Narr seltskonnas

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 91 kommentaari.

Andrus, 2005-03-29 15:04:31

kas ma eksin kui väidan et rjr on end selle artikliga narriks teinud?

;-.)

Kaupo, 2005-03-29 15:16:25

Andrus

Ei oska öelda. Jutt on päris asjalik.

priit kelder, 2005-03-29 15:21:06

Austet rjr, sa postuleerid kohe oma esimese lausega end ämbrisse. Arvuta veidi - kui vana on inimkond - ning taandu siis häbelikult oma väitest, justnagu oleks inimkond suurema osa oma olemasolust kükitanud sinu sakraalses ühiskonnas. Ürgajal ikka kõike muud kui sakraalne sootsium ning see aeg oli ikka paganama pikk. Sakraalsus oli tunduvalt hilisem ja küllaltki ebaõnnestunud innovatsioon ju. Loe veel üle Engelsi suurepärane teos ja mõtiskle siis, kumb oli enne - muna või kana, so oma eksistentsi eest võitlev inimesehakatis või muiduolesklejate sakraalsusponnistused?
Seda nii, sissejuhatuseks. Kui alustees kukub külili, ega siis muudki juttu saa tõsiselt võtta.

rjr, Andrus, 2005-03-29 15:24:36

Oo, see on suu au teenida ära narri tiitel.

See on praktiliselt ühiskondlikust politeyast kõrgemale tõstetus.

Narrile on lubat enam kui liberalismi vabadus ette näeb.

Narrisõnum aga kavaldab liberalismi transtsendentalismi ja üleloomuliku vaenulikkuse ning liberalismi poliitilise korrektse üle.

rjr, Andrus, 2005-03-29 15:25:05

Narrimüts on üks hea võimalus säilitada sakraalsust mittesakraalses ühiskonnas.

Liberalismi mittesakraalus on tegelikult absoluutne

Tänane liberalism võtab maha küll tabud traditsiooniliste sakraalsete arhetüüpide ees, aga ei midagi muud.

Liberalism võtab küll Ei maha, aga ei ütle ka JAA.

Ja see tähendab, et traditsioonilised sakraalsed vormid peavad kuidagi kohanem aliberalismi keelega...aga see pole enam see.

priit kelder, 2005-03-29 15:25:58

Meie kultuuriruumis, kes me oleme tahes-tahtmatult omandanud paljugi vene õhustikust, on triksterina tuntud ju Ivanuschka-Duratschok. Ja võib vist julgesti väita, et tänapäeva Eestisse ongi ellu ja alles jäänud narrikesed - st meie olemus ja ollus peegeldub kipluses. Kilpla - see kõlab uhkelt. Neid kenasi, kaabulodidega kilplasi-eestlasi näeb iga õhtu Sampo panga reklaami pealt - üks totum kui teine. Aga, noh, iseenmda jobud ning armsakesed. Narrikari. S tschem pozdravljaju.

priit kelder, 2005-03-29 15:27:11

Täiendus eelmisele kommile. Kõige ehedam trikster vene kultuuris oli ikkagi Jurodivõi.

rjr, Priit, 2005-03-29 15:33:18

Traditsioonilises etapis võib eristada

1) küttide-korilaste ühiskonda
2) agraarühiskonda,

mis jaotub omakorda

a) aiaharijate
b) põlluharijate ühiskondadeks

Kõik need on olnud traditsioonilised sakraalühiskonnad, kel on olnud oma jumaalakujutlused.

Andrus, 2005-03-29 15:34:59

ōh priit

loe ikka pääle engelsi teisi kah

pole old ügrkommunismi ja religioonitust

mitte kunagi
pole old

rjr, Priit, 2005-03-29 15:36:55

Sul on õigus
NARR ON KA LOLLIKE-IVANUSHKA

Narr - inglise joker, prantsuse bouffon – tähendab ühtlasi ka tobukest.

Nojah, aga vaatame asja natuke ka teoreetilisest vaatevinklist.

Kui inimene läheb lolliks, siis kaotab ta midagi olemuslikku…sest inimene olla ju Homo Sapiens ehk mõistusega olend ja arukas loom… I

nimene saavutab oma olemise piiri kahes seisundis: surmas kui elav olend ja hullumeelsuses, kui mõistusega olend…

Surm kui elu kaotus on vaidlematult tähtis.

Kuid kas pole
inimesele veel tähtsam oma eriomaduse – mõistuse kaotus?

Sest hullumeelsus on ju inimeseks olemise piir.

Seega, kas as pole siis hullumeelsuse probleem inimkonna kõige salajasem ja varjatuim sisemine küsimus?

Selle järgi peaks hullumeelsus olema filosoofia peaküsimus.

rjr, Priit, 2005-03-29 15:38:36

Traditsioonilises käsitluses küll pole selgeid vastandeid ja tarkus või aru ei vasta kunagi üheselt hullumeelsusele või meelesõgedusele.

Nad pigem sulavad kokku.

Siit ka vanade meistrite päältnäha vastukäivad ütlemised nagu: idiootide tarkus või Nicolaus Cusanuse õpitud rumalus…

rjr, Priit, 2005-03-29 15:39:41

Mõistus on inimesele antud asjade ja mõistete eristamiseks.

Narrus aga on nende ühendamine uues kvaliteedis.

Muidugi ületab see uus ühendus loogilised raamid, on üle-loogiline ja seega ei saa seda enam kuidagi mõistuslikuks pidada…

Aga seda võib võtta ka sootuks vastupidi: asjade ja mõistete eristamine… hea ja kurja tundmine… kui joonelise mõtlemise tulem on HULLUMEELSUS võrreldes nende asjade varjatud olemusega.

Seega üleminek asjade eristamiselt ehk rumaluselt tõelisele tarkusele...

rjr, Priit, 2005-03-29 15:41:58

Nii tulebki traditsioonis välja PÜHA HULLUMEELSUS,
mida võib täheldada nii prohvetite kui jurodivõide puhul.

Ta on narr, aga räägib tõtt ja õigust…

Prohveteid on küll pillutud kividega, sest kes see nii väga seda tõde ikka kuulda tahab,
narril on aga eelis prohveteerida mänguliselt,
naljaga pooleks...

rjr, Priit, 2005-03-29 15:43:40

Näiteks kord kutsus vene tsaar Ivan Groznõi enda juurde jurodivõi Vassili Blazhennõi ja valas talle veini.

Blazhennõi viskas veini aknast välja.

Tsaar täitis teise klaasi.

Külaline viskas ka selle aknasse..

Kui Vassili ka kolmanda klaasitäie aknasse heitis, siis tsaar vihastas ja küsis:
“Kuidas sa julged tsaari kostitust ära põlata?”.

Vassili aga vastas: “Ma ei põlanud su kostitust – ma kustutasin tulekahju Suur-Novgorodis."

Tsaar saatis käskjala Novgorodi.

Ja selgus, et seal oli tõepoolest tulekahju ja seda ei suudetud peatada, kuni äkki ilmus üks poolpaljas veidrik voolikuga ja tunni jooksul oli tulekahju kustunud.

rjr, Engelsist veel, 2005-03-29 15:46:00

Jürgen Habermase järgi ei alanud inimeseks saamine mitte tootmisvahendite kasutuselevõtust nagu Engelsil “Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimises”, vaid inimühiskond sai alguse isarolli kasutuselevõtust.

Engelsi järgi oli ajaloo tähtsaim pöördepunkt üleminek ühisomandilt eraomadusele, kuid kuidas see toimus, selle kohta ütleb Engels, et “sellest ei tea me seni midagi”

Osaledes nii küttimises kui perekonnaelus, liitis isane need kaks sfääri ja eristas sellega inimesele ainuomase arengu.

rjr, Priit, 2005-03-29 15:58:05

Veel sakraalsest ühiskonnast

Küttimine ja korilus loovutas koha agraarühiskonnale, milles avaldus kaks täiesti erinevat maaharimisviisi: aia- ja põlluharimine.

Aiaharijate ühiskonnas tootsid ligi 80% toiduainetest naised ja need olid emakesksed ehk matrifokaalsed ühiskonnad, sest ka rase naine suutis kaevamispulka ja kõblast kasutada.

Kolmandikul sellistest ühiskondadest naisjumalused,
kolmandikul mõlemad
ja naise osa oli mehega võrdne kuigi soorolle hoiti endiselt rangelt lahus

Hermann Whirti järgi oli matriarhaadi lõpp seotud rassilise segunemise ja aarialaste vaimse väärtuse langusega andes maad rämedamale ja madalamale ühiskonnavormile.

Prantsuse sotsioloog Kovalevski ütleb, et mehe-naise suhted pidid muutuma püsivamaks ja mees pidi saama võimu naise üle ja muutuma naise kaitsjaks, kelleks siiani oli naise vend ning lõpuks andis mehe võim laste üle uue patriarhaalse peremudeli.

Kuigi maaharimine jääb maaharimiseks, toimus kaevamispulgast adrale üleminek üsna järsku.

Ja kuna meestest said peamised toidutootjad, asendusid naisjumalad taas meesjumalustega.
Mees jäi domineerima avalikus ja naine erasfääris.

Üha täiustuv põlluharimine vabastas terve hulga inimesi muudeks tegevusteks ja lasi tekkida inimkihil, kes sai vabalt oma olemise üle mõtiskleda.

Kui me varem võisime rääkida suguharu tarkadest, preestitest ja shamaanidest, siis nüüd võib rääkida preestriseisuse kujunemistest.

Aga ühiskond oli sakraalne ka enne - omad tabud ja tootemid on olnud niikaua kui inimene on eksisteerinud.

Ühiskonna desakraliseerumisest võime me rääkida alles modernismiajal.

rjr, 2005-03-29 16:00:07

LOLLIDE KARNEVALID

“Lollide karnevale” korraldati mitu korda aastas. Üks oli Püha Stefanose päeval,
siis uuel aastal ja
süüta laste päeval ja
lõpuks veel jaanipäeval.

Algul kirikus ja pärast juba tänavatel ja platsidel.

rjr, 2005-03-29 16:00:38

Pariisi ülikooli teoloogide koostatud tsirkulaar 12. märtsist 1444 ütleb, et
lollide pidu on vajalik selleks,
et rumalus, mis on meie teine loomus
saaks vähemalt kordki end välja elada.

.

rjr, 2005-03-29 16:01:35

Pariisi skolaarid kirjutavad, et
veiniastjadki lõhkevad,
kui aeg-ajalt neid ei õhutata ja
nad ütlevad, et
inimesed on astjad,
kes lõhkevad tarkuse veinist
kui see on pidevas käärimises.

On vaja anda õhku, et
tarkuse vein ei rikneks

rjr, 2005-03-29 16:02:58

Teine suur rõõmupidu oli “eesli pidu”,
mida korraldati Jeesuslapse ja
Maria Egiptusesse põgenemise mälestuseks.

Selle peo kuningaks oli eesel ja
tema karjatus “Hinham”.

Selle kohta kirjutati ja koostati
isegi vastavad missad,
mille lõpus siis
preester karjus kolm korda “hinham”
ja koor vastas samaga

***