... nüüd mitte mina, vaid Kristus minus!

Krista Rääk - ecard.digiart.ee

Individuatsiooniline või psühhootiline kristlus?

 

"Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minus." (Gal. 20).

Apostel Paulus 

 

„Individuatsioon“ on tähissõna Carl Gustav Jungilt, mis peaks tähendama endakssaamist üpris sügavas, vaat et transpersonaalses võtmes, kuna jutt käib „teadvuse ja alateadvuse ühisest keskusest“, mille saavutamiseks mees peab olema avastanud ja endana ära tundnud vähemalt oma „hinge“ – Sisemise Naise (ANIMA), ja naine oma „hinge“ ehk Seesmise Mehe (ANIMUSE). See näib tähendavat kui mitte rohkemat siis vaistliku (kehalise) ja mõistusliku ühinemist keha-meele tervikuks, mida Ken Wilber nimetab Kentauriks kui kõrgeimaks personaalse arengu astmeks.

Psühhoos tähendab Jungi seostikus kollektiivse alateadvuse sellist „pealetungi“, millele inimese teadlik keskus (ego) vastu ei suuda seista – ja „ujutatakse üle“. Psühhoosi rahvalik nimetus on lihtsalt hullumeelsus. Sel võib olla kaks põhjust. Esiteks on ego nõrk põhjusel, et inimese esimese elupoole enesekehtestamine nö materiaalses maailmas on suuresti ebaõnnestunud, põhjuseks nt mitteadekvaatne maailmataju nt lapsepõlvetraumade tagajärjel. Teiseks võib isegi tugev ego lüüa kõikuma nn keskea kriisis, mil osal inimestest tahab alata individuatsiooniprotsess. Jung on seda nimetanud „psühhootiliseks kriisiks“, Erik Erikson seitsmendaks, eelviimaseks identiteedikriisiks („Loovus või rutiin?“) jne. Tõenäoliselt tegu sama nähtusega, mida loodususundid tunnevad kui „šamaanihaigust“.

Milline aga on psühhoosi seos religiooni, antud juhul kristlusega? Räägime me ju mitte ainult „hulludest“, vaid ka „usuhulludest“ (usuäärmuslastest, fundamentalistidest, sektantidest jt).

Asi selles, et psühhoos võib olla mitte ainult negatiivne („kurjast vaimust vaevatus“ – mille traditsiooniliseks kristlikuks teraapiaks eksortsism), vaid ka „heast vaimust vallutatus“, mis äärmusjuhtudel võib omandada omamoodi „vaimse narkomaania“ vormi. Kummalgi juhul pole inimene enam tema ise, ta on kaotanud kontakti omaenda egoga ja otsekui „kuskil ära“, „vaimu all“ - mille tulemusel tema maailmataju pole enam otsekui adekvaatne. On see regressioon imiku primaarse fantaasia „maagilisse“ ilma, kus aetakse segi mh tegelikkus ja kujutlus? Vahetu kriitilise enesereflektsiooni hääbumine ja elu mõtestamine siitpeale läbi tolle „vaimu vaatevinkli“, mis inimese on vallutanud?

Kui apostlid Nelipühil – kristliku kiriku sünnipäeval – olid „vaimust purjus“, siis mis see õieti oli? Mida tähendas „Püha Vaimu langemine“ – mis tänagi niidab nelipühikirikutes inimesi jalust kui loogu?

Sedasorti „vallutatus rõõmu deemonist“ – kui nüüd eufoorilisemat afektiivsust silmas pidada – pole teada mitte ainult kristluses. Zen `is leidub lugu kullaotsijast, kes leiab kullamäe. Aga kuna ta ei saa seda endaga kaasa võtta, lõpebki tema teekond sealsamas: „Ja rõõmu deemon vallutas ta.“ Iga küpsem traditsioon hoiatab takerdumise eest sügavatesse õndsusseisunditesse, mida kohtame teel läbi transpersonaalsete teadvusestruktuuride.

Kuid mis selles siis halba on, kui miski „inimesest suurem“ tuleb temasse? Ja kas mitte selle – enesetranstsendeerimise - kaudu ei toimugi meie areng? Sest eks vabane me kasvades järk-järgult samastumisest „madalamate vaimudega“ – et samastuda üha kõrgematega? Probleem on siin küllap sama, mis šamaanil, keda psühhootilises kriisis „ründavad deemonite hulgad“. Ärgem unustagem, et antiigis ei omanud deemon – daimon (kr. k „jumalus“, „vaim“) – vaid negatiivset tähendust nagu duaalses kristluses. Deemon võis olla ka hea – või lausa mõlemat korraga.

Jung, uurides kollektiivse alateadvuse arhetüüpe, tuvastas, et needki on kui „kahenäolised Jaanused“, ilmudes kord Rahuarmastavate, kord Raevukate Jumalustena (Tiibeti Surnuteraamat), kord Jumala „vasaku“, kord „parema käe tegudena“ (Martin Luther) jne.

Kui teadvus on mingil põhjusel nõrk ja sedasorti „taevaalused jõud“ meile korraga peale vajuvad, on kaks võimalust. Kui suudame nad „ära seedida“, teadvusse integreerida, ilma et miskit hullemat juhtuks, oleme pääsenud suht terve nahaga. Nii juhtus nt Jungiga, kelle psühhootiline kriis kuskil 35.-40. eluaasta vahel kestis aastaid ja juhtis ta nt alkeemia juurde.

Kui aga selle „rünnaku“ tulemusel kaotame end, „lähme hulluks“ (sh „usuhulluks“), on kaks võimalust: me kas jäämegi sellesse hullusse (olgu halba või heasse) või siis terveneme ajapikku, „allutades“ endale „meid rünnanud vaimud“. Meist saab nüüd mingis mõttes shaman (tunguusi k. Teadja), kuna oleme olnud silmitsi suurte, saatusi kujundavate vägedega ja nendega „sõbrunenud“. Meist ei saanud nende „teenrit“, vaid nende „vend“ või koguni „valitseja“. Mida suurem shaman, seda rohkem ja võimsamaid „abivaime“ tal on, seda „kõvemates tormituultes“ tema teadvus püsib ja kasvab. Eneseslik psühhoos võib olla ka loomuldane tee tervenemisele, terviklikumaks saamisele – nagu seda nt skisofreenia puhul ongi tuvastatud. Kui protsessi medikamentoosselt mitte alla suruda, vaid haiget analüütiliselt toetada, võib too jõuda lõpuks täiesti uue, terviklikuma „minani“ kõrgemal astmel.

Ent sellist arengulist psühhoosi võib taotella ka teadlikult. Seda teevadki religioonid oma teadvuse tehnoloogiatega. Nad valmistavad meid ette kohtuma meist suuremaga ning iseennast selle ära tundma. Küps religioon teab hästi ohtusid ega lase adeptidel jääda püsivasse enesekaotusse. Kuid selleks peab ta toetuma neile, kes sellise psühhoosi edukalt läbi teinud. Tõeline religioon on alati initsieeriv, individuatsiooniline, mistap tal pole puudust vaimsetest õpetajatest. Kui aga usund käib alla ja satub maise kammitsaisse (ideologiseerub, politiseerub), võib temast saada koguni kahjutekitaja – nii sotsiaalses kui ka indiviidi plaanis. Individuatsioon asendub usulise psühhoosi, ebausu, enesepettuse, harimatuse, arengu teadliku tõkestamise, usklike masside manipuleerimise, ristisõdade jms-ga. Tegelik religioon on alati olnud teaduse tuum, selle väärvormid aga ei oska teadusega midagi pihta hakata. Kui kriitiline, pidevalt seest- ja väljastpoolt reflekteeritav teadmine asendub subjektiivse „usuga“, mida enam keegi ei puhasta ega suuna, võib objektiivne mattuda subjektiivsuste segadikku. Jah, isegi bhaktis – Jumalale jäägitu andumise teel võib kogenud juhendajata komistada.

Veel üks teemakohane mõiste – egregor (kr k. „kaitsevaim“). Egregoriks on kaasajal nimetatud teatud ühisvälja, mida loovad ja toidavad selle liikmed ja mis omakorda toetab ja kujundab neid. Sünnib sümbioos. Egregor ei pea olema ilmtingimata religioosne – see võib olla mõni kultuurivool, ilmalik ideoloogia jms. Väidetakse, et teatud astmel omandab egregor „autonoome teadvuse“, mis toimib omasoodu. Umbes nagu „pudelist välja lastud vaim“ - meenutagem massipsühhoosi, sh ususõdu, natsismi jms.

Mida rohkem egregoril liikmeid, seda võimsam Vaim - määrama hakkab kvantiteet. Tõde on neil, keda on rohkem. Nii sünnib misjon.

Kuid teisalt võivad egregorid olla ka „pulgad taevatrepil“ – tingimusel, et nad tõesti läbitakse, mitte aga ei jääda kullamäe juurde vangi. Kristlikugi usu eesmärk pole mitte Paradiis, vaid Taevas. Mitte õndsus, vaid kirkus. Kultuurgi oma vooludes, koolkondades, õpetustes koosneb sedasorti „astmetest“ – aastatuhandetega kumuleerunud kultuurikogemus tegelikult ongi see „trepp“, mille viljakas läbimises seisneb inimese elu sisukus. See ongi see vormide – jumaluste, ideede, üha Kõrgemate Minade jne tulevärk, mis annab inimeksistentsile tõelise, arengulise mõtte.

„Hõlbus siseneda ja niisama kerge väljuda“ – nõnda iseloomustab Anatoli Nekrassov oma raamatus „Egregor“ kaasaja nö eesrindlikku egregori. Nagu hea sõber, kellega rõõmuga kohtutud ja koos käidud mõni kütkestav teelõik, et seejärel jätkata üha uutes avarustes – rõõmu ja tänutundega. Positiivsete näidetena nimetab kirjanik Vladimir Megre raamatute mõjul sündinud Anastasija-liikumist Venemaal ja Neal Donald Walshi „Jutuajamisi Jumalaga“ – ehkki neiski märkab ta uusi – küll ülipeeni – ahvatlusi sõltuvusiks. Tõepoolest – Anastasija oleks otsekui patriarhaalse Venemaa kadunud hing – ANIMA, mis juhib inimest terviklikkusele ja rahvust tema juurtele. Ja „Jutuajamised Jumalaga“ ilmutavad uusi, monistlikke äratundmisi.

Mida ma tahtsin öelda?

Religioon on kui kahe teraga mõõk, siirdumine Tumedasse Laande ei pruugi osutuda mitte ainult „sellitööks“ (kohtumine oma Varjuga), vaid „meistritööks“ (kohtumine oma Hingega). Ilma kogenud õpetajata võivad paljud sukelduda liig sügavale, tõusmatagi niipea enam pinnale. Nad kaotavad endast sellegi, mis neil oli. Kui neuroosi tavapõhjaseks on küllap põgenemine oma Varju eest, siis psühhoos võib olla märgiks vajadusest leida oma särav, igavene, jumalik hing, kuid ka suutmatusest seda endas tunnistada. ISE, Jumal, Kuningas meis jääbki Teiseks – võõraks, mitte-meiks. Kreatsioonlik kristlus, kaevanud kuristiku transtsendentsi ja immanentsi, Looja ja inimese vahele, seab kristlase sellega raskesse olukorda, millest ainsaks väljapääsuks võibki osutuda „enese mahasalgamine“ kui psühhoos. Manifestatsioonilistes teadmise-religioonides sellist probleemi pole. Julgelt rakendatakse visualisatsioone, kus adept kujustab nt Buddha või mis tahes jumala-jumaluse kogu tema kirkuses ja siis samastub sellega – tundes selsamal hetkel ära iseenda.

Sama võis juhtuda Jeesusega Jordanil pärast ristimist, kui langes Tuvi.. Ehkki siin-seal langeb Temagi Poja-Isa dualismi, jääb siiski kõlama samasus: „Kes mind on näinud, on näinud Isa“ ja „Mina ja Isa oleme üks“. Ka mõnedes teistes ütetes julgustab Jeesus meid manifestatsioonile.

Lõppkokkuvõttes küsimus siis „vaimude äratundmises“ – mitte ainult iseendas, vaid eeskätt ISEENDANA. See ehk ongi valik psühhoosi ja individuatsiooni vahel. Ja psühhootiline usk sünnitab alati oma „kiusaja“ – ateismi; ta on alati miski, mida „ühiskond ei mõista“ ja mida seepärast tuleb kogu aeg „peale suruda“. Kui nt kirik ei koge end ühtaegu sügava teaduse ja kunstina – ega ühiskond kirikut – on viimasel aeg kohtuda oma Varjuga, et saada uuesti teadlikuks.

Peeter Liiv, 2005-01-24

Artiklile on 602 kommentaari. Loe kommentaare »

***