan, me võiksime sellele väärõpetusle siinkohal kriipsu peale tõmmata, et otsida midagi elulisemat.

Ti, PL, 2005-04-27 23:35:24

*
Vist küll..
/meil ikka on ühesugune huumorimeel, tuleb välja.. :)))

Pole ime, et üks inimülene tõmbas kunagi võrdusmärgi:
PL= Vaade

(üks hea netikaaslane tuletas seda hiljuti meelde)

:))))

PL, 2005-04-27 23:42:50

Täpsustuseks: mis tähendab “ärgata”? See tähendab võtta side silmilt. Kesse hull tahab mängida pimesikku sidemeta?

Ainult buda.

Seepärast “kõrgeima astme” saavutanul on kohutavalt igav. Ainult sügav kaastunne päästab ta valgustumise põrgust.

***