Via.ee

RJR, 2005-03-21 09:50:30

RAIVO J. RAAVE - EESTI MEES – KAS VÄLJASUREV LIIK?

Igal rahval on oma tüüpjooned, kellel eredamad, kellel vähemmärgatavad. Eesti mehe ja naise arhetüüpi on kujundanud nii kultuur kui ajalugu, sotsiaalsed olud, teatud käitumusoodumused kui ka inimeste korduvad sisemised omadused.

34-aastane kõrgharitud mees: “Eesti mees on töörügaja (selle sõna kõige masendavamas tähenduses). Keegi, kes tunneb töötuna end kui peremeheta koer ja satub seepeale paratamatult jooma - mis ju teeb olukorra tavaliselt hullemaks.”

TPÜ Sotsiaalteaduskonna Sotsiaaltöö osakonnas sügistalvel 2002/03 läbi viidud soorollide uuringus “Soolisus postmodernses ühiskonnas” ütlevad küsitletud naised, et eesti mees on suht kinnine (isegi kui näib avameelne), nõustub oma muret pigem viinapudeliga jagama, kui teise ees oma nõrk-olemist tunnistama, edasipürgiv, end tingimata teistega võrdlev, häbeneb pisaraid (mehed ju ei nuta!) ja hellust (kui just parajasti sigaarmunud ei ole), üsna autoritaarne (või vähemalt kujutleb, et on) ja satub segadusse komplimentidest (heameelt ja uhkust välja näidata justkui ei ole sobilik).

rjr, 2005-03-21 09:51:19

23-aastane naine räägib:“Eesti mees on tüüpiliselt üks paras shovinist. Meest iseloomustab verb „peab“, mees peab kogu aeg midagi tegema, naine mitte.

Naine lihtsalt on, ega pea midagi. Muidugi ei pea selliste vaadetega mees loomulikuks, et üks tema Rootsi äripartner läks lapsepuhkusele. See polevat õige soorollide jaotamine. Nii et siis eesti mees tüüpiliselt peaks olema ratsionaalne, loogiline, tugev, enesekindel ja iseseisev.
...Eesti mehele on omane ääretu homofoobia ja sellega seoses kartus kõige naiseliku ees. Millest tuleneb muidugi see, et paljud mehed on hoolitsemata, sest ega ÕIGE mees siis ei tegele SELLISTE asjadega...”

Kinnitati, et reeglina kaalub eesti mehel mõistus tunded üles (ta vähemalt püüab, et asjad oleks niipidi, isegi kui ei ole). Ja ta ei armasta lihtsalt lobiseda, pigem tahaks selle asemel tegutseda. Eesti mehe puhul rõhutati nii töökust kui teist äärmust – unistamist.

24-aastane naine: “Tüüpiline Eesti mees on KITSI - on esimene sõna mis meenub. Kitsi nii tunnetelt, rahaliselt, komplimentidelt... Teine sõna võiks olla AUS. Ma usun iga kell eesti meest rohkem kui kudrutavaid lõunamaapoegi. PEREVÄLINE : siis vastand perekesksusele. Häbi on olla hea isa. tunduvalt olulisem on töö/sõbrad/karjäär. Kas USA-s on see oluline, kuid seal on mehed siiski märksa perekesksemad. See on küll asi, millest ma eestlaste puhul puudust ei tunne. ARG : eesti mees ei julge olla tema ise. Kartus silma paista. (riided, kallid autod, pillav elustiil - ka juhul, kui see on tegelikult võimalik) soov olla hästi normaalne ja tavaline.”

EESTI MEHEL ON IDENTSUSKRIIS

Marion Pajumets kirjutab, et meesõiguslased peavad meeste hädade süüdlaseks naisi, kes nõuavad meestelt mammonat, kannatavad ise alaväärsuskompleksi käes, mida meeste kui poksikottide peal välja elavad.

Mele Pesti kirjutab: “Eesti mees on kehvas seisus. Statistikasse süvenedes tekib meeleheide: kui oleksin mees, tahaksin kiiremas korras siit riigist pageda, et pääseda hädast ja õnnetusest, mis mind tõenäosusteooria järgi siin üsna kindlalt ees ootab.Esiteks: mees sureb vara ära. Eesti mehe keskmine eluiga on 64, naisel 76 aastat - 12-aastane vahe on täpselt poole suurem kui Euroopa keskmine.Teiseks: meestel on depressioon. Kui mees ei saa või ei tahagi täita tugeva eduka isase rolli, mida eriti just varakapitalistlik ühiskond talt ootab, satub ta isolatsiooni.”

Eesti mehele on identiteedi aluseks töö ja elukutse – see määrab kes ta on.

34-aastane mees: “Eesti mees on töörügaja selle sõna kõige masendavamas tähenduses. Keegi, kes tunneb töötuna end kui peremeheta koer ja satub seepeale paratamatult jooma - mis ju teeb olukorra tavaliselt hullemaks.”

33-aastane mees:”Tihti võtavad mehed endale ülejõukäivaid ülesandeid ja põlevad siis läbi. Seda identiteedikriisi suurendab veelgi naise jõuline esiletulemine kogu ühiskonnas, mistõttu tihti on paljudes eesti meestes vanad patriarhaalsed põhimõtted ja tänapäeva urbaniseerinud ja emanstipeerunud ühiskonna tõekspidamised segi nagu pudru ja kapsad.”

Ühiskondades, kus mehe identsus pole niivõrd seotud rahateenimisega kui eesti ühiskonnas võib passiivne tööhõivepoliitika ennast õigustada. Poolpiltlikult öeldes: seal tunneb mees end ka palmipuu all lesides hästi, aga eesti mees tunneb end tegevusetult äärmiselt halvasti.

Meie vastajate järgi on eesti mees tahtelises sfääris kinnine, unistav ja sisemise vaikse sügava leegiga, käitumiselt pragmaatiline, rahulik ja vaikne, kultuuriliselt jonnakas, põikpäine ja auskaval, sotsiaalselt töökas ja enam pereväline.

Ja eesti mehel on identsuskriisis, kui ta ei saa täita oma sotsiaalset kutsumust.

rjr, 2005-03-21 09:51:33

MEHED KUI RISKIRÜHM

Voldemar Kolga ütleb, et eesti mees on haige ja vajab teraapiat. Mehed usuvad, et nad on vaid süsteemi ohverid, aga nad ei taha tunnistada, et nad ise on selle neile kunagi kasuliku süsteemi loonud, kinnitab Kolga. Lahendusena näeb ta seda, et iga mees elab läbi tugeva trauma, võttes omaks oma süü patriarhaalse süsteemi loojana.

Ken Wilber väidab vastu, et naiivne on muidugi väita, et mehed kehtestasid naise suhtes patriarhaadi – jõhkra ja inetu ühiskonnakorra, mis oleks võinud kergesti olemata olla – ja nüüd peaksid mehed lihtsalt vabandust paluma: “Palume andeks – see oli meist väga inetu, et me teid viis tuhat aastat rõhusime. Kuis me ometi võisime? Kas me ei võiks otsast alata?

Teatud asjaolud tingisid, et patriarhaat oli möödapääsmatu ja hetkel me oleme jõudnud punkti, kus see pole enam hädavajalik ja nii me võimegi hakata liikuma mehe ja naise väärtushinnangute tasakaalustamise poole. Kuid seda ei tohi võtta kui varasema olukorra kaotamist, vaid pigem kui sellest etapist väljakasvamist. Rõhumisteeooria suurim kitsaskoht on, ütleb Wilber, et ta maalib naistest väga nigela pildi. See teooria kujutab naisi lammastena, meestest nõrgemate ja rumalamate olenditena.

Mehi tuleks ilmselt vaadelda kui potensiaalset riskirühma. Sotsiaalpoliitika peaks aitama meest toetada tema rolli täitmisel. Passiivne tööhõivepoliitika ei aita mehi välja identsuskriisist ja allakäik vaid süveneb.Töötu kindlustus annab vaid teatud ajapikenduse meherolli täitmisel. Kui mees aga tööd ei leia, hakkab ta tavaliselt jooma ja siis tõstab naine asjad tänavale ja edasine allakäik on üsna kiire.

MIDA TEHA MEHEGA?

Jüri Uljas ütleb, et mees peab üles otsima mehesuse head aspektid ja nendest omal valikul identiteedi kokku panema.

65-aastane kõrgharitud mees kirjutab: “Mees on sageli „spetsialist“, kes tunneb ainult oma eriala ja kui võimalus sellel töötada ära kaob, „vajub loppi“, otsib ja otsib tööd, mõnikord aasta või rohkemgi, igatahes seni, kui naine, kes tööl käib, talle lõpuks ütleb: „Kaua ma sind, muidusööjat toidan! Tööd sa ei tee, ja raha sisse ei too! Lase jalga!“ Ja juures ongi (juhul, kui on tegemist eakama mehega, keda tööle ei võeta) asotsiaal, „geoloog“, sest mees näeb ju isegi, kuidas asjad on ja ei taha oma pere enda õnnetu isikuga koormata. Aga nööri kaela panna ka ei taha. “

Rahvasuu ütleb, et edutu mees on luuser, aga karjääri mittetegev naine lihtsalt liiga naiselik.“Kui mees ei ole edukas, jõuab ta varem või hiljem „geoloogi“seisusesse”,
kinnitab üks vastaja

Sotsiaalselt ei ole abielu enam ainuke perekonnaelu vorm ja kõigis neis, aga muidugi enam vaba- ja külastusabielus, on väljapoole tegevusele suunatud mees enam ohustatud kui naine.

Vanem mees kirjutab: “Arvan, et lähimate aastakümnete jooksul toimub just meeste hulgas suur looduslik valik - ellu jäävad vaid need, kes sotsialistlikku elukorraldust, kus peale iseenda ka teiste (näiteks riigi) peale loota võis, liiga hästi ei omandanud. Selleaegseid andekamaid “õpilasi” näemegi nüüd prügikastide manu toimetamas, see aga on kadumise tee.”

27-aastane naine: “Eks eesti mees püüab end samuti soorolli raudrüüsse toppida, olla ikka Suur Tugev Rikas Vastutaja ja siis jääb turbulentse maailma rataste vahele, saab depreka, joob viina, tapab enda ära...ainult jagama ei lähe oma muret kuidagi ega kellegagi, sest hällist saati on õpetatud: mees ei nuta. ja mis tal muud üle jääbki. kui olla mehena rahul mõne vähemakstud ametiga v. minna kuhugi muret kurtma, rehmab keegi ikka käega, et see nüüd mõni mees. Et mitte halvustatud saada, peabki siis meil naine Naist ja Mees meest mängima. Ja et me kõik vajame positiivset tagsisidet, siis mängimegi.”

Üks sakslanna olevat olnud sügavalt jahmunud, kui eesti naine rääkis, et tal on ühe mehega õnnelik suhe ja mees nokitseb ikka suvilas ja parandab aeda. No ja teenib ka normaalselt. Ei sõnagi sellest, et neil on koos hea olla või huvitav rääkida, isegi mitte, et seks klapib. Sakslannale käis niisugune asi üle mõistuse, et mis õnn või armastus sellisel juhul.

Kuigi üldiselt loetakse eesti mees ohustatuks pole huumor siiski kadunud, mis näitab, et veel on lootust: “Kord said loomaaia elevandipuuri ees kokku eestlane, venelane ja ameeriklane. Vaatavad elevanti ja mida siis igaüks mõtleb: Ameeriklane: Vinge loom, kuidas saaks ta sindri panna raha teenima. Venelane: Jaah, võimas elukas, sellest saaks palju liha. Eestlane: Huvitav, mida see loom minust mõtleb?

Äkki oleks meie feministidel ja võrdsustajatel viimane aeg eesti mehe eest võitlema hakata, sest varsti pole enam kellegiga sedasamustki teha võrdsustamisest rääkimata…

koiott, 2005-04-15 10:42:42

Ohhjah, ei tea küll, millal neist isas-ja emasorganismidest ükskord inimesed saavad ?