Mõtisklused sünonüümide üle

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 79 kommentaari.

rannatüdruk, toomas, 2005-09-05 20:17:26

Ma jään veendumuse juurde, et kuni ma vaatan kiili lendamist vee kohal või õngekorki, või teen teadusliku avastuse, või tantsin kusagil kellegagi omaette, siis see pole mingi performanss.

Performansiks muutub see asi siis kui ma väljendusrikkalt kannan kommentaarides või laval ette näitemängu “rannatüdruk kalal” või teen värvika lavastatud filmi avastusest ja selleni jõudmisest või omaette tantsimise asemel tantsin laval.

Performance Art on ikkagi esinemine publikule. Kusjuures isegi esteetiliste elamuste pakkumine ei näi olevat kohustuslik. Samas, minule endale ilusaid elamusi põhjustavad, minu enda tegevused ei ole mingi tegevuskunst.

33338, 2005-09-05 20:37:53

Eestis loettakkse perhvòormansisks vajd seda kuj vxtad perrse palljaks. sest selline on mejje inndajate tase.

Hele, artiklist, 2005-09-05 23:52:16

Lool on lühike, lihtne ja selge selgroog, täiesti paralleelne 20sekundiste TVreklaamide omaga:

asi on hullusti hukas, siiski pole veel kõik kadunud, sest meie teame pääseteed!

Juuksevärv on tuhmunud, hambad kollased, pluus hall ja laudlina rebeneb ... aga ärge muretsege, just selle ja kõige muu vastu aitab meie uus soodaefekti ja kollaste graanulitega intelligentne ajupesupulber - puhtam, kuivem ja muretum tunne!

Mõte, erisused ja tähendus on kadunud, kõik on müüdavaks muutunud, kogu “tavaline” kunst on võrdsustatud isekeskis ja tootega... ainus tõeline ühine asi, mis inimestele jäänud, on tegevuslik reaalsus - ja sellest ongi tehtud meie perfoormanss - mitte mingi tavaline kunst, vaid absoluutse tähtsusega rituaal, mis taastab kaotatud iidse mõttekuse, sideme kõigekõrgemaga ja näitab inimestele, kuidas nad peaksid elama...
+++++++++++++

Performansi-reklaamina väheveenev on artikkel just selle pärast, et jutu karkass ise on läbi imbunud lihtsatest, peaaegu paratamatutest müügiskeemidest - nendestsamadest, millele ja mille ühiskondlikele tagajärgedele reklaamitav perfoormanss vastanduda üritab.

Ent asi paistab kohe palju parem, kui lähemalt vaadata, millest artikli tekst on tehtud. Sellised killud, nagu:

Mida tähendab seos? See on sarnasuse ja erisuse kombinatsioon.

Kui mingit ühtsust ses kõiges ei oleks, siis ei saaks me asju ilmselt kuidagi seostada.

Kui erisust ei oleks, oleks iga asi lihtsalt üks ja seesama asi.
...

propaganda ja mitte-propaganda hakkavad üksteise nägu omandama
...

Teatavad suhted inimeste vahel ning mõned maailma ning “taevaste” aspektid peavad olema eriomaselt rõhutatud.
...

tõelisus, mis selle loo tekitab, st inimeste füüsiline kohalolu, esitajate ja vaatajate oma, sisaldab kõiki katseid seda ratsionaliseerida

...

Võime oma toiminguid enestele mõttekaks teha, seostades neid millegagi, mida me ei mõista. Sellise pingevälja rajamisega selle vahel, millest oleme suutelised aru saama ja millest mitte.

...need on tähelepanekud, mida ei sõnasta lihtsalt loomupäraselt hea jutuga inimene ega ka õppinud-kogenud argumenteerija. See on sügavam tase. Need on teadvuse sisu mittetasakaalulised tekstivoolamised, mis laiendavad maailma sõnastatavuse piire selle arvelt, et nad ei moodusta suletud väiteid. Küsimus nende kohta pole “õige või vale?”, vaid “kuipalju jõudis kohale?”. Tundub võimatuna sellist teksti tekitada ilma aastateviisi põhiliselt tekstides elamatta, ilma maailma sõnastamisse väga tõsiselt suhtumatta.

Pärast seda on päris selge, et artikkel on tehtud liiga heast tekstimaterjalist - et artikli tekst ületas kõrge kaarega oma ideoloogilise ülesande propageerida performanssi. Tunne selline, justkui mingist erilisest kõrgtehnoloogilisest superollusest oleks tehtud logisev taburet. Selline tekstimaterjal peaks saama areneda ilma reklaamiülesandeta, moodustada oma teisese, kolmandase jne struktuuri vastavalt omaenda sisemistele pingetele - vaat siis oleks lootust, et sellise vaba arengu tulemusel sündiv tekst teostab need imed, mida siinne artikkel perfoormansile reserveerida üritas. See vabana sündinud tekst võiks leida oma koha unikaalsete kunstiteoste hulgas, milliseid inimkond ikka ja alati läbi ajaloo on loonud ja loob - ja mis vaatamata kõigile külgeriputatavatele hinnalipikutele jäävad hindamatuks.

Ehk siis isiklik sõnum autorile - kirjuta, inimene, kirjuta seda mida süda kutsub ja nii nagu torust tuleb! Tee tekst, mis pole millegi teenistuses, mis on asi iseeneses ja iseenda pärast - ja ma loen seda mitte sellepärast, et see riputati Viasse, vaid ma loen Viat sellepärast, et siia riputatakse selliseid tekste.

uuk, 2005-09-06 01:15:28

Hele

Vägev kommentaar Sult.
A kohustuslik norin ka : et kas ja kuidas Sa seda vaid iseend teenivat texti ehk asja endas ette kujutad?
Nii võib ju iga vaimuavaldist reklaamivõtmes näha. Miks mitte, aga milleks? Päälegi, kõik pole ju televiisorist toodud ehk raadiost viidud. Ikka tuulest Hele, ikka tuulest.

Hele, 2005-09-06 02:13:34

uuk: kas ja kuidas Sa seda vaid iseend teenivat texti ehk asja endas ette kujutad?

Kujutan ette pigem selle loomise protsessi kui tulemust. Et tekst sünnib “ühest sisemisest allikast” - sellepärast, et ta tahab selle sünnitaja seest välja saada ("üks mõte toob teisele mõttele ainet") ja sündides võtab iseendale omase kuju, mitte ei ime mikrosotsiaalne olukord seda tekstijast välja vastavalt etteantud raamile kiita miski-keski kõrgeks või materdada madalaks.

Tundub, et kõrge- ja sügavavaimulisele inimesele on elu andnud lapiku ülesande tõestada performanssi headust ja vajalikkust. Ja sellele lapikusele projekteeruma sunnitud kõrgused ja sügavused lausa küsivad oma loomupärase kuju järele.

Nii võib ju iga vaimuavaldist reklaamivõtmes näha.

Võib, kui väga tahta. Aga iga vaimuavaldis ei tekitagi seda tahtmist, enamasti ma ei tule selle pealegi. “Kas reklaam?” pole kaugeltki esimene kas-küsimus, mis mul teksti kohates tekib, ehkki ma ei saa päriselt eitada tarbimisühiskonna reklaamiallergiat tekitavat mõju. Kuid selle konkreetse vaimuavaldise kõigeüldisem kuju klappis liiga hästi tüüpilise reklaami omaga: ilm on hukas, teid päästab vaid perfoormanss. Üksiklausete sügavuse ja looskeleti lapikuse vahel tekkis häiriv kontrast.

Siiski, loo tekstimaterjal pole kahtlematta maasta leitu ega puusta tettü ja seepärast mind huvitabki, mis imelise kuju küll võtaks see materjal välissurve puudumisel kaaluta olekus; millist teksti tekitaks see inimene vabade assotsiatsioonide meetodil....

uuk, 2005-09-06 02:41:28

Hele

Nõus. A see välissurve on kaheldav. Kas kirikiri vennad andsid teema ette või mis?
Ise mõistan seda umbes nii, et kirjahärral on miskit südamel, a näe otse ei julge öelda ning koob kirjakanga ümber vähe popima teema, poliitiliselt korrektsema ja neutraalsema niisiis.

toomas, 2005-09-06 03:47:38

Hele - viis pluss!

toomas, 2005-09-06 03:49:30

Mina tahtsin midagi sarnast öelda, aga jäin performantsi juurde kinni!

33338, 2005-09-06 06:33:05

j'ällä se tohhter ej tuku.

33338, 2005-09-06 07:01:35

ahh"aa, tohhter käjjb missadel magamas!

rannatüdruk, Hele, 2005-09-06 07:39:34

Vau, Hele, vinge kommentaar! max points :)
Aga...
Sa lähtud eeldusest nagu oleks teema kirjutajale peale surutud. See omakorda lähtub asjaolust, et siinsed kommenteerijad on valmis tühikud pigem usu kui miski performansskunstiga täitma. Kuna meie hulgas ilmselt ei ole kirglikke selle kunstiliigi austajaid, siis tundubki lugu kehva kauba reklaamina.

Võimalik on ju siiski, et autor on ise kunstnik, (mitte reklaami copywriter). Tekst ei ole ju ometi ainus loova eneseväljenduse vorm.

rannatüdruk, Hele, 2005-09-06 07:46:34

ja seepärast mind huvitabki, mis imelise kuju küll võtaks see materjal välissurve puudumisel kaaluta olekus; millist teksti tekitaks see inimene vabade assotsiatsioonide meetodil....

Võibolla see inimene tekitaks vabade assotsiatsioonide meetodil midagi päris vinget, mis pole sugugi (või ainult) tekst? Äkki seda tasuks lausa vaatama minna?
;)

nipitiri, rannatüdruk, 2005-09-06 09:54:51

Võibolla see inimene tekitaks vabade assotsiatsioonide meetodil midagi päris vinget, mis pole sugugi (või ainult) tekst? Äkki seda tasuks lausa vaatama minna?

*

lisan igaks juhuks iga tunde kuhta midagi... :)

vaatama
või kuulama
või nuusutma
või maitsma
või kompama
või kaasaelama
jne
...
mõistma?

DiaTheo, 2005-09-06 10:30:51

Hele kommentaar oli seesinatsena tõesti hea. Hea nii äramärkamise osas, kui selles, et ta võttis nõuks arvukad tõrvatilgad olematuks mõtelda ja ainuüksi magusat mett tünnist limpsida.

Aga, kõvasti utreerides, kas ikka on paslik, kui pealtnägija suure hasardiga mõõgakaare elegantsi kirjeldab ja vaid mokaotsast mainib, et selle elegantse mõõgakaare tulemusena pea kolisedes minema veeres?

Autor mustas millegipärast meie elu ära, enne kui midagi heledamat pakkuma hakkas! Seda pean selle minemaveereva pea all silmas.

Miks, milleks? Pealegi ebaobjektiivselt! Lausa paratamatut maailmalõppu tulevikunägemuseks manades.

Ja selle mustamise valguses märkasin ma sedagi, et enamus sententsidest, mis heas kastmes või vähemalt neutraalseski soustis serveerituna kindlasti meeldivad lugeda oleks olnud, pigem retoorilisteks kalambuurideks osutusid, kui kogemustest johtuvatest mõttetihedateks järelmiteks.

rannatüdruk, nipitiri, 2005-09-06 10:36:05

kogema?

Üldiselt nõus jah. Eile kõhklesin, mida võõrsõnalise “publiku” asemel kasutada. Vaatajad või kuulajad on nagu liiga kitsad mõisted. Helele vastates lihtsustasin.

toomas, 2005-09-06 11:01:22

Nii et “publik” = "kogur" sõnast “kogema”? :)))

DiaTheo, 2005-09-06 11:09:10

Kui nüüd püüda jätta kõrvale “tõrvatilgad”, mis minu jaoks tünni sisu kapitaalselt ära rikkusid, siis ... jääb mulle arusaamatuks, mille alusel ikkagi eristatakse perfoormanss teistest kunstiliikidest-vormidest kommertsivabaks, ehedaks karismaatikaks? Maaila hukatusest päästvaks elueliksiiriks? Müüdamatuks? Reklaamivabaks?

Et ta on ühekordne?

Iga teatrietendus on ühekordne, iga kontserdi ettekanne on ühekordne. Või langevarjurite grupihüpe. Või lintide-pallidega tants. Või ...

Et ta on kasumit mittetootev?

Ega ikke ei ole küll. Proovige Marina Abramovici etendusele kõhna rahakotiga pääseda. Samas, Eltoni Jonn laulis tervelt 2 tundi roomlastele tasuta:-))

Et perfoormanss kantakse ette üks kord, ja kogu lugu?

Kas see on perfoormansi omadus, kunstniku omadus ... või hoopis publikuga kaasnev omadus? Et perfoormansile koguneb publik üllatust vaatama. Niipea, kui üllatus avalikustatud, huvi kadunud! Viimasel Veneetsia biennaalel esitas üks sakslane oma perfoormanssi mitu korda päevas. Nagu teatrietendust. Timgimuseks oli aga, et igasugune meedia hoiti etendusest eemal! Ja laast patt nott liist - nimega tegijad rändavad oma õnnestunud etendusega mööda maailma ringi, nagu rändtsirkuse rahvas.

Et muud etendused lähevad talletatuina kordamisele, perfoormanss aga seesinatsena eeldab vahetut kaasaelamist?

Nii ja naa! Pavarotti kontsert ja talletus - vahe vahel, eksju! Ka kinolinal nähtu pole identne võtteplatsil toimunuga. Ja kui palju müüakse perfoormansite videoklippe-dvdeesid!

Ühesõnaga, perfoormansi an sich fetišeerimine, väärtusena iseeneses esitamine, on ... ehk siis sisukattetta võõrsõnaga eputamine. Või kuidas rannatydruk seda kenasti nimetaski (küll natuke teises kontekstis). Ei muud.

Ka selline toiming, erapoolik vaimustumine, oleks täielikult aktseptitav, kui see fänn perfoormansi pjedestaalile upitaks muid kunstivorme, ja elu seesinatsena, mustamatta! (No ei saa ma tõrvatilku kuidagi olematuks mõtelda, mitte ei saa. Veelgi hullem, ma leian, et ei tohigi!)

Et valet muljet ei jääks - ise ma kuulun kindlasti perfoormansite fännajate hulka.

Hele, 2005-09-06 11:29:54

uuk:kirjahärral on miskit südamel, a näe otse ei julge öelda

Kui nii on, siis sest on kahju. Kuidas küll saaks talle seda julgust juurde tekitada? Mitteoma nimeall ju siiski võiks.

Tahaksin tõestust, et sellise tekstimaterjali tekitamisvõimelisi inimesi on mitu, soovitavalt lausa palju. Sellised teadvusesse sissesõidud peaksid olema midagi normaalset, mida inimeste vahel ikka juhtub. Igapäevane omasubjektsuse hajumine, täiesti tavaline teadvuseosakeste identsus. See ei tohiks olla nii eriline nagu see mõnikord tundub ega tekitada kestvaid isiklikke kinnisideedekomplekse.

rannatüdruk, DiaTheo, 2005-09-06 11:32:49

Ka selline toiming, erapoolik vaimustumine, oleks täielikult aktseptitav, kui see fänn perfoormansi pjedestaalile upitaks muid kunstivorme, ja elu seesinatsena, mustamatta!

Mnjah. Aga kui mitte fänn ei musta vaid kunstnik, tundlik hing valuleb? Hmmm... suur hulk kunsti sünnib just maailmavalust, rahulolematusest.

Hele, 2005-09-06 12:06:04

rannatüdruk, Hele, 2005-09-06 07:39:34

Sa lähtud eeldusest nagu oleks teema kirjutajale peale surutud.

Pole tähtis, kas kirjutaja tegi seda ise või tegi seda keegi teine, aga mulle tõesti tundub, et teema on tekstimaterjalile peale surutud. Tants toimub tobedas torus.

See omakorda lähtub asjaolust, et siinsed kommenteerijad on valmis tühikud pigem usu kui miski performansskunstiga täitma. Kuna meie hulgas ilmselt ei ole kirglikke selle kunstiliigi austajaid, siis tundubki lugu kehva kauba reklaamina.

Mitte kaup pole kehv, vaid reklaamivõte, mis algab kõige olemasoleva mahalaitmisega ja siis pakub omaenda tekitatud illusoorsest hädaorust ainuõiget pääseteed.

Usk kõigelaiemas mõttes pole mumeelest tühikutetäidis, vaid maapind, mis kogemustemetsa tervikuks seob.

Ma ei oska fännata kunsti liikide kaupa. Performansi kui rituaali vastu pole mul midagi, see võiks olla väga võimas - aga miskipärast enamasti tehakse selle nime all tõesti lollusi, keegi kalpsab poolpaljana ja punaseks pläkerdattuna prahi vahel ringi ja karjub vms.

Vastu hakkas mulle hoopis see, et müüdavusele vastanduda püüdvat performanssi kiidetakse kõige labasema müügiskeemi järgi: tee inimesele kõigepealt selgeks, et tal on hääästi suuur probleeeem (kõõm peas, pärispatt kaelas või elumõte kadunud) ja siis paku talle päästev ja ainuõige lahendus, soodsa hinnaga imerelv omaenda seinalemaalitud kolli vastu.

Võimalik on ju siiski, et autor on ise kunstnik, (mitte reklaami copywriter).

Muidugi võimalik, et ta reklaamib omaenese kunsti, häda on selles, et ta teeb seda labase müügiskeemi järgi, millele seesama kunst vastanduma peaks. Performansi tutvustus peaks mõjuma nagu performans ise, mitte nagu pesupulbrireklaam.

Tekst ei ole ju ometi ainus loova eneseväljenduse vorm.

Jaa, tekst pole kaugeltki ainus loova eneseväljenduse vorm, aga Via artikkel ja kommentaarid on põhiliselt tekst. Siin oleme me tahestahtmatta tekstielanikud.

***