Naiste ühiskond, meeste hierarhia ehk ood soolistele stereotüüpidele

Antud arutlus on sündinud mu enese vulgaarväitest: naised loovad ühiskonna - mehed hierarhia.

Kui vaadata lapsi klassikollektiivis, siis teab seal iga noormees oma täpset kohta poistevahelises hierarhias. Kui klassi tuleb uus poiss, tähendab see vältimatut konflikti. Iga hierarhias allapool olija püüab tema arvel end
kasvõi üheainsa koha võrra kõrgemale upitada. Kulub aega enne, kui hierarhia jälle paika loksub. Olen seda kunagi ise võõras koolis neljandasse klassi minnes kogenud.

Umbes sarnaselt sünnib see ka sõjaväes ja vanglas. Selle vahega, et sõjaväes on hierarhia ette antud, vanglas lastakse sel aga nii nagu kooliski vabamalt kujuneda.

Sarnaselt pikkusjärjekorrale võimlemistunnis lookleb poiste vahel veel üks teine ja tegelik paremusjärjestus. Selles osas ei ole inimesed loomadest eriti erinevad. Kui võtta peresse koer, siis sätib ta end seal samuti sisse
nagu hunt hundikarjas. Kui tegu on tugeva iseloomuga isasega, siis tavaliselt teisele kohale pereisa järel ning ema, see, kes sageli koera majjavõtmise initsiaatoriks on, jäetakse kolmandaks. Kui ta midagi otsustavat ette ei võta, siis kolmandaks ta jääbki. Teatud "toidulähedastes" olukordades võib see lisaks muule tähendada ka oma lemmikloomalt pureda saamist. Emane koer end tavaliselt teisele kohale ei säti. Lisaks muudele argumentidele on see üks olulisemaid, miks koera valikul emaseid eelistada.

Hiljem, kui poisid suuremaks saavad, asendub toorele füüsilisele jõule rajatud hierarhia rafineerituma, rahale ja asjadele tuginevaga.

Kuidas käib see aga naiste maailmas? Naised moodustavad ühiskonna, just nemad kehastavad püsiväärtusi, nii kultuuri sisemuses peituvaid väärtushinnanguid kui ka kultuurilisi eelarvamusi. Naised on need, kellele
maailm on rajatud. Naiste truudus truudusetutele meestele on kogu inimliku moraali üheks alussambaks.

Kui naised kedagi endi seast välja arvavad, siis välja arvatuks ta jääbki. Nemad ei arva teist naist mitte koha võrra madalamaks ja sellisena siiski respekti pälvivaks, vaid teatud juhtudel ühiskonnast välja. Välja endi seast,
välja kogukonnast ja kogu inimkonnast. Kui tüdrukud otsustavad, et keegi nende klassikollektiivi ei sobi, siis häda talle. Just naised omistavad teistele naistele halvustavaid moraalseid silte. Kuulsin hiljuti ühe tuttava naist oma mehele ütlevat, et mida sa seal hoti jututoas ikka muud teed, kui käid litsidega jutustamas. Nii nimetavad just naised ise teisi naisi litsideks ja kui keegi lits on, siis litsiks ta reeglina jääbki.

Mäletan kuidas nõukaaja lõpul keeldusid klassiõed üht pisut kerglaste elukommetega tüdrukut enne klassi tagasi võtmast, kui ta neile oma tervise kohta naha- ja suguhaiguste dispanserist tõendi toob. Sel neiul jäigi
keskkool lõpetamata. Nii määravad just naised nende ringi, keda inimeste maailmast välja heita, keda meeste kohtutele üle anda, keda pagendada, keda inkvisitsioonile nõidadena välja anda selleks, et nad tuliriidal ära
põletada. Määravad endi seast ohvrid, keda tuua.

Naised määravad ühiskonna piiri nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Määravad seespool olijad ja välja arvatavad. Nõiaprotsesside uurimisel on leitud, et vähemalt 80% põletatud nn. nõidadest olid naised. Nii nagu naised määravad moraalse kogukonna piirid, määravad nad ära ka meeste hierarhiates osalejate ringi.

Naised on ühiskonna loojate ja alahoidjatena reeglina altimad vasakpoolsetele ideedele kui individualistlikud mehed. Samuti võivad naised suurt segadust tekitada, kui nad meeste hierarhiatesse mürgeldama lasta. Seal kipuvad nad nõrgemaid toetama ning tekitavad seetõttu enam segadust kui korda. Toetades näiteks nooremat poega tema rivaliteedis vanema vastu. Vahel ei ole kodurahu tagamiseks vaja muud kui toetust tugevamale, toetust kehtivale korrale ja konflikt kustub eos. Meie peres lakkasid vendade suuremad tülid sedamaid, kui olin nooremale vennale öelnud, et ma teda rohkem ta vanema venna vastu ei toeta, õppigu ise hakkama saama.

Üldiselt mõjuvad naised oma kaastunde ja empaatiaga siiski meeste hierarhiaid pehmendavalt. Endale valivad naised mehe meestehierarhia ülemisest otsast. Vastava või pisut kõrgema kui enesehinnang lubab.
Enesehinnangud kipuvad aga aastate jooksul muutuma ja seetõttu kooselud purunevad.

Kui meeste hierarhia liiga ahtaks muutub ja sellest liialt inimesi välja jääb, siis võib naiselik kaastunne sümbioosis meheliku agressiivsusega teiseneda revolutsiooniliseks situatsiooniks. Arvan, et just midagi taolist
pidas Nietzsche silmas kui ta “naiselikule” kristlusele asjade loomuliku korra pahupidi pööramist ette heitis.

Legendid naiste väiksemast agressiivsusest on nonsenss, sest läbi ajaloo on just naised koduukselt suudlusega oma mehi nii kaitse- kui vallutusretkedele saatnud, saatnud oma kodude, naiste, laste ja emade nimel teisi mehi ja naisi, teisi kodusid tapma ja ära hävitama.

Alles nüüd oleme me Lääne tsivilisatsioonina esmakordselt maailma ajaloos sisenemas nn. “pehmete väärtustega” feminiinsesse maailma. Alles nüüd võib esmakordselt inimkonna ajaloos naiste poolt piiritletud solidaarsuse- ja empaatiaring saada mõnedes kogukondades peamiseks uueks ja määravaks jõuks.

Andrus Norak, 2004-12-08

Artiklile on 192 kommentaari. Loe kommentaare »

***