Minevik ja tulevik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 601 kommentaari.

Heelium, 33338, 2005-12-17 20:42:40

Seda minagi :)

Ütleme siis, lähedus või sarnasus. Siiski, kui Sa neid kahte mõõdulindiga mõõdaks, mis mul näites olid ennem, siis Sa ütleks, et need on võrdse pikkusega & kui ma norima hakkaks, siis tunduks see Sulle ülimalt ebapraktilise ajaraiskamisega ...kui tegemist oleks nt. ehitusmaterjalidega ja arv näitaks pindala sentimeetrites või midaiganes. See ongi veaga võrdsus, mida joonlaua ja sirkliga tehakse — mikroskoobi all oleks selgelt näha, et üks joonestaja joonistab sirgete asemel kõveraid, ühepikkuste joontega ei saa üldse hakkama ja sirkliga tehtud ringid ka päris ringid pole.

Nii et ütleme nii, et 50 ja 51 on tõesti silmnähtav erinevus, aga 1.0000000001 ja 1 on silmnähtavalt võrdsed & erinevateks võib nad lugeda alles siis, kui absoluuti taga ajada. See on see erinevus ideaalse ja reaalse vahel vms. :)

Heelium, DT, 2005-12-17 20:45:13

Tglt ma väitsin Sulle, et Sinu väide, et oleviku põhjal saab minevikku tuletada, ei järeldu otseselt kausaalsusest.

Näiteks arvestasid Newtoni seadused kausaalsusega 100% ...sellest hoolimata pole nende põhjal, ehkki need käsitlevad kehade asukohti ja liikumisi, võimalik maas vedeleva kivi kohta arvutada, kas see on sinna asetatud, kukkunud või visatud ja kas viskaja kasutas ühte või teist viskamise viisi, viskas paremalt või vasakult ja tõi kivi kohale taskus, seljakotis või käes. Siiski on Newtoni seadused ehk rohkemgi kausaalsusega arvestavad, kui kvantfüüsika.

Heelium, DT, 2005-12-17 21:11:37

Lihtsalt ...on ju tore, kui Sa väljendad enda siirast usku sellesse, et minevik on arvutatav, ent tulevik mitte ...ent mind siiski huvitaks, kust need väited tuletad. Väidad, et kausaalsuse printsiibist saab need tuletada — samas ei ole see Sinu seisukoha kaitseks tugev argument, kuna ilmselt pead kausaalsuse printsiibi all silmas midagi muud, kui selle all üldiselt silmas peetakse. Sooviksin lihtsalt teada, et millele Sa tugined. Ma saan aru, mida Sa tõestada püüad, aga Sinu argumendid ei ole minu jaoks tugevad. Ja Sinu usk tõesti ei ole asi, mida minu artikli vastu kindla argumendina kasutada saaks.

dt, Asi hullem, kui arvata võis, 2005-12-17 21:15:13

Tglt ma väitsin Sulle, et Sinu väide, et oleviku põhjal saab minevikku tuletada, ei järeldu otseselt kausaalsusest.

Hmm, kas õuna kukkumine Newtoni pähe järeldub Newtoni Kolmandast, universaalsest gravitatsiooniseadusest? Või järsku siiski vastupidine asjade kulg on tavapärasem?

Eelmised pikemad ja veelpikemad hüüatused kutsus minus esile artikli üks alglõike, kus teadusele omistati miskit sellist, mis nagu ei pidanud päriselt paika.

Vahepeal lugesin artikli läbi. Ja tegin kaks järeldust:

1) Kui ma oleksin kohe artikli läbi lugenud, poleks ma neid tapeete lahti rullinud, poleks mõtet olnud.

2) Kui Heelium mu jutust aru oleks saanud, siis oleks ta HEUREKA hüüdnud - vastused tema küsimustele seal ju puhta olemas.

Jättes kõik muu sinnapaika, juhiks ambitsioonika autori tähelepanu tema “eriti täpsele sõnakasutusele” - lause, mis algab sõnaga “Miks” ja lõpeb klassikalise küsimärgiga, ei saa põhimõtteliselt endast hüpoteesi kujutada. Ometi sedasi Heelium oma esseed nimetada tahab.

Tema enda sõnadega:

“Ma ei taha siinkohal esitada seda teksti teadusliku hüpoteesi, vaid pigem mõttemänguna, huvitava ülesandena. Ehkki see on samas ka hüpotees hoolimata sellest, et tundub absurdne ja isegi justkui moraalselt mitte eriti ahvatlev võimalus.”

Ja see “see” on:

“Niisiis, artikkel ei leidnud esitatud küsimusele ühtegi empiirilist vastust —

mis on mineviku ja tuleviku tegelikud, empiirilised ja mõõdetavad erinevused?

See essee ei ole hüpotees, ei päriselt ega mängult mitte, Heelium. Hüpotees sisaldab iva, pakub vastuseid, mida on vaja veel vaid kontrollida.

Aga tulevikus ”empiiriliste erinevuste mõõtmaskäimine" on üks tore tegevus küll, seda peab möönma. Kahju, et ennast ilmselt pärast seda kõike kampa ei võeta.

DT, 2005-12-17 23:51:08

Näeds sa, Heelium, sulle demonstreeritigi siin sügavasisuliste küsimustega, mis juhtub, kui infovool läbi musta augu korraks lastakse:-))

33338, 2005-12-17 23:53:43

Éelium rääkkis et se teave säjlitatakse KUSSKIL, me ejj osska vajd seda vel lugeda.

Hele, 2005-12-18 03:04:53

aja suund on entroopia kasvu suund

Heelium, DT, 2005-12-18 03:15:17

Vaidlesid lausega: Tglt ma väitsin Sulle, et Sinu väide, et oleviku põhjal saab minevikku tuletada, ei järeldu otseselt kausaalsusest.

Kausaalsuse printsiip ütleb, et asjadel on põhjused ja tagajärjed.

Palun ütle mulle, mida see veel ütleb? Vahetult. Mis on muud asjad, mis on sees levinud kausaalsuse printsiibi definitsioonides. Seejärel selgita mulle, kuidas sellest tuletada väidet, et minevikku saab tulevikust tuletada — st. tõestada, et kui minevikku ei saa tuleviku põhjal üheselt välja arvutada, siis kausaalsuse printsiip ei kehti. See on praegu see väide, mille tõesuses Sa endiselt kindel oled ja milles mina kahtlen. Ma tahaksin sellele väitele seletust. Ja ma ei taha enne muust rääkida, kui see väide on kas tõestatud või siis Sinu jutt taasesitatud nii, et see ei toetuks sellele väitele ja et ma saaksin edasi liikuda.

Ühesõnaga — kuidas tuletada eeldusest, et asjadel on põhjused ja tagajärjed, järeldus, et konkreetse ajahetke seisu täpselt teades saab tuletada täpselt suvalise eelnenud ajahetke seisu.

See on see osa Su tekstist, mis on minu arvates selgelt ummikus ja ma tahaks sellele seletust.

Heelium, Hele, 2005-12-18 03:43:50

aja suund on entroopia kasvu suund

Ok, kuivõrd Sa ei põhjendanud, pean seda ise tegema, et oleks võimalik argumenteerida. Kui Sinu põhjendus on muu, kui minu poolt antud, siis palun täpsusta.

—————————————————————-

Kui see tuletada ühest järgnevatest:
* Asjad liiguvad täiuse suunas (religioosne)
* Asjad liiguvad püsivuse suunas (kausaalne)

Kas entroopia on püsivam ja täiuslikum, kui lihtsus? Sinu väide eeldab, et see peaks kõikides taustsüsteemides kehtima.

Mina ei näe matemaatilist põhjust, miks asjad peaksid liikuma keerukuse suunas (ehkki ma ei näe ka, miks nad peaksid liikuma lihtsuse suunas).

Seega valin ühe konteksti (taustsüsteemi), kus entroopia kehtiks mõlemas suunas (mis on vajalik, et minu mudelil säiliks ilu).

Võtan inimühiskonna.

Kui vaadelda ühiskonna ajalugu alustades selle algusest, siis võib täheldada, et entroopia justkui kasvaks. Tuleb juurde uut informatsiooni. Samas — unustatakse vana (kasvõi ajutiselt). Raske on ka öelda, kumb on keerukam — inimese ja arvuti kooslus või inimese ja looduse kooslus. Vaadeldes tehnoloogiat, võiks uskuda, et entroopia on kasvanud — siiski on tehnoloogia lihtsam, kui loodus. Vaadeldes inimest ökosüsteemi osana — inimese sidemete hulk ökosüsteemiga, entroopia, on langenud.

Vaadeldes teadust, saab pildi, kus entroopia tekib ja kaob, kusjuures muutuvad ennekõike selle entroopia asukohad.

Üldjoontes liigub teadus nii:
1. Uue uurimisobjekti teke, madal entroopia
2. Laekub pidevalt kaootilist seostamata infot, entroopia kasv
3. Info võetakse kokku lihtsaks valemiks, kogutud faktilised andmed kaotavad mõtte ja neist jäävad üksikud näited, entroopia langus

Samuti ei ole füüsikaliselt keerukas leida, et entroopial on mitu aspekti, kusjuures mõni kasvab ja mõni kahaneb. Seda võiks jälgida lihtsates protsessides — keemilistes reaktsioonides. Alguses on struktuur, mis on suhteliselt püsiv ja struktureeritud. Seejärel lisatakse teine samasugune, algab reaktsioon ja entroopia tekib (aine osad on tasakaalust väljas). Siis tasakaalustub kõik uuel viisil uuesti ja entroopia tekib jälle.

Suvaliselt paiknevatest ainetest kasvavad kristallid — entroopia langus (vähemalt molekulaartasandil kohe kindlasti, ent rohkem, kui üks tasand hetkel ei huvitagi, sest vaja on näha, et on selliseid süsteeme, milles toimub entroopia langus ühes osas ja kasv teises, et näidata, et entroopia langus ja kasv võivad esineda samas süsteemis paralleelselt ja ei määratle seega kindlat ajatelge).

Vaadeldud süsteemides toimub:
* Entroopia lainetus, mis algab stabiilsest ja lihtsast, kulmineerub entroopias ja lõppeb stabiilse ja lihtsaga.
* Entroopia “jõujoonte” põimumine — nt. teadusharud võivad kokku põrgata, seguneda omavahel ja uute andmetega ja seejärel minna uuesti laiali lihtsatel teooriatel põhinevateks teadusharudeks, ent mitte samamoodi liigitatult. Nii ka keemilised protsessid.

Seega on matemaatiliselt kahtlemata võimalik, et entroopia kasv ei määra süsteemile ühist ajatelge.

Samuti on täheldatav, et Universumis kehtivad kahte tüüpi jõud — ühed tõstavad, teised langetavad entroopiat.

Sestap pean Sinu vastuväidet siiani parimaks ilma kahtluseta, ent siiski mitte ammendavaks :) Võiks ka rääkida teadlikkuse kasvust, ent arvan, et teadlikkust on siiani uuritud ainult ühe eluvormide tüübi põhjal, kes pärinevad ühtsest esivanemast — nii et statistiliselt ei ole sellel uuringul tegelikult väärtust. St. see, et inimkond on praegu liikumas suunas, kus saab teadlikuks paljudest planeetidest ...teistpidi võiks toimuda ka mandumine, mida ei ole aja jooksul vähe ette tulnud. Näiteks liik, mis jaotub paljudele planeetidele, ammendab maavarad ja tõmbub ühele tagasi ja hääbub sinna :)

—————————————————————-

kaak, 2005-12-18 07:45:44

kaak, chego glagolish? Krõsha sjehala, schto-li?

Miks sa Priit arvad, et ma peaksin tõsiselt ja sügavalt artiklile kaasa mõtlema...ja ennast kasvõi vähegi pingutama?

Nii kuinii kustutatakse ära.
Parem kaotada pooltühi rahakott kui...

Märkasin tõesti enda imestuseks, et eelmise teema alt on minu arvamuseavaldused minema pühitud...nagu oleks kits sabaga löönud.

Mis filosoofilisi pilotaazhe sa siin ikka niiväga harrastad.

Toodud teemat saab minu arvates käsitleda äärmiselt keeruliselt...või vägagi lihtsalt.

See on sama kui need Absoluutse Tõe otsingud, kus arutlused erineval tasemel annavad peaaegu alati sama resultaadi...nullilähedase.

kaak, 2005-12-18 08:55:50

Matemaatilised konstruktsioonid ei kõlba kohe mitte kuidagi tuleviku ennustamiseks.

Need kõlbavad rohkem sotsiaal-füüsilise oleviku ennustamiseks.

Isegi homse ilma ennustamiseks on need kõlbmatud.

Lähtepunktid on lihtsalt erinevate taustadega.

Teame, et on olemas meie, nende...ja Minu matemaatika.

Globaalsemas mõttes on küsimus selles, et kas mateeria liigub...või mitte.

See, et mateerias liigutakse, pole ilmselt kahtlust.

Ka vesi klaasis püsib paigal...kuid seal sees liigutakse.

Mateeria liikumise puhul(milles tänapäeva füüsika kahtleb)...muutub mineviku, oleviku ja tuleviku eraldamine sisuliselt nonsensiks.

Kui mateeria liigub punktist A punkti B, siis sellisel juhul on see jälle kabjahoop tänapäeva arusaamisele füüsikas.

Tundub idiootsusena?

May be.

Pole aga suurt isu asja edasi arutleda ega põhjuseid tuua...miks just selline deduktsioon.

Niikui nii kustutatakse.

Head päeva jätku!

33338, 2005-12-18 09:10:49

erinevajd mazemàatikajd küll olemas pole. kujj xpilane lahendab 2+2=7, sis xpetaja ni Nepàalis, Per"uus ning isegi Eestis loeb selle valeks.
on vajd 1 ma.ta, vigasejd lahendejd aga lxppmatu ulkk.

33338, 2005-12-18 09:12:03

sama vea teete ka loogikakohhta. sellepärast nii palju jagelemist mxne lihhtsaltmxjstetava asjaümmber onngi.

kaak, 33338, 2005-12-18 09:19:55

Ajad segamini deduktsiooni ja induktsiooni.

Loe Bacon´t ja Popperit...siis läheb asi veelgi segasemaks, kui see siin on.

Võib olla kirikust saad vastuse.

Aga võib olla ka veeteede ametist või kesknoorte suvepäevadelt.

33338, 2005-12-18 10:22:02

väga uvitavad séosed sul välljapakku. kujd ühhtlasi ka arulagedad.
ej Popper ega kéegi tejne saa sahkerdada logika ja ma.taga. need onn inimese välised séosed. nii et pole ülttse tähhtis mida minngi tegelane onn ajaloos nendekohhta rääkkind. omal peab kahh kolbakas midagi olema et ettesöödetu°ulgast mitte sitta sísseajada ning siis ääd näguteha.

33338, 2005-12-18 10:23:05

logika > loogika

33338, 2005-12-18 10:40:41

viimaseaja tippjaburdistest onngi méeldejäänd krisstluse ‘indukt"iivne’ xpe. jutlustajad üttlevad et ‘loogika ja mitteloogika liiguvad loogiliselt erinevas suunas’! no kuule, kujdas saab loogika loogiliselt kusskile enam liikku?
usujaúrajad péavad aga jusst seda mitteloogikat parimaks krisstlusega tuttvumise aluseks, sest krisstluse alused ej kannataks mxjsstusega arusáamist vällja.
kuj valet ilusti esitada, akkab ka see méeldima. sellepärast usul onngi selles segases inimühistus oma kinndel kohht. nagu paljudel múudel välljamxéldistel.

priit kelder, 2005-12-18 12:09:04

Kaak, aitäh.

Po, 2005-12-18 12:50:11

Keegi siin VIA-s kusagil kirjutas pii komakohtadest...

Siin ka:

Opening excerpt from “Cadaeic Cadenza,” a short story written in 1996 by Mike Keith:

One
A Poem: A Raven
Midnights so dreary, tired and weary,
Silently pondering volumes extolling all by-now obsolete lore.
During my rather long nap — the weirdest tap!
An ominous vibrating sound disturbing my chamber’s antedoor.
“This,” I whispered quietly, “I ignore.” ...

If you write out the number of letters in each word, they form the first 3,834 digits of pi.

levi, Heelium, 2005-12-18 13:02:57

Ma olen sinu mõtteviisi (kui nii võiks seda nimetada) ja tõekspidamistega tutvumise kaudu avastanud paar väga huvitavat reaalsuse käsitlust, mis jookseb läbi mitme teema ning mis minu arvates viitab asjaolule, et sa nagu mingit osa reaalsusest ei aktsepteeri üldse objektiivse ja kindla reaalsusena (inimese kui suhteliselt autonoomse süsteemi reaalsusega), vaid sead selle kahtluse alla, mida püüad siis tõestada nn läbi intellektuaalse absorbeerimise, tekitades niiviisi enda jaoks ületamatud vastandpaaride hulgad, millistest ühte või mitmet osa sa muuhulgas eitad, ometigi on need olemas kui objektiivsed asjaolud. Iseenesest on selline mõtteviis arusaadav, sest inimene otsib täiuslikkust elik rahulolu, mida võiks anda inimesele teadmise tõesus. Selsamal põhjusel inimene kombineeribki.

A inimesed arvavad ju mida iganes. Eksole. Niiet, kui sa ei leia minu seisukohtades mingit äratundmist, siis pane süü lihtsalt erinevate taustsüsteemide (mis meil kahtlamat ka erinev on) kaela.

*

Iga inimene, subjekt, keda kergesti kohata võib, vastab ilma kahtluseta, et neid eristab see, et ta liigub minevikust tulevikku.

Mina nii ei vastaks, sest seisukoht, et inimene liigub minevikust tulevikku, ei ole mu meelest õige. Selline minevikust tulevikku liikumise idee ei vasta mu meelest üldsegi inimelu reaalsusele ja ka aja - mineviku, oleviku ja tuleviku - olemusele.

Leian, et aksioomiks on, et inimene asub, ja kõik, mis ta teeb ja mis temaga toimub, asub alati olevikus.

Mis on olevik? Olevik on käesolev hetk elik igavene tajuline kohalolu. Elik igahetkeline käesolev hetk. Ja selline olevik on reaalselt olemas isegi hoolimata liikumise ja selle tajumise olemasolust. Ehkki liikumine elik aeg ongi see, mis meil võimaldab eristada olevikku, ning tinglikus tähenduses minevikku ja tulevikku. Sõnad ‘minevik’ ja ‘tulevik’ on vajalikud üksnes eristuse jaoks - selleks, et eristada olevikus elik igahetkelises olemasolevas (kohalolus) toimuvaid sündmusi. Olevikust lahusolevana - mineviku ja tulevikuna - ei ole olemas ega toimu midagi midagi. Ka tajuda ei ole võimalik ei minevikus või tulevikus, vaid üksnes olevikus.

Minevik on oleviku aktaualiseerimine latentsest olekust aktiivseks elik tegemist on oleviku eri vormida. Minevikku eraldiolevana ei ole olemas. Tulevik on aga suuresti järeldus, mis tuleneb ‘mineviku’ elik oleviku erivormi olemasolu analoogiast. Tegelikult on samamoodi võimalik järeldada ka ‘mineviku’ kohta, sest ka ‘minevik’ on järeldus oleviku kohta. Niiet samas võiks öelda, et mõlemad - nii minevik, kui tulevik - on oleviku analoogiad. Seega on vaid üks aeg - olevik - mis teisendub vastavalt teadvustatuse astemetele.

Näide. Teed arviti vahendusel valmis kirjatüki, mille salvestad. Siis tegeled teise asjaga. Kas esimene kirjatükk asub minevikus? Nagu sa aru peaksid saama, et see ei asu minevikus, vaid olevikus elik on sinu teadvuses nn latentse olevikuna. Nüüd, kui tekib vajadus seda kirjatükki jällegi redigeerida, siis sa aktualiseerid selle, mis asus su arvutis ja on olemas olevikus. Ainult kirjatüki trükkimise teo kohta saab öelda, et ma tegin ta minevikus, mitte aga asja enese kohta. Ja tegelikult on veel ka nii, et kui see kirjatükk on sinu poolt lahti klikitud elik aktualiseeritud olevikus, siis ka su tegu aktualiseeriti olevikuna. Miks on see nii? A sellepärast, et su tegu ja asi ise ei ole erinevad asjad. Ainult su tajuerinevuse taju tajumise kaudu saad sa öelda, et ma mäletan seda olevikutaju, mil ma seda tegin ja nüüdne taju järgnes ajaliselt sellele. Vot see taju ongi nn ‘minevik’, aga see taju ise asub olevikus. Seega on ‘minevik’ ja ‘tulevik’ vaid puhtalt teadvuses toimuvad abstaktsioonid oleviku kohta.

Samasuguse tulemini on võimalik jõuda, kui ma näitlikult mängiks läbi Tallinnast Tartusse sõitmist ja Tartusse kohalejõudmist ja seal olemist võrreldes Tallinnaga. Ühesõnaga, siis oled sa olevikus nii Tartus, kui Tallinnas, kuid sellega vahega, et Tartut tajud sa vahetult elik meeleliselt, kuid Tallinnat mälu elik oleviku salvestina vajadusel aktaliseeritud olevikuna. Kõik see toimub oleviku liikumisest põhjustatud tajude erinevustele, kusjuures - nagu eelnevalt ka juba märkisin - kõik tajud (s.h. mäletamised) toivad üksnes igahetkelises olevikus elik olemasolevas kohalolus.

*

Mateeria on olemas sõltumata inimteadvuse olemasolust ja liikumine on mateeria vaimne omadus elik võime, mis loob inimteadvuse (vaimne dimensioon) ja seda pidevalt uues suunas mõjutades. Teadvuse võimeks aga on võime mõjutada omakorda mateeriat elik tegemist on vastastikuse mõjuvõimega. Elik aine mõjutab teadvust ja teadvus mõjutab läbi tegevuse mateeriat. Liikumine on aine omadus. Aineosakeste liikumised on valatud füüsikaseadusteks.

Kõik olendid on füüsikaseadustele ühel või teisel määral tingimusteta nn alluvad. Tegemist ei ole valikuga alluda või mittealluda, vaid see allumine moodustab suuresti meie eksistentsi sisu. Seega ei saa teadvus neile füüsikaseadustele vastu (võimu tähenduses) elik inimene ei saa neid oma võimu kaudu muuta ega olematuks teha. Küll aga saab ta nende piires tegutseda, vabadusega, mis inimolemisel tänu oma vaimule (vaimne dimensioon)parasjagu on. Ja see vabadus tahtevabadusena on reaalselt ka olemas.

Seega ei ole inimesel võimalik liikuda vastu füüsikaseadusi elik tekitada Looja asemel teistsugused liikumise seadused, kui seda käesolevad on. Sinu mõistes minevikku või tulevikku liikumine eeldaks just teistsuguseid liikumis elik füüsikaseadusi. Neid aga ei ole. Ja kui ka avastataksegi midagi uut, siis suure tõenäosusega jäävad varem avastatud seadused kehtima, kuna nende tõesus on juba eksperimentaalselt tõestatud. Seetõttu saab asuda asuda seisukohale, et minevikku ja tulevikku liikumine on vaid puhas fantaasia, ehkki tõsi, et selles sisalduvad vaimse kujul esinevad mateeriaelemendid on reaalselt olemas, s.t. fantaasiapildi loomiseks kasutatakse olemasoleva oleviku reaalseid elemente, segades need pildiks, mis ei ole kooskõlas reaalse objektiivse maailma seaduspärasusega. Inimesel lihtsalt on vaimne vabadus kombineerimiseks.

</i>kausaalse maailmavaatega</i>

Siin näikse sa arvavat, et kausaalsus oleks nagu mingi mehhaaniline kausaalsus. Elik, nagu inimesel puuduks tahte -ja tegutsemisvabadus. Selline tõekspidamine põhjustab mu meelest suure arusamaatuse maailma mõistmisel. Tahtevabaduse puudumise tulemusel tekib arusaam, justkui aeg - liikumine - oleks see, mis inimest mehhaaniliselt tervikuna ja tingimusteta lükkab siis minevikku, olevikku või tulevikku. See oleks jabur, kuna üksnes olevikus saab ‘väljuda’ minevik ja tulevik, mis tegelikult on oleviku eri vormid. Nende nimetamine ‘minevikuks’ ja ‘tulevikuks’ on vajalikud vaid puht praktilistel kaalutlustel. Kuid olemuselt on nad siiski olevikud.

Pealegi ei tähenda kausaalsus mitte et, kui on A, siis on B, ja kui on B, siis tuleneb sellest C. Inimolemuse seisukohalt väljendub kausaalsus hoopis teisiti, ja nimelt, kui on A, siis mitte tuleneb sellest b, c, d, e, f (jne), vaid VÕIB tuleneda. Ning nendest omakorda jällegi võib tuleneda x,z,q,y,ü, jne. Ja edasi toimub valikvariantide nn paisumine ja segunemine ja jällegi paisumine elik eristumine ja paljunemine. Miks on see nii? A sellepärast, et inimesel on tahte ja tegutsemisvabadus, mis on muudetav tema enda poolt ja see kõik on eksperimentaalselt kontrollitav. Inimene ei ole täielikult vabaduseta ori.

Aeg on küll mateeria liikumise võime, kuid see saab inimesele teada ja tadvustatud olla üksnes taju vahendusel. Ja ainult liikumise taju on see, mis saab olla aluseks spekulatsioonidele aja kohta. Aja sisemise vaimse olemuse kohta meil teadmised puuduvad. Ja leian, et selliseid teadmisi inimesel olla ei saagi, sest meil ei ole neid lihtsalt vaja; need ei annaks meile midagigi. Võimalik, et neid ei ole meile lihtsalt ette nähtudki.

Teadusliku mõtteviisiga inimene vastab, et minevik põhjustab oleviku ja olevik põhjustab tuleviku.

Jälle sama probleem, mida ma eespool juba käsitlesin. Minevik ega tulevik ei põhjusta midagigi, sest nad lihtsalt on; vaid igikestev olevik põhjustab oleviku salvestumise (mineviku elik latentse v aktualiseeritud olevikuna) või analoogia abil tehtava oleviku ettekujutuse (nn ‘tulevik’ elik prognoositav olevik).

***