Mehelik ja naiselik

Dürer - Aadam ja EvaKristlust on peetud mehelikuks usuks, aga see on nii vaid nominaalselt. Kristluses on mees löödud risti. Ja ülestõusmine toimub vast pärast seda.

Šveitsi uurija Bachofen ütleb esialgu kummastust tekitava mõtte, et ajalugu pole mitte poliitiline ja majanduslik võitlus, vaid peamiselt võitlus kahe sugupoole vahel. Teadagi: mehed on Marsilt ja naised Veenuselt…

Nüüdisteadus kinnitab aga, et pole suuremat erisust mehe ja naise vahel, kui pelgalt bioloogiline: mees on füüsiliselt tugevam ja sigitab ning naine sünnitab. No lisaks veel suguhormoonide poolt määrat, et mees on agressiivsem ja suunat enam tegudele, naine enam suhetele.

Nietzsche küll julgeb öelda, et vähesed mõistavad, milline kuristik on mehe ja naise vahel. Nüüdismehed on küll suurenisti “ema pojad”, kes jäävad ikka lasteks naise suhtes. Butleri kurikuulus ütlemine, et pole suuremat rõõmu kui deemonite oma, kui nad Maria Magdaleenast välja aeti – väljendab vaid meheliku mõistuse abitust naise ees. 

Mees- ja naiskeskne maailm

Põhja rahvastel mütoloogias on naisel tähtis osa. Eestigi naise arhetüüp on “naine kui peremees” võtmed vööl Raja tallu või Kõrbojale “asetäitjat” otsimas…. Põhjas on naine au sees ning mida enam lõuna poole, seda patriarhaalsemaks ühiskond muutub.

Patriarhaat on asjade loomulik kord – aga ainult siis, kui selle taga on transtsendentaalne mees ehk teisisõnu mees, kes suudab absoluuti vahendada. Kui mees kaotab oma kõrgema missiooni, siis kaotab ta ka õiguse patriarhaadiks. Piltlikult: kui mees pole enam kuninglik preester ja prohvet ühes isikus, siis pole tal ka patriarhaadi õigust. Kui Jumal pole mehe pea, siis ei saa mees olla ka naise pea. See ei tähenda, et naine ei võiks olla hea preester ja/või prohvet – ja pole ju ka päris selge, et just naised kalduvad enam iidolikummardamisele või valeprohvetlusele - kuid on üks eriline võidmine, mis voolab Jumalat mehe kaudu naisele.

Patriarhaadi idee oli taeva prioriteet maa üle. Platonistlikus keeles: spermaatilise eidose primaat mateeria üle. Siit tulevad sellised mõisted nagu monarh, isa, mees kui vaimne juht. Kuid mehe autoriteediks on vaja intellektuaalset intuitsiooni ja mitte ainult arvestavat mõistust. Kui ratio ei allu intellektile, siis ta paratamatult lahustub mateerias.

Kaotades olemusliku aluse, kaotas patriarhaat oma legitiimsuse.
Ja taas on loomulik, et naistel tekkis alus kahelda, kas meestel on õigust valitseda nende üle ja kehtestada oma seadusi.

Mehelik ja naiselik printsiip

Mehelik ja naiselik on tegelikult looduse algprintsiibid. Mütoloogiliselt on mees tuli ja naine kolle. Platonistliku käsitluse järgi on kaks eideetilist vormi, mis inimest kujundavad: forma formanta ja forma informanta.

Esimene neist kujundab inimest seespoolt väljapoole, teine väljast sissepoole. Selle teisega, mis tähendab siis igasugust kasvatamist ja õpetamist, on Lääne ühiskond selgelt üle pingutanud. ..

Olemuslikult on forma-formata mehelik ja forma-informata naiselik printsiip. Keha suhtes on hing forma formanta – ehk siis sisemiselt vormiv jõud - subjektiivne intiimne tunnetus. Naise faktuuri peenus näitab, et naine “mõtleb” paremini kogu kehaga. Mees mõtleb enam peaga, kuid paraku on see ainult reflektiivne – välistele andmetele toetuv.

Itaalia filosoof Julius Evola ütleb, et vaatamata kõigile välistele ilmsetele märkidele saab sugu oma täiuse vaimus.

Naine meistritöö kui Jumala

Enne igasugust religiooni loeti naist pühendatuks Kuule ja kahele planeedile, Veenusele ning Merkuurile. Naise füüsis kulmineerus kahes punktis Monte Veneris ja Criptum Veneris – neist esimene on clitoris ja teine on tuntud ka G-punktina. Criptum Venus oli otsekui püha altar, kuhu toodi lõhna-, lille-, maarohtude ja kalliskivide ohvreid. Pärli riptamine selle kohale harmoneeris kogu naisspiraali.

Võrreldes mehe kehaga võime öelda, et naine on Jumala meistritöö.
No muidugi ka materjal oli parem: mees sai põrmust, aga naine mehe küljeluust…

Aristoteles küll nimetab naist viimistlemata meheks, aga see on paduseksism. Õigupoolest oligi Vana-Kreeka ja Vana-Rooma üks missioone patriarhaadi kinnitamine. Esimene löök matriarhaadile anti Troojas võitluses amatsoonide vastu ja teine sõjas Kartaago vastu. Skeptikud ütlevad, et need olid ka ainsad patriarhaadi võidud.

Materialism kui Suure Ema kultus

Me ei saa rääkida saabuvast matriarhaadist juriidilises mõttes, kuid me võime rääkida nüüdisaja naiselikust suunitlusest.

Mateeria sai lõpliku võidu ajast, mil näiteks sütt ja teemanti hakati võtma kui samasugust ainet, mil erisus vaid struktuuris. Polnud enam oluline, et neid läbisid erinevad eidosed-ideed.

Antiigis kutsuti mateeriaks midagi lõpmata ahnet, rahuldamatut, kelle järjest kasvavaid vajadusi ei suutnud täita ükski muinasjutu kuldkala. Sellele on vähe tähelepanu osutatud, aga materialism pole tegelikult ju midagi muud kui sünkretistlik Suure Ema kultus.

Õigupoolest polegi päris selge, kes kannatas pärast paradiisist väljaajamist enam: kas Aadam või Eva. Kurjad keeled räägivad, et Eva tegelikult ei söönudki keelat vilja, vaid ainult nuusutas seda.

Raivo J. Raave, 2005-01-17

Artiklile on 464 kommentaari. Loe kommentaare »

***