Mida me ootame teaduselt?

Krista Rääk - ecard.digiart.eeKaasaja lääne argiteadvuses liigub lugusid sellest, otsekui kasutaks inimene oma ajust vaid 5% (geenius 15%), otsekui teaks kaasaja teadus vaid 1% võimalikust jms. Sageli seonduvad need legendid „jaapanlastega“. Miks just nendega? Et nad on saanud Hiina eikellestki maailma üheks juhtivaks tööstusriigiks? Et neil on zen kui „budismi õis“- isegi kui selle mõistmine meie poolt hipilik?

Aga see polegi tähtis.

Tähtis on hoopiski see, et selles kaasaja „teaduslikus“ mütoloogias on oma tõetera: lääne teadus ei tea tegelikkusest praktiliselt mitte kui midagi. Lääne inimene ei ole praktiliselt veel mitte keegi – kuna temagi ei tea endast veel miskit. Sest too „teadus“ ei räägi talle sellest.

Nimetagem seda tinglikult „väliseks“ teaduseks, pööratud objektidele ja nendevahelistele seostele teadvusest otsekui „väljaspool“. Enne kui seda täpsustada, uurigem aga, mida üldse tähendab sõna „teadus“? Kui uskuda pragmaatikuid, et tunnetus kujuneb tegevuse käigus ja selle tarvis, siis peaks ka keel kui selle tunnetuse väljendus viitama teatud tegevustele, mille käigus miski on kujunenud. Sõna „teadus“ on oma tüve kaudu sugulane sõnadega „teadvus“, „teadmine“, „teadvelolu“, „teadlikkus“ jms. Me võibolla ei teagi selle tüve etümoloogiat – mida see „tegelikult“ ehk tegevuslikult, tegevuse vaatevinklist tähendab (millise tegevuse tarvis on see arengu käigus kujunenud), aga ikkagi annab see meile vajalikke assotsiatsioone.

Võtame nt „teadlikkuse“: teadus pole miskit muud kui teadlikkus millestki. Ent mis on tead(us)likkus? See on teadvuse võime muuta midagi – endas või endast väljaspool - objektiks, so endast kui subjektist eraldiolevaks. Objekt on see, millega subjekt enam ei samastu, milleks ta iseennast enam ei pea. Näiteks laps oma arengu „maagilises“ järgus, mil tema „mina“ pole veel selgelt eristunud, peab lähemat osa maailmast ikka veel iseendaks. Samas järgus võivad olla ka paljud loodusrahvad. Aga seal, kus valitseb maagia, ei saa hakata arenema tehnoloogia, sest loodus pole veel muutunud sedavõrd objektiks, et aru saada temast kui „mehhanismist“. Alles seejärel on võimalik õppida „loodust valitsema“, nii nagu laps, kelle „mina“ esmakordselt eristub tema kehast, õpib valitsema oma kehaliigutusi.

„Väliseks“ peame siis sellist tead(us)likkust, kus meeltega tajutavad objektid „ilmuvad“ meie ette ärkvelteadvuses, s.o aju beeta-sagedusel.

„Seesmine“ teadus sellega ei piirdu. Ta on avastanud, et objektid on ka seespool, kusjuures me ei koge neid mitte ainult eneseteadvuses (kui omi mõtteid, tundeid, tajusid jms ärkvelolus), vaid ka näiteks unenägudega unes. Paljugi sellest, mida näeme unes – eriti nn selgetes unenägudes – on ärkveloluteadvusele kättesaamatu ehk „alateadlik“. Tähendab, kui meil õnnestuks saada teadlikuks unenäost kui objektist, mida on võimalik teadvusega uurida, oleks tegu veel ühe teadlikkuse ehk teadusega. Mitte et me lihtsalt kandume unenäoga kaasa, pidades seda ainsaks tegelikkuseks, vaid et me astume sellest välja, kõrvale, unenäost sõltumatule positsioonile – ja vaatame seda kõrvalt. Mõnikord öeldakse, et see tähendab „ärkvelteadvuse kaasavõtmist unenägemisse“, „alateadvuse nägemisse“. Nii me pääseme uurima oma alateadvust. Muidugi saab seda teha ka unenägude tagantjärele mäletamise ja tõlgendamise teel, kuid sel juhul me ei saa unenägu „juhtida“. Asjad lihtsalt toimuvad otsekui „unedeemoni“ meelevallas, ilma et üldse teaksimegi, et näeme und.

Tüüpiliseks sedasorti teadlikuks sisenemiseks alateadvusse on šamaanirännak – kus šamaan alles paljude retkede käigus õpib „maastikul orienteeruma“. Võimalik, et kunagi mõjus ka tänane ärkvelteadvuse ruum meie „minale“ niisama tundmatu, läbiuurimatu ja muidugi ka ohtlikuna. Kui alateadvuses võime leida endale „teejuhi“ – „abivaimu“, „kõrgema Mina“, „väelooma“ jne, siis ärkvelolus polnud võibolla sedagi võimalust, mistap (aeg)ruumis navigeerimine oli tõeline kunsttükk, „nõidus“. Nõiakepp, kuningasau jms polnud algselt miskit muud kui „puupulgakaardid“ – kuhu olid sisse lõigatud olulised teetähised. Kes sellist keppi omas, valitses ruumi., teades „risttdeedel“ (kui ristisümboli algallikal), millist „tuulekaart“ valida. See oli tänase „välise“ teaduse algusi.

Nõnda siis saame otsekui Kalevipoeg laskuda ärkvelolu lävest allpool, uneilmas asuvasse „allilma“ ja uurida sealseid objekte, vahetades hiljem nähtust omavahel kogemusi ning leides kokkulangeva osa olevat „objektiivse“ ehk „tead(us)liku“. Mis tähendab „objektiivne“? Aga seda, et kõigi uurijate jaoks käituvad objektid ühesugustel tingimustel ühtviisi.

Ent on veel kolmaski vald, milles saab teadvele jäädes muutuda teadjaks ehk teadlaseks.. See on unenägudeta ehk süvauni. Sellesse teadvust kaasa võtta on hoopis raskem, kaasaja lääne tavainimesele praktiliselt võimatu. Ta lihtsalt minestab sellesse, mäletamata miskit. Need aga, kes on nii sügavale sukeldudes suutnud siiski teadvele jääda – subjektiks, lahus süvaunes nähtavast kui objektist -, pajatavad sellest kui teadvusest, milles pole vorme, pole meelelisi objekte, vaid on „teadvus ise“ oma puhtal, vormitul ja tohutu dünaamilisel kujul. See on maailm enne plahvatust Olematusest Olemisse.

Niisiis on välisilma meelelised tajud ja on siseilma otsekui meelelised tajud, mis korduval kogemisel korrastuvad teatud arengulisteks hierarhiateks: taevaid on ikkagi vähemalt seitse nagu põrguidki. Ja nood ei paikne mitte juhuslikult, nendevahalised sillad – „tunnelid“ – pole sugugi suvalised, nagu ka vahendid nende „tunnelite“ õnnelikuks läbimiseks. Ajapikku ilmneb siis siingi teatud objektiivsus, kogemuse kui „katse“ korratavus, tulemuste kokkulangevus – teaduslikkus. Ja teadus neist subjektiivselt kogetavatest „objektiivseest“ teadvusastmetest on nii ürgvana, et seda on hakatud nimetama „igaveseks psühholoogiaks“, „igaveseks filosoofiaks“ – „igaveseks teaduseks“. Kuid lisaks nende igivanusele on selleks veel olulisem põhjus: nad on jõudnud universaalsete, „ajatute“ seoste äratundmiseni. – lõpliku Tõeni teadvuse - ja sellest „välja voolava“ maailma (sh inimese) olemuse kohta.

Tekib küsimus, miks siis „väline“ teadus „oma lõpliku tõeni“ ikka veel jõudnud pole? Miks ta ikka veel vahetab mahasurevate akadeemikute põlvkondade rütmis „paradigmasid“, sumades ajutiste või kohalike „kolkatõdede“ soos? On tal olnud seks liig vähe aega? On tema objekt – meeleline maailm – seks liiga illusoorne, käestlibisev (esimestena kogesid seda „liumäetunnet“ nii teravalt küllap kvantfüüsikud, kellest nn Koppenhaageni koolkond kaldus lausa müstikasse)?

Küllap nii seda kui teist.

Sest see meeleline, tõsikindel tegelikkusekamakas, mida tavateadvus ärkvelolus otsekui tajub, kipub uneelus „ujuma“ ja „haihtub“ süvaunes hoopis. Tõik, et hiljem „ärkame“ neist mõlemist ja tunneme end uuesti otsekui “kindlana“ , ei tähenda veel, et kõige inertsem, kõige jäigastunum neist kolmest ilmast oleks „kõige tegelikum“. Tegelikult, nagu ütleb kvantteooria, on Olemine sellisel „puust ja punaseks värvitud“ kujul omamoodi Looduse patoloogia – seda ei tohiks sellisena üldse olemaski olla. Me ei tohiks näha seda „ülihõredat“, „seest tühja“ lauda – ja ometigi näeme, kusjuures veel üsna ühtmoodi.

Vaatame nüüd, mida „väline“ teadus teada ja tõestada võiks – ehkki ta oma fantaasiavaesuses sellele täna veel mõeldagi ei tihka. Sest mis on „seesmise“ teaduse põhipuudus? See, et tema tõdede tunnetamiseks peab teadatahtjal olema vastavale arenguastmele tõusnud teadvus – areng on aga võõrandunud kultuuris väga pikk ja vaevaline toimus. Tõsi – mis tahes teadvuseastmel indiviid võib kogeda ajutisi tippkogemusi kui ajutisi seisundeid mis tahes teadvuseastmelt (kaasa arvatud kõige kõrgem). Mis siis, et ta tõlgendab neid läbi oma piiratud prisma, mis siis, et ta ei suuda neid ise korrata. Ja peale selle on ju veel ka psühhodeelikumid – teadvust avardavad keemilised ühendid. Kunagise LSD-revolutsiooni juhte Timothy Leary kuulutas, et iga ameeriklane peaks omama kas või üht LSD-kogemust – et mitte terve elu kobada pimedas. Hiljem teatas transpersonaalse psühholoogia rajajaid Stanislav Grof, et ligikaudu sama on saavutatav ka vabastava („holotroopse“) hingamisega. Igaüks võib seeläbi kogeda müstilisi tippkogemusi. Transpersonaalse psühholoogia üheks põhiaineseks ongi sedasorti teadvuse muutunud seisundite uurimine.

Seega – paljud inimesed suudavad juba täna mitmesuguste abivahenditega saavutada kõrgemat. Kuid kaugeltki mitte kõik. Väline teadus aga võiks välja töötada seadmeid, mis muudaksid kogu teadvuse spektri meelte kaudu hõlpsalt kättesaadavaks absoluutselt igaühele (nagu see juhtub näiteks psühhodeelikute manustamisel). Tagasisideseadmed on siin alles algus, Need oleksid aparaadid, mis viiksid soovija hoobilt lõvesse, juhiksid teda „alateadvuse rägastikes“ kogemuste poole (kaitstes samas psühhoosi eest) – Lõpuni välja, toetades energeetiliselt teadvust kohtumisel selle Algolekuga. Nii muutuks müstika igaühele kättesaadavaks – igaüks teaks, mis on Tõde teadvusest ja milleks meile elu. Meenutagem võrduseks surmalähedasest kogemusest naasnute kinnitust, et siin elus on meil vähemalt kaks ülesannet: õppida armastama ja omandada teadmisi Tõe kohta.

Eelneva taustal oleks teadusel hõlpus selgitada ka surma olemust ja täpseid mehhanisme. Surnute nõustajad võiksid vastavate seadmete kaudu jälgida surnu teadvuses esiletõusvaid visioone ja surnut seeläbi tõhusalt nõustada.

Teadus võiks vallata hinge ülekannet vanast, haigest või surevast kehast uude (mi võib kuuluda nt „emakeha“ kloonile). Seni on sellist ülekannet valitsenud ja kasutanud vaid vähesed väljavalitud.

Teadus on võimeline tagama surematust veel ühel viisil, peatades nt geenimanipulatsioonide abil keha vananemise; või siis uuendades või siirdades geenitehnoloogiate abil vananenud või haigeid organeid.

Tulevikuinimesel oleks valida, kas elada lõputult samas kehas, siirdada hinge uude kehasse või tulla siia ilma läbi üsaväravate ning kogeda taas lapsepõlve, noorust, keskiga jms kõigi sinna juurde kuuluvate „siirderiitustega“.

Teadus võiks kiiremini vabastada inimkeha aegruumi kütkeist, aretades nt teleportatsiooni tehnoloogiad füüsikalise vaakuumi kaudu liikumiseks mis tahes maailmaruumi punkti. See avardaks tohutult hinge loomevõimalusi.

Muidugi teaks inimesed tõeliselt teaduslikus ühiskonnas, mis on nende elu sisim mõte ja eesmärk. See annaks neile tohutu seesmise vabaduse, rõõmu, loovuse, mängulisuse. Inimeste areng muutuks plahvatuslikuks, evolutsioon kiireneks silmnähtavalt. Igaüks teaks, et ta on „uinunud Jumal“ – keda aga uus kultuur ei võtagi sihiks enam uinutada. Õnnistatus, avatus muutub katkematuks, järjepidevaks: õnnelikule lapsepõlvele järgneb „veel õnnelikum“ noorusaeg, tollele „veel õnnelikum“ keskiga (koos oma põnevate „kriisidega“, tollele „üliõnnelik“, kirgastunud vanadus.

Ja selle kõige põhjuseks oleks – tõeline teadus.

Ent mida me veel teaduselt ootaksime?

Peeter Liiv, 2005-08-16

Artiklile on 1397 kommentaari. Loe kommentaare »

***