Millisest informatsioonist me toitume?

Äkki on informatsioon Universumi põhikomponent?

John Wheeler, füüsik

Krista Rääk - ecard.digiart.eeVäidetamisi elame juba mõnda aega infoühiskonnas. Isegi füüsikud on hakanud rääkima viiendast fundamentaalsest interaktsioonist – informatsioonilisest vastasmõjust. Infotehnoloogiad on tohutult tõstnud teabe liikumiskiirust, informatsiooni hulk kasvanud eksponentsiaalselt. Teabevood on muutunud nii massiivseks, et üksikisiku vastuvõtupiir on ammu ületatud. Ja informatsioon, millest me enam üle ei käi, matab enda alla ning muudab maailma ülikeeruliseks, edendades ekspertide võimu.

Sestap ongi viimastel aegadel esile kerkinud küsimus kvalitatiivsest lähenemisest teabele – vajadusest seda mitte ainult süstematiseerida, vaid ennekõike hierarhiseerida ja seekaudu mõtestatult muuta ta uuesti inimteadvusele hõlvatavaks. Räägitakse vajadusest „metateabe“, „integralistide“ jt järele.

See eeldab informatsioonile sellise hindamisaluse leidmist, mis ise on kvalitatiivselt muutuv, arenguline. Selgub, et üheks selliseks on inimene teadvus, tema meel. Meel läbib evolutsioonis mitmeid arenguastmeid mitte ainult imikueast puberteedini, vaid võib seda teha ka sealt edasi – surmani välja. Selgub ka, et iga sellist arenguastet iseloomustab omastatava informatsiooni teatud kvaliteet. Mis iseloomustaks „kõrgemat“ teavet, võrreldes „madalamaga“? Kogemus näitab, et selleks on võime hakata kogema järjest sügavamat empaatiat või koguni ühtsust olemasolevaga. Nõnda ületatakse loomuldaselt egolised arenguastmed (kehaline, keelelis-mõistuslik ja vaimne).

Teavet, mis kvalitatiivselt muudab meie teadvust, võib nimetata tranformatiivseks. Teadvuse transformatsioon leiab aset näiteks, kui ego kui sotsiaalsete rollide kogum (kui persoona) saab teadlikuks ja integreerib oma Varju, muutudes terviklikuks. Või kui seesama terviklik ego, mis just meeste puhul põhiliselt „elab peas“, keele ja mõistete, maailmakirjelduste maailmas, avastab ja integreerib oma naiseliku poole (ANIMA arhetüübi). Veel suurem hüpe toimub, kui seesama totaalnegi ego üldse kaob ja inimene tunneb end ära transpersonaalse Kõiksusena, Puhta Teadvusena, säilitades selle taju lõpuks meele kõigis kolmes põhiseisundis – ärkvelolus, unenägudega unes ja lõpuks ka süvaunes.

On ka teine liik teavet, mis taastoodab ehk transleerib saavutatud teadvusetasandit ja mida võib nimetada translatiivseks. Meie meel vajab loomuldaselt mõlemaid. Tema olemuses on aeg-ajalt kogeda „katkestusi“, hüppeid, „valgustumisi“ – et seejärel „seedida“ avastatut suurema samatasandilise teabe varal, „puhata loorberitel“. Ainult sel juhul on meel terve ja õnnelik. Näiteks personaalsetel arenguastmetel on alates mõistuslikust egost juhtiv koht Lugudel, mida me endale („isiklik müüt“) ja teistele jutustame. Juba psotstrukturalistid panid tähele, et inimese mina-teadvus säilitab niimoodi oma järjepidevuse ja näilise püsivuse, vajumata Kaosesse. Need Lood, mythos`ed, võivad ego arengu käigus avarduda, süveneda, eritleda terviku osi üha peenemalt – kuid see on ikkagi vaid personaalse tasandi taastootmine. Jõudmisel Algse Meeleni kaob meelel selline vajadus.

Kuid me ei peagi kohe taotlema midagi nii „müstilist“ - mille saavutamine ka sihiteadliku meditatiivse praktika korral võib võtta aastaid või aastakümneid. Näiteks ameerika filosoofil ja müstikul Ken Wilberil kulus selleks 25 aastat, enne kui ta leidis end ööst-öösse Kiirgava Tühjusena ka unenägudeta unes. Aga algatuseks piisaks lihtsalt selle objektiivse seesmise kogemuse intellektuaalsest teadmisest - metafüüsikast. Sest kõigepealt uurib inimese teadlik keskpunkt – tema ego - viie meele abil saadavat informatsiooni ärkvelolekuteadvuses, seda aru abil loogiliselt korrastades. Alles ajapikku pöördub teadvus ka sissepoole, teadvustamaks omaenese toimemehhanisme, „filtreid“ (aru kategooriaid, arhetüüpe, maailmakirjeldusi jt), mille läbi näeme välismaailma. Siis selgubki, et teadvusel on olemas selline fundamentaalne alus, mille najal ta saab uurida kõiki oma „pealispindsemaid“ kihte. Seda kinnitab rikkalik kontemplatiivne kogemus, kõigi kultuuride müstitsism: informatsiooni sisimal tasandil kohtub teadvuse kadumatu tuum iseenda kui informatsiooni allikaga – mis involutsiooni käigus vormub kõigepealt unenägude, nägemuste, arhetüüpide subtiilseks tegelikkuseks, seejärel aga ärkveloleku „jämedaks“ meeltetajuks. Sisimani jõudnu võib neid üleminekuid kogeda täiesti selgelt ja üheselt (näiteks hommikul enne ärkamist).

On oluline teada, et erinevaid inimesi transformeerib erinev informatsioon – nii vormilt kui tasandilt. Seega on viljaka kultuuri tunnuseks pakkuda – hariduses, teaduses, kunstis jm – meelele „toitu“ kõigil tasandeil võimalikult rikkas vormistuses: arule (psühholoogia), hingele (religioonid – mis 99% ulatuses on küll „vaid“ translatiivsed, suutmatagi kanda inimest kõrgeima, kausaalse tasandi - vaimuni.) ja vaimule (müstitsism). Uurigu loodusteadused lisaks sellele veel ka elutut (füüsika) ja elusat (bioloogia) mateeriat.

Aga vaatame, mida siis pakub meile kultuur täna?

Juba alates Valgustusest istume rikkaliku pidulaua taga arule ja mõistusele. Võime nimetada seda tinglikult modernismiks ehk ratsionaal-teaduslikuks teadvuselaineks. Postmodernismi tasandil muutub mõtlemine väga lahtiseks ja sallivaks – pluralistlikuks, kaotades küll oma sügavuses. Oma tundelises osas aga liigub see hedonistlik maailmakirjeldus üha teravamate muljete, elamuste, kogemuste poole ja seda mitte ainult vormilt, vaid ka sisult (nt New Age). Kultuur pakub rikkalikult ka meie kehalikule, „loomalikule“ poolele - vaistudele, „madalatele tungidele“, preratsionaalsele – nimetagem seda tinglikult massikultuuriks.

Kuid ta ei paku meile veel kuigivõrd mõistuse ja tunnete sünteesi – mida võiksime nimetada tinglikult integraalseks, holistlikuks teabevooks. Ta ei paku meile kuigivõrd ainest, milles ühendada oma südant intellektiga, et jõuda seekaudu sise- ja välisilma tasakaalustatud tunnetuseni ning mõista esmakordselt piisava selgusega oma kohta Universumis. Seeläbi oleme ära lõigatud ka neist seesmistest väeallikatest, mis sünnitaks mh tegusat sotsiaalset loovust. Oleme ikka veel keeleuniversumi, Sõna orjad, uskudes võimueliitide Lugusid, mis pajatavad üht, ehkki maailma kriitiline olukord näitab hoopiski vastupidist. Mõnikord ei usu me asja toimumisse enne, kui pole seda lugenud ajalehest – ehkki ise võisime viibida otse sündmuskohal.

Miks räägime täna ikka veel ühiskonna ja inimese arengust puhtalt mateeria või aru terminites – kui tegelikult teeb ajalugu juba informatsioon, teadvus? Postmodernne intensioon taipas, et maailma(ümber)kirjelduste võistluse võidab see, mis on kütkestavam. Ent milline teave on kütkestavam? Loomulik oleks, et see, mis meid transformeerib, tõstes uuele vabaduse, loovuse ja õnne astmele – mitte see, mis meid regresseerib, loomastab. Mõlemad – pre- kui ka transratsionaalne - vabastavad meid tänaseks ammendanud „aru raudpuurist“, mistap mõlemad on kütkestavad. Ja siin oleneb nüüd kõik kultuuri, eliitide küpsusest: kas inimene läheb „alla“, kergema vastupanu petlikku teed – või „üles“, tõelise täitumuse poole. Lõppude.lõpuks võib loota, et „võidab“ kvalitatiivselt sügavam teave – mitte ainult vormilt originaalsem (nagu seda ekslikult arvas postmodernne pluralism).

Ja lõpetuseks: informatsiooniühiskonna taset näitab ka seal käibivate teaduslike, kunstiliste, religioossete jne mudelite rikkus. See ongi tõeline kaasaegne pluralism. Ükski mudel pole täiuslik, kuid kõik mudelid kokku võivad anda juba järsu hüppe meie eneseteadvuses. Ja veel: alles arenenud infoühiskonnas, milles transformatiivset informatsiooni on kõigil tasandeil külluslikult, saab sündida uus inimliik – homo ludens, Mängiv Inimene. 

Peeter Liiv, 2005-03-21

Artiklile on 167 kommentaari. Loe kommentaare »

***