Mis on vaimsus?

Pole vist tänases pragmaatilises kultuuris küll eriti populaarne sõna, v.a. ehk postmodernismi religioosses osas - New Age`s. Ka sõna "areng" on kaasaja liberalismile ikka veel võõrastav. Lääne liberalism pettus oma usus inimesse põhjalikult pärast kahe maailmasõja kohutavaid tapatalguid – nagu ta enne seda oli pettunud religioonis, mida tema jaoks kehastas keskajast kinni hoidev Kirik kui miski oma tõlgendusis mütoloogiline - eelratsionaalne ja eelisikuline.

Wilber kirjutab, et kui õnnestuks (mu meelest majandusliku neoliberalismi poolt küll juba suuresti hüljatud) liberalistlike väärtustega (vabadus, võrdsus, vendlus) uuesti ühendada vaimsus selle metafüüsilises sügavuses, võiks tulemuseks olla väga viljakas ja inimkonda edasi viiv süntees.

Ent mis on vaimsus?

Eestikeelne sõna ütleb, et sel on pistmist "vaimudega". Võibolla peaksimegi siin usaldama keelt – hakkamata "vaimsust" ümber panema võõrsõnadesse, veel vähem taandama seda intellektile. Sest milline intellektuaal sooritaks "rännakuid" vaimuilmas? Seal on ju "tondid"?

Esimesena seoses meenubki muidugist šamanism: mida rohkem "abivaime", seda võimsam, "vaimsem" Teadja (shaman - tunguusi k.). Oleme kuulnud ka "kurja vaimu väljaajamisest" (eksortsismist), "Püha Vaimu pealetulekust" (usklikel), "vaimu pealetulekust" (kunstnikel) jms.

Kui nüüd otsidagi vaimsuse tähendust sellest suunast, siis mida kujutavad endast nood "vaimud"? On nad meist „väljaspool“ (nagu nt välismeeltega tajutavad objektid) või hoopiski „seespool“? Või on selline küsimus kui meie mõistuse dualismist tulenev üldse vale?

Igatahes Lugudest teame, et vaime on otsekui suuremaid ja vähemaid. Ka analüütilise psühholoogia valgel koosneb inimese teadvuseruum nt järgmistest kihtidest (toodud ka vastavused meie psüühika kolmele põhiseisundile vedanta järgi):

 Teadvus
   ärkvelolek (aju „beeta-režiim“)
 Personaalne alateadvus
   unenägudega uni (alfa- ja theeta-režiim)
 Kollektiivne alateadvus
   unenägudega uni (nn „selged unenäod“)
 Puhas teadvus
   unenägudeta  ehk süvauni (delta-režiim)

Võib arvata, et meie argiteadvus suhtleb suht "väikeste" vaimudega. Kunstnikud, poeedid, muusikud, filosoofid ja teised loojad suudavad "vahendada" juba suuremaid vaime, mis puudutavad paljude inimeste mõistust ja hinge. Suur kunst on alati arhetüüpne, st pärineb kollektiivsest alateadvusest. Sealsed „algkujud“, mida kunstnik otsekui vahendab - "jumalused", inglid ja deemonid, arhon(d)id, egregorid jt "vaimolendid" - ületavad tavainimest oma energia intensiivsuselt, "meelevallalt" jne mäekõrguselt. Suur kunst on siis omamoodi meediumlus, channelling nagu religioongi: "mitte mina, vaid Kristus minus" (apostel Paulus). Kunstnik on kanal, ja mida "suuremaid vaime" ta kanaldab, seda „vaimsem“ ta järelikult on. Selline on ka üks kaasaegseid kunstiteooriaid. Kunstnik on see, kes on in-spiratsioonis - ütleb keel selle mudeli kasuks kangekaelselt. Muidugi etendab seejuures teatud organiseerivat rolli ka kunstniku isiksus (sh tema mõistus) - muidu võiks halvemal juhul olla tegu ju psühhootikuga. St kunstnik on nagu šamaan – ta peab teatud määral suutma end koos hoida nende "vaimude tules", mis tema kaudu ilmutuvad.

Sama teevad sotsiaalsed reformaatorid, teadusegeeniused jt suurloojad.

Vaimsus on ilmselt siis väga tihedalt seotud loovusega (mis teatavasti ärkab läbi annete). Looja "inspiratsioon" tähendab ju "vaimusse sisenemist" või "vaimu sisenemist (inimesse)" - eesti keeles siis ehk „vaimustumist". Me võime väljendada loovust mingi ühe meele ja sellega seotud tegevusorganite piires - "kujutavates kunstides" (nägemine), muusikas (kuulmine), kokanduses (maitsmine), ilukirjanduses (eeskätt "kuuendast meelest" ehk mõistusest konstrueeritud keel) jne.

Religioon kasutab oma riitustes meele avamiseks enamasti kõiki kunstiliike üheaegselt, olles suunatud isiksuse võimalikult terviklikule avamisele pühale. Nii et vaimustustki võib meil "peale tulla" väga mitmetelt arenguastmetelt. Nt kõlblus võib olla konventsionaalne (rahvuse ja kultuuri keskne), postkonventsionaalne (inimliigi keskne), post-post-konventsionaalne (kõige elava keskne) jne. Oleneb siis sellest, millist kõlbluse „vaimu“ keegi mis tasandilt „ära tunneb". Ja vaimsuseni (vähemasti selleni, millest paistab rääkivat meie omakeel) ei jõua ilmselt ilma "liikumiseta Jumala poole", st ilma järjest "suuremate" vaimude tundmaõppimiseta.

Kui eelnevaga nõustuda, siis meie „vaimsus“ näitab, mis tasandi "vaimudega" suhtleme. Kui see piirdub vaid tavateadvuse või ka meie kitsa, subjektiivse personaalse alateadvusega, ei puuduta see kuigivõrd teisi.

Veel tuleks öelda, et vaime, arhetüüpe on kahtliiki - või õigemini: igal arhetüübil on kaks palet - "raevukas" ("kuri") ja "rahuarmastav" („hea“). Suur kunst arvestab mõlemat. Milles nt peitub klassikalise muusika suurus? Selles, et seal on ühendatud mõlemad poolused, nt sügav rõõm ja sügav valu, andes kokku taju Elu suurusest ja haprusest.

"Vaimne" inimene niisiis ei põgene mitte valu eest rõõmu sisse, vaid suudab jääda ka esimesega silmitsi. Nii "kurjas" kui "heas" tajub ta Ühte. Niiviisi säilitab ta oma kasvava tundlikkuse. Sest kui teeme end tuimaks valu suhtes, tuimeneb ka meie rõõm. Põgenedes "kurja" eest, muutub ka meie "hea" lamedaks, pealispindseks. Nietzschel oli ütelus, et kui puu tahab kasvada Taevani, peavad tema juured ulatuma Põrguni.

Müütilises keeles võibki öelda ka nii: sukeldudes "vaimuilma", kohtume seal nii põrgute kui paradiisidega. Põrgu on metafüüsiliselt vaadates niisama vaimne kui paradiiski, kuna tegu on lihtsalt Jaanuse teise näoga. Muidugi, liialt lõhestatud isik ei tunnista oma varjupoolt. Kuid isegi terviklikku ego ei saa sündida enne, kui inimene on tunnistanud ja jaatanud oma Varju (mis tavaliselt kujuneb superego ehk sotsiaalse surve tulemusel). Isiksus aga ei saa sündida enne, kui teadvusse on tõusnud vastassugupoole arhetüüp. Need ongi siis need "põrgud" (Väike ja Suur Lävevalvur), mis meil tuleb enne Kristallmäge läbida.

Meenutagem omakultuurist: kesk kõige sügavamat Põrgut avastab Kalevipoeg vask-, hõbe-ja kullakambri koos üha kütkestavamate piigadega. On see tema teinepool – tema Hing (ANIMA) kogu oma säras? Sest kui Mees leiab Seesmise Naise, saab ta terveks. Šamaanile võib see hingeosis ilmuda visiooniolendina - kes päeval annab talle ülivõimeid kogukonna teenimiseks, öösiti, unes, aga armatseb temaga kõige hurmavamal moel.

Kui kollektiivse alateadvuse "taevaaluseid jõudusid" tutvustavad meile eeskätt ime-ehk võlumuinasjutud ("paradiisilood"), „maisemal“ kujul ka müüdid, siis millist "vaimu" kujutab endast nn Puhas Teadvus - Taevas ise? See Vaim on Jumal Ise - Kes alles madalamatel astmetel ilmneb arhetüüpsete (jumala)piltidena. Selle kohta on mitmeid võrdpilte: Suur Kiirgav Vaikus (Tühjus), Pilvitu Taevas Koiduaegu, Mürisev (Kõuemürinasarnane) Vaikus jms. Vaimses praktikas ilmneb see kõigepealt kiretu, neutraalse Tunnistaja, Vaatlejana, kes ei samastu ego antipaatiate ja sümpaatiatega.

Milline inimene on siis vaimne, "vaimuinimene"? Ideaalis võiks ehk öelda, et see on isik, kes on õppinud tajuma tegelikkust läbi kõigi "vaimuilmade" (teadvusekihtide) ÜHEAEGSELT.

Esiplaanil näeb ta askeldamas oma teadlikku keskust - ego (mina).

Teises plaanis on tema personaalne alateadvus - tema kogemused alates lapsepõlvest (paremal juhul juba alates sünnist või isegi enne sündi), tema igatsused, hirmud jms läbi paljude konkreetsete olukordade - inimene iseendal "peo peal", nö ühes kamakas. OSHO on öelnud, et hetkel, mil näeme kogu oma elu ühe tervikuna, illusioon lakkab.

Kolmandaks näeb ta elu "muinasjutulist" plaani - kui ajatute vägede, jõudude, rollide, tüüpide, toimuste kulgu, nii et tegelikult on iga argiolukord ühtaegu ka ajatu eidose väljendus.

Neljandaks puhkab kogu see paljuastmeline vormideküllus oma elujõus ja -janus "Jumala süles". Elu on vaid pilveraasud põhjatus sinitaevas, mis on alati olemas ka siis, kui ilm täiesti pilves. Olla ühtaegu "kõrgeimas" ja "madalaimas" ja kõiges, mis jääb sinna "vahele" - see ongi ehk vaimsuse tunnus. Sisuliselt tähendab see vähemalt neljakordset teadvust. Nii mängib inimene Elu kõigil nootidel, kõiki akorde, meloodiaid, kogedes tingimatu olemise võrratut vabadust.

Peeter Liiv, 2005-10-31

Artiklile on 680 kommentaari. Loe kommentaare »

***