Mõtteid Nimetust

Õieti olen ma siin Sinu pärast, 
kogu aeg olen Sind oodanud 
ja igast Su tulekust uskunud jäämist igavikuks.

Usun, et osasaamine jumalikust on omane kõigile inimestele, ka neile, kel puudub religioosne dogmaatika. Nad lihtsalt ei seosta oma tundeid ja elamusi Jumalaga, vaid kasutavad mingeid teisi sõnu – fantastiline, harmooniline, vägev jne. Ja see põhiline, mis teeb võimalikuks selle osasaamise, pole kindlasti mitte usuline kuuluvus ehk teatud dogmaatika tunnistamine, vaid mingid inimlikud omadused meis endis: meie suhe iseenda minasse, meie võime armastada teisi, meie vägi...

Me kõik oleme Kõiksuse, Suure Nimetu lapsed.

Tuttav võõras

Enamasti me pelgame võõraid asju. Kes on harjunud elama metsade või põldude vahel, ei tunne end hästi kesk suurlinna melu. Ja neile, kes vaid päevavalgel oma toimetusi teevad, ei tule mõttessegi minna välja õhtul hilja või öösel, kui vananev kuu kallab väljadele oma valgust.

Ka mütoloogias oletatakse võõrastesse situatsioonidesse või paikadesse inimesele vaenulikke jõude. Öö on täis igasuguseid kahtlasi ööhulguseid, kellelt midagi head oodata ei maksa, ja võõrastes maades elavaid inimesi peetakse sageli suisa kuradeiks (M. Eliade “Religiooni olemus”).

Samas on võõrad asjad veel midagi – nad on huvitavad.

Tuttavaid asju (kui nendega just mingi vaenulik kogemus ei seostu) peetakse enamasti ka loomuldasa headeks. Kodu ja kodupaik on tuttavad ja head. See maa, kus elame, on kodune ja me ei taha teist. Isegi oma kalleid kaasmaalasi sõimates ja kõiki rahvuskaaslasi argpüksideks, petturiteks ja pättideks üldistades usume ometi, et nad on kuidagi head. Sest me ei taha elada teiste (“paremate”) keskel ja usume et see rahvas väärib püsimist ja peab püsima.

Muidugi on ka emakeel ilusam kui mistahes muu keel, sest Sinisel või Katlamäel, kus Vanajumal keeli keetis ja neid siis kõigile elusolenditele välja jagas, said eestlased, kes õigel ajal kohal olid, selle kõige parema. Head naabrid (soomlased, lätlased jt.) tulid kas liiga vara või liiga hilja ja said endale vesise vahu või selle püdela, mis oli teistest veel järele jäänud.

Samas on tuttavad asjad veel midagi – nad on tavalised. Ja sellel sõnal on meie jaoks veidi halvustav, ükskõiksuse või igavusemaiguline tähendus.

Härmas puuoksad on ilusad. Ja inimene nimetab ilusaks enamasti asju, mis on talle kuidagi meeldivad ja samas sügavalt mõjuvad. Nagu härmas puuoksad, mis ühelt poolt on puuoksad nagu puuoksad ikka ja sellisena üdini tuttavad, kuid samas on nad midagi muud – nad on võõrad (härmas). Nad on tuttavad võõrad ja vahest just see kombinatsioon on inimesele kõige sügavama mõjuga.

Me kõik oleme kohanud oma elus tuttavaid võõraid. Ja neil on meile mingi eriline toime. Mingi lummus, mis sunnib meid seisatama nende kõrgete härmas puude ees õhtu lillakas valguses. Või imetlema loojuva päikese kuldkollast helendust lumel ühel õhtul talve lõpu poole. Või purpurse loojangu helki kõrgetel pilvedel.

Puud on tuttavad, lumi on tuttav, ka päikeseloojanguga oleme harjunud ja kõrgete pilvedega samuti. Kuid kohe, kui neis tuttavais asjus on märgata midagi uut (kasvõi erilises valguses), omandavad nad võlu.

***

Arvan, et tuttav võõras annab inimesele midagi ekstaasisarnast, kusjuures tuttav annab ekstaatiliseks kogemuseks vajaliku usalduse ja võõras on see, mis viib inimese välja ta tavalistest piiridest, annab väljumise tavalisest olekust (orientatsioonist). Läbinisti tuttavate asjadega oleme sageli nii harjunud, et nad ei kõneta meid ja meie omakorda õieti ei märkagi ega koge neid. Tuttav võõras aga annab inimesele midagi äratundmise sarnast, inimene võib kogeda temas samastumist, ekstaasi.

Keele ainus funktsioon pole informatsiooni vahendamine-edastamine. Keele kaudu inimene ka tunnetab, kogeb maailma. On usutav, et inimene soovib kogeda maailma ekstaatilisemalt. Ja selleks teeb ta tuttavast võõra - ta muudab keelt.

Küllap on paljud meist tundnud, et võõrastel sõnadel, olgu need uued väljamaised laenud või omakeelsed vanad sõnad, mis juba kasutuselt kadunud, on oma õndsustav toime. Tunnistame võõrsõnad küll narruseks, kuid kasutame neid ikka ja naudime seda. Niisama on ka igasuguste uute ütlemiste ja paroolidega. Nad annavad igavavõitu argikeelele justkui mingi elususe ja võimaldavad meil kogeda maailma ekstaatilisemalt. Ekstaatilise luule põhitunnuseks ongi see, et tuttavad asjad pannakse uutesse ühendustesse, nagu näiteks valge laev, pilvede püha, ehatuul jne.

Inimene soovib kogeda maailma ekstaatilisemalt, muudab selleks keelt, seejärel harjub selle keelega ja muidugi muudab siis keelt jällegi. Või õigemini ta muudab keelt pidevalt ja tunneb ennast sellest õndsamana.

Nii võib soov kogeda ekstaasi (ja tuttavat võõrast, mis seda võimaldab) olla ka üheks keelt ja laiemas plaanis kultuuri muutumapanevaks jõuks, millekski, mis annab keelele ja kultuurile sisemise elususe ja dünaamika.

Sellisel ekstaatilisel, samas leebel ja vaevumärgataval muutumisel on oma kindel eeldus, mis seisneb tuttava ja võõra vahekorras. Nimelt võõras vaid täiendab tuttavat ja ei hävita seda kunagi (siis hävitaks ta ekstaasi kogemiseks vajaliku usalduse).

Tee Jumala riiki aga ei tarvitse olla sillutatud okaspõõsaste, habemenugade, odaotste, naelte ja muu säärase mütoloogiast tuntud kraamiga. Võib olla ka nii, et alles siis, kui inimene ei oska (ei suuda, ei saa) käia sel teel rõõmus, ei jää talle enam teist võimalust, kui minna vaevas, läbi ränkade initsiatsioonide ja enesepiinamiste. Sellel rängal teel Jumala poole on sageli saatjaiks kaasinimeste kannatused, sest kõik see, mida inimene siis eneses maha surub või talub, ei saa ju lõputult tema sisse jääda. Rõõmsal teel käimine on aga õnnistuseks ka ligimestele.

Kuid kusagil laulavad puude ladvad tuules. Ja latvade laul on tuttav tuhandeid aastaid ja ometi iga päev võõras.
Võibolla ka sellepärast, et me pole õieti kunagi temani jõudnud.

Üks lugu tuulest

Õieti pole meil kellelgi teist võimalust, kui leida see, mis kestab, mida tuul ja aeg ei kuluta, ja ehitada sellele oma elu.
Kuid mis on jäävat selles asjade ja nähtuste suhtelises ja kaduvas maailmas? Mis on jäävat inimese tunnetes, mõtetes ja tegudes? Ja inimene vaatab otsides ringi ja ometi ei leia. Pole midagi, millele võiks toetuda, mis annaks püsiva tähenduse inimese elule. Mitte midagi selles maailmas. Kõigest vihiseb üle tuul.

Kuid inimene vajab tähendust, sellist, mis poleks kirjutatud möödasõudvaile pilvedele. Ja ta otsib ja ei leia mitte. Ja ta otsib kaua, nii kaua, kuni otsimine saab ta loomuseks juba. Siis viimaks unustab oma soovi leida. Kas väsimusest või mingite juhuslike segavate asjaolude ajel. Ja kui ta on unustanud oma soovi, täidetakse see. Siis ühel varasel õhtutunnil peale taliharja ta näeb, et sajab lund. Ainult et helbed ei liugle ainult siinsamas, aastas 1994, samamoodi langevad nad ka igavikus.

Midagi pole vaja öelda rohkem. Midagi ei saagi öelda rohkem. Saab ainult osutada - vaata, sajab lund. Saab sirutada välja käe, näha, tunda ja imestada. Helbed langevad käele, nad on külmad ja sulavad varsti...

Ja sestpeale pole inimese tunded, mõtted ja teod enam kaduvad ja tühised. Ta saab need annetada igavikule. Igavik aga võtab vastu vaid need inimese tunded ja teod, mis on jäägitud, vaid need tema mõtted, mis on mõeldud lõpuni. Sest ainult nende kohta tunneb inimene, et need igavikule kinkimist väärt on.

Kust leiab aga inimene jäägituse?

Siis näidatakse inimesele surma hõbedasi silmi ja ta taipab, et jäägitus on seal, kus mäletatakse surma olemasolu. Inimene ei tea, millal tuleb surm, aga ta teab, et ta tuleb, ja nii peab ta olema valmis. Mis viimati ei tähenda muud, kui et ta püüab iga oma tegu teha siin ilmas nii hästi kui suudab, sest iga ta tegu võib olla viimane.

Ja siis lastakse inimesel osa saada armastusest. Tundest, et keegi teine on järsku ilmtähtis. Nii et terve maailma on kuidagi teisiti selle teise olemasolust. Ja inimene pöördub selle poole, mis on talle tähtsaks saanud, võtab ta vastu oma südamesse ja pühendub talle.
Nii õpetavad surma mäletamine ja armastus inimesele jäägitust. Nad mõlemad päästavad inimese iseenda küüsist. Sest surma mäletades ei saa olla keegi tähtsust täis, nagu ei olda seda ka armastades.

***

Võibolla me lihtsalt kardame annetada igavikule. Sest õhkõrn on vahe ilmaolemise ja vabaolemise vahel. Peame väärtuseks omamist ja sellelt positsioonilt ei oska taibata, et igavikule annetades ei jääda ilma, vaid saadakse vabaks. Aga kui tulevad olud ja võtavad meilt meie rõõmud, siis oleme ilma. Ja kunagi nad tulevad. Tuleb tuul ja vihiseb üle kõige.

Kuid õnnelik on inimene, kes kõik, mis tal on või mis ta on, saab kinkida igavikule. ... Tuhande näo hulgast tunneks ta eksimatult ära oma surma näo, sest nägemuses on ta näinud oma surma ja sestpeale teab, et ta pole igavene. Tema ei ole. Aga ta on näinud ka lund langemas kätele ja sulamas seal.

Ja sellest on ta õnnelik ka tuule käes seistes.

Õndsusest ja müstikast

Kõigepealt usun, et tavapärasel kogemusel ja müstilisel kogemusel pole kvalitatiivset erinevust, pigem on vahe kogemuse intensiivsuses.

Müstikast võib rääkida kui hetkelistest võimsatest elamustest-kogemustest (milles on sageli palju tavatut), kuid kogemuste taga on alati ka mingi tunne. Müstikast võib rääkida ka kui elamisetundest, kui millestki, mis võib olla stabiilne, tavaline.

Inimene seisab jõe kaldal ja tahab minna üle jõe. Selleks peab ehitama silla. Ja ta teeb seda, alustades sellelt kaldalt, kus teda pole. Ei väida, et nii üle jõe ei saa, küll aga tundub, et silda on lihtsam ehitada sellelt kaldalt, kus seisab ehitaja ja seepärast siis katse taibata müstikat läbi tavalise.

***

Oma parematest hetkedest mäletan, et siis pole ma otsinud ega vajanud mingit tähendust, pole tundnud vajadust elu mõtte järele, kõik mu ideaalid ja eesmärgid on sellistel hetkedel tundunud tähtsusetud ja tühised.

Pole vist vale öelda, et inimese elu eesmärk on jõudmine seisundisse, kus tal eesmärki enam pole, kus tal pole enam ideaale, kus Shakespeare’i olla või mitte olla... oleks mõttetu ja liigne küsimus. Jõudmine seisundisse, kus inimene tunneb end nii rikkana, et ei tunne õieti enam vajadust millegi järele.

Kui inimese elus on midagi juba väga õigeks saanud, siis sellisel inimesel puudub sisemine vajadus teisi "päästa". Ta võib valida teiste abistamise teadlikult, kuid ilmaski ei lähe ta kaasinimesi vägisi pöörama.

Oleme harjunud traditsioonilisi rahvaid pidama primitiivseiks (ei mõtlegi elu mõtte üle, elavad pimeduses!), kuid küllap on asi teisiti: nende elus on reeglina olemas midagi inimese jaoks põhilist, mis annab nende elule sisemise rikkuse, nad ei tunne end millestki ilmajäetuna ega pea oma elule mõtet otsima.

Nimetan sellist kogemust, kus inimesel on kõik temale põhiline olemas, kus ta tunneb end väga rikkana, õndsuseks, ekstaasiks. Et nende nimedega võib nimetada suvalisi asju, siis püüan anda neile mõistetele kindlamat sisu.

Põhiline kogemus säärases seisundis on osalustunne. Osalusest tuleneb rõõm ja rahu. Rahu mõiste on huvitava ka seetõttu, et seda on enamasti raske mõista just noortel inimestel - nendele on see midagi igavuse sarnast. Parema tunnetuse annab võibolla sõna hingerahu.

Mu meelest on Vigala Sassil paremini kui kellelgi teisel õnnestunud sõnastada osalustunnet (kuuluvustunnet, lähedustunnet): see on armastus ilma ihata.

Sügavas õndsuskogemuses ideaalid ja muus säärane kaob. Inimene tunneb, et ta ei vaja neid. Tal on kerge olla. Küsimus vabadusest ja vastutusest on õndsuses mõttetu, sest inimene ise on seesama mis teisedki. Inimene on maailmanäoline - tuule, päikese, videvikuvalguse, puudekohina näoline. See on kuldne ehk taevalik kogemus.

Nüüd võiks küsida, kuidas siis inimene saab sellesse taevalikku kogemusse või olekusse? Miks satuvad ühed inimesed tavalisest olekust väljudes taeva ja teised põrgu? Arvan, et see, kas tavalisest olekust väljumine on kuldne või must kogemus, sõltub kõige enam sellest, kas inimene klammerdub oma minasse või usaldab sellest lahti lasta.

Nüüd võib küsida sellise jumalavallatu küsimuse, et kuidas siis taeva pääseda? Sellele on antud palju vastuseid - mõni arvab, et selleks tuleb palju vaenlasi maha lüüa, mõni jälle, et tonn porgandeid nahka panna. Võin siis katset teha minagi. Mu meelest põhiline on siinjuures usaldus lahti lasta oma tavalisest minast.

***

Tahan kirjutada müstikast kui elamise tundest, ja midagi, mis on väga lähedane elamise tundele, mis nagu pidevalt varjutaks me elu, on see, kuidas me tajume aega. Ajataju on kindlasti mina põhilisemaid kogemusi.

Meenutades oma parimaid hetki tean nendest, et ajaga oli alati midagi korrast ära. Õieti olid siis ise väljaspool aega. Öö oli kui igavene, nii et päev ei pidanudki tulema enam.

On uuritud inimeste ajataju sõltuvust situatsioonist ja üks üsna sage kogemus pühadest situatsioonidest on, et siis aeg seisab. Täpsemalt - inimene on astunud välja aja tavalisest kulgemisest, nädalapäevadest oma rutiini ja vajalike tegemistega, aastatest nende paratamatuse ja sunniga.

***

Miski, mis inimest märkamatult, aga raudselt oma mina külge seob, on küsimus miks?

Kui inimene millestki ei hooli, siis ta ka ei küsi, miks need asjad nii on. Hakkab ta aga hoolima, siis hakkab ta ka küsima. Kui nüüd inimese hoolimine saab veel suuremaks, võib ta jällegi loobuda küsimast miks? Temas on tekkinud võime respekteerida asju ka ilma küsimata ja selle võime annabki eriline hoolimine.

***
Niisiis loobumine minast. Mõned on arvanud, et mina vastu saab tahtega võidelda - teda tahtega maha suruda. Küllap on seegi võimalik, aga tundub väga pika teena, sest tahe ise on üks põhilisi mina ülalhoidjaid ja võideldes tahtega mina vastu, samas kasvatame tahet.

Vast on parem ja kergem tee minast loobumiseks tänulikkus. Ja see on midagi, mis toimib otse. Süües suppi võib tänada Jumalat supi eest, aga võib tänada ka inimest, kes supi keetis või kartulit, et ta laseb end ära süüa või vilja, sest temast on leib. Sisuliselt on see enesetähtsusest loobumine, nagu sellest on hästi kirjutanud Castaneda.

Et inimene tänab taime, asetab ta ennast seeläbi taimega võrdseks ja muidugi on kontakt ümbrusega sellelt pinnalt kergemini saavutatav. Suures tänulikkuses võib inimene tunda eneses midagi justnagu vabanevat, tema tajud muutvad sügavamaks ja maailm on talle korraga lähedal.

Ekstaatilise kogemuse ees seisab ja ekstaasi kogemist takistab vaid inimese enda tavalik mina. Tänulikkus on suunatud väljapoole inimest, keegi teine on inimesele järsku hirmtähtis ja nii võib sügav tänulikkus inimese ta minast vabastada.

Inimest seovad mina külge ka eesmärgid, ideaalid, soovid, unistused, võlad, kohustused - mida konkreetsemad, seda enam. Ka see, kui inimene midagi väga kindlalt eitab ehk midagi väga kindlalt teab ja need tema veendumused on talle tähtsad omaette, mitte millegi jaoks.

Samuti seovad inimest tema mina külge viha, kadedus, ahnus, ka kättemaksuiha. Et kogeda ekstaasi, peab inimene õppima andestama.

Õieti on andestamine üks peaaegu võimata asi. Sest kui ütleme - andestan, aga ei unusta, pole see ometi andestamine. Andestamine on midagi iseeneslikku, ta toimib kohe ja kergelt, kustutades igasuguse mälestuse ülekohtust ja nii suudame vaid armastades.
"Minast" aitab loobuda ka see, kui mingi väline asi - teine inimene, tähistaevas, Piibel kui jumalasõna vm saab inimesele äkki väga tähtsaks. Armastades on minast kerge loobuda, suures armastuses ehk mina puudubki.

***

Arvan, et parim õndsusrituaal on aga õndsus ise. Inimene võib tunnistada mingi oma sügava ja õnnestava kogemuse juhuslikuks ja mööduvaks asjaks, nii et lõpuks jääb talle vaid mälestus. Kuid ta võib selle kogemuse eneses ka elavana hoida ja mõelda, kas pole see eriline suhe saavutatav muudeski asjades.

On inimene usalduses lahti lasknud oma minast, tuleb tuul, päike, tulevad öö tähed - inimene ei tunne enam vahet enda ja nende vahel. Ta pole enam üksik vaatleja, vaid samastub looduse suure müsteeriumiga.

 

Argo Moor, "Nimetu". Tartu, Elmatar 2000.
Mõtteid raamatust on autori loal valinud Helle Kaasik.

Argo Moor, 2005-06-01

Artiklile on 761 kommentaari. Loe kommentaare »

***