Minevik ja tulevik

Järgnev tekst läheb sügavasse vastuollu kaasaegse kausaalse maailmavaatega. Ma ei soovi seda esitada isegi mitte hüpoteesina, kuivõrd millegina, mille üle mõtlemine võiks kujutlust ja mõtteviisi ehk teatud viisil laiendada, efektiivistada.

Tahaksin esitada küsimuse, et kui vaadelda täiesti objektiivselt, eirates inimese subjektiivset teadlikku lähenemist küsimusele -- mille poolest erinevad õieti minevik ja tulevik? Iga inimene, subjekt, keda kergesti kohata võib, vastab ilma kahtluseta, et neid eristab see, et ta liigub minevikust tulevikku. Teadusliku mõtteviisiga inimene vastab, et minevik põhjustab oleviku ja olevik põhjustab tuleviku.

Selle teksti mõte ei ole propageerida ajamasina ideed -- ajamasina idee on miski, mis minus mingitel põhjustel erilist huvi ei ärata. Selle mõte on küsida, mis on mineviku ja tuleviku erinevus, kui jätta kõrvale igasugused ajarännete hüpoteesid? Lugeja, kes seda kuidagi ajamasina ideega seostab, saab sellest kahtlemata valesti aru -- sellise seostamise puhul soovitan üle lugeda, uuesti ja mõttega asja juures olles.

Subjektiivne viide -- mina liigun minevikust tulevikku -- ei ütle midagi objektiivse reaalsuse, vaid ainult selle viite esitaja kohta. Seega ei saa seda argumendina käsitleda muus osas, kui nentides, et minevikust tulevikku liikumine on võimalik; või õieti enda olemuse või tegevuse sellisena tajumine.

Teaduslik mõte kausaalsete sidemete kohta -- mida see õieti ütleb, praktiliselt? See ütleb, et mineviku põhjal on võimalik tulevikku arvutada või et mineviku mingite aspektide põhjal on võimalik tuleviku mingeid aspekte arvutada, nö. prognoosida. Samas ei eita see, et mineviku mingeid aspekte ei võiks olla võimalik arvutada tuleviku mingite aspektide põhjal, või kitsamalt, et minevikku ei võiks olla võimalik arvutada tuleviku põhjal. Seega ei lähe kausaalsuse seadused matemaatiliselt vastuollu vastupidise kausaalsuse hüpoteesi või seadustega -- pigem need isegi kinnitavad, et vastupidised arvutused on võimalikud. Teadlased ka tihti teevad vastupidiseid arvutusi, uurides nt. Suurt Pauku. See, kumb kumma põhjustab või kumbapidi aeg "tegelikult liigub", on siinkohal puhtalt psühholoogiline -- see ei ole eksperimentaalselt tõestatav, et just nimelt minevik põhjustab tuleviku.

Jättes loodusteadusliku seisukoha nüüd kõrvale -- sest selle uurimine ei ole antud teksti probleem, kuivõrd mind huvitab asi sisulisemalt antud juhul. Küsiksin uuesti, mis on õieti mineviku ja tuleviku erinevus? Kas keegi oskab sellele konkreetselt vastata?

Minevikku peetakse millekski, mis on juba teada -- või juba kindlalt teada. Reaalselt ei suuda me mineviku kohta midagi üheselt tõestada, lähiminevik on veel enam-vähem selge, kaugem minevik aina hägusam ja ähmasem.

Tulevikku peetakse millekski, mis ei ole teada. Siiski, lähitulevikku on võimalik suhteliselt täpselt ennustada -- paljuski on see täpsus võrreldav isegi lähimineviku ennustamise täpsusega. Näiteks teeb inimene "otsuseid", kui prognoosimise võimalus välja jätta -- mille poolest on kindel ja riskivaba otsus tuleviku suhtes erinev kindlast mälevikust mineviku suhtes? Mõlemad sisaldavad teadmist ja mõlemad sisaldavad kindlust. Seega -- mis erinevus, sisuliselt, peale erineva tunde, on mineviku ja tuleviku suhtes püstitatud hüpoteesidel?

Võime öelda, et minevik tundub selgem, kui tulevik -- ent kui näeme kindlalt, et mõlemaid saab "mäletada" või "otsustada" (sest kindel minevikumälestus on mineviku suhtes see, mis otsus tuleviku suhtes), siis võime öelda, et see on ainult kvantitatiivne erinevus. Võiks öelda isegi, et subjektiivne -- võib olla kindel, et on võimalik leida inimesi, kelle tulevikuplaanid on oluliselt selgemad, kui minevikumälestused. St. kelle hetkeseisund seostub nende tulevikuga rohkem ja selgemini, kui minevikuga. Näiteks on olemas inimesed, kelle pikaajaline mälu on tugevalt kahjustatud ja kes peavad tegema märkmeid mineviku suhtes, ent kelle tulevikuplaanid on siiski püsivad ja selged.

Seega -- mineviku suurem selgus tuleviku suhtes on kahtlemata omane inimese kui liigi eelistatud seisundile, ent ilmselgelt mitte midagi objektiivset, loodusseaduste poolt üheselt määratut.

Kuivõrd tuleviku ja mineviku millekski põhimõtteliselt erinevaks pidamine on paljudele inimestele psühholoogiliselt väga omane, palun seda teksti lugedes kõik psühholoogilised eelisarvamused kõrvale jätta ja läheneda puhtempiiriliselt -- st. otsida kindlat, tõestatavat ja loogilist alust, mida saab katseliselt kontrollida, mis näitaks mineviku ja tuleviku erinevust.

Loomulikult, inimene teeb pidevalt tulevikuvõimaluste vahel valikut, ent minevikuvõimaluste vahel justkui mitte. Siiski mõtleb inimene reaalselt ka sellele, et kuidas ta oleks saanud käituda minevikus -- erinevus on samuti puhtalt tundevarjundi küsimus.

Viimase argumendina väidaks paljud, et minevik on kindel, jääv ja muutumatu, tulevik samas mitte. Siiski -- kui minevik põhjustab tuleviku, kui tulevik on sellest välja arvutatav, kui kehtivad kausaalsed sidemed -- siis peab tulevik olema ju sama kindel, jääv ja muutumatu, kui minevik? Isegi, kui kehtib väide, et mõnikord on sama mineviku puhul võimalik mitu tulevikku -- see muudab küll võimalikuks tuleviku teatava määramatuse, ent siiski ei kinnita, tõesta seda mitte kuidagi -- sest tegemist on siiski ainult arvutusliku seosega, st. see ei näita midagi "põhjuslikkuse" kohta, vaid näitab ainult selle kohta, mida saab millest välja arvutada. Sel juhul võiks seda muidugi ka teistpidi laiendada -- et ühest ja samast tulevikust saab arvutada mitut erinevat minevikku, ent ainult üks neist realiseerub. Ning see viimane ei tõesta mineviku tegelikku määramatust; st. tõestab ehk määramatuse, aga mitte, et ei oleks olnud ühte tegelikku minevikku.

Ja keegi, kes uurib evolutsiooni ja elusolendite kujunemist, võiks siinkohal väita, et eluvormide kujunemine näitab, et elujõulisem on liik, mis eeldab, et minevik põhjustab tuleviku. Selle vastu saab mitmel viisil vaielda -- esiteks, ühesuunaline kausaalsus tundub olevat suhteliselt hiljuti teaduses vaieldamatuks printsiibiks saanud (varemalt polnud justkui isegi mitte küsimust selles osas). Teiseks -- kui on teada, et alateadvus on üldjoontes teadvuse vastand, miks ei võiks siis alateadvus liikuda tulevikust minevikku? Seda enam, et millelegi analoogsele viitab ka Jung. Ehk on siis ka alateadvuse seisukohalt vaadates ka vastavad tunded peeglis?

Ja loomulikult tundub loodusseaduste puhul kehtivat reegel, et mineviku seosed tuleviku suhtes ei ole vastupidiste lihtsaks peegliks. Kõigepealt -- see võib olla lihtsalt vähese teadmise tõttu kujunenud seis vastavates valemites (sest kahtlemata võivad esineda igal osakesel nt. paarilised, mille puhul valemid võimaldaks tulevikust minevikku arvutada samade algoritmide abil, mille abil teiste puhul arvutatakse vastupidist). Samas, isegi, kui see nii ei ole -- see ei tõesta veel, et minevik kindla peale tulevikku põhjustaks.

Niisiis, artikkel ei leidnud esitatud küsimusele ühtegi empiirilist vastust -- mis on mineviku ja tuleviku tegelikud, empiirilised ja mõõdetavad erinevused?

Ma ei taha siinkohal esitada seda teksti teadusliku hüpoteesi, vaid pigem mõttemänguna, huvitava ülesandena. Ehkki see on samas ka hüpotees hoolimata sellest, et tundub absurdne ja isegi justkui moraalselt mitte eriti ahvatlev võimalus. Viimast siiski ehk ainult selle tõttu, et moraal on ehitatud eeldusele, et minevik põhjustab tulevikku -- sest inimese kohastumine paneb teda paljuski nägema heana just seda maailma, milles ta viibib, vähemalt selles osas, mis puudutab kõike seda, mis näib murdumatute loodusseadustena (ja teisi seega halvana). Hüpoteesiks olen ma sunnitud seda nimetama siiski peamiselt seetõttu, et ei tea vastust. Huvitavaks mõttemänguks seetõttu, et ma pean seda huvitavaks mõttemänguks :)

Heelium, 2005-12-16

Artiklile on 601 kommentaari. Loe kommentaare »

***