Mida me ootame teaduselt?

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1397 kommentaari.

33338, 2005-08-16 12:29:46

Jesus doesn’t help Tom to rule!

toomas, 2005-08-16 12:33:18

Help! Jesus rules!

toomas, 2005-08-16 12:33:45

Tom Griffith
11-02-1990

toomas, 2005-08-16 12:50:24

Peeter:
Võimalik, et kunagi mõjus ka tänane ärkvelteadvuse ruum meie „minale“ niisama tundmatu, läbiuurimatu ja muidugi ka ohtlikuna. Kui alateadvuses võime leida endale „teejuhi“ – „abivaimu“, „kõrgema Mina“, „väelooma“ jne, siis ärkvelolus polnud võibolla sedagi võimalust, mistap (aeg)ruumis navigeerimine oli tõeline kunsttükk, „nõidus“.

Ahoi, Mu Teejuht!, ootan Sind, tule!
Näita, kuidas sellest vanade ja uute testamentide nõiaringist väljuda!

toomas, Teejuht, 2005-08-16 12:53:08

Ainult PALUN! ei mingit rahvuslikku kaerajaani ega kolklikku maailmaeitust - seda palun mitte, kui vähegi sobib!

toomas, Teejuht, 2005-08-16 12:56:13

Kas Jeesus Kristus on tõesti lihtsalt deemon?

Ja juudijumal Jehoova sakib?

Ja moslemijumal Allah?

33338, 2005-08-16 12:57:03

Toomas on testamenttide ohhver. vana, uus, Pirita...

toomas, Teejuht, 2005-08-16 12:57:50

Aga Neitsi Maarja?

Kas tema on väga kuri njqwhfdihcv?

toomas, Numbrimees, 2005-08-16 12:58:39

Noh, Numbrimees, said lõpuks aru kaa, justnimelt!

toomas, 2005-08-16 13:11:24

Identiteedijõustajad versus empaatikud
Andrus Norak

1
Ohvrit vajavad Rene Girardi sõnul kõik suletud identiteediga inimkooslused. Teisisõnu, kõik need, kes tahavad oma identiteeti äratuntavana säilitada. Neil tulebki ajuti endi seast välja arvata liiga erinevad. „Kes liiga hull, kes liiga hell, mis teha on siin ilmas sel?“ küsis kord Hando Runnel.</i>

Pirita 60 Loos tõukasid eestlased (Eesti Vabariigi kujul) ja mu suguvõsa üheskoos mind ihuüksi välja eestlaste kooslusest, kes sai seeläbi etendada õilsat 1940. aasta venelaste poolt eestlastele tehtud ebaõigluse hüvitamist, nii et eestlaste endi teod 1940-1991 võis ära unustada.

Nii talitati ka algkoguduses, selles veendumiseks piisab, kui lugeda apostel Pauluse kirja Korintlastele. Ta ütleb, „pange siis kurjategija endi seast välja“. Kurjategijaks nimetab ta isikut, kes oli tõenäoliselt abiellunud omaenda võõrasemaga.

Tom Jesus Rules! Help loos kiidab Jeesus Kristus sellele takka, sest nii laseb ta eestlastel inimese saatust juhtida.

toomas, 2005-08-16 13:15:47

Pühakiri kutsub meid ühest küljest üles samastuma selle maailma nõtradega, nendega, kes on ohverdatud ja jäänud sotsiaalsete masinate ning süsteemide hammasrataste vahele. Teisalt on Pühakiri tõsiselt mures usukogukonna identiteedi ja selle äratuntavana säilimise pärast. Jaroslav Pelikan on defineerinud katoliiklust kui universaalsust + identiteeti.

Jeesus Kristus ruulib ja annab eestlastele õiguse teha vabal valikul oma sõgedusi: see on empaatia.

Siinkohal võiks peatuda ja küsida, milles seisneb usukogukonna identiteet? Eks peitu vastus juba küsimuses endas. Usus. Usu üheks esmaväljenduseks on moraalsed seisukohavõtud, traditsiooniliselt patriarhaal/judaistlikus võtmes. Usukogukonda on alati ühiskonnast, kui tervikust eristanud suurem rangus moraaliküsimustes. Selles osas tundub praegu valitsevat peataolek ja segadus. Moraali kui säärast justnagu ei olegi enam. Tundub et moraal on erastatud, taandatud individuaaltasandile ning mingisugusegi kogukondliku mõõdupuuga inimeste privaatsfääri tungimine on kui mitte midagi hullemat siis vähemasti taktitu.

Just selline peataolek eestlastel on Jeesuse Kristuse peamine taotlus.

toomas, 2005-08-16 13:19:04

Nii peitub kristlaskonnas pinge, kui mitte öelda vastuolu ohvritega samastumise ja iseenese identiteedi säilitamise vahel. Moraalseid kogukondlikke printsiipe omav inimkooslus peab vältimatult endi seast välja arvama nood, kes neid printsiipe ei järgi. Samal ajal peaks see kogukond omaenda sisemise loogika kohaselt empatiseeruma ka endi seast väljaheidetutega, selleks et nad n.ö. meelt parandaksid ning taas moraalselt elama hakkaks. Samastumist takistab tegelane, keda Pühakiri nimetab Kuradiks. Nimelt ei pannud algkogudus inimesi lihtsalt endi seast välja, vaid see tähendas ühtlasi ka Jumala pääste sfäärist välja arvamist ning kuradile üle andmist, tähendas andmist selle maailma vürsti meelevalda, „liha hukkamiseks, et inimese vaim pääseks Issanda päeval“, nagu Paulus ütleb.

Kristlik kirik järgib Jeesust Kristust ning laseb eestlastel testamendid, nii vanad kui uued, kehtetuks tunnistada, ning suunab enda sellisel moel ärakadumisele.

toomas, 2005-08-16 13:23:29

Katoliku kirikus on seatud juhid kes määravad, mil määral ja millistes küsimustes võib kirik oma seisukohti muuta. Katoliiklaste kaheldamatuks tugevuseks on pühakutekultus ja Kristuse ohvri jätkuv aktualiseerumine missas. See annab ajet ka selles suures kirikus jätkuvalt esilekerkivale eneseohverdamisele, kasvõi ema Teresa võtmes.

Püha Missa õnneks jääb ka pärast Jeesuse Kristuse konkreetset lahkumist.

toomas, 2005-08-16 13:27:51

Nii arvab osa kristlaskonnast, et kristluse põhisisuks ongi jätkuv sotsiaalsete äärealadega samastumine, olgu need siis seksuaalvähemused või perevägivalla ohvrid. Selle vaatepunkti vaieldamatuks tugevuseks on järjepidevus. Senikaua, kuni maailmas kestab ohverdamine, ostrakeerimine ja marginaliseerimine, on ka kiriku ülesandeks selle vastu võidelda. Jeesuse sõnul on „vaeseid alati teie juures“. Seda võitlust peetakse enamjaolt küll selle hinnaga, et kirik hülgab iseenda identiteedi moraalse kogukonnana asendades selle armastuse ja kaasatundmisega. Tarbimisühiskonnas ei ole ka enam lihtsalt sünnis otsustada inimeste üle millegi muu, kui raha, kinnisvara ning nendega seotud staatusesümbolite alusel.

Viimati peaks kirik just seda tegemagi, lahustuma siirupi või armastuse essentsina teistes inimkooslustes? Kui ta aga kord juba lahustub, kuidas teda siis tagasi kontsentraadiks aurutada? Kristlikust traditsioonist leiame hulganisti näiteid selle kohta kuidas kristlased kui ohvriteadlikud inimesed on iseendid ohverdanud ning seeläbi maailma paremaks muutnud. Tänane vasakpoolne/feministlik/kristlik sotsiaalne võitlus inimõiguste eest sellist võitlusviisi ei pruugi. Pigem võideldakse juba saavutatud oma õiguste mätta otsast, nende eest, kel veel neid õigusi ei ole. Reeglina ei mingit eneseohverdamist! Selline võitlus on samastumise mõttes küll kristlik ja piiblipärane, ei ole seda aga ei moraalse identiteedi ega ka võitlusviisi osas.

Eestlaste rahvusliku Jeesuse Kristuse Ärakadumise Kiriku valik läbi vanade ja uute testamentide annulleerimise.

Sootuks uue ohverdamisviisi on meie argipäeva toonud islamifundamentalistid. Nemad ohverdavad küll iseendid, võtavad aga oma teekonnale teispoolsusesse endiga kaasa terve hulga vaenlaseks peetavaid inimesi, kes sel hetkel lihtsalt eneseohverdaja lähedal sattusid olema. See on kummaline segaohver eneseohverdajast ning hulgast tahtmatutest kaasasõitjatest!

Minu isiklik valik mõlemas - nii “Tom Jesus rules! Help” kui ka “Pirita 60 Loos”! MINA astun resoluutselt vastu Jeesuse Kristuse lubamatule tolerantsile ja ohverdan enda ainuisikuliselt Jeesuse Kristuse tegeliku palge nähtavaletoomiseks.

toomas, 2005-08-16 13:32:36

Identiteedihoidjad märgivad moraali küsimustes maha selged piirkupitsad ning keelduvad mistahes hinna või argumentide nimel neist lahti laskmast. Neile on identiteet tähtsam kui empaatia. Seda vaatepunkti iseloomustab vahetegemine patuse vahel, keda tuleb armastada ning tema patu vahel, mida tuleb vihata. Ideaalis on see kaunis loosung, praktikas aga ei ole selle järgimine sugugi kerge. Näiteks või teise inimese teistsuguse seksuaalse sättumuse puhul.

Mis homodest rääkida, kui meil on olemas ka omandiküsimus kui kuum kartul, mida ei juleta välja sülitada.:)

Peamised moraaliküsimused täna on seotud naiste õiguste ja homoseksualismiga.

...ja Eestis omandiga.

Identiteedisäilitajad liigitatakse nende küsimuste alusel nii ümbritseva maailma kui ka empaatilise koolkonna kaaskristlaste poolt fundamentalistide kilda. Empaatikud esindaks täna justnagu tõelisemat ja ehedamat kristlust, seda kristlust, mis edendab ühiskonnas tolerantsi ja armastust. Seda kristlust millel on sotsiaalne tellimus. Teevad nad seda küll reeglina endi identiteedi arvelt, sooritades nõnda ka ise omalaadse eneseohverdamise, lahustudes, lakates olemast ning jäädes viimaseks kristlaste põlvkonnaks.

Aamen.

Identiteedijõustajad muutuvad aga pluralistlikus ühiskonnas selgesti eristatavaks subkultuuriks, mis pakub oma moraalsete seisukohavõttudega pagu ja pelgu relatiivsusest väsinud inimesele. See kogukond käsitleb end täna sageli ise kui märterlikku ning saatanliku ühiskonna poolt marginaliseeritut. Seda võtmes, „mida vähem meid on ja mida vähem meid mõistetakse, seda enam on meil õigus“. Pikemas perspektiivis või ühiskondliku kriisi ajal omavad aga ka fundamentalistid potentsiaali plahvatuslikult kasvada ning muutuda domineerivaks.

Kõik relatiivsusest tüdinud! Tulge, minu juures on pääsemine! Omandireform õigustühiseks ex tunc! Kõigile omanikele nende maa!

Jesus rules!

toomas, Teejuht, 2005-08-16 13:37:37

Noh? Sobis?

Teejuht, toomas, 2005-08-16 13:39:02

Sobis hästi. Ära ainult tänast Püha Missat unusta!

pööre, 2005-08-16 13:40:55

I used to think heietused vaimsest arengust, loovuse astmetest ja valgustumisest on paras luulu

ma mõtlesin ümber

“on teada, et kui inimene istub maha ja võtab aega oma eesmärkide läbimõtlemiseks ning kirja panemiseks, siis võimalus, et ta need eesmärgid ka saavutab tõuseb märgatavalt. ” (http://bankforfun.blogspot.com/2005/08/kuidas-saada-miljonriks.html)

kui eesmärkide kirjapanemine ja hea milestone'idega äriplaan aitab miljonäriks
miks mitte ka valgustunuks

Teejuht, Andruse lugu tervikuna, 2005-08-16 13:41:58

Identiteedijõustajad versus empaatikud
Andrus Norak

1
Ohvrit vajavad Rene Girardi sõnul kõik suletud identiteediga inimkooslused. Teisisõnu, kõik need, kes tahavad oma identiteeti äratuntavana säilitada. Neil tulebki ajuti endi seast välja arvata liiga erinevad. „Kes liiga hull, kes liiga hell, mis teha on siin ilmas sel?“ küsis kord Hando Runnel.

Nii talitati ka algkoguduses, selles veendumiseks piisab, kui lugeda apostel Pauluse kirja Korintlastele. Ta ütleb, „pange siis kurjategija endi seast välja“. Kurjategijaks nimetab ta isikut, kes oli tõenäoliselt abiellunud omaenda võõrasemaga.

Pühakiri kutsub meid ühest küljest üles samastuma selle maailma nõtradega, nendega, kes on ohverdatud ja jäänud sotsiaalsete masinate ning süsteemide hammasrataste vahele. Teisalt on Pühakiri tõsiselt mures usukogukonna identiteedi ja selle äratuntavana säilimise pärast. Jaroslav Pelikan on defineerinud katoliiklust kui universaalsust + identiteeti.

Siinkohal võiks peatuda ja küsida, milles seisneb usukogukonna identiteet? Eks peitu vastus juba küsimuses endas. Usus. Usu üheks esmaväljenduseks on moraalsed seisukohavõtud, traditsiooniliselt patriarhaal/judaistlikus võtmes. Usukogukonda on alati ühiskonnast, kui tervikust eristanud suurem rangus moraaliküsimustes. Selles osas tundub praegu valitsevat peataolek ja segadus. Moraali kui säärast justnagu ei olegi enam. Tundub et moraal on erastatud, taandatud individuaaltasandile ning mingisugusegi kogukondliku mõõdupuuga inimeste privaatsfääri tungimine on kui mitte midagi hullemat siis vähemasti taktitu.

Nii peitub kristlaskonnas pinge, kui mitte öelda vastuolu ohvritega samastumise ja iseenese identiteedi säilitamise vahel. Moraalseid kogukondlikke printsiipe omav inimkooslus peab vältimatult endi seast välja arvama nood, kes neid printsiipe ei järgi. Samal ajal peaks see kogukond omaenda sisemise loogika kohaselt empatiseeruma ka endi seast väljaheidetutega, selleks et nad n.ö. meelt parandaksid ning taas moraalselt elama hakkaks. Samastumist takistab tegelane, keda Pühakiri nimetab Kuradiks. Nimelt ei pannud algkogudus inimesi lihtsalt endi seast välja, vaid see tähendas ühtlasi ka Jumala pääste sfäärist välja arvamist ning kuradile üle andmist, tähendas andmist selle maailma vürsti meelevalda, „liha hukkamiseks, et inimese vaim pääseks Issanda päeval“, nagu Paulus ütleb.

Üheainsa kiriku olemasolu korral toimib säärane väljaheitmise, meeleparanduse ja võimaliku tagasivõtmise tsükkel küllaltki hästi. Paljude uskkondade olemasolul mitte. Üheks konkurentsivõitluse võtteks on dumping. Ka kirikutevahelises võitluses toimub moraalne dumping selleks, et potentsiaalne klient võimalikult madala (moraalse) hinnaga endale võita. Siinkohal sündiv muutub sageli iseenda karikatuuriks. Nimelt on kirikuid, mis uute liikmete saamise nimel on valmis moraali küsimustes olema mitte rangemad, vaid pigem tolerantsemad, kui ümbritsev ühiskond.

Tasakaalu nende kahe, identiteedi ja empaatia vahel, on raske hoida. Erinevad kirikud on selle küsimuse endi jaoks erinevalt lahendanud.

Algkogudus suutis säilitada moraalset rangust tänu märterlusele ning hilisem kirik tänu pühakutele, kes tootsid jätkuvalt nn. moraalset kapitali, mille arvelt kirik võis endale rangust lubada. Kui kirik moraalsest kapitalist n.ö. tühjaks jookseb, siis kaotab ta ranguse nii maailma kui iseenese suhtes ning ega siis palju muid võimalusi jäägi, kui muutuda empaatiakogukonnaks ning tolerantsi lipulaevaks.

Katoliku kirikus on seatud juhid kes määravad, mil määral ja millistes küsimustes võib kirik oma seisukohti muuta. Katoliiklaste kaheldamatuks tugevuseks on pühakutekultus ja Kristuse ohvri jätkuv aktualiseerumine missas. See annab ajet ka selles suures kirikus jätkuvalt esilekerkivale eneseohverdamisele, kasvõi ema Teresa võtmes.

Nii arvab osa kristlaskonnast, et kristluse põhisisuks ongi jätkuv sotsiaalsete äärealadega samastumine, olgu need siis seksuaalvähemused või perevägivalla ohvrid. Selle vaatepunkti vaieldamatuks tugevuseks on järjepidevus. Senikaua, kuni maailmas kestab ohverdamine, ostrakeerimine ja marginaliseerimine, on ka kiriku ülesandeks selle vastu võidelda. Jeesuse sõnul on „vaeseid alati teie juures“. Seda võitlust peetakse enamjaolt küll selle hinnaga, et kirik hülgab iseenda identiteedi moraalse kogukonnana asendades selle armastuse ja kaasatundmisega. Tarbimisühiskonnas ei ole ka enam lihtsalt sünnis otsustada inimeste üle millegi muu, kui raha, kinnisvara ning nendega seotud staatusesümbolite alusel.

Viimati peaks kirik just seda tegemagi, lahustuma siirupi või armastuse essentsina teistes inimkooslustes? Kui ta aga kord juba lahustub, kuidas teda siis tagasi kontsentraadiks aurutada? Kristlikust traditsioonist leiame hulganisti näiteid selle kohta kuidas kristlased kui ohvriteadlikud inimesed on iseendid ohverdanud ning seeläbi maailma paremaks muutnud. Tänane vasakpoolne/feministlik/kristlik sotsiaalne võitlus inimõiguste eest sellist võitlusviisi ei pruugi. Pigem võideldakse juba saavutatud oma õiguste mätta otsast, nende eest, kel veel neid õigusi ei ole. Reeglina ei mingit eneseohverdamist! Selline võitlus on samastumise mõttes küll kristlik ja piiblipärane, ei ole seda aga ei moraalse identiteedi ega ka võitlusviisi osas.

Sootuks uue ohverdamisviisi on meie argipäeva toonud islamifundamentalistid. Nemad ohverdavad küll iseendid, võtavad aga oma teekonnale teispoolsusesse endiga kaasa terve hulga vaenlaseks peetavaid inimesi, kes sel hetkel lihtsalt eneseohverdaja lähedal sattusid olema. See on kummaline segaohver eneseohverdajast ning hulgast tahtmatutest kaasasõitjatest!

Identiteedihoidjad märgivad moraali küsimustes maha selged piirkupitsad ning keelduvad mistahes hinna või argumentide nimel neist lahti laskmast. Neile on identiteet tähtsam kui empaatia. Seda vaatepunkti iseloomustab vahetegemine patuse vahel, keda tuleb armastada ning tema patu vahel, mida tuleb vihata. Ideaalis on see kaunis loosung, praktikas aga ei ole selle järgimine sugugi kerge. Näiteks või teise inimese teistsuguse seksuaalse sättumuse puhul.

Peamised moraaliküsimused täna on seotud naiste õiguste ja homoseksualismiga. Identiteedisäilitajad liigitatakse nende küsimuste alusel nii ümbritseva maailma kui ka empaatilise koolkonna kaaskristlaste poolt fundamentalistide kilda. Empaatikud esindaks täna justnagu tõelisemat ja ehedamat kristlust, seda kristlust, mis edendab ühiskonnas tolerantsi ja armastust. Seda kristlust millel on sotsiaalne tellimus. Teevad nad seda küll reeglina endi identiteedi arvelt, sooritades nõnda ka ise omalaadse eneseohverdamise, lahustudes, lakates olemast ning jäädes viimaseks kristlaste põlvkonnaks.

Identiteedijõustajad muutuvad aga pluralistlikus ühiskonnas selgesti eristatavaks subkultuuriks, mis pakub oma moraalsete seisukohavõttudega pagu ja pelgu relatiivsusest väsinud inimesele. See kogukond käsitleb end täna sageli ise kui märterlikku ning saatanliku ühiskonna poolt marginaliseeritut. Seda võtmes, „mida vähem meid on ja mida vähem meid mõistetakse, seda enam on meil õigus“. Pikemas perspektiivis või ühiskondliku kriisi ajal omavad aga ka fundamentalistid potentsiaali plahvatuslikult kasvada ning muutuda domineerivaks.

Hele, 2005-08-16 13:44:14

esimestena kogesid seda „liumäetunnet“ nii teravalt küllap kvantfüüsikud, kellest nn Koppenhaageni koolkond kaldus lausa müstikasse

Ei ole see päris nii. Kvantmehhaanika Kopenhaageni interpretatsioon oma eri variantidega on kõige “normaalsem”, kõige tavalisem kvantmehhaanika tõlgendamise viis ja päris müstikavaba. Jutt selline, et objekti lainefunktsioon ongi kvantmehhaanika piires täielik teadmine objekti kohta, konkreetne mõõtetulemus ilmneb konkreetse mõõtmise tulemusel ja teooria järgi ette rehkendada annab ainult erinevate mõõtetulemuste tõenäosusi. Maailm polegi deterministlik ja küsimusel mõõtmata suuruse “tegelikust” väärtusest puudub füüsikaline sisu. Paljudele (n. Einsteinile) selline indeterminism ei meeldinud ("Jumal ei mängi täringuid") ja võib-olla sõimas keegi kusagil seda ka müstikaks - teadagi mõnedel inimestel on paha komme müstikaks nimetada kõiki neile arusaamatuid asju...

Kopenhaageni tõlgendusest vähem fantaasiarikas on küll vist ainult nn. nullinterpretatsioon, mis väidab, et kvantmehhaanikat polegi vaja tõlgendada, füüsika ei pea tegelema filosoofiliste küsimustega ja ainus tõe kriteerium on rehkendatud ja mõõdetud suuruste kokkulangevus ("pea lõuad ja rehkenda").

Kvantmüstikute lemmikuteks saanud kvantmehhaanika interpretatsioonid varjatud parameetrite ja paralleelmaailmadega, lainefunktsiooni kollapsit põhjustava teadvusega jne. on Kopenhaageni interpretatsiooni “konkurendid” või ulatuvad sellest kaugele välja.

***