Narr seltskonnas

Bosch - Lollide Laev Inimkond on suurema osa oma olemasolust elanud traditsioonilises sakraalses ühiskonnas. Kuigi meie teadvus on kaasaegne, on meie hing ja emotsionaalsed sidemed jäänud üsnagi traditsiooniliseks.

Ilmalik ühiskond tekkis alles hiljuti ja küllaltki piiratud alal Läänes. Kui sakraalne ei ütle midagi meie mõistusele, siis on lihtsalt vaja kuulata südamega.

Narri ilmumine

Koos kuningate ja keisrite, vaimulike ja võitlejatega, lisaks kolmele põhiseisusele oratores, bellatores ja laboratores kohtame traditsioonilises ühiskonnas üht iseäralikku kuju ja see on narr. Kuninglik narr vahetab ühel ajal välja maag Merlini rolli kuninga kõrval – narr tuleb vaimuliku nõuandja asemele. Ja nagu näeme - just narri osa kadumisega toimub võimu täielik desakarliseerumine.

Narri roll sarnaneb šamaani rolliga. Nii narri kui šamaani riietus on eriline. Narri riietus on sageli “vastupidi tavalisele”. Ka šamaan on teatud mõttes “inimene teisipidi” ja tema riietus vastandite kokkusulamine.

Narriprotsessioonid ja lollide kuninga valimine olid keskaegses maailmas üsna olulised. Need olid ka kristlikule vaimulikkonnale teatud religioossest tõsidusest&sidumisest vabanemise ja sakraalsuse taastamise võimalused. Sel oli ka ühiskonnateraapiline mõju. On huvitav, et just pärast nende lõpetamist puhkes Euroopas musta maagia epideemia ja algasid nõiaprotsessid.

Narri kuju ilmub seltskonda pärast teise seisuse ehk nn. kšatrijate mässu, mida me võime kohata teatud etappidel suures osas traditsioonilistes ühiskondades ja mille olemus on selles, et aristokraatia esmalt ei tunnusta vaimulikku võimu endast kõrgemana ja teisalt ei tunnusta enda kõrval.

Seega preestrite tähtsus ja autoriteet väheneb. Edasi allutatakse vaimulike salaühingud ilmalikule võimule:

  • me näeme seda Assüüria sõjalise võimu rünnakuis Egiptuse preestritevõimu vastu, 
  • me näeme seda kuningas Ashoka reformides Indias, 
  • me näeme seda Templiordu hävitamises keskajal, 
  • väikeste vürstide võimujanu ja ahnus on põhjuseks, mis reformatsioon sai just selline kui ta oli, 
  • me näeme seda Nikoni reformides ja vanausuliste kõrvaletõrjumises vene õigeusus ja lõpuks 
  • näeme seda Peeter I reformides ja Püha Sinodi allutamises ilmalikule kontrollile.

Võitlejate revolutsioonis asendub ortodoksne sakraalsus heterodoksega. Ka emantsipeeerunud rüütlid-võitlejad säilitavad sideme sakraalsega.

See on saamise, väe, dünaamika, tegemise sakraalus.

Tuletame siin meelde, et alkeemiat peeti kuningate kunstiks ja mitmed valitsejad - näiteks Austria keiser Rudolf ja pärimuse järgi ka Richard Lõvisüda - tegelesid sellega tõsiselt.

Traditsioonilises ühiskonnas oli arusaam erinevatest mõtlemistüüpidest, mis enam vähem vastasid ühiskonna hierarhilisele struktuurile. Täielikus tradistioonilises ühiskonnas on diskreetne mõistus allutatud sünteetilisele tarkusele nagu seda võis näha ka heebrea prohvetiusus. Aja jooksul aga vaimulikku tarkust enam ei tunnustata – mõista ei saadud seda täielikult kunagi.

Paljude jaoks omandab see aga vaimuliku või taevaliku rumaluse - püha hullumeelsuse - oreooli ja nii sünnibki narri figuur.

Trikster

Mitmetel rahvaste mütoloogias on narri figuurile sarnane kuju ja see on trikster. Triksterile omseid jooni on skandinaavlaste Lokil ja kreeka Hermesel.

Vannebago indiaanlastel kannab trikster Vadjungaga nime. Ta rikub tabusid ja tema tegevus on kui paroodia sõjakäiguks valmistamise, kaitsevaimu saamisse jms. rituaalidele.

Triksteri olemus seisneb selles, et sakraalsuse mõistetava poole kõrval, mis väljendub siis kosmilises korras, aastaaegade rütmilisuses, ühiskonna hierarhilises struktuuris jne, on ka sakraalsuse raskesti mõistetav või mõistetamatu pool, mis ületab ratsionaalsed vormid ja moraalsed koodid.

Commedia del Arte kujud

Prantsuse ajaloolane Gracet d`Orcet annab omapärase tõlgenduse prantsusepärastele commedia del arte kujudele.

Pierrot esindab alamat kasti ehk siis teenijaid. D´Orcet ütleb, et inglise clown tähendab sama, mis Pierrot, pärinedes ladina sõnast colonus ehk siis kolonist, talupoeg. Pierrot pidevad pisarad peegeldavad alama seisuse nutust olukorda. Kätega aga teeb ta veskitiibade liigutusi. Pierrot tuleneb ladina petrusest, ja tähendab kivikest. Ta sümboliseerib aasta madalaimat aega, ööd, unustuse jõge Lethet ehk siis aega talvisest pööripäevast kevadise pööripäevani.

Polichinelle oma valgete juuste ja punase näoga sümboliseerib käsitööliste seisust. Tema nahast vöö oli keskajal müürseppade märgiks. Polichinelle vastab kevadele. Capitanol on kõik sõjaväelase atribuudid.

Ja lõpuks Arlekiin oma mustvalges kirjus kostüümis vastab preestrite seisusele. Õigupoolest on Arlekiini figuur, kes kehastab narriks muutunud preestrit. Tema kostüümi must-valge värv sümboliseerib piiriseisundit – talvist pööripäeva.

Arlekiini etümoloogia on küllaltki tume. Saksa käsitlus annab “Hell-Konink” – allmaailma valitseja, prantsuse etümoloogia hurler chien – see, kes paneb koerad haukama. Bretooni keeles tähendab arlechin - koshmaari, mida nähakse unes.

Sakraalne on laiem mõiste kui religioosne. Siin on oluline mõista, et sakraalne – püha – võib väljenduda ka selle kaudu, mis pole religioonis aktsepteeritud, sakraalne ei pruugi avalduda ainult templis või katedraalis vaid läbi kogu loodu. Narr võtabki enda peale selle religioossusest üle jääva sakraalsuse.

Paneme tähele, et sakraalse asendumisel religioossega teiseneb ka vaimulike seisus: osa jääb preestriteenistusse, teine osa liigub hermetismi ja maagiasse ning kolmas osa võtab uue sotsiaalkultuurilise rolli – nimelt narri osa.

Piltlkult võime öelda, et Merlini osa jaguneb, aga kõigil neil osadel on oma edasine mõju ühiskonnale.

Vaata ka: http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=140736

Raivo J. Raave, 2005-03-29

Artiklile on 91 kommentaari. Loe kommentaare »

***