Moraali genealoogiast

Moraal, kui siinkohal parafraseerida Foucault'd, on nii nagu inimenegi, üsna hiline leiutis. Sama kindlalt kui ta tekkinud, võib ka ta peatset hävingut ette aimata. Õigupoolest on õhk moraali huku ennetest ammu tiine. Kuidas me siis hingevaakuvat tagasivaates iseloomustaks?

Kõigepealt tähendas moraal asjade õieti ja üheskoos tegemist. Teisisõnu, oluline oli rituaalne puhtus. Puhtuse ja roojasuse mõiste rajanesid maailmavaate baaskategooriatele neid siis kas kinnitades või mitte.

Sealt edasi tähendas moraal teatud üldiste printsiipide ühist järgmist. Tuntuimateks neist keelud valetamise, varastamise, mõrva ja abielutruudusetuse kohta.

Meie käsitleme moraalset selgroolisust reeglina kui teatud põhimõtetele isiklikult ja iga hinna eest kindlaks jäämist. Kas me aga oleme seda? Oleme me moraalselt selgroolised? See selgub niipea, kui meid asetada keskkonda, kus meid ei teata või kus me ise endid tunda ei anna. Selliseks keskkonnaks on näiteks interneti kommentaariumid ja jututoad. Teisalt vajame me kõik erinevaid keskkondi selleks, et lõõgastuda ja ajutigi omaenda indentiteedi talumatust koormast vabaneda. Vajame kohta, kus saaksime oma sotsiaalse näo eest ära võtta ja olla seda kes me tegelikult oleme. Isiklik ja sotsiaalne immits ei lange päriselt kokku ühegi inimese puhul. Peetagu seda siis pealegi silmakirjalikkuseks, kahekeelsuseks või milleks tahes.

Nii käitume me kõik sageli nii nagu mina kord 16-e aastaselt õpilasmaleva rühmaga Pihkvas eksukrsioonil või nagu Soome vodkaturistid Tallinnas. Just seal, keskkonnas, kus meid ei teata, tuleb välja, kas meie sees on piirid olemas või mitte. Nii on moraal piiri pidamine ja moraalitus piiri pidamatus. 

Just netikeskkonnas realiseeruvad kõigepealt postmodernsed arusaamad selle kohta, et ei ole olemas positiivset ega negatiivset tuntust, on vaid tuntus või tundmatus. Internetis pole vaikimine argumendiks. See on olematus.

Millele rajaneb meie moraalne selgroog? Millised roided ja vaagnaluud sellele kinnituvad? Moraal saab alguse asjade õigesti ja üheskoos tegemisest ehk rituaalust. Järgmisel tasandil asendab rituaalsust suuresti moraal kui põhimõtete, keeldude ja käskude ühine järgimine nii nagu me seda Dekaloogis näeme. Sealt edasi vastandus rituaalne ühispuhtus üha enam moraalile kui isiklikule sisemisele kvaliteedile. Siinkohal võime öelda „tänusõnu“ õpetaja Jeesusele. Ta elu rituaalseid praktikaid võime me Evangeeliumitest vaid aimata. Igal juhul ei ole põhjust ta rituaalitruuduses kahelda. See on aga külg, mis jääb varjule. Sõnus rõhutas õpetaja teravalt sisemist dispositsiooni, mida ta rituaalsest puhtusest ilmselt märksa olulisemaks pidas. Praktikas tähendas kristlus siitpeale, veelgi enam aga alates reformatsioonist, rituaalile teravalt vastanduvat ja üha isiklikumat põhimõttetruudust.

Tänases postmodernistlikus olustikus on moraal vähemalt osaliselt immitsaks taandunud. Voorused on kahanenud kaheks suureks - seksikuseks ning tolerantsiks. Isiklikul pinnal kohtame aga hämmastavalt palju ka fundamentalismi, ehkki sest valju häälega ei ole sünnis rääkida, mis on liigse tolerantsi mõistetavaks vastureaktsiooniks. Kaht suurt voorust (seksikust ja tolerantsi) ühendab aga üks veel suurem – tuntus. Aatelisus seevastu jääb üha enam immitsafirmade konstrueerida ning seda saab elu jooksul korduvalt vastavalt rahakoti suurusele muuta. Oleks meil pisut enam perspektiivi ehk suudaksime siis teha empiirilisi järeldusi selle kohta, kas ja kust maalt ning kuidas mõjub tolerants sootsiumi elujõule, olgu siis halvavalt või ergastavalt?

Pealispindsel vaatlemisel tundub igatahes, et suurema rangusastmega kogukonnad on elujõulisemad ning ka demograafilisel vabaturul konkurentsivõimelisemad kui tänane ülitolerantne Lääs.

Andrus Norak, 2005-03-09

Artiklile on 529 kommentaari. Loe kommentaare »

***