Mis on vaimsus?

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 680 kommentaari.

ahvgepards, Andrus, 2005-11-05 12:24:24

Seal on väike vahe, kas tapetakse lõbbu pärast või toiduks. Minu arusaamise järgi pead sa selle, kelle tapad ka ära sööma ja looduses on see tavaliselt nii. Inimene on siin üks tähelepanuväärsemaid erandeid. Teine asi on muidugi enesekaitseks. Kui näiteks mõni sääsk sind ründab, aga tema ründab muidugi sind toidu pärast. Ka lambal on õigus tappa teda ründavat hunti.

rannatüdruk, ahvgepards, 2005-11-05 13:06:25

Inimene tapab veel küllaltki palju eluruumi kaitseks ja eluruumi laiendamisel teelt eest ära. See ei ole lõbu pärast. Eluruumi kaitseks ma näiteks tapan sipelgaid ja koisid, tapaks ka prussakaid ja rotte, kui nad tuleks üle võtma.

See loomakaitsesaidi lennujaamanäide on ka eluruumi- ja enesekaitsenäide. Inimene peab igat kohta maailmas oma koduks ja kaitseb oma õigust lennukiga koju lennata. Kuna on juba otsustatud lennata, siis linnud on ohtlikult tee peal ees. Linde tapetakse enesekaitseks. Küsimus jääb: kas me peame niipalju lendama?

Hele, 2005-11-05 13:51:50

Uuk, Ti, 2005-11-04 01:21:15
Jah see on su vabadus mõtestada oma eksistentsi ise. Loogikaliste loomade vabadus. Vabadus mõista end seoses Temaga või hoopis iseseisva ning sõltumatuna.
Mulle näib see viimane sammuna tagasi, tagasi tühjusse.

Ti, Uuk, 2005-11-04 01:28:22
Ja tühjus.. kas see hirmutab sind?

Uuk, Ti, 2005-11-04 01:42:03
Tühjus kui jumalatus küll. Kuule Ti, inimese/Jumala suhet mõistab idakirik armusuhtena. (Tihti kasutades just sõna eros, mitte agape).
Keda ei hirmutaks armastatuta jäämine.

Oma eksistentsi mõtestamine nii- või teistsugusena on mumeelest liiga inimspetsiifiline tegevus selleks, et meid Jumalast lahutada.

Mida ma ka gravitatsioonijõust ei arvaks, kuidas ma teda ka ei ülistaks või neaks, ei solvu ta mu peale ega lõpeta minu keha maa küljes hoidmist.
Jumal on ju veel palju kõikehõlmamav kui gravitatsioon ja minu otsusekesed suunavad Tema armastust veel vähem kui gravitatsiooni...

Pole olemas õnnetut armastust, on õnn armastada. Jumal võtab minu või jätab, just nii nagu Talle parim on ... ja mul on heameel sellest, et kõik toimub Tema jaoks õigesti.

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-11-05 14:03:48

kaak, 2005-11-05 07:57:32

Tere jälle. :))
Veidi suhkrut kahh:

MARDIKUU LAULUKE

Andres Ehin

Külmunud on viimsed seened-
Marti, Marti!
Veel ei külmeta mu küüned-
Marti, Marti!
Ühes peas on rasked pained-
Marti, Marti!
Teises mõtted selged, kained-
Marti, Marti!
Üks ei leia lukuauku-
Marti, Marti!
Teine plaanib kogupauku-
Marti, Marti!
Hoolimata hallist taevast-
Marti, Marti-
saage vabaks hingevaevast-
Marti, Marti!

...................................................

:)))

tsukts, 2005-11-05 14:14:23

Pole olemas õnnetut armastust, on õnn armastada. Jumal võtab minu või jätab, just nii nagu Talle parim on ... ja mul on heameel sellest, et kõik toimub Tema jaoks õigesti.

Kas sa ajad ka oma tegusid gravitatsiooni kaela, et tegid nii, sest gravitatsioon tahtis?

Hele, 2005-11-05 14:46:04

Ei, omi tegusid teen ma ise, omast arust nii hästi kui ma oskan... ja kui saan aru, et olen valesti teinud, siis kahetsen, püüan õppust võtta ja edaspidi paremini teha. Aga ma ei arva, et ma oma tegude ja suhtumistega saaksin määrata loodusseaduste kehtivust või Jumala “tundeid” ja “plaane”. Ma ei arva, et ma oma otsuste või suhtumistega saaksin takistada gravitatsiooniseadust kehtimast või Jumalat armastamast.

Ma usun, et selline “tühjusse astumine”, Jumala osadusest välja astumine on inimese jaoks sama võimatu kui näiteks oma keha aine olemattuks muutmine. Ja kui üldse on selline asi, et Jumal kellegi võtab ja kellegi jätab, siis arvatavasti ei käi Tal see inimsuhtluse kriteeriumite järgi ... et kes mingit arvamust Tema kohta kiidab või maha teeb... ega ka nende järgi, mille järgi üks sipelgas teist ründab või hooldab... jne.

ahvgepards, rannatüdruk, 2005-11-05 16:19:37

Kaitseotstarbel tapmine on moraalselt õigustatud. Kui eesmärgiks on oma elu säilitamine. Sinna alla käib ka toidu pärast. Kiskjaloom pole vähem moraalne kui rohusööja, sest ta täidab temale määratud teatud looduslikku funktsiooni.

Lõbu pärast tapmine on tapmine tapmise pärast. Inimesel esineb seda siiski palju, kusjuures ka teiste inimeste tapmine käib sinna alla, sest pole kuulnud, et mõningad erandid kusagil eksootilistes kultuurides ehk välja arvata, siis inimesi just söögiks tapetakse. Samas muidugi on kannibalismil nendes kultuurides tavaliselt miski rituaalne tähendus, mitte et nad just näljas oleksid. Kannibalism ehk siis liigikaaslase tapmine on ka loomade seas mitte just kõige tavalisem nähtus ja tavaliselt ei ole selle põhjuseks mitte toidupuudus, vaid enesekehtestamine. Seega on kannibalism ebamoraalne kõikide loomade hulgas, sh inimesed muidugi. Sõda, mida paljud inimkultuurid ülistavad, on samuti sügavalt ebamoraalne tegevus. Territooriumi vallutamine ning territooriumi kaitsmine on täiesti erinevad asjad.

33338, 2005-11-05 16:37:49

ahhv anndis läbi líllede mxjssta et kujj eesstlased krisstluse jutlustajate xnnistusel ristisxjas tejjsi mxrrvamalähävad, sis see on pähh. kahjuks ej saa krisstlased sellest aru. see käjjb ka minu kommi krisstlastest lugejatekohhta.

ahvgepards, 2005-11-05 16:53:37

Ristisõda on muidugi ebamoraalne tegevus ja vastuolus ka kristliku õpetusega, sest vaba tahtega pole siin midagi tegemist.

Uuk, Hele, 2005-11-05 18:34:29

Hele, 2005-11-05 13:51:50
Hele, 2005-11-05 14:46:04

Muidugi.
Kuidas see teisiti ollagi saaks.

Aga see mis kirjutasid on rohkem teoreetiline taust või siis hoopis abstraktse ja anonüümse armastuse kirjeldus. Lihast ja luust armastaja oma konkreetsest armusuhtest nii ei räägi.

Ükski kõrbeisa, munk, pühendunu ei arva teoreetiliselt, et Jumal oma (endast välja astuva - ekstaatilise) armastuse tagasi tõmbaks. Ometi leidub
müriaad juhtumit, kus senini vaata et meeleliselt läbielatud suhet ühtäkki vaid ühepoolsena kogetakse. On neid, kes taolises seisus aastakümneid vaevelnud ja vastu pidand ennem kui see Teine end taas näha annab. Müstikud {oi mul ei meeldi see sõna ta labastatuses} kirjeldavad seda justkui jumaliku armumänguna.
Rohkem levinud nn suletud taeva tunne kuulub ju ka otsapidi samasse valda, pole aga nõnda intensiivne.
Pealegi, sõltub ju, mis inimene selle tundega peale hakkab, kuidas tõlgendab jne.

Nii et siin ikka suur vahe, kas räägime Jumalast kui abstraktsest printsiibist või kui (isikulisest)
igapäevaeluga haakuvast jõust kellega inime suhestuda võtab.

Uuk, Numbrimees, 2005-11-05 18:37:56

ahhv anndis läbi líllede mxjssta et kujj eesstlased krisstluse jutlustajate xnnistusel ristisxjas tejjsi mxrrvamalähävad, sis see on pähh. kahjuks ej saa krisstlased sellest aru. see käjjb ka minu kommi krisstlastest lugejatekohhta.

Kas järgnev parafraas on mingil moel nirum :

ahhv anndis läbi líllede mxjssta et kujj eesstlased mittekrisstluse jutlustajate xnnistusel ringisxjas tejjsi mxrrvamalähävad, sis see on pähh. kahjuks ej saa mittekrisstlased sellest aru. see käjjb ka minu kommi mittekrisstlastest lugejatekohhta.

Uuk, Toomas, 2005-11-05 18:46:03

Papa Urbanuse lauset ei toond siia mina. Ausõna.
:]

DiaTheo, 2005-11-05 18:59:59

Hele:
Ei, omi tegusid teen ma ise

Ja mida teeb seejuures sinu jumal? Vaatab neutraalselt pealt?

Ükspäev teadsid sa rääkida, et sinu jumala käsi olla kõiges mängus ... ???

Uuk, Ahvgepards, 2005-11-05 19:01:08

ahvgepards, Uuk, 2005-11-05 12:20:50

Tõsiselt räägid?

Ma ei oska seda muidu kui vaid läbi huumoriprisma võtta.

Põhimõtteliselt tahad ju öelda, et esmane eluvorm tegi vea kui areneda võttis.

Midagi pole teha, ahvgepards, tagasi me enam ei saa. Ikka edasi.

Uuk, rannatüdrik, 2005-11-05 19:49:16

rannatüdruk, Uuk, 2005-11-05 10:25:01

Kui inimene on saanud endast teadlikuks (mis ei välista, et ka teised liigid on omamoodi endast teadlikud), on empaatiline ja suudab mõistuse abil modelleerida oma tegevuse tagajärgi, siis halbade tagajärgede, meeldiva elukeskkonna hävimise ärahoidmise püüd on lihtsalt tavaline alalhoiuinstinkt.

On ikka instiknt vä? Ja hävitamine ka siis instinkt jne.

Eks see natuke teaduslikku mütoloogiat meenuta.

Seevastu arvamus, et inimene võimekama, targema ja tugevama olendina, on kutsutud vastutama ja hoolitsema muu loodu eest on juba upsakus.

Upsakus või kõrkus on eelkõige teatud tüüpi meelestatus ehk hoiak. Ja seda esineb nii end mikrokosmosena tundjate kui “instinktiivselt” meeldivat elukeskkonda treivate seas.

Ja mitte vähe.

ahvgepards, Uuk, 2005-11-05 19:57:36

Tõsiselt räägid?

See on nüüd küsimus küll, kas tõsiselt või mittetõsiselt :)

Aga teine küsimus on selles, et kui edasi, siis kuhu edasi? See aeg, kus inimene on pidanud end maailmavalitsejaks on tegelikult üürike. Mõned tuhanded miljarditest aastatest. Kusjuures pole teada, kas kunagi on olnud veel inimesi. Teisi tsivilisatsioone, mis on leidnud oma loomuliku lõpu. Kuna inimtsivilisatsioon allub samamoodi jumalikele seadustele nagu mistahes elusolend, nii gravitatsioonioseadusele, termodünaamikaseadusele, aerodünaamikaseadusele või millele iganes. Seega on paratamatu, et inimtsivilisatsioon lõpetab samuti kui võimalik igasugune varasem tsivilisatsioon. Kuna see häirib Jumala seatud loomulikku tasakaalu. Seepärast saab minna tõepoolest edasi, lõpule vastu või on olemas pääsetee?

ahvgepards, 2005-11-05 19:59:45

Varasemate tsivilisatsioonide olemasolu on muidugi hüpoteetiline. Aga isegi kui nad on olnud, siis nad on hävinud.

Uuk, ahvgerpards, 2005-11-05 20:39:12

Jah, mis siin ikka kosta. Sa loe Elioti kui viitsid. Räägib algusest ja lõpust ning millestki veel. Alguses ja lõpus ja vahepeal veel rohkem.

In my beginning is my end. In succession
Houses rise and fall, crumble, are extended,
Are removed, destroyed, restored, or in their place
Is an open field, or a factory, or a by-pass.
Old stone to new building, old timber to new fires,
Old fires to ashes, and ashes to the earth
Which is already flesh, fur and faeces,
Bone of man and beast, cornstalk and leaf.
Houses live and die: there is a time for building
And a time for living and for generation
And a time for the wind to break the loosened pane
And to shake the wainscot where the field-mouse trots
And to shake the tattered arras woven with a silent motto.

In my beginning is my end. Now the light falls
Across the open field, leaving the deep lane
Shuttered with branches, dark in the afternoon,
Where you lean against a bank while a van passes,
And the deep lane insists on the direction
Into the village, in the electric heat
Hypnotised. In a warm haze the sultry light
Is absorbed, not refracted, by grey stone.
The dahlias sleep in the empty silence.
Wait for the early owl.

In that open field
If you do not come too close, if you do not come too close,
On a summer midnight, you can hear the music
Of the weak pipe and the little drum
And see them dancing around the bonfire
The association of man and woman
In daunsinge, signifying matrimonie—
A dignified and commodiois sacrament.
Two and two, necessarye coniunction,
Holding eche other by the hand or the arm
Whiche betokeneth concorde. Round and round the fire
Leaping through the flames, or joined in circles,
Rustically solemn or in rustic laughter
Lifting heavy feet in clumsy shoes,
Earth feet, loam feet, lifted in country mirth
Mirth of those long since under earth
Nourishing the corn. Keeping time,
Keeping the rhythm in their dancing
As in their living in the living seasons
The time of the seasons and the constellations
The time of milking and the time of harvest
The time of the coupling of man and woman
And that of beasts. Feet rising and falling.
Eating and drinking. Dung and death.

Dawn points, and another day
Prepares for heat and silence. Out at sea the dawn wind
Wrinkles and slides. I am here
Or there, or elsewhere. In my beginning.

II

What is the late November doing
With the disturbance of the spring
And creatures of the summer heat,
And snowdrops writhing under feet
And hollyhocks that aim too high
Red into grey and tumble down
Late roses filled with early snow?
Thunder rolled by the rolling stars
Simulates triumphal cars
Deployed in constellated wars
Scorpion fights against the Sun
Until the Sun and Moon go down
Comets weep and Leonids fly
Hunt the heavens and the plains
Whirled in a vortex that shall bring
The world to that destructive fire
Which burns before the ice-cap reigns.

That was a way of putting it—not very satisfactory:
A periphrastic study in a worn-out poetical fashion,
Leaving one still with the intolerable wrestle
With words and meanings. The poetry does not matter.
It was not (to start again) what one had expected.
What was to be the value of the long looked forward to,
Long hoped for calm, the autumnal serenity
And the wisdom of age? Had they deceived us
Or deceived themselves, the quiet-voiced elders,
Bequeathing us merely a receipt for deceit?
The serenity only a deliberate hebetude,
The wisdom only the knowledge of dead secrets
Useless in the darkness into which they peered
Or from which they turned their eyes. There is, it seems to us,
At best, only a limited value
In the knowledge derived from experience.
The knowledge imposes a pattern, and falsifies,
For the pattern is new in every moment
And every moment is a new and shocking
Valuation of all we have been. We are only undeceived
Of that which, deceiving, could no longer harm.
In the middle, not only in the middle of the way
But all the way, in a dark wood, in a bramble,
On the edge of a grimpen, where is no secure foothold,
And menaced by monsters, fancy lights,
Risking enchantment. Do not let me hear
Of the wisdom of old men, but rather of their folly,
Their fear of fear and frenzy, their fear of possession,
Of belonging to another, or to others, or to God.
The only wisdom we can hope to acquire
Is the wisdom of humility: humility is endless.

The houses are all gone under the sea.

The dancers are all gone under the hill.

III

O dark dark dark. They all go into the dark,
The vacant interstellar spaces, the vacant into the vacant,
The captains, merchant bankers, eminent men of letters,
The generous patrons of art, the statesmen and the rulers,
Distinguished civil servants, chairmen of many committees,
Industrial lords and petty contractors, all go into the dark,
And dark the Sun and Moon, and the Almanach de Gotha
And the Stock Exchange Gazette, the Directory of Directors,
And cold the sense and lost the motive of action.
And we all go with them, into the silent funeral,
Nobody’s funeral, for there is no one to bury.
I said to my soul, be still, and let the dark come upon you
Which shall be the darkness of God. As, in a theatre,
The lights are extinguished, for the scene to be changed
With a hollow rumble of wings, with a movement of darkness on darkness,
And we know that the hills and the trees, the distant panorama
And the bold imposing facade are all being rolled away—
Or as, when an underground train, in the tube, stops too long between stations
And the conversation rises and slowly fades into silence
And you see behind every face the mental emptiness deepen
Leaving only the growing terror of nothing to think about;
Or when, under ether, the mind is conscious but conscious of nothing—
I said to my soul, be still, and wait without hope
For hope would be hope for the wrong thing; wait without love,
For love would be love of the wrong thing; there is yet faith
But the faith and the love and the hope are all in the waiting.
Wait without thought, for you are not ready for thought:
So the darkness shall be the light, and the stillness the dancing.
Whisper of running streams, and winter lightning.
The wild thyme unseen and the wild strawberry,
The laughter in the garden, echoed ecstasy
Not lost, but requiring, pointing to the agony
Of death and birth.

You say I am repeating
Something I have said before. I shall say it again.
Shall I say it again? In order to arrive there,
To arrive where you are, to get from where you are not,
You must go by a way wherein there is no ecstasy.
In order to arrive at what you do not know
You must go by a way which is the way of ignorance.
In order to possess what you do not possess
You must go by the way of dispossession.
In order to arrive at what you are not
You must go through the way in which you are not.
And what you do not know is the only thing you know
And what you own is what you do not own
And where you are is where you are not.

IV

The wounded surgeon plies the steel
That questions the distempered part;
Beneath the bleeding hands we feel
The sharp compassion of the healer’s art
Resolving the enigma of the fever chart.

Our only health is the disease
If we obey the dying nurse
Whose constant care is not to please
But to remind of our, and Adam’s curse,
And that, to be restored, our sickness must grow worse.

The whole earth is our hospital
Endowed by the ruined millionaire,
Wherein, if we do well, we shall
Die of the absolute paternal care
That will not leave us, but prevents us everywhere.

The chill ascends from feet to knees,
The fever sings in mental wires.
If to be warmed, then I must freeze
And quake in frigid purgatorial fires
Of which the flame is roses, and the smoke is briars.

The dripping blood our only drink,
The bloody flesh our only food:
In spite of which we like to think
That we are sound, substantial flesh and blood—
Again, in spite of that, we call this Friday good.

V

So here I am, in the middle way, having had twenty years—
Twenty years largely wasted, the years of l'entre deux guerres
Trying to use words, and every attempt
Is a wholly new start, and a different kind of failure
Because one has only learnt to get the better of words
For the thing one no longer has to say, or the way in which
One is no longer disposed to say it. And so each venture
Is a new beginning, a raid on the inarticulate
With shabby equipment always deteriorating
In the general mess of imprecision of feeling,
Undisciplined squads of emotion. And what there is to conquer
By strength and submission, has already been discovered
Once or twice, or several times, by men whom one cannot hope
To emulate—but there is no competition—
There is only the fight to recover what has been lost
And found and lost again and again: and now, under conditions
That seem unpropitious. But perhaps neither gain nor loss.
For us, there is only the trying. The rest is not our business.

Home is where one starts from. As we grow older
The world becomes stranger, the pattern more complicated
Of dead and living. Not the intense moment
Isolated, with no before and after,
But a lifetime burning in every moment
And not the lifetime of one man only
But of old stones that cannot be deciphered.
There is a time for the evening under starlight,
A time for the evening under lamplight
(The evening with the photograph album).
Love is most nearly itself
When here and now cease to matter.
Old men ought to be explorers
Here or there does not matter
We must be still and still moving
Into another intensity
For a further union, a deeper communion
Through the dark cold and the empty desolation,
The wave cry, the wind cry, the vast waters
Of the petrel and the porpoise. In my end is my beginning.

Hele, 2005-11-05 20:52:53

Uuk, Hele, 2005-11-05 18:34:29
# Aga see mis kirjutasid on rohkem teoreetiline taust või siis hoopis abstraktse ja anonüümse armastuse kirjeldus. Lihast ja luust armastaja oma konkreetsest armusuhtest nii ei räägi.

Ju ma siis olen neutriinodest...

Ükski kõrbeisa, munk, pühendunu ei arva teoreetiliselt, et Jumal oma (endast välja astuva - ekstaatilise) armastuse tagasi tõmbaks. Ometi leidub
müriaad juhtumit, kus senini vaata et meeleliselt läbielatud suhet ühtäkki vaid ühepoolsena kogetakse. On neid, kes taolises seisus aastakümneid vaevelnud ja vastu pidand ennem kui see Teine end taas näha annab. Müstikud {oi mul ei meeldi see sõna ta labastatuses} kirjeldavad seda justkui jumaliku armumänguna.

Saan aru. Aga. Tema annab mulle niisuguse osa oma elus nagu Tema õigeks peab. Jah, ma võin mõnikord nutta, et ma ei vääri enamat. Et minus pole seda, mille pärast Ta võiks armastada mind nii, nagu Ta armastab neid, kelles see on. Aga arvan, et Ta ei taha, et ma suurest kurvastusest kaotaksin võime elada seda elu, mida Tema mulle õigeks arvab. Kui Ta ei vasta mulle (siin ja praegu) nii nagu ma igatsen, siis pole Talle (siin ja praegu) vaja, et ma sellise vastuse saaksin. Võib-olla kunagi... võib-olla ei. Nagu Tema õigeks peab.

Ti, Hele, 2005-11-05 21:51:20

*
Mul on selline hästi lihtne ja primitiivne küsimus. Kui sa muidugi tahad vastata..

Et siis, kas selline saatuseusk (fatalism) on sind saatnud sellest ajast peale, kui endast teadlikuks said või on see hilisemas elus omandatud?

Õigem oleks vast küsida su oma sõnadega: "Millal ja kuidas sa omandasid veendumuse, et

Tema annab mulle niisuguse osa oma elus nagu Tema õigeks peab. ?

***