Mis on vaimsus?

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 680 kommentaari.

toomas, 2005-11-10 11:48:16

Kusjuures see VALE on eesti keeles väga hea üldistustasemega sõna - mitte ainult valetamisevale, vaid ka lihtsalt väär asi.

Levi, Toomas, 2005-11-10 11:58:11

Et paberilehelt modernismi ja postmodernismi kääridega välja lõigata, ei tee veel sellest väljalõigatavast olematut - väljalõigatu jääb ikkagi ju paberile. Seda küll, et eraldi tükile, kuid siiski paberile. Missugune alus-paberist tükid ja nendel asuvad miskid, mis väljalõikamise tõttu eri kätesse sattusid, on teineteise suhtes tõesemad - kas vasakus või paremas käes olev?

Ka kustutamine on omaette värk. Mida saaks üldse aluspaberilt kustutada? Mitte kui midagi. Isegi siis ei kustu miski, kui paberilt midagi ära kustutada. Ta jääb ja saab edasi kantud, ehkki küll vähem suurema eduga, kui mittekustutamisel. A sel ei ole vahet, sest see kututatu ei kao. Miks? A sellepärast, et paberilehel olev tekib sinna reaalselt olemasolevate põhjuste tõttu. Põhjust ei saa kunagi kustutada. Põhjus on tõde. Ja seeläbi on tõde kõik, mis põhjuse kaudu ilmsiks saab elik saab joonistatud paberile. Isegi väljalõikamine või uue paberilehe võtmine selleks, et varjata põhjuseid, ei tekita uut tõde elik uut ilmnemise põhjust. Ühiskondlikul tasandil avalduva üksikisiku joonistuse põhjus ei olene üksnes joonistajast. Ja tavaliselt see üksikisik näeb vaid joonistamist, joonistust, väljalõikamise või kustutamise tahet, lõikamist ja kustutamist, omistades sinna põhjuse asemel iisklikud motiivid, mis ei ole joonistumise põhjuseks...

Levi, 2005-11-10 12:12:56

Veits modernusest ja postmodernusest. Eriti soovitaks tähelepanu keskendada sotsiaalsele postmodernusele...

http://en.wikipedia.org/wiki/Postmodern#Social_Sciences

dt, 2005-11-10 12:23:15

tõde ja võim, mis langevad täpselt kokku, on ainult Jumal ja Jumalariik oma asukatega

muudes “asjades” tuleb igal juhul kolmandaks juurde ka vale

sealhulgas postmodernismi puhul

Peab tunnistama nutikust, millega end välja keerutasid:-))

Levi ei saanud esialgu sinu mõttekäigust aru, aga kui üle loeb, küllap mõistab siis, et tema vastus nats nihu läks.

Andrus, 2005-11-10 12:25:07

ok solgime PL saba vähe- Miks ta ise kohal ei ole? ise on süüdi.

Pilaatuse kimbatus

Jeesus seisab Pilaatuse ees ja alustab oma sõnavõttu tõest, “ma olen tõe seest ja selleks tulnud et ma tõele au annaksin! Kat see kräpp, män, “mis on tõde?”, katkestab teda tusane hedonistist küünikprokuraator,” ära hakka siin metafüüsitsema, see on minu ja ainult minu meelevallas sind õigeks mõista või ristile saata, nii et ära targuta, eks? Sul ei oleks mu üle mingit meelevalda kui sulle ei oleks seda antud ülalt?”, vastab Jeesus .

Misasja?” krimpsutab Pilaatus nägu, “tead ju et see mis on tõde on suhteline - relatiivne kui sul nii kergem on? Kas teda, tõde ma mõtlen, üldse ja ülepea olemas on? Tõe konsept nagu sa Jeesus tead on läbi ajaloo suuresti muutunud. Tõeline murrang leiab aset Valgustusajal seoses fakti, ja tema sünonüümsete õdede-vendade, olma, tõiga ja tõsiasja sünniga. Sealtmaalt saame me elama teadusliku ehk mõõdetava või empiirilise tõega. Vähemasti kõik see looduse raamatus mis on mõõdetavam on ka samavõrd tõesem. Sellise range, täpse ja nõudliku naabri omamine on pannud nina kirtsutama faktoloogilise tõe ajaloolised naabrid kes reaalsuse elumajas juba märksa varem aset on võtnud. Mõtlen siinkohal ennekõike kogukondliku ja mütoloogilist tõde! Nii et sina Jeesus oma vananenud, absolutistliku ja eksklusiivse tõe esindajana ei kõlba tõesti kuhugile mujale kui ristile”. Jeesus on ilmses segaduses ega tea mida vastata.

Tänane kohtunik oleks ilmselt pakkunud siinkohal Jeesusele lihtmenetlust ehk poolte vahelist kokkulepet. Kuna Jeesus oli end Jumalaks tituleerinud, oleks mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe Jeesusele demiurgi staatuse omistamine. Jeesuse kangekaelset puhthiioblikku jonnimist ja lõputut Jumalale apelleerimist arvestades võib arvata et sellest poleks aga asja saanud.

“Tõe seest, hmm, tõe seest lähtudes millisest tõest, kas kogukondlikust, mütoloogilisest või faktoloogilisest? Ja millise tõeteooria järgi – korrespondentsi-, koherentsuse- või pragmatismi- tõeteooria kohaselt?”

Õnnekombel päästab Jeesuse siinkohal otse jumalik inspiratsioonipuhang, ning sealsamas otse prokuraatori ees töötab ta kiiruga välja suhtetõe konsepti ning esitab selle uhkelt Pilaatusele. “Jah, pole ju viga, Jeesus aga sinna läheb veel tubli poolteist milleeniumi aega enne kui inimesed nii individualistlikeks muutuvad et see tööle hakkaks. “Jah”, möönab Jeesus aga mind on õpetatud säästlikult ja jätkusuutlikult mõtlema!

Olgu, aga kas sa oled nõus selle eest ristile minema?” pärib prokurör edasi. “Ei, praegu ikka pigem sellesama, absoluutse ja eksklusiivse eest, mis tost et ta hiljem millekski muuks muutub. Hea küll!”, jääb ka Pilaatus nõusse“, aga lisab, “arvesta sellega et mina püüan sind kuni lõpuni kõigest hingest ja jõust ja meelest ja väest vabaks lasta!

Aga ole nüüd hea mees ja selgita mulle nüüd pisut seda suhtetõe konsepti. “Lisaks teada-tuntud tõeteooriatele pakun ma uut alusteooriat mis rajaneb osaduse ideele- ja määrale Kõigekõrgema ja inimese vahel. Sellest suhtest omakorda lähtub kõik ülejäänu, ka suhtumine sinu poolt nimetatud kolme tõeteooriasse….”, alustab Jeesus aga rahvahulge käratsemine akna all ei lase tal jätkata.

“Üheks faktoloogilise tõe sünnikatseks on ju ka su enda tulevane ülestõusmine”, püüab Pilaatus kaasa mõelda. “Selle sündmuse usaldusväärsuse jätad sa nõndaviisi milleniumiteks üksi kogukonna tunnistusest ära rippuma… ja ise räägid siin suhtetõest, ei, kõige puhtam kogukondlik religioossne on su tõde kui praktikat vaadata……? Ah?

Jah, siis valgustusajal, ei tunnistata enam üksi seda mis sündis vaid hakatakse ka ise katseid tegema ja jälgima ning empiirilist materjali üldistama. Aga see on vaid üürike ots, mõned sajandid, parimal juhul viis kuus, selle kannatame ära!” vastab Jeesus.

“Jah, peale sajanditepikkusi tuhkusid sünnibki siis viimaks faktoloogiline tõde. Kes oleks aga võinud eladeski ette näha et tast säärane diktaator tuleb. Kuhugimaani eksisteerivad sõbralikult kõrvuti erinevad kogukondliku tõe liigid mis omakorda kätketud erinevatesse religioossetesse pakenditesse. Siis, kaheksateistkümnendal sajandil, toimub aga faktoloogilise tõe otsustav läbimurre……” räägib Jeesus ettevaatavalt ja peaaegu unistavalt.

Võime nüüd dialoogist korraks välja astudes vähemasti püüdagi ette kujutada kuidas leidis aset kohtumõistmine enne kui kriminalistika sai rajatud teaduslikule tõele. Kohtusüsteem lähtus sellestsamast kogukondlikust religiooni kätketud tõest ning lihtsalt kõrvaldas ühiskonnast need kes olid Runneli sõnul kas liiga hullud või liiga hellad. Teisisõnu erinevad, tavaliselt olid need naised kes meeste seksuaalfantaasiate eest nõidadeks kehastati ja surma mõisteti. Kui vaadata tänase kriminalisti pilguga toonaseid nõiaprotsesse siis tuleks need kõik kohtufarssideks lugeda ja süüdimõistetud tagantjärgi õigeks mõista. Kui küsida miks lakkasid nõiaprotsessid on vastuseks et possessiooni mõiste asendus meelehaiguse mõistega. Ometi pole see protsess veelgi peatunud vaid ajapikku võib arvata et leiab aset ka kuriteo mõiste asendumine haiguse mõistega. Teisisõnu, asendasid asjade loomulikud põhjuslikud seosed ehk kausaalsus vaimudest vallatuse.

Tänases maailmas on religioon parimalgi juhul vaid üks lugu, vorm või narratiiv mida teaduslik tõde võtab. Kusjuures sugugi mitte kõige moodsam või parem vorm. Teadusliku tõe ja religiooni lepitamisega tegelevad valdavalt vaid kristlased ise ja seda selleks et nende endi mõttemaailmas lühiühendust ei tekiks. Kõrvuti eksisteerivad mitmed kogukonnad ja neil kõigil on oma lood ja vormid ning nendeski lugudes elab tõde. Teisalt peab teaduslik tõdegi leidma omale loo ja laulu. Seda kasvõi selleks et keegi peale kitsa teaduskogukonna sellest huvituks. Siinkohal sünnib populaarteadus ehk teadus narratiivses pakendis.

Üheks postmodernseks aja märgiks on modernistliku kausaalsuse kohati absurdini ulatuv eitamine. Tehakse seda valdavalt poliitilise korrektsuse nimel. Nii näiteks võib küll öelda et mustanahalised moodustavad umbes 60% USA vangidest aga mitte seda et nad on kuritegevusele kalduvamad. Või võtame loendamatud väited soolise mõtlemise erinevuste kohta. Naised võivad väita et mehed on läbi ajaloo mõelnud dualistlikes vastandpaarides ning naisi neist alati kehvema poolega samastanud. Kõik meeste sarnased väited naiste kohta liigitatakse aga koheselt soolise stereotüpiseerimise kilda. Või võtame näite AIDS-i ja homoseksualismi seostest. Häda sulle kui sa seal mingitki seost peaksid nägema. Teadusliku tõe tänast autoriteeti õõnestabki kõige enam ilmselgete empiiriliste üldistuste salgamine poliitilise korrektsuse nimel. Seega võiksime tõdeda et teadusliku tõe ilmselge võidukäik on peatumas ning tõde topitakse taas poliitilise korrektsuse pirukasse mis on kunagise religioosse tõe tänane ilmalik vorm. Oleme nii kaarega tagasi kogukondliku tõe võidukäigu juures selle vahega et kogukond ise on täna sekulaarne, mitte religioosne nagu toona.

Tänane Jeesus, olgu ta siis kas Kristus või poliitiliselt korrektsem Krista saab Pilaatuse küsimusele vastata vaid ühtemoodi. Tõde on religioosse kogukonna sisene kategooria, ühe subkultuuri väärtushinnangute kogu ja just selle ja sellise tõe läheks Ta täna ristile. Siinkohal küsiks vist Pilaatus oma viimase hävitava küsimuse, “ ja mis sellest kasu on?”. Jeesus peaks aga tõdema et jah, kui sa sellest subkultuurist ei ole siis pole sul sellest ka kasu.

Lisaks suhtetõe konseptile tabab Jeesust siinkohal teine inspiratsioonipuhang ning ta toob välja et religioon saab üheks vähestest subkultuuridest mille ülesandeks ongi paljastada inimsootsiumi kalduvust ikka ja jälle teiste arvel hästi elada ning lasta neil, igavestel teistel, omi moraalseid võlgu tasuda. Selle subkultuuri nimismehena pakub ta ennast nüüd uuesti ristile. Ja just sellena võtab Pilaatus ta ohvri ka ratsionaalse ja rahuldatud oktsidentlasena viimaks vastu ise ilmselt üllatunud et see hädine ja kiire dialoog õhtu jooksul juba vähemasti kaks positiivset tulemit on andnud.

“No nii, siis võin ma ju su viimaks rahuga risti lüüa!” tõdeb Pilaatus. Jeesus noogutab vastuseks.

Levi, 2005-11-10 12:52:26

küllap mõistab siis, et tema vastus nats nihu läks.

See ei olnud mingi vastus, ka mitte Toomasele tema selle kommi peale, millele sa viitasid. See oli osundus hoopis millelegi muule. Pealegi jätsin selle “Toomase” sinna lahtrisse põhjusel, et see osundus oli mõeldud paljudele, s.t. KAAA Toomale kui ka Andrusele...Ja ka sulle. Ühesõnaga kõigile, kes kääridega ametis...

Levi, Andrus, 2005-11-10 13:04:24

See on sinust kena avameelsus, et sa seda Pilaatust iseendast nägema oled hakanud.

Levi, Toomas, 2005-11-10 13:29:44

Kusjuures see VALE on eesti keeles väga hea üldistustasemega sõna - mitte ainult valetamisevale, vaid ka lihtsalt väär asi.

See, kas miski on õige ja väär, on põhjustatud peamiselt 3-st põhjusest:

1)kadedusest (elik võimujanust, vaesusest ja hüljatusest)

2)sooviks kedagi päästa-säästa (n: valetatakse mõrvakatse sooritajale, et see kelle järgi ta teatud huvi üles näitab, sõitis tegelt juba ära; kuigi ei sõitnud)

3) usust, et see miski tõesti nii on või ei ole.

Andrus, 2005-11-10 13:33:29

dekonstruimise eesmärk on õõnestada kehtivaid “tõerezhiime” ja saavutada pluralistlikus ühiskonnas oma tõele vähemasti aksept ühena võimalikest

samas funktsib evangeelium ise kui tugev dekonstruktor kuni tänini välja kasvõi teadusliku ilmavaate suhtes kuna vastab vähemasti kuidagimoodi ära eetika ja elu mõtestatuse mida teadus ei tee mitte

Uuk, Andrus, 2005-11-10 17:55:39

ortovärk oma traditsiooni ja isadekultusega meenutab ikka kohe kangesti klassikalist sektantlust selle vahega et verbaalinspiratsioonimehed otsivad vastavust kirjakohtade ja selle maailma vahel.

Vaat see on sulle valekorrelatsioonimeetod Tillichlikus võtmes. Oleks kohe ikka sellist masinat vaja kohe et sisestad märksõnad ja kohe tulevad kirjakohad. Tegelt on need masinad ammu olemas. Konkortantsud jms.

Ortod ikka teevad sedasama juba järgmisel reflektsioonitasandil - elik läbi kommentaarijate

Nüüd tulid vist nati meeleheitliku käiguga välja.
Siit on ilusti näha, et jällegi mõistad õigeusku protestantlikelt eeldustelt, ehk siis paned meid suhestuma isadesse nagu sektant piiblisse, puhtväliselt ning mehhaaniliselt.
Nagu traditsioonilises kristluses ei esine paanilist kirjakohtadega vehkimist nii pole ka tendentslikku, formaalset isadega flirtimist (a la, et mida ikka arvas sellest asjast N ; Kui P nii arvab siis nii ka on ; Näe, S on ka nii arvanud, järelikult on mul selles osas õigus. jne).
Pühakiri, kirikuisad ega ükski tekst pole institutsiooid. Isegi patristlik konsensus mitte. (Viimane tähendaks ju Püha Vaimu purki pistmist, iselaadi transtsendentset bürokraatiat).

Piibel pole lihtsalt kirjakohtade kogu, säälpoolsesse projitseerit eetikakoodeks. Veel vähem on kirikuisad seadustandev organ, kui üldse, siis esmalt ikka täidesaatev. :))

Tõsi, mingi normeeriv jõud on neil küll. Vähemalt väljastvaadates, (sotsiaal)pühholoogiliselt. Aga vaadates näituseks iseennast, võin kindlalt öelda, et mu õigeusklikkus ei seisne enese kohaldamises või vägistamises mingile normile vastavaks, veel vähem selle normi enesele kohaseks vormimises vaid järkjärgulises samastumises selle vaimsusega, mis toda normi sünnitand on.
Normide väline tundmine pole siin vältimatu eeltingimus. Absolutiseeritud juriidilisusse või muidu puupäisusse kalduva mõttelaadi puhul pigem takistus.
Norm, juhend, dogma on alati ikka sõrm. Mitte kuu.
Idakirik pole seda kunagi teisiti mõistnud.

//Konkortantsud ja nuuskurid a´la bibleworks ja musaios pole küll just see, mida silmas pidasin. Need ei muuda ju teksti, ei nihesta ega vigurda vaid toovad sealt lihtsalt otsitu esile. Luup, järjehoidjad ja paralleeltekstid on alati teretulnud.//

Uuk, Andrus, 2005-11-10 17:59:40

Ja see reflektsiooniaste ehk kommide kommimine.

Ka siin ajad oma meta asja protestantlike eeldustega, ehk ikkagi ühe süsteemi seest.

Su väide kehtiks, kui pühakiri oleks valmis kujul taevast kukkunud, iseenesest terviklik, staatiline algtekst, tekst kui institutsioon.
Aga ei ole ju. (Ei õigeuskliku ega ka tänase piibliteoloogi jaoks).

Ka pühakiri on kommide kogu. Isegi kommide kommide kommide kogu.
Algkogudus kommis tollaseid sündmusi, mida siis järgmine kommijate põlvkond kirja pani. Oluline säilis, tühikargajaist originaalitsejate, eneseupitajate, läbiastujate, läbustajate ning libatsejate kommentaarid kustutas aeg.

Neile lihtsalt ei viidatud kui pädevatele. Mõni usin kommentaator nõudis muidugi suurt puhastustööd, arvas et säilitama ning “ehedaks” pidama peab vaid seesinatseid, mis ta individuaalseid usulisi arusaamu ning kõlblustunnet “ära” ei riiva. Nii tegi ta oma jutuka, kus adminnina uued enesekohased reeglid kehtestas.

Markion oli seega esiprotestant.
Noh, kaanoni kujunemist tead ju isegi.

//Õigeusus muide on pühakirja kaanon (seoses deuterokanooniliste paladega) veel tänini “ametlikult” lahtine, seda just seetõttu, et piiblit ei peeta institutsionaalseks, omaette ning iseseisvaks ilmutusallikaks.//

No ja seda, et nn kolme kristluse haru pühakirjad mahult teineteisega ei kattu, pole vist vaja lisada. Ei lisagi.

Uuk, Andrus, 2005-11-10 18:13:46

teed postmodernismusele liiga nii nagu sektandid isasid rapivad

Kuidas saab üks väeti inimloom teda ümbritsevale kultuuritaustale liiga teha? Vastupidine on mõeldav, kuid ka kahtlane. Mõeldav vaid staatilise maailmakäsitluse pinnalt.

Ma pole pm vastu, kui siis vaid selle vastu kui too end justkui kultuuriülesena tundma kipub. Süsteem nigu teisedki, ainult infohulgad on suurenend.

Andrus, 2005-11-10 18:39:56

nüüd aitap

uuk ole mees ja kirjuta heale perenaisele

üks artikul

kui sa kommida suudad siis suudad ka kirjutada

ühesõnaga ma olen rahva hääl

kes väljendab konsensust

artikul uugilt!!!!!!!!!!1

Uuk, Andrus, 2005-11-10 18:40:20

nii et PM vaieldamatuls vooruseks on pakkuda kriitlist meetodit omaenda traditsiooni suhtes

Kui pead silmas, et pm meetodikaga hää saba siluda, siis küll.

Aga PM ise oma eeldustes ei kahtle. Vastupidi hoiab neist kinni just sama sõgedalt või loominguliselt kui mistahes teine süsteem.

(See pole küll parim näide, aga ikkagi : kui sa sea käoks räägid ning selles eriti veenev pole, siis kaheldakse su kõneoskuses, infotöötluse metoodikas, tausta valikus jne, mitte aga sea käostamise põhimõttelises võimalikkuses ning otstarbekuses.)

Uuk, Andrus, 2005-11-10 18:45:27

Ma ei tea, millest kirjutada ja mis võtmes ja miks pole ka päris selge.

Andrus, 2005-11-10 18:52:06

ma pole mingi pm apologeet

lihtsalt siuke aeg on õues

pigem diagnoos kui muu

võib ju nigu paavst modernismi eksitused vande alla panna

aga mis tost muutub

Andrus, 2005-11-10 18:53:17

laiendatud kommentaar

Uuk, Andrus, 2005-11-10 21:23:12

Rääkisid siin fundamentalismist.

Mõistan seda kui mingile sümbolitesüsteemile iseseisvuse andmist ning absolutiseerimist.

Üks ja seesama sümbolitesüsteem saab toimida täiesti vastandlikel viisidel. See võib väljendada nii vabadust kui orjalikku tummtuima tumetsemist; ehedat vaimset elu ja fundamentalismi.
Elav usk tõuseb sümbolite tasandilt eksistentsiaalse osaduseni. Fundamentalism aga klammerdub neurootiliselt absolutiseeritud sümbolitesüsteemi endasse.

See on nagu kuule viitava sõrme kortsukestest koostatud kataloogi põhjal ilmas orienteerumine. Surnud kirjasõna järgimine ning nui neljaks kohaldamine.
Vanamoodsas keelepruugis öelduna, on see tegelikult idololaatria, kuna kummardab loodut looja asemel. Nii on vägagi küsitav, kas “kristlik
fundamentalism” üldse kitsamas mõttes kristlik on.

Fundamentalismiga kaasnev religioosne kiivus, püüd Jumalat “omandada”, kurjade koerte eest kaitsta ning vaenlaste eest varjule panna kõneleb isikutasandil esmalt ehk väljaarenemata või neurootilisest isiksusest.

Mu meelest pole ükski kristlik kool või õpetus iseenesest fundamentalistlik. Mõnel on aga vastavalt oma õpetuslikele alustele selleks saamiseks suuremaid kiusatusi. Suuraim ehk verbaalinspiratsiooni pooldjail. Näituseks, nende äratuskirjandust lugedes, ei kaota jutt (90 juhul 100-st) oma mõtet, kui sääl sõnad jumal ning piibel lihtsalt ära vahetada. Ükskõik kumba pidi siis.

Õigeusust lähtuvad fundamentalistid leiavad tavaliselt mingi nišši, kus ühiselt omi maailmapäästvaid asju ajada. Neid kutsutakse selootideks. Ehedad näited on siinsed vanakalendrilised, vene vanausulised ja veel mõned taolised. Kõik nad on skismaatikud, st kirikust oma kiiksu pärast lahku löönd.

Ja muidugi on ka kiriku liikmeid, kel selline hoiak, kuid see on taunitav kõrvalekalle, nihe eksistentsiaalses hoiakus. Pääle kõige eelöeldu veel seepärast, et fundamentalism ei tunne mõõtu. Talle pole mõõdukus (kuninglik kesktee) voorus vaid “usuleigus”. Samuti ei tunnista fundamentalism inimisiksust ja selle vabadust. See aga õigeusu õpetusega juurteni vastuolus.

Kui sa aga pead fundamentalistliku käitumise all silmas hoiakut, mis keeldub kõige relativeerimisest, vaimsest ühepajandusest, globaliseerumisele takka untsitamisest, enda jaoks püha maha müümimsest, vana villase mantli vahetamisest uue sünteetilise jope vastu lihtsalt seepärast, et see moekam, siis selles mõttes on õigeusk fundamentalistlik küll.

//see lõpp sai nüüd pateetiline nagu vaja// :)

Vundament on hea selleks, et sellele rajat majas hea hingata oleks. Ei rohkemat.

Uuk, Andrus, 2005-11-10 21:45:37

Lähen ka õhku hingama. Olgu sul ikka ja alati õigus. :)
St arva mida tahad ehk kuidas oskad.

Aga oleksin rõõmus kui su hoiaku vundamendiks pole lihtlabaselt ksenofoobia ning teadmatus.

See pole öeldud ilkumiseks. Puhtalt enda kogemusest.

U. 15 aastat tagasi pidasin kristlust kõige inimvaenulikumaks nähtuseks üldse.

U. 7 aastat tagasi aga omakorda õigeusku kõige “tumedamaks”, kitsarinnalisemaks ning evangeeliumi moonutavamaks konfessiooniks.

Mõlemi hoiaku aluseks olid eelkõige just ksenofoobia, teadmatus ning hedonism.

Andrus, 2005-11-10 22:13:25

mnjah

hääd hingamist siis

saan aru et võtad mõneti isiklikult

eks me suhtle ja räägi ju enamajaolt ülekohtuselt üldistates

ja reageeri hoopis muule kui kirjutaja arvab et...
aga kirjutada võiksid siiski miskit

ausalt

ja ära väga pikalt hinga

siin läheb muidu kah igavaks

väike koht ikkagi

mis parata

***