Mida me ootame teaduselt?

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1397 kommentaari.

levi, Toomas, 2005-08-18 20:18:09

toomas, levi, 2005-08-18 19:17:16

Levi:Asjaolul, miks esitas A.L. selle 1942.a testamendi, ise sellest varast osa saamata, ei oma ju siis asja juures üldse tähtsust.

Toomas: Eiei. 1942. aasta testamenti ei esitanud mitte A.L. (kes polnud selle testamendi olemasolust nähtavastiteadlikki), vaid ikka Elvi Lauki ähvarduse tõttu V.L. ja V.A.

————

Millega see Elvi Lauk siis V.L ja V.A ähvardas?

levi, Toomas, 2005-08-18 20:19:55

toomas, levi, 2005-08-18 19:15:14

Levi: A.L, kui 1976.a. testamendi tegija sai A.L.-i kui enda poega jätta ilma üksnes tema enda varast! Rääkimata tol ajal kehtinud seadustest.

Toomas:...ja pärimisõigusest üleüldse, nagu ta 1976. aasta testamendiga tegi.

————

Pärimisõigusest ei saa kedagi ilma jätta. A vbl pidasid silmas konkretse isiku kindla vara pärimise õigusest ilmajätmist.

toomas, levi, 2005-08-18 20:22:30


toomas:
See /et V.L. astus A.-M. K.-le tehtud zhestiga J.L. 1942. aasta testamendis väljendatud viimse tahte vastu/ oli lõpuks ka V.L. põhiline etteheide iseendale oma käitumise kohta Pirita 60 Loos.

levi:
No aga see oli ka täiesti normaalne etteheide, sest sina ei pidanud ju vara saama.

V.L. ei teinud seda etteheidet mitte minule, vaid iseendale! Ta tundis suurt süüd, et pidi 1993. aasta aprillis 1942. aasta testamendi “uuesti sisse andma”, nii et A.-M.K. õigustatud subjektide hulgast välja arvati.

V.L. ütles mulle meie viimasel kohtumisel vabandavalt: “Toomas, see kõik juhtus selle pärast, et me Papa viimse tahte vastu astusime.”

levi, Toomas, 2005-08-18 20:27:56

toomas, Ants, 2005-08-18 19:56:43

Ants: See seaduspunkt ju ütleb, et 1942 aasta testamenti ei oleks tohtinud arvesse võtta, sest see oli tehtud pärast vara natsionaliseerimist.

Toomas: Täpselt nii. See et ühel hetkel see seadusesäte ilma seadust muutmata Omandireformi Keskkomisjoni poolt üle Eesti antud käsuga asendati seadusele risti vastu käiva põhimõttega Saksa-aegseid testamente tuleb aktsepteerida on otsene ja süstemaatiline ja praegu edasikehtiv seaduserikkumine Eesti Vabariigis.

(Riigikohus on proovinud seda probleemi ühe oma otsusega siluda, aga soovitan seda Riigikohtu lahendit lugeda! - see on koolinäide demagoogiast.)

———-

Eksid. Riigikohus RK lahend, mida sa silmas pead ei silu seda probleemi. Kusjuures selle RK lahendi kohta ei saa sa öelda ka seda, et see põhimõtteliselt vale oleks elik oleks vastuolus ORAS § 8 lg.2.

toomas, levi, 2005-08-18 20:29:05

Eiei. 1942. aasta testamenti ei esitanud mitte A.L. (kes polnud selle testamendi olemasolust nähtavastiteadlikki), vaid ikka Elvi Lauki ähvarduse tõttu V.L. ja V.A.

levi:
A ennist sa ütlesid ju, et selle esitas A.L.!

Ei ole ütelnud. A.L. ei esitanud minu teada Tallinna Linnavarade Ametisse üleüldse muid dokumente, kui (i) avalduse hägusate vara definitsioonidega ("maja Kosel", “talu Pirital”) ja (ii) tõendi, et Adolf Lauba oli ta isa. Kõik ametlikult vajalikud arhiivist jm. saadud tõendusdokumendid esitasid R.P. ja T.P. ja A.L. lihtsalt “kasutas ära”, et R.P. ja T.P. olid need dokumendid juba esitanud - ka see oli Omandireformi seadusandluses sätestatud. (Aga tänu R.P. ja minu ema “barterkokkuleppele” Pirita vs. Kamara, puudusid R.P., T.P. ja A.L. ühiste paberite hulgast igasugused dokumendid viitega Pirita talule - ainus viide üleüldse A.L. poolt esitatavate dokumentide hulgas meie talule oligi ainult kaks sõna avaldusel talu Pirital.)

levi, Toomas, 2005-08-18 20:37:24

toomas, levi, 2005-08-18 19:51:44

Levi: 1) Toomas, kui see 1942.a testament oleks esitatud vahetult enne 01.02.1993.a otsuse tegemist ja esimene otsus oleks olnud selline, nagu 14.06.1993.a otsus, siis kas sa oleksid selle tagastamisega otsusega olnud nõus? Kas sa sellisel juhul põhimõtteliselt aktsepteeriksid seda otsust?

Jah. Aktsepteeriksin.

—————-

Ausalt öelda ma ei usu sind!

A miks sa siis protesteerid selle teise otsuse vastu?

Või ei olnud 1942.a testamendi tegemise ajal J.L. vara enam tema omandis elik oli natsionaliseeritud ja testament tehti olematu vara kohta või oli J.L. varaga samasugune olukord, nagu selles RK lahendiski, millele sa viitasid - vara oli uuesti, enne j.L. surma, läinud J.L. valdusse tagasi, kust see uuesti nö võõrandati elik tekkis ORAS § 8 lg.2 kohane olukord? Või kuidas see tegelikult oli? Toomas, kas sa ikka tead neid asju täpselt ikka?

toomas, levi, 2005-08-18 20:38:43

Levi: Märkisid sa ju ka ise (toomas, levi, 2005-08-17 21:25:26), et “1942. aasta testamendi järgsed pärijad olid testaator Juhan Lauba poja Voldemar Lauba (suri 1952 testamenti tegemata) tütred V.L. ja V.A.”

Toomas: Ainult et V.L. ja V.A. olid testamendijärgsete pärijatena omal algatusel edasi palunud zhestina Pirita talu tagastamise juurde oma tädi A.-M. K. “kui ainsa elusoleva J.L. tütre”.

—-

Kas see saaks kaaluda või mutta J.L viimset tahet ehk 1942.a testamenti?</i>

Pane tähele (nagu Antsule just kirjutasin), et 1942. aasta testamendi arvessevõtmine oli seaduse poolt algusest peale välistatud (ja seadusetähe - ehkki mitte praktika järgi! on seda senini).

V.L. ja V.A. zhest A.-M.K.-le oli tingitud sellest, et nad läksid 1942. aasta testamenti kohe esimestel päevadel, mil selle esitamine tagastamise algatamiseks oli üldse võimalik (s.t. siis, kui mina lugesin samal ajal Jaapani saralt - TOM JESUS RULES! HELP), Tallinna Linnavarade Ametisse sisse andma, mille peale ametnik (nimi on meelest läinud...?Paidra) selle tagasi andis kui ebaolulise dokumendi.

Seepeale kirjutasid V.L. ja V.A. oma Austraalias elavale vennale B.L.-le, kes oli J.L. 1942. aasta testamendi alusel kolmas pärija, mida too kavatseb oma osaga talust teha. B.L. teatas vastu, et loobub oma osast (B.L. saatis Austraaliast seejuures ka notariaalse kinkelepingu võrdsetes osades V.A-le ja V.L.-le - see tõsiasi pole ORASe loogika järgi muidugi relevantne).

Alles seejärel otsustasid V.L. ja V.A. (kui nüüd ainsad J.L. testamendijärgsed pärijad) nendes tingimustes, kus 1942. aasta testamenti poleks niikuinii vastu võetud, seda testamenti omal algatusel mitte esitada, ning tegid koos selle otsusega mainitud zhesti A.-M. K.-le.

levi, Toomas, 2005-08-18 20:52:55

toomas, levi, 2005-08-18 19:29:24

Levi: Kas sinu, kes sa ei aktsepteeri NSVL (seega ka ENSV) õigust (ka natsionaliseerimist), jaoks ei ole siis oluline, kui J.L.-i tahe realiseeris ja tema vara pärisid üksnes testamendis loetletud isikud?

Tomas: Kordan veel: NSVL/ENSV õiguse vastu oli Pirita 60 Loos eelkõige puksinud suhteliselt kõrvaline tegelane Adolf Lauba, kes seadis V.L. ja V.A. (kelle käes oli 1942. aasta testament - kohtuotsus hoiul “kui ainus dokument üleüldse Pirita talu omandiõiguse kohta” - nagu nad mulle ütlesid) olukorda, kus nende 1942. aasta testamendi loogika ja ORASe loogika olid üsna teravas vastuolus.
——-

Minu arust sa ei korda midagi, vaid esitad täiesti uue põhjenduse. Olgu.

Kui sa nüüd ütled, et 1942.a testamendi loogikal oli vastuolu ORASe loogikaga, siis miks sa siis täna tunnistasid (toomas, levi, 2005-08-18 19:51:44) J.L. viimse tahte primaarsust, kui esimene otsus 01.02.10993.a. oleks olnud selline, nagu 14.06.1993.a. otsus? Mis vahe sel on, et esimese otsuse asemel oli selleks teine otsus? Need otsused ei oleks ju niiehknaa saanud muuta J.L: tahet olematuks!

*

toomas, levi, 2005-08-18 19:29:24

MINU protest on konkreetselt 1993. aasta märtsi suhtes alates Elvi Lauki ähvardusest kuni selleni, kui mult keelduti vastu võtmast - ehkki ma olin seadusandlust lugenuna veendunud, et mult peaks vastu võetama - 1976. aasta testamenti argumendiga - “see testament ei kehti, kuna on tehtud Nõukogude perioodil”.

Kas sul oli vaja lihtsalt ametniku vastust: “ei me ei võta seda vastu, kuna ehtud Nõukogude perioodil”. Milleks? Sa ei oleks ju sellega niiehk naa saanud ju midagi tõendada. Ja pealegi viitab see mu meelest järjekordselt asjaolule, et sulle ei lugenud J.L viimne tahe midagi. Või tegite seda vastastikku ärritusest ja üksteuse ärritamiseks - jonni pärast?

toomas, levi, 2005-08-18 20:54:21

Kuule Toomas, kas sind huvitab haigestumise põhjendamine või see, kas vara tagastati inimestele, kes selle J.L. tahte kohaselt pididki saama?

...ja sellest hoolimata, et see oli vastuolus V.L. ja V.A. tahtega kogu seda vara saada?
(Minu haigestumise lugu ei ole siinkohal oluline.)

Miks sa ei vasta mu küsimustele otse ja ausalt?

Levi! Ausõna! Ma vastan kõigile Su küsimustele otse ja ausalt! Ma tõesti ei kavalda kõige vähematki.
(Huvitaval kombel on mulle mitu korda sama etteheite teinud ka DiaTheo ja ma TÕESTI ei saa aru, mida Te silmas peate!)

Miks sa iga vastuse iseenda interpretatsiooniga kinni katad, andmeid ja situatsioonitõlgendusi muudad? MIKS? Sinu poolt toodud andmete põhjal saan praegu küll üsna üheselt järeldada, et kõik need põhjused, mis sulle rahu ei anna tulenevad üksnes sellest, et sa ei taha leppida J.L viimse tahtega, vaid hoopis vastupidi, sa üritad kõikvõimalike mõttekonstruktsioonide abil leida õigustus asjaolule, et sa ei saanud seda vara (sind huvitab üksnes vara) J.L tahte mittetunnistamise hinnaga.

No aga miks ma siis sellest varast puhtsüdamlikult tahan Kiriku kasuks loobuda? Arvad, et otsin kuulsust? Võib-olla... võib-olla ei ole ma sellest patust tõesti puhas!

Tulin selle järeldusele seetõttu, et sa väitsid ühelt poolt, et on PS vastane (kommunistid jms)

No ära neid “kommunisti”-sõnumisi nii otse kaa võta!

... ja teiselt poolt või on selles asjas asjaolusid, mis teeksid su tahte omandada seda vara olematuks.

Ma kordan juba öeldut. Tegelikult on juba algusest peale mu Vanaema viimne tahe (ehitada Piritale maja) olnud mulle suhteliselt raskena näiv ülesanne. Ma ei varja mingeid asjaolusid. Sa lihtsalt ei taha tunnistada, et Eesti Vabariigi juriidiline süsteem on põhiseaduslikkuse mõttes nii mäda, nagu Pirita 60 Loost ilmnev. Face the facts, Levi! Tõde peab olema ju tähtsam kui mundriau!

Kas sa oled neid asju kohtus vaidlustanud? KUi jah, siis kuhu see asi jõudis ja miks jõudis või üldse ei jõudnud?

Jõudis lõpuks selleni, et kohus ei ennista 14. juuni 1993 otsuse vaidlustamise kahekuulist tähtaega (sellest hoolimata et olin ka nende kahe kuu jooksul Psühhiaatriahaiglas statsionaarselö ravil) ega võta minu keissi käsitlemisele.

Ma saan aru küll, et ka siin on teatud asjaolude varjamine (enesepetmine) jälle võimalik väidetega a'la kommunistid, PÕhiseadusevastane, pr see ja see ütles seda ja teist jms.

Vaat need “kommunistid” (emotsionaalne hüüatus) ja “põhiseadusevastane” (intellektuaalne tõlgendus, ehkki juriidiliselt tunnustamata kujul) on kaks väga erinevat kaalukategooriat.

MUIDUGI on “kommunistide” hulgas ka häid inimesi!

Kui sa tahad seda edasi lahata, siis minu poolt on sel mõtet üksnes siis, kui sind huvitab üksnes küsimus, kes pidi vara tagasi saama ning miks üks sai, aga teine mitte.

Huvitab küll. Jätkame!

toomas, levi, 2005-08-18 20:58:24

1942. aasta testamenti ei esitanud mitte A.L. (kes polnud selle testamendi olemasolust nähtavastiteadlikki), vaid ikka Elvi Lauki ähvarduse tõttu V.L. ja V.A.

————

Millega see Elvi Lauk siis V.L ja V.A ähvardas?

Elvi Lauk võttis ühendust V.L.-ga ja teatas, et

(i) 1. veebruari 1993 õigustatud subjektide otsus tuleb ümbervaatamisele, nii et “60 V.L./V.A. - 60 A.-M. K.” asemel kuulutatakse õigustatud subjektideks “40 V.L./V.A. - 40 A.-M. K. - 40 A.L.”

(ii) V.L.-l ja V.A.-l on võimalus “40-40-40” otsus ära hoida, kui nad uuesti esitavad 1942. aasta testamendi, sest “vahepeal on Saksa-aegseid testamente siiski hakatud arvestama”.

toomas, levi, 2005-08-18 21:00:44

Toomas:...ja pärimisõigusest üleüldse, nagu ta 1976. aasta testamendiga tegi.

————

Pärimisõigusest ei saa kedagi ilma jätta. A vbl pidasid silmas konkretse isiku kindla vara pärimise õigusest ilmajätmist.

Adolf Lauba 1976. aasta testament kõlab (mälu järgi):

“Võtan ära pärimisõiguse kogu oma vara suhtes, ükskõik kus see ka asuks ja ükskõik millest see ka koosneks, oma poegadelt A.L.-lt ja R.L.-lt”

Olen seda testamenti ise väga palju kordi käes hoidnud.

levi, Toomas, 2005-08-18 21:00:52

toomas, levi, 2005-08-18 19:24:14

Toomas: ....ja 14. juunil 1993 saidki meie talu osas omandireformi õigustatud subjektidest: - 120 miljoni osas V.L. ja V.A.

Levi: No aga siis on ju kõik õiglaselt tehtud!</i>

Toomas: Kuidas nii, kui V.L. oli “jaganud meie Pirita talu koos V.A.-ga pooleks A.-M. K-ga” (naiivjuriidiline arusaam), mille konkreetseks juriidiliseks ilminguks oli see, et V.L. ja V.A. täitsid ühise Pirita talu tagastamisavalduse koos A.-M. K. nime kirjutamisega sellele ja käisid pidulikult A.-M. K. kodus sellele A.-M. K. allkirja võtmas, pärast mida nad esitasid avalduse ja asusid mõlemalt poolt üheskoos (V.L. ja A.-M. K. esindajana minu ema) mööda ametiasutusi jooksma ja vajalikke tõendeid koguma.

———-

Mis see tähendab, et nad nii jaganud olid!? Ka valetamise või hirmutamisega on võimalik teise südametunnistust moonutada! Pealegi räägib sellele sinu poolt toodud õigustamisele vastu J.L. 1942 viimne tahe ja ka su enda kinnitus, et see oleks olnud sinu poolt aktsepteeritav, kui esimene (01.02.1993.a.) otsus oleks olnud kohe selline, nagu 14.06.1993.a. otsus (millega tagastati vara neil, kes pidiki 1942.a testamendi kohaselt selle vara saama.

levi, Toomas, 2005-08-18 21:08:18

toomas, levi, 2005-08-18 19:24:14

V.L. elas seda ülirängalt üle, et A.L. “välistamiseks” õigustatud subjektide hulgast tuli tal nõustuda ka A.-M. K. elimineerimisega õigustatud subjektide seast, kusjuures mina A.-M. K. pärijana läksin selle pärast hulluks. V.L. suri paari aasta pärast.
——

Niiet mäng käis siis ikkagi ORASI § 8 lg.3 elik seadusjärgsuse peale? Kuna selles osalesid ka sina, ja osaledki kuni siiamaanni, siis näitab see üksnes seda, et teile EI OLNUD OLULINE J.L viimne tahe, vaid kui palju keegi kätte saab. Mu meelest on eeltoodud asjaolu valguses küllatki imelik rääkida veel, et sa aktsepteerid J.L tahet ehk tema 1942.a. testamenti.

Sa võiksid hoopis need süüdistused kõikvõimalikel aadressidel (EV, ORAS, kommunistid, pr.E.Lauka, A.L. jne) hoopis jätta (kuna need on selle asja juures absoluuutne meelotš), kui arvestada J.L. tegelikku tahet. (Muidugi, kui see tahe ikka oli täpselt selline, nagu sa eelnevalt oled rääkinud). Neil süüdistustel ei ole mingitki seost EV-ga, vaid üksnes inimestevaheliste erimeelsustega.

toomas, levi, 2005-08-18 21:12:43

1) Toomas, kui see 1942.a testament oleks esitatud vahetult enne 01.02.1993.a otsuse tegemist ja esimene otsus oleks olnud selline, nagu 14.06.1993.a otsus, siis kas sa oleksid selle tagastamisega otsusega olnud nõus? Kas sa sellisel juhul põhimõtteliselt aktsepteeriksid seda otsust?

Jah. Aktsepteeriksin.

—————-

Ausalt öelda ma ei usu sind!

Mida muud saaksin ma Su uskmatuse vastu teha muud, kui öelda:
ma ei valeta.

A miks sa siis protesteerid selle teise otsuse vastu?

Sest selle vastuvõtmine on nii selgelt õigusvastane, et minu riigis - Eesti Vabariigis - ei saa üks kodanik, kes põhimõtteliselt saab selle otsuse vastuvõtmist vaidlustada, oma kodanikukohusest lähtuvalt seda otsust mitte vaidlustada.

Ära unusta, Levi, ma olen ideeline “Eesti riiklane” (vt. kasvõi minu via Eesti ajaloo lugu!) ega mitte “eesti rahvuslane”.

Või ei olnud 1942.a testamendi tegemise ajal J.L. vara enam tema omandis elik oli natsionaliseeritud ja testament tehti olematu vara kohta

Täpselt nii. Saksa okupatsioonivõim jättis ju Nõukogude võimu 1940. aasta maa natsionaliseerimisotsuse edasi jõusse. (Ma ei saa aru, mis mõttes on see küsimus siinses kontekstis oluline!

või oli J.L. varaga samasugune olukord, nagu selles RK lahendiski, millele sa viitasid - vara oli uuesti, enne j.L. surma, läinud J.L. valdusse tagasi, kust see uuesti nö võõrandati elik tekkis ORAS § 8 lg.2 kohane olukord?

J.L. vara oli kogu aeg reaalselt J.L. valduses - ta haris oma põlde ja heinamaid oma surmani 1942. aastal välja.

Või kuidas see tegelikult oli? Toomas, kas sa ikka tead neid asju täpselt ikka?

Ma tean neid asju VÄGA täpselt. Ma olen kõike kokku uurinud kõik kümme aastat.

levi, Toomas, 2005-08-18 21:12:57

toomas, levi, 2005-08-18 20:22:30

toomas:
See /et V.L. astus A.-M. K.-le tehtud zhestiga J.L. 1942. aasta testamendis väljendatud viimse tahte vastu/ oli lõpuks ka V.L. põhiline etteheide iseendale oma käitumise kohta Pirita 60 Loos.

levi:
No aga see oli ka täiesti normaalne etteheide, sest sina ei pidanud ju vara saama.

toomas: V.L. ei teinud seda etteheidet mitte minule, vaid iseendale! Ta tundis suurt süüd, et pidi 1993. aasta aprillis 1942. aasta testamendi “uuesti sisse andma”, nii et A.-M.K. õigustatud subjektide hulgast välja arvati.

V.L. ütles mulle meie viimasel kohtumisel vabandavalt: “Toomas, see kõik juhtus selle pärast, et me Papa viimse tahte vastu astusime.”

—————

Muide, ma ei mõelnudki, et ta selle süüdistuse sulle tegi. Ikka endale, kellele siis veel.

Aga kui kõik asjaolud on sellised, nagu sa oled esitanud, siis oli selline süüdistus lihtsalt ületamatu teadmatuse tulem. Primaarne A ja O on selles asjas üksnes J.L viimne ja tegelik tahe! Ülejäänud on vaht. A seaduste abil saab sedagi viimset tahet ‘moonutada’, kui selleks vastav vajadus olemas. Ja nagu ma näen, nii oligi. Või ma eksin? KUi, siis milles?

ruts, 2005-08-18 21:17:15

Kui sa toomas neid maid ei saanud, oleks pidanud ju raha saama. Miks sa seda raha siis ei saanud?

levi, Toomas, 2005-08-18 21:29:14

levi, Toomas, 2005-08-18 13:23:18

toomas, levi, 2005-08-18 11:08:16

levi: 3) Kas 1976.a testamenditegija pidas kindalt silmas ka õigusvastaselt võõrandatud J.L.vara? Kui jah, siis missugustele faktidele toetud?

Toomas: 1976. aasta testaator pidas vastavalt tema tütre R.P. sõnadele silmas kogu tema Nõukogude võimu poolt võõrandatud vara.

Levi: Järelikult sa siiski täpselt ei tea, vaid tugined selles osas üksnes R.P. või hoopiski kolmandate isikute juttudele?

toomas, levi, 2005-08-18 13:25:25

Toomas: Täpsusta palun küsimust: mida ma ei tea täpselt?
——

Seda, mida 1976.a testaator elik A.L. silmas pidas.

levi, Toomas, 2005-08-18 21:40:51

toomas, 2005-08-18 16:46:40

Ütlen veel lõpuks 1942. ja 1976. aasta testamentide kohta:

(i) Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 32 viimase lause “Pärimisõigus on tagatud” järgi
*1942. aasta testament Pirita 60 Loos
- KEHTIB
*1976. aasta testament Pirita 60 Loos
- KEHTIB

(ii) Omandireformi Aluste seaduse põhiseadusvastase sätte “Endiste omanike 1940-1991 testamendid ei kehti” järgi
*1942. aasta testament Pirita 60 Loos
- EI KEHTI
*1976. aasta testament Pirita 60 Loos
- KEHTIB

(iii) Omandireformi Keskkomisjoni ilma seadusandja sanktsioonita õigusvastaselt üle-eestiliseks kohustuslikuks juhendiks kehtestatud Omandireformi Aluste seaduse sätte “Endiste omanike 1940-1991 testamendid ei kehti” muundatud kuju “Kõik 1940-1941 ja 1944-1991 testamendid ei kehti” järgi
*1942. aasta testament Pirita 60 Loos
- KEHTIB
*1976. aasta testament Pirita 60 Loos
- EI KEHTI

Uskumatu lugu, kas pole?!?!?

——-

Eksid põhimõtteliselt, igast asendist!

See ei ole sugugi uskumatu lugu, vaid lugu, mille põhjus peitub lihtsalt ja AINULT juriidika mittetundmises.

levi, Toomas, 2005-08-18 21:46:09

toomas, EA-le uuesti, 2005-08-18 17:19:46

EA, 2005-08-18 16:47:04
toomas
ütle lühidalt. kes tegi vea? millisel hetkel?

Tallinna Linnavarade Ameti ametnik Elvi Lauk, kui oli kõrvaltalu Ülalt-Puki tagastamise paberite hulgas talu peremehe Adolf Lauba järglaste hulgast leidnud meie Adolf Lauba poja A.L. avalduse sõnadega talu Pirital ning sellest totaalselt ära ehmus (ma nägin seda Tallinna Linnavara Ametis ise pealt), arvates, et ta on teinud mingi fataalse vea paberite töötlemisel.

Aga ei olnud! Täpselt nii pidigi minema, arvestades minu ema ja R.P bartertehingut “Pirita vs. Kamara”, mida juba mainisin.

Ütleme siis nii:

VEA TEGI MEIE ALT-PUKI VANAPEREMEES, 1942. AASTA TESTAMENDI TEGIJA JUHAN LAUBA, KUI TA PANI ÜHELE OMA POJALE SAMA EESNIME - ADOLF - MIS OLI KA TA VENNAL, NAABETALU ÜLALT-PUKI VANAPEREMEHEL ADOLF LAUBAL

——-

Seda ei saa käsitleda J.L. veana. Samuti ei saanud selline asjaolu, ja sinu teadmine sellest, muuta J.L tahet!

Ants, levi, 2005-08-18 21:57:40

Miks sa kaitsed testaatori õigust pärandada vara, mis ei kuulu talle?

Kui ma pärandan sulle Tallinna Raekoja, kas siis tõesti on mu testament kehtiv ja mu tahet hakatakse täide viima?

Palts tõstetakse tuttipidi välja ja sina kolid sisse?

On ka nii või?

***