Nisargadatta: sinu ärkvelolek on uni

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1059 kommentaari.

PL, 2005-04-27 00:23:58

Häädööd

EA, 2005-04-27 00:34:57

PL

Maailm võib ju koht olla, aga see on ajutine mull.
Mõtle sellele, mis oli enne maailma ja mis on pärast maailma. Ära klammerdu selle ajutise mulli külge.

Buddha elust ja teadmistest on sul küll kesine arusaam. Seda, et nirvaana on samsaara, teab iga koolipoiss. Miks siis Buddha ei pidanuks seda teadma! Ära aja Buddha kohta igasugu jama!!!

Hele, nj, 2005-04-27 00:49:24

Ei ma heitnud ette ega nõudnud garantiisid,
vastupidi, seletin, et garantiisid tegelt pole,
isegi kui neid lahkelt pakutakse...

Ka see, et tee on raske, pole garantii tema õigsuselle
ja tõesti, isegi aastatuhandetepikkune kordamine ei muuda korratavat tõeks.

võib juurelda “aga kas mina elan pea liiva all? aga kas mina olen glegannistunud? aga kas mina olen meele ori?”

... ja enne saab elu otsa kui mina kõik sildid läbi juureldud, miska “teadjad” teisitimõtlejaid õnnistand on. Oleks ju kena uskuda, et nad räägivad ühtesama eri keeltes ja mingil määral see nii ongi. Ent sildistavad nad ju teineteist veelgi usinamalt kui lihtinemist ja seda isegi ühenimelise õpetuse raamides. Justkui oleks tegu konkurentidega.

Ükskord jõuab sinnamaani, et sellist “tuge” ei vaja.

Jahh, olen seda vist näinud... seal, kus “loogika” järgi üldse poleks oodanud... üks kord näeks, ei usuks, aga see on stabiilne. Äraütlematta hää on näha, et nii on võimalik.

Nii naljaks kui see ka ei ole, aga ükskord hakkavad säädmatumad asjad isejänesest kohale loksuma. Ainlt et...selleks peab ise end ümber sünnitama.

Väga paljude õpetuste ühisleid... aintet sry, igaüks soovitab sünnitada ise august.
A muide sünnitamine ei pea ilmtingimatta olema meeletu raske ja valus.
Kui juba teemaks tuli, ei saa jätta kleepimatta
(hoiatus: müstikaallergikutele mittesoovitattav ja ülsegi mitte üldkehtiv tekst)

http://www.vabastavhingamine.ee/index.php?page=69

/teep painägu tukkuva enesetsensori suunas

Hele, 2005-04-27 01:15:48

/plaksutap

poisid, vahvad olete!
hää etteaste mõlemalt poolt
oliseen’d judo või taiji ;) arueisaandki
igatahes ei lastud sel kakeluseks manduda
paar sammukest valgustuse teed
kellel õigus - taevas saame teada
siis helistame kohe nirvaanasse ka
aintet võime juhtuda siinse paralleeli pääle
/piilup telefoni ja Matrix tuleb meelde

Ants, 2005-04-27 03:19:15

Hää oleks küll, kui nirvaanast sansaarasse mõni tilk aeg-ajalt kukuks ja nendest tilkadest tärkaks vabanemissoov ja oskus tõel ja valel vahet teha.

Ja tilkadega pihta saamine võiks olla sansaarapoolt vaadatuna juhuslik, teenimatu ja isegi ebaõiglane.

Nii oleks kõige parem.

See vähendaks saavutamise indu ja jätaks ruumi saavutaja olematuse tajumiseks.

Ma ei ütle, et nii on.
Aga võiks olla.
Ma oskaks selles ilu näha.
Ebaõigluse jahmatavat ilu.

Ants, 2005-04-27 03:21:18

Meeldiv oli mõlemit duett-duelli lugeda, nii poiste kui tüdrukute oma.

Võiks jätkuda.

Njah, tase 24-04 08:14, 2005-04-27 03:48:48

"See pole tõene väide.
Esiteks pole seda kuidagi võimalik olemasoleva informatsiooni baasil hinnata.
"

????
Hinnata saab ka osalise infi järgi ning hinnang pole tingimata täpselt dateeritud/defitud profeteering, vaid võimaldab viidata ka tendentsidele.

Teiseks põhjustab see “humanism” justnimelt diverifitseeruvamat genofondi, mis ei pruugi selle elujõulisusele kahjuks tulla.

Maailm on paraku ebalineaarne ning mastaabimuutused pole superpositsioneeritavad, vaid tingivad lisaefekte lihtpaisutamisega võrreldes.

Nõnda ka genofondi diversiteediga. Selle suht väikeses ulatuses varieeruvus tuleb kasuks isendite elujõulisusele, ent variatiivsuse kasvades saabub ühel hetkel pööre, kus edasine suurenemine ei too enam kaasa elujõulisuse kasvu, vaid hoopiski kahanemist. Ntx eri liikide vaheline ristsigimatus.

Praeguseks on selgunud ka vähemalt kaks ühe liigi sees “üle piiri” minevat tendentsi. Mõlemad on saastamine. Ühe variandina radioaktiivne (Tšernobõl, Hiroshima) ja teisalt keemiline (koldeid üle maailma). Saaste piisavalt suure kontsentratsiooni puhul muutub genofondi variatiivsus talumatult kõrgeks ning tulemuseks on liiga palju väärarenguid.

Kolmandaks saab siiski mingi liigi elujõulisust hinnata alles peale selle väljasuremist, sest pole siiani veel ühestki tõsiseltvõetavast ennustajast kuulnud.

Lähened teemale liiga binaarselt: elab (kasvõi hingitsedes) v sureb. Sel juhul tõesti saab alles peale viimse “mohikaanlase” surma lõpliku otsuse langetada.

Ent peale selle on ka vahevariandid ning hinnata saab ka elujõulisuse kasvamist/kahanemist ja seda juba käimasolevate protsesside jooksul. V on Su meelest ka liikide kandmine “punasesse” raamatusse nonsenss?

Humanism on vaid teatud liigisisene käitumine

Sel käitumisel on omad kaudsed mõjud liigi elujõulisusele. Lühiperspektiivis ta kaheldamatult suurendab elujõulisust, sest rohkem isendeid jääb ellu. Ent pikas perspektiivis pääsevad mõjule ka elujõulisust kahandavad protsessid, sest humanism põhimõtteliselt tasalülitab evolutsiooni ning laseb üsna ohjeldamatult paljuneda ka “nõrkadel” geenidel.

(ning antud hetkel pole see sugugi veel absoluutselt domineerivaks saanud)

Tõsi küll, see mittetotaalsus tõenäoliselt päästab humanismi renomee, sest mittetoimimise ulatuses laseb siiski ka evolutsioonilistel protsessidel toimetada ning negatiivsed tendetsid ei kujune nõnda selgelt välja. Minu viide pidas siiski silmas totaalvariandiga paratamatult kaasnevaid varjukülgi...

Njah, nj 24-04 15:09, 2005-04-27 04:29:52

"Inimestele on antud võime muutuda, areneda.
Haigusliku arengupeetusega inimene ei muutu, ei arene.
"

Muutumine lihtsalt muutumise pärast on samuti jama. Muutusel peab adekvaatsuse huvides olema selge eesmärk. Elik olles mittekohased, tuleb liikuda kohasuse suunas. Ent jõudes juba kohasusse, aga endiselt püüdlikult edasi muutudes ületatakse tasakaalupunkt ning muututakse juba teistpidi ebakohaseks.

Seega normaalne olukord on saavutada tasakaalupunkt ja selle vahetus ümbruses dünaamiliselt pisiliikudes olla pidevalt valmis muutuseks, kui normaalsuse tasakaalupunkt asendit muutma juhtuks. /Võrdle seda inimese tasakaaluga seistes/ Välisele vaatlejale võib see tunduda jäigastunud olekuna v pisiulatuses Brown'i liikumisena, kui täpsemalt vaatleb. Ent kui tasakaalupunkt peaks asukohta muutma, liigub ka adekvaatne inimene sellega kaasa.

Kui väikelapsel on käes mingi mänguasi, siis ta seda käest ei anna. Kui see talt võtta, suruda maha tema tahet, hakkab laps kisendama. Suurem/vanem suudab juba jagada. Kas ta on marionetistunud, vegetablestunud?

Väikelapsel on mänguasja vaja, sest ta uurib seda ja püüab sellest aru saada. Senikaua on tal ka huvi selle mänguasja vastu, mida oma impulsiivsuses agaralt väljendab.

Jah, suuremale lapsele on kasvatamisega sisse istutatud vegetable'stumise alged. Üldiselt: Mida rangem kasvatus, seda marionetim saab ka kasvatatav. Sellest ka totaalrežiimide rangusihalus.

Kannatustest ei vabaneta tahte allasurumise ega enese salgamise läbi vaid kvalitatiivse isikumuutumise läbi, väärtuste ümberhindamise teel ja tavaliselt tehakse seda vabatahtlikult, iseenda jaoks, et parandada elukvaliteeti.

Mis põhjustab kannatusi? See kui ootused/ihad ületavad millegi saavutamise tegelikku suutlikkust ja seetõttu jääb saavutamata. Nüüd on kaks võimalust:
1) kas suurendada enese suutlikkust. Ent füsioloogilised piirid tulevad üsna ruttu vastu
2) vähendada ootusi. Ent ootusi/ihasid vähendades vägistad iseennast ja iga samm selles suunas on ka samm vegetable'stumise suunas...

Njah, nj 24-04 15:54, 2005-04-27 04:36:40

"Ehee, kas on ikka suutmatus?"

Kõik märgid viitavad, et on.

Vahelduseks siia üks tore hiinamaine müüt

Pole seegi jutuke samast tõvest vaba.

Ühel päeval, mil Nüwa maailmas ringi jalutas, valdas teda tunne, et midagi puudub – ja igatses enesele seltsi. /—/ Kuid selle asemel, et kujukesele endasarnast saba voolida, tegi ta sellele jalad.

Jalutas .. sabaga? V tegi kätelkõndi? Ju vast ikka nendesamuste jalgadega, millest jutuke targu vaikib...

Njah, nj 24-04 18:49, 2005-04-27 04:42:48

"Tõusuteel olles avardub vaade, katsudes oja järjest jahedamat vett, hakkad aimama ta lätet."

Aga läte ise pole kunagi päris tipus...

Njah, EA 24-04 20:23, 2005-04-27 05:10:47

"Ümber lükata on võimalik kõike. Aga püüa midagi püsti panna."

Gravitatsioonil on jah sihuke omadus, et midagi on raskem püsti panna kui seda ümber lükata. Samas, mis kindlalt püsti ei püsi, see kukub varem v hiljem pikali tagasi. Mul on kombeks kõike püstitatut varemalt ise järgi katsuda, et see mulle endale ootamatult kaela ei saja just siis kui seljaga sinnapoole olema juhtun. Kaardimaja pole tuulises maailmas just sobiv koht elada.

Mis on sinu tõeline olemus?

Mateeriast moodustunud struktuur, mis on isetoimiv, arenev ja paljunev.

Mis saab sinust peale surma?

Minu struktuuri moodustav mateeria laguneb osadeks, kaotades oma senise struktuuri. Ent minu struktuurile üsna sarnased struktuurid tegutsevad edasi. Suure osa nende struktuurist on kujundanud minu struktuur.

Mis on tõde?

Ilmselt abstraktsioon, millega püütakse tähistada olemasolevat ja selle strutuursusnüansse.

Pisut lihtsustatult võttes ka oletatav korrelatiivsus selle abstraktsiooni suhtes.

Kas nähtav ja kogetav maailm on lõplik tõde?

Kuidas võtta: maailm ise on tõde. Samas meile nähtav/tajutav osa sellest on küll lõpliku ulatusega, aga mitte lõplik tõde “viimse” tähenduses.

Maailmas leidub nii mõndagi, mille olemust v isegi olemasolu me ei tea. Ent see teadmatus ei anna veel alust seda teadmatust lambist mistahes fantaasiaga täitma asuda. Minu elukogemus viitab selgelt, et soovunelmad on küll see kõige päramine koht, kuskohast tõde otsida tasuks...

Njah, EA 25-04 14:09, 2005-04-27 05:41:25

"Üldse tundub, et mitmed siinsed kirjutajad mõtlevad ajudega, kuid ei tunne südamega. Kui süda on kinni, võib aju teha miljoneid külmi kalkulatsioone, ometi grammigi lähenemata mõistmisele. Kui süda oleks avatud, siis oleks vaikne mõistmine."

Verejahutaja (aju) osutub väegade kasulikuks, kui südames tundesapp ägedasti üle keeb.

Lõputult igav loogikaga vehklemine, külm ja kalk.

Loogika on kõik teadupärast maha viksitud otse maailma toimimise pealt. Järelikult, kui miski pole loogiline, siis pole ka kuigi tõenäone, et see maailma kohta tõde väljendaks.

Kunagi üks indiaanipealik ütles Jungile, et indiaanlaste arvates on valged hullud. Jung imestas: Miks? Pealik vastas, et valged mõtlevad peaga. Jung imestas veelgi enam: Millega siis teie mõtlete? Pealik pani käe südamele.

Verejahuti on mõtete jaoks siiski etem koht kut verd pumpav lihas. Pole veel kuulnud, et keegi oma taibuga uhkeldades käsivarre “hiirekesele” viitaks...

Njah, nj 26-04 12:05, 2005-04-27 05:50:59

"Hihii... mul suurim arv 27 ja tehted on: +, - ja x ."

27=3³ elik juba astendamine.

PS Mindki huvitaks kuulda Su õpetaja matemaatilist maailmaselgitust. Et 27 üsna pisike arv on, siis ei saa see teooria ju väga pikk ja keeruline olla...

Njah, Nisargadatta 26-04 13:06, 2005-04-27 06:01:46

"Kui loote armastades ja targalt, kiindumata oma loomingusse, on tulemuseks rahu ja tasakaal."

Armastus ja kiindumus on minuteada samahästi kui sünonüümid. Samuti pole ma kuulnud, et keegi looks midagi ilma, et sellest loodavast huvitatud oleks.

Aga olgu teie meeleolu milline tahes - kuidas satute selle valda? Vaid iseenda samastamine meelega teeb teist õnneliku või õnnetu. Tõstke mässu meele orjastava ülevõimu vastu, nähke, et teie ahelad on teie endi looming ja murdke see kiindumuse ja vastumeelsuse ahel.

/Porisep endamisi/ Ja mind peeti veel miskipärast kalgiks ja tundetuks, kel polevat südant...

Njah, nj 26-04 20:50, 2005-04-27 06:14:36

"Teiseks, kaart on kaart, see on teiste poolt koostatud ja tõenäoliselt just koostajale sobiv ja tema poolt ka läbi katsutud, ja Sinu Tee on Sinu enda vaev, vile ja valu. Sa ise pead selle usutavuses veenduma, mitte teistelt garantiisid nõudma."

Seega miks peaksin Sinu ja Su sekti soovitusi järgima?

tase, Njah, 2005-04-27 09:09:53

_Hinnata saab ka osalise infi järgi ning hinnang pole tingimata täpselt dateeritud/defitud profeteering, vaid võimaldab viidata ka tendentsidele._

Selleks, et isegi mingile tendentsile viidata, puudub informatsioon. Kas sinu arvates Tallinna fauna vaatlemisest saab teha mingeid globaalseid järeldusi, kuid umbes sellel tasemel see hindamine käibki, kuna ettearvamatuid muutujaid on lihtsalt niivõrda palju.

_Maailm on paraku ebalineaarne ning mastaabimuutused pole superpositsioneeritavad, vaid tingivad lisaefekte lihtpaisutamisega võrreldes._

Täpselt, seega ära baseeri oma järgnevat juttu sellele eksiarvamusele.

_Lähened teemale liiga binaarselt: elab (kasvõi hingitsedes) v sureb. Sel juhul tõesti saab alles peale viimse “mohikaanlase” surma lõpliku otsuse langetada._

Ei lähene binaarselt, sa said valest aru,
Pidasin silmas seda, et on võimalik vaid tagantjärgi tark olla.

_Sel käitumisel on omad kaudsed mõjud liigi elujõulisusele. Lühiperspektiivis ta kaheldamatult suurendab elujõulisust, sest rohkem isendeid jääb ellu._

Sinu arutluse puuduseks antud juhul on assumptsioon, et välistingimused ei muutu, ehk kontsentreerid vaid mingile üksikule aspektile. Koeratõugude aretamise puhul on see OK, kuid ennustamiseks mittepiisav.

_V on Su meelest ka liikide kandmine “punasesse” raamatusse nonsenss?_

Loomulikult, kuid ega hobisid ju ka keelata pole mõtet.

_Tõsi küll, see mittetotaalsus tõenäoliselt päästab humanismi renomee, sest mittetoimimise ulatuses laseb siiski ka evolutsioonilistel protsessidel toimetada ning negatiivsed tendetsid ei kujune nõnda selgelt välja_

Humanism ei ole kuidagi evolutsiooniväline protsess.
Antud juhul kaldud sa ise antropotsentrismi.

tase, Njah, 2005-04-27 10:18:28

_Tõsi küll, see mittetotaalsus tõenäoliselt päästab humanismi renomee, sest mittetoimimise ulatuses laseb siiski ka evolutsioonilistel protsessidel toimetada ning negatiivsed tendetsid ei kujune nõnda selgelt välja_

Pean veel lisama, et humanismi puhul pole võimalik rääkida ei mittetoimimisest, ega ka negatiivsetest tendentsidest samas võtmes evolutsiooniga.

Evolutsiooni, kui objektiivse protsessi puhul pole üldse võimalik mingeid hinnanguid anda.

Ta on.

Mooz, EA, 2005-04-27 11:34:15

Kui on tegemist ikka täieliku valgustumisega, siis selles seisundis ei ole enam paikapandud käitumismalle, ei teadvuse ega elu poolt kujundatuid. Vabadus on täielikult vaba igasugu käitumismallidest, teadvusest, kehast, elust ja surmast.

Ideaalis jah. Selle ideaali järgi peaks valgustunu-vabanenu lihtsalt oma teed minema ja mitte tagasi vaatama.

Ergo: need, kes siin maa peal usinaste teisi vabastavad, ei ole ise päris vabad. Ühel või teisel põhjusel.

Võimalik, et nad on vabanenud, kuid hiljem teadlikult tagasi tulnud (nagu bodhisattvad). Siin on muidugi vastuolu sees - teadvust ei pidanud enam eksisteerima, samuti kõike muud, mis tagasi tulla võimaldaks.

Kuid märksa tõenäolisem on, et ‘vabastaja’ polegi tegelikult vabaks saanud, plätrab niisama...

Rõhumise ja võimuga on vabanenul veelgi vähem asja. Keda rõhuda ja milleks? See maailm talle enam palju korda ei lähe, see on üürike mullike tühjuses, või plekike peeglil.

Rõhumine ja võim tulid siis sisse, kui me tsuktsiga vähe maisemaid mässuvariante arutasime.
Sattusin kahe targa vahele lõksu, muud midagi.
A küll ma jälle välja libisen.

Mässuga ei mõtle ta muidugi vägivalda enese vastu, pigem vägivalla lõpetamist enese suhtes.

Muutused toimuvad mingi rakendatud jõu mõjul. Ning rangelt võttes on igasugune jõu rakendamine vägivaldne.

Antud juhul tuleks vist oma tahtejõud koondada ja suunata iseenda vastu - algul kõigi muude tahtmiste vastu, siis ka protsessi algatanud tahtejõu vastu, et see iseennast summutaks.

Muuhulgas tõsta mässu ka mässumeele vastu (sic!).
Ja vabaneda vabaduseihast.

Peltsebuli väljaajamine Peltsebuli abil, vägivalla summutamine vägivallaga, iseenda patsipidi soost väljatõstmine...veider, kuid päris võimatuks ei saa ka pidada.
Näiteks tulekahju kustutamine sobivalt süüdatud vastutule abil täitsa töötab.

Meie piiratud mõistus on see, mis meid ahistab ja piinab - meie endi ja ka teiste suhtes vägivaldne.

Ahistab siis, kui laseme ahistada.
Kui mõistus täitsa minema visata ja asendada sama piiratud tunnetega, siis kestab ahistamine samamoodi edasi. Kui mitte hullemini.

Küsimus on pigem tasakaalus.

Mooz, nj, 2005-04-27 13:16:27

Kuis siis sellele reageerida?
Kaks võimalust:
a) võib karata vastu “aga sina ise”!?
b) võib juurelda “aga kas mina elan pea liiva all? aga kas mina olen glegannistunud? aga kas mina olen meele ori?”

Miks ainult kaks?
Kolmas variant oleks end mitte häirida lasta.
Ilmselt on võimalusi rohkemgi. Pluss nende kombinatsioonid.

Kriitika alla sattudes ei ole ju tegelikult kohustust ennast rünnates kaitsta. Ei ole ka kohustust kriitikat niisama heast peast omaks võtta.

Väike eneseanalüüs ja sisekaemus ei teeks muidugi paha, mõistlik diskussioon kritiseerijaga on kah abiks. Juhul kui see võimalik on.

Mooz, 2005-04-27 13:20:56

Teiseks, kaart on kaart, see on teiste poolt koostatud ja tõenäoliselt just koostajale sobiv ja tema poolt ka läbi katsutud

Kaartidega on lood segased jah, eriti nendega, mis tõeliste aarete juurde peaksid juhatama. Vanasti olevat kaartidele igasugu krutskeid sisse poogitud - näiteks märke, mis ainult teatud kindlas valguses loetavad olid...pluss sadu muid nippe, millega rumalaid õnnekütte eksiteele juhatati. Kaardid ise on vanad, narmendavad, lugematust arvust kätepaaridest läbi käinud, ja nende peale on paljud otsijad omapoolseid märkusi teinud...kõikvõimalike värvidega maalitud ristikesed ja kirjad à la “homme hakkan siit kaevama” ja “ära putu minu aret”...

Ilmselt on ka maastik vahepeal muutunud, paljusid omaaegseid orientiire enam ei ole. Aga maasse kaevatud auke ja mullahunnikuid on küll tohutult.

Jõudu otsimisel!

***