Nisargadatta: sinu ärkvelolek on uni

Nisargadatta MaharajVõiks arvata, et sellised suurvaimud nagu Buddha, Bodhidharma, Nagardžuna, Padmasambhava, Huineng ja Laozi on kaugele minevikku kadunud ja et tänapäeval selliseid valgustunuid enam pole. Siiski on! Vahe on selles, et minevikus kulus sõnumi levimiseks võibolla tuhat aastat, nüüd vaid mõni aasta, mis kulub raamatu tõlkimiseks ja lugemiseks.

Kaasaja suurima pärli “avastas” poolakas Maurice Frydman (1900-1976), kes andis 1973 a välja raamatu “I am that”, mis on koostatud vestluste põhjal valgustunud meistri Nisargadattaga. Kes on Nisargadatta, see tundmatu suurus, kelle “avastamisest” möödub tänavu 32 a? Mis on 32 a võrreldes tuhande aastaga, mis kulus budismil Indiast Tiibetisse jõudmiseks? Või 2500 a, et jõuda Euroopasse?

Frydman ise oli insener ja leiutaja, kes suhtles Mahatma Gandhi, Ramana Maharshi ja Krishnamurtiga. Koos India peaminister Nehruga aitas leida Tiibetist põgenenud Dalai-laamale varjupaika ja maad Põhja-Indias. Kolm aastat enne surma kroonis ta oma elutöö Nisargadatta “leidmisega”.

See suur pärl, kelle poolakas “leidis”, oli Nisargadatta Maharaj (1897-1981). Tema väline elukäik oli tagasihoidlik, pere ja töö piires, kuni ta kohtus õpetaja Siddharameshvariga. Kohtumine oli sütitav. Õpetaja ütles: “Sa ei ole see, kelleks end pead. Avasta, kes oled ... Leia oma tõeline mina.” Algas kolm aastat kestev tõe otsimine. “Sellesse kadus kõik – mina, mu õpetaja, elu, mida elasin, maailm mu ümber. Järele jäi vaid rahu ja põhjatu vaikus.” Harjumus näha ennast eraldi isikuna oli kaotanud ülevõimu. Eraldatus oli lõppenud.

Järgnes 40 a kestnud õpetustöö, mida tegi oma kodus Bombay äärelinnas. Tema juurde tuli iga päev tõeotsijaid, kellega vestles marathi keeles. Loenguid ta ei pidanud, vestlus oligi tema põhiline õpetusviis.

Tõe tundmise ja selginemise hetke kohta ütleb meister: “Kohtasin oma õpetajat, kui olin 34 ja mõistsin tõde, kui olin 37.” Mis juhtus, milline oli muutus? “Nauding ja kannatus kadusid. Vabanesin himust ja hirmust. Märkasin, et olen täiuslik ega vaja midagi. Nägin, kuidas puhtas teadvustamise ookeanis, kõikjaloleva teadvuse pinnal nähtuste maailma lugematud lained alguseta ja lõputa sünnivad ja kaovad. Teadvusena on need kõik mina. Sündmustena on need kõik minu. On olemas salapärane jõud, mis nende eest hoolitseb. See jõud on teadvustamine, Ise, Elu, Jumal, ükskõik, kuidas seda ka nimetada. See on kõige olemasoleva allikas ja algupära, nii nagu kuld on kuldehete algupära. Ja sellisena on see sisemiselt meie oma! Võtke ehtelt ära selle nimi ja kuju, siis märkate kulda ennast. Loobuge nimest ja kujust ning nende põhjustatud himudest ja hirmudest. Mis siis järele jääb?” Ei midagi.

“Jah, järele jääb tühjus. Kuid see tühjus on rohkem kui täis. See on igavene võimalus, nii nagu teadvus on igavene teostumine.”

Raske on lühidalt kirjeldada tema õpetust, sest see on niivõrd eriline ja omapärane. Ta näeb kõike ühtsena, pole eraldi inimesi, pole sündi ega surma, maailm on talle plekk puhtal peeglil. Tõde on teispool maailma ja Jumalat – puhtas teadvustamises. Vaimne areng algab enda isikust, enda meele uurimisest meele abil, sissepoole vaatamisest. Väljastpoolt tõde või Jumalat otsida, nagu kristlased, juudid ja moslemid valdavalt teevad, on täiesti mõtetu.

“Ainus õige koht on teie sees. Väline maailm ei saa aidata ega takistada. Mitte mingi süsteem või tegutsemismudel ei vii teid eesmärgile. Loobuge kõigist tulevikule suunatud püüdlustest, keskenduge täielikult praegusele hetkele, olge huvitatud vaid sellest, kuidas vastate elu igale liikumisele selle toimudes.”

Ainus vaimne harjutus, mida Nisargadatta soovitab, on keskendumine “mina olen” tundele, hiljem “mina” kaob, seejärel keskenduda “olemise” tundele. Jääb vaid keskendumine olemisele, olemise teadvustamine. See ürgne “olemise tunne” on kõige lähemal tõele. Olemise taga on tühjus...

Selle harjutuse nimi on mõtlus, meditatsioon, dhjaana, zen, aga mitte mingil juhul pole see meditatsioon kristlikus tähenduses, pelk mõtisklus või mõtlemine millegi üle. Mõtlus ei ole mõtlemine. Need on väga erinevad asjad. Mõtluses inimene “lihtsalt on”, “on olemas”, hingab, märkab enda tundeid, mõtteid, kuid ei tegele mõtlemisega. Mõtlus on vaatlemine, sisekaemus, enese teadvustamine. Mõtlus ei ole mõtlemine, vaid mõtlemisest vabanemine.

Mõtlus pole ka uni, vaid täielik ärkvelolu ja selgus. Kui õpetaja ütleb, et sinu ärkvelolek on uni, siis tahab ta öelda, et ärgake üles, vaadake ennast rahus ja vaikuses, siis hakkab maailm selginema, ning himust ja hirmust põhjustatud kannatused kaovad!

“Kui kohtasin oma õpetajat, ütles ta: “Sa ei ole see, kelleks end pead. Avasta, kes oled. Uuri “olen”-tunnet, leia oma tõeline mina.” Uskusin temasse ja tegin nii nagu ta soovitas: veetsin kogu oma vaba aja vaadates vaikuses iseennast. Kui palju see muutis ja kui kiiresti! Minul kulus vaid kolm aastat oma tõelise loomuse leidmiseks. Mu õpetaja suri peagi meie kohtumise järel, aga see ei mõjutanud asja. Pidasin meeles, mida ta oli mulle öelnud ja jäin selle juurde. Selle valminud vili on siin, minuga.”

Üks lehekülg Nisargadatta sõnu annab palju enam selgust kui saalitäis raamatuid, enam kui riiulite kaupa tolmunud teoloogiat, enam kui kärutäis pühakirju, enam kui Toora, Talmud, Piibel ja Koraan kokku.

Seda on raske uskuda, kuid lugedes Nisargadatta sõnu, paneb nende imelisus jahmatama.

Erik Arro, 2005-04-18

Artiklile on 1059 kommentaari. Loe kommentaare »

***